Lõõts ütles Kersti kaldast allagi, maades kannul katkematult röökiwans. Lõugas too tampides kõigest jõust imepisikeste ratastega sõiduvahendi pedaale. Nad tulid sellise hooga, et unelema jäänud May oleks Mademetelt alla Plartsatanud. Pikast ootamisest oli päike ta pea uimaseks teinud ning hetkeks näis talle, et Mademetele tormavad Priidu juttude peakangelased humanoidid hiigelpea ja pikkade kätega ülitargad olendid, kes võivad inimese kosmosesse kaasa võtta. Kersti sirutas jooksu pealt käsi võimalikult kaugele ette, et sõbrannale oma haaret näidata. Kerstil oli peos pisikene tumepunane topsik mille peale oli maalitud v-l. Selle sees peitus kahest osast kokkupandav hambahari ja peaaegu täiesti puutumata hambapasta. See kõik lõhnas täiesti teistmoodi. Nad ahmisid topsi sees olevat õhku, sest see oli toodud vabalt maalt. Nüüd olid nemad ka natukene vabad. Hambapastatuubi korgi all peitus lisaks kolme triibuga imele natukene ka läänemaailma edevust ja maitset. Kersti väga hoolsa mõõtmise järel pigistati veerandi herne suurune tera igaühele näpuotsa tasakesi keelega. Seda limpsides sai kujutleda, kuidas kit suus vahustub. See on nii hea, et ma võiksin seda iga päev kommi asemel süüa, kiitis Kersti. Ants oli igaks juhuks vanema õega kohe nõus. Hammaste pesemine punasinivalge triibulise kommiga oleks ikka märksa teine asi kui mõru maitse ja liivapaberitekstuuriga ollusega, millega muidu tuli hambad üle käia. Kus te saite? Päris May hardalt. Isegi need tüdrukud, kelle isa oli, on koolas kalapüügilaeva kapten ning kellel olid nukud, mida sai liigestest painduma väänata ei olnud mitte kunagi midagi sellist kooli kaasa võtnud. May teadis küll, et neil polnud päris need nukud, mida näidati nende uue teleka seest tulevates, reklaamides ammendamatule, imedemaal Läänes osati luua sipelga pihalisi mänguasju, mida sa ei panna istuma, astuma, mis võisid tehas pagaati või hoida sama painduvad beebit süles. Imperialistlik ime polnud täiesti järele tehtav, kuid oli mingil määral kopeeritav natukene painduvaid nukke, kopeeriti Nõukogude liidule sõbralikes maades, kus pisike lömitus Läänes oli lubatud peaaegu painduvad nukud olid müügil poes, kuhu sai sisse ainult eriloaga. Poest sai osta imekaupa isegi auto, mis oli kokku pandud välismaal müümiseks mis tähendas, et see ei lagunenud ära kohe vaid alles mõne aja pärast. Parimad neist olid tehtud mõne juba olemasoleva välismaise auto koopiana ning neile oli antud pehmed vormid, mis Nõukogude vendade tahutud ninade kõrval tekitasid meestes kummalisi värinaid. Ainult et sellises poes käimiseks pidi olema valuutat. See oli teistmoodi raha kui rublad ning sellest võis saada asju, mis ei olnud koledad. May unistas, et kui tema saaks ühel päeval valuutat, siis võiks seda jaguda nii jogurti jaoks kui ka üheks peaaegu painduvaks nukuks. Aga nüüd oli see unistus nagu käega pühitud. Ainus, mis ta tõeliselt soovis, oli samuti sellist imelist topsikut omada. Andresen tuli ühe naise ja mehega sisse mingid hallides ülikondades tüübid kõndisid sabas. Jefriimuva mutt maksis meile just raha välja. Kusjuures ta tõmbaks sind alati lihtsalt sellepärast juba, et ta on venelane. Hakkas kersti topsi enesele saamise lugu rääkima. Päike sillerdab kiiska punasel topsil nagu peeglil. Ants püüdis üle õe õla päikesetäpi kinni püüda, ära näpi teed sõrmejäljed peale. Andresen seletab neile eesti keeles, et need on siis meie kolhoosi inimeste ruumid ja kogu kontor on nii tehtud, et pole nõukogude inimeste raha raisatud. Mees ja naine hakkasid hirmsasti naerma. Need hallid pintsakud kukkusid vene keeles seletama, et