Neljandate klasside aktus oli pandud keskpäevasele ajale. Seega ei jäänud May vanematel nagu ka paljudel teiste omadel üle muud, kui usaldada, et nende laps on võimeline ise hommikul üles tõusma, pesema, kammima, sööma ja panema selga valmis pandud koolivormi. Mai jaoks oli ema lauale jätnud ka pika valge tutipaela. Sellega pidi ta varjama üle lauvalgunud paistetust, mis nüüd täissöönud hamstri paksu põsena silma alt nägemise kinni surus. May arvates oleks must side ägedam olnud. See andnuks talle veidi erilise ohtliku väljanägemise. May pani end varakult riidesse, aga ootamine läks hirmus igavaks. Ta surkis aja viitmiseks pintsli tagumise otsaga oma värvitopse. Mõni neist oli hakanud tõesti pehmeks minema, kuid suuresti oli seis endine. Vees hulpisid segunematud värvitükid. Pintsli ots lükkas värvi mandrid liikuma. Kõvemini koputades õnnestus kontrollitud maavärinaga murda vabaks veel mõni tikk. Üks tops oli kole kõvasti kinni kuivanud. Kangutanud lameda või noaotsa ja kääridega, mõtles May õige veidikene hammastega aidata. Kaasa. Enamasti töötas kõige paremini. Kuna värvi oli alati ohtralt purgist väljaspool oli mail oma maitsete edetabel. Kõige parem oli kollane ja vastik. Kui ma järelmaitsega roheline värv punasel, millega ta hetkel vägikaigast vedas, oli keelel enam-vähem sama maitse kui jõe veel. Savine. Purgi kaasa andis järele ootamatult May, käsin, nõksatas ja värviga pooleldi segunenud roosa vedelik loksus hooga May rinnaesisele. Otse piinlik sirgete nurkadega tuliuue pluusi peale sellele, mis eraldas mai kolmest eelmisest õppeaastast, kui oli kantud pehmete krae servadega satsilisi pluuse. Neljas klass tähendas, et sinust sai pioneer Pioneeril Polnud vaja olla pehme. Tal oli sirge kraega pluus ja kuldsed nööbid. Mai oli valmis pioneeriks hakkama puhtalt selle pluusi pärast. Vastupidiselt kõigile algklassiriietele toodeti seda ka sellistes numbrites, mis teda ümber kaela ei poonud ning isegi rinnust kinni andis. Ema Mai vaimustust ei jaganud, kuid noogutas, nõustudes paratamatusega, kui mai oli talle kevadel teatanud, et on otsustanud pioneeriks astuda. Teoreetiliselt oli olemas võimalus, et sinust ei saa pioneeri. Kui sul või su vanematel oli mõni ühiskonna silmas raske haigus. Olid näiteks usklik kurjategija või juut. Aivo toetatud oma vanemate tasa häälsest, kuid järjekindlast vastupanust polnud õpetaja naela kätte avaldust viinud. Kui lõpuks tabas õpetajat arusaamine, et seda avaldust ei tulegi pidas ta hingestatud kõne, kus rääkis kõigist oma klassidest, mida ta on õpetanud üle 40 aasta. Nad on ala Te, kõik, ma rõhutan, iga õpilane olnud pioneer ja juba sellepärast on neil kõigil, ma rõhutan, kõigil läinud elus väga hästi. Missugused ohud mitte pioneere varitsevad, jagas pioneerijuht Peeter klassivend Kristjanile, kes nende avaldusi üle andma saadeti. Mõistnud, et võrreldes klassi nimekirjaga on tema käes üks avaldus vähem asustatoojat töötlema. Järgmisel vahetunnil surus Christian Aivo nurka. Aknalaual lugev Mai muutus murelikuks. Vahele minna ta kindlasti ei julgenud. Abi kutsumiseks ei paistnud lähedal ühtegi õpetajat. Nende klassis polnud kunagi kaklust olnud. Pigem pagesid poisid kambast tsee kate eest. Nende käest võis tõesti kõvasti peksa saada. C kate kõrval oli peekate Kaimar ingel vanaaegselt jõulukaardilt, kus võis veel tiibadega olevusi kujutada. Tseekaid kutsuti spordiklassiks. Tegelikult olid need lihtsalt füüsiliselt üliarenenud lapsed, kes täitsid oktoobrilaste deviisi kõrgemale, kaugemale kiiremini. 