stopp, stopp. Ilmselt olid nad sabaks pandud. May noogutas teadjalt. Kersti ütles alati, et nemad panevad saba taha, kui tahavad midagi välja nuhkida. Tema isa muidugi teadis. Saba polnud selline nagu koeral või kassil. Saba oli mõni inimene, kes jälgis, et teine inimene ei teeks midagi, mis neile ei meeldiks. Kersti isa arvas, et tema sabaks oli seesama kolhoosi raamatupidaja Jefimova mutt, kes elas nende all korteris. Kersti ema ei sallinud kusagilt Moskva oblastist kohale saabunud Nabrinnat hoopis teistel põhjustel. Lisaks katkematule küüslaugu praadimisele uskus uus elanik, et ühe kodu teevad õnnelikuks tarakanid. Ühesõnaga oli leppimatu vaen kahe korruse ja maailmavaate vahel paratamatu. Kersti nuusutas korra veel välismaist topsi. Ja siis on Dresden vajus näost täitsa valgeks ning seletas muudkui uuesti, et siin on ruumid ja ega me ei raiska. Tuli välja, et need välismaalased olid soomlased. Kui Priit oleks tulnud teatega, et päriselt-päriselt Ongi kusagil jõekäärus maandunud lendav taldrik põrutanukse, May sama palju jalust. Turistidele ainsana avatud pealinnaski õnnestus välismaalast kohata haruharva. Üks mai klassivend oli juhuslikult olnud samal ajal pargis, kui üks turist oli lõpuni joonud purgitäie Coca-Colat isegi mitte päris lõpuni vaid jätnud selle pargipingi peale. Poiss oli kiiresti juurde hüpanud ja saanud turgi endale. Kui ta selle järgmisel päeval kooli võttis, oli seal sees veel tunda koka koola lõhnagi. Kahjuks oli nende klassijuhataja just sellel päeval ära ning peekate õpetaja Õie lõpetas poiste elevuse purgi ümber julmal moel. Ta astus kalli reliikvia lihtsalt lömmi öeldes, et oktoobrilaps väike Leninlane ei saa olla selline kapitalistide ori. Pärast käisid poisid iga päev sama pingi juures, aga ükski välismaalane sinna enam ei sattunud. Nüüd olid pärissoomlased tulnud siiamaale kolhoosid, kus ainus eesrindlane oli külanõukogu esimees on treesten. Ja temagi sellepärast, et taipas iga kuu saata paari seajagu liha seltsimeestele kõrgemal. Nüüd oli eesrindlane välismaalaste ees kogu partei au naeruvääristanud. Naine proovis talle soome keeles selgeks teha, et neil on ruumid, laibad ja raiskamine, vägistamine. Agan Dresden oli juba nii närvis, et ei saanud midagi aru. Ma siis läksin ja seletasin, et eesti keeles on see teistmoodi ning kolhoosi esimees peab silmas, et meil on hea, tore ja väga korralikult tehtud. Kõik on väga töökad ning meie kolhoosis on kõik õnnelikud. Seda ütlesin ma rohkem igaks juhuks nende lohkide pärast, et kui nad tegelikult aru saavad, siis ei hakkaks nad isale mingit jama kokku keerama. Soomlased olid väga üllatunud, et ma oskan nende keelt. Ma muidugi ei ütelnud, kust ma seda oskan sest teada, onju. Pealegi Jefimova mutt oli kõrvad juba propelleriga tõmmanud. Ma igaks juhuks kiitsin parem, et meil on väga hea koolisüsteem. Nad läksid minema, aga see naine jooksis veel tagasi ja otsis kotist selle topsiku, andis mulle ja ütles, et me kindlasti kohtume veel, et nad tulevad siia järgmisel suvel ja toovad kõigile toredatele lastele, kes nii targad on kingitusi kaasa. Et me oleme nüüd hüved istavad, see tähendaks sõbrad. Ja me hakkame üksteisel külas käima. Te lähete Soome pidimail kadedusest, hing kinni jääma. Mai linnakodust oli Soomeni vähem maad kui maa kuju. Täiskasvanud tavatsesid teha kibedat nalja, et kui tahad banaani, tarvitseb sõita vaid 80 kilomeetrit. Tõeline vahemaa tekkis erinevatest maailmakordadest. Sellepärast olid neil seal banaanid ja meil siin ees rindlased. Ilmselt või vähemalt tulevad nemad siia järgmisel suvel. Järsku tehakse mingi vastuvõtt, isa võib seal tõlgiks olla, põimina. Ema ütleb kogu aeg, et isa tõmbab selle raadio kuulamisega meile alles jama kaela. Aga näed, hoopis kasu on. Kersti silitas voolujoonelist topsi ning avastas selle ülima ettevaatlikkusega. Kas sa võtaksid minu ka sinna kohtumisele kaasa? Palus May vaikselt. Mõte sellest, mis kõik võiks seal kohtumisel juhtuda, pani tal külmavärinad jooksma. Võib-olla joovad kõik soomlased kokakoolat ja ta saab oma valdusesse mitu plekist purki või võtavad nad ehk kaasa lastele kommi. Samas teades, et siin on üks tüdruk, kes oskab soome keelt, nad võivad võtta kaasa ka päris painduva nuku. Või miks mitte isegi nukkude paari. Sest blondil kummi iludus seal oli ka sama ilus mees. Aga miks nad peaksid võtma ühe nuku? Järsku mõtlevad nad sellele, et oleks ilus kinkida nukk veel kellelegi ja see keegi võiks olla ju May. Kõige tähtsam on pääseda kohtumisele soomlastega. Hea oleks muidugi, kui ta oskaks natukene soome keelt aga seda on õnneks veel terve talv aega linnas õppida. Üht-teist oli talle nagunii teleka vaatamisest meelde jäänud. Ta kujutas juba ette, kuidas ta aasta pärast sügisel läheb kooli ja tal on olemas kõik need asjad, mida Ehalesid, kõik temavanused, normaalsed lapsed. See võiks tähendada isegi seda, et ta ei pea istuma Annega, kes ei suutnud meelde jätta mitte ühtegi prantsuskeelset sõna vaid võib-olla tahaks hakata tema pinginaabriks hoopis Riin klassi kõige populaarsem tüdruk, kelle ema õde oli soomlasega abielus. Aja miks mitte? Muidugi, kui sa oled maal, siis ma võtan su kaasa. Aga minu undas Ants nõudlikult. Mina puu vul ka. Ants oli valmis kohe oma soome keele oskust tõestama. Ta küünitas haarama Kersti sõjasaaki, kus alla oli peenikeses kirjas kirjutatud täpsustus. Viiking line. Õnnetuseks tormas samal hetkel Mademetele priit, must pilv mesilasi kannul. Ants kaotas tasakaalu ja plärtsatas vete kersti, kes teadis enneolematut ujumisoskust, viskus talle karjatades järele ning May jõudis murdosa sekundi jooksul kaaluda, kas püüda jääda püsima sillale või põgeneda sumiseva parve eest. Lapsed kahtlesid meeletult vees, pea kohal vibreeriv parv vihaseid mesilasi on aastas kersti sukeldus sügavikku. Peep sotoob. Röökis May ning sai samal hetkel eriti vihase isendi käest nõela otse silmalaugu. Nad sukeldusid vaheldumisi. Aga rapsimisest olid jõe põhjast muda üles keerutatud. Silmi lahti teha ei saanud. Majja, mis kopsud õhku täis ja kobas nii põhja lähedal, kui õnnestus. Korraga tundiste näppudel poisi püksirihma hands ei liigutanud. May rebis teda ülespoole, kuigi õhk kippus otsa saama. Lahti lasta ei saanud, sest uuesti sukeldumiseks enam aega polnud. Kui juba polnud hilja. Koos sikutasid nad näost sinise Antsu kaldale. Vee kohale olid tiirutama jäänud mõned üksikud mesilased, kes polnud taibanud koju tagasi pöörduda. Kerstinutis. Priit viskas Antsu elutu kehapõlvele ja hakkas teda selga taguma. May jõllitas toimuvat oma ühe allesjäänud silmaga ega osanud kuidagi aidata. Tuli välja, et vanaema polnudki valetanud. Uppumine oli imelihtne. Priit pressis Antsu seljale kogu oma kolmeteistaastase poisi jõuga. Ärka üles, kurat. Kersti hakkas venda valimatult selga taguma. Ta lööb tal luud puruks, mõtles hirmunud mai. Ja nad kõik lähevad vangi, sest lasid seitsmeaastasel ära uppuda. Antsul hakkas suust vett voolama, ta läkastas kohutavalt ning siis oksendas liitrite kaupa. Suur härra Kundas ta meeleheitlikult ei sure, sa nüüd enam midagi, ohkas Spriiti, hakkas oma nõelata saanud käsivarsi hõõruma. Kuradi ukrainlased. Kolhoosi mesilas oli kõige kuritahtlikum perekond ukrainlastega ristitud. Jäi teadmata, kas see oli nende tegelik päritolu või said nad oma nime 14 aastat varem hoogtööle toodud ukrainlaste maleva rühma järgi kes küla peal mürgeldas ja mitu tühjaks jäänud majapidamist põlema pani. Kui muidu ei teinud mesilased ülelennud, ei liikuvatest inimestest eriti välja siis kuumal suvepäeval, kui oli haista, et läheb meevõtuks, läksid Ukrainlasteks ristitud täiesti pööraseks. Nad kahtlustasid iga möödasõitjat plaanis röövida nende vara ning halvimal juhul organiseerisid sellise massirünnaku, mille ohvriks oli langenud ka Priit. Kättemaksuhimust pimestatud jälitasid nad süütut möödujad kunise, pääses majja või suutis jõkke hüpata. Igatahes sel korral olid nad saanud võimsofdrianni. Kersti kallis kingitus oli igavesti vihi põhja kadunud. Ükskõik kui palju lapsed toibunud sukelduda püüdsid. Punast topsikud nad enam üles ei leidnud. Kersti enesesüüdistused olid lõputud. Ma oleksin pidanud kohe koju viima, poleks tohtinud seda üldse jõe äärde tuua. Suurimas masenduses leidis ta, et juhtunu on kindlasti kolme tähega organisatsiooni korraldatud. Neil on väga keerulised mängud, surus kersti läbi hammaste. Nii oli ta kuulnud isa ja ema rääkimas iseäranis otse Washingtonist kuulajateni jõudva kahiseva raadiosaate. Ameerika Hääl andmetel suutis KGB lavastada režiimi eest putku saanud vabamõtlejate auto allajäämisi või aknast alla kukkumisi. Enamasti olid need ikkagi tähtsad ninad. Ühe hapra üheksaaastase tüdruku välismaalastelt saadud kingituse hukkamise oleks saanud palju lihtsamalt lahendada. Näiteks oleks mõni neist hallidest pintsakutest võinud astuda kersti juurde ja topsi ära võtta. Juhtunu oli lihtsalt õnnetus, kuid sellega oli väga raske leppida. May, tajudes, et nõelata saanud silm teeb temast kaaskannataja, nuttis Kerstiga koos. Priit vaikis mornilt ning peksis pillirookõrrega vett. Ants lõpuks end tühjaks köhinud lamamisest tüdinenud kibelus muretu valikulise lühimäluga jõnglasena uuesti vette. Kõik äsja möödunu oli hirmus kaugel, olematu ja tähtsusetu. Tõelised sündmused seisid alles ees ning nendeni pääsemiseks tuli kihutada, tõtata ja ujuda. Ainult et seda kõike sai teha, kui keegi teine, vanem, aeglasem, igavam sinuga kaasa tuli. On, sul puudusid hetkel kõik hoovad vajalike jõudude liigutamiseks. Küsitav kolmik moodustas leegilise trio, millele sobis väga hästi May ema kunstiteaduslik väljend. Natüürmort tõlgendades tapetud lootustega natuurid. Kersti, ma luban sulle, et ma toon sulle 100 sellist topsikut. Urata Spriit läbi hammaste. Sa ju ei tea, millist hingeldas Kersti. Need on igal pool ühesugused. Küll ma ära tunnen. Kohe kui mamps ordeni saab. Priitus, kus kaljukindlalt, et ordeniga pidi kaasas käima midagigi väärtuslikku. Ainult paberi eest ei saanud naised end tööga pooleks katkestada. Näiteks võis olla valuuta. Valuuta eest saanuks kõike külmkappi, et toitu ei peaks hoidma talvel kotiga akna taga ja suvel ämbriga kaevus Kaasaskantava maki, mis ei mängiks ainult laule tööst vaid sinna sisse saaks panna kassetid ja kuulata lõputult popimaid meloodiaid. Priit oli peas mitu korda arvutanud, missuguse tasu ema oleks ära teeninud. Arvestades, et ta nägi teda väga harva ning siis ka enamasti magavana pidi hind olema päris kõrge. Üks tops Kerstile, kes talle väga meeldis tuleb välja igatahes. Kersti raputas vaikides pead ja püüdis nutmist lõpetada. Tema isa oli ütelnud, et ees ringlase värkoniks lollide inimeste ärakasutamine ja surnuksajamine. Sellepärast tegi tema alati nii vähe kui võimalik ja nii aeglaselt kui sai. Kui oma töö eest oleks olnud lootust valuutat teenida oleks Kersti isa olnud küla kärmeim mees.