120 protsenti. Ainus, kes intellektuaali võsudest rääbistest oleks ehk sama suutnud oligi Christian. Ta oli poistest kõige pikem, kiireim ja osa vaim pallimängudes. Kuid vastupidiselt seekatele, kellele sport andis seaduslikku õiguse nõrgemaid sistaks taguda ei võtnud ta võitlemist ilmaski väga tõsiselt. Eelistades tundide pikkustele treeningutele Soome telekas, sketšisaateid, mille nalju uuesti esitades võis võita isegi vanemate klasside tüdrukute tähelepanu. Verejanu oli talle võõras vilades pilguga koridoris suruste Aivo nurka. Kuule, hakka ikka pioneeriks. Mispärast? Ma ei tea. Peeter ütles, et sul tuleb muidu KGB-ga jama. Mis nad siis teevad? No ma ka ei tea, täpselt. Tulevad ju, viivad sul kodunt värviteleri ära. Aga meil polegi värvitelerit. A hetkeks lahvatanud pinge raksatas läbi paar numbrit suuremate korvpallikettide maasse. Isa oli need välismaalt pojale toonud, aga arvestanud igaks juhuks mõned aastad ette, kes teab, kas üldse kunagi veel sinna pääseb. Christian lonkis noogutades eemale. Peetri antud ülesanne klassivenda hoiatada oli täidetud õudsemat asja kui värviteleka veel parem Soome plokiga värviteleka kadu ei suutnud kohe kolmandat klassi lõpetava poisi aju iialgi välja mõelda. Kui sul polnud seda siis sul polnud ka midagi kaotada. Esimese koolinädala suureks finaaliks oli planeeritud pioneerimaleva koondus, kus uued liikmed pidid kooris oma piduliku vande andma. Ema suureks avastuseks oli vaja selleks soetada ka täiesti tuliuus pluus. Eelmisel oli sisse põlenud muster, mis meenutas katkematult jooksvatest sõjafilmides nähtud Kurski ümbruse maastiku pärast operatsiooni tsitadelli. Suurima tankilahingu asemel Prohhorov all oli tõhusat tööd teinud ussimustrilise juhtmega triikraud, kuhu sai valge tulbikujulise paagi sisse vett pannes tuli see auruga iga riide sirgeks kõrvetada. Tuli välja, et pioneere riietati millessegi, mis oli kile ja tekstiilivahepealne ning see ei kannatanud kraadigi kuuma. Sarnaselt pioneerikaelarätiga, millelt nõuti imiku näo siledust. Kuid ometi oli toodetud materjalist, mis läks känkrasse juba mõtte jõul. Pioneerijuht Peeter käis neid isiklikult harimas ja näitas mitu korda ette pioneerikaelaräti sõlme. Peeter oli alati hoogne ja higine. Näis, et tal on pidevalt kiire ning pikkuse tõttu kahtlustasid mõned eakad kolleegid, et ta pea on veidi pilvedes. May püüdis hoogsat esitust hiljem kodus järele teha. Aga ükskõik, kuidas ta Kolmnurkse riideotsi ristas, ei tulnud sellest ikkagi mitte midagi muud, kui umbsõlmega, rätik kaelas. Emast ja isast abi polnud. Isale ei meenunud üldse, et oleks kaelarätti kandnud. Polnud ju saada ja ega maal ei hakatud pilli lõhki ajama, peaasi, et hinded olid korras. Meenutas isa oma kooliaega. Ema väitis, et tema oma kooli parim õpilane oli kohe ülendatud maleva juhiks, kes kaelaräti asemel kandis pioneerihierarhia kõrgeimat regaali. Valget vilenööri. Uut pluusi ei julgenud May puutudagi. Seda enam, et eelmine oli täiesti asjatult ohverdatud. Suvel kivistunud värvid ei näidanud mingeid pehmenemise märke ja ema arvas, et ehk saavad nad oktoobri palga eest uued osta. Haridustöötajatel oli rahaga alalõpmata kitsas käes Ilmamaa vanaemata toitunuks nad ilmselt ainult tatrast. Mõnevõrra kergendas vaesus mai olukorda andes saatusest tuleneva põhjuse viivitusele Soome turistidega tutvumisel. Ta ei vedanud justkui sõbrannat alt aga pääses kohutavalt piinavast hirmust olla tabatud lõikava miilitsavile saatel. Pidulikul ava koondusel tuli neil kõigil rivistuda pioneerirühmaks, mis omakorda jagunes salkadeks. Viimased moodustati suhteliselt juhuslikult pingiridade alusel, sest keegi ei suutnud otsustada, missuguses salgas ta olla tahaks. Õpetaja nael ei jaksanud tegeleda tärkava demokraatiaga ning raius klassiruumi nähtamatute joontega. Kolmeks. Mai astus Kristjani järel, kes oma kordastus Kristjani järel. Kuna mõlemad alustasid marssimist eri jalaga, oli võimatu valida, kumma rütmis püsida. Koperdades trügides liikusid nad võimla nurgas ootavate pinkide poole sabas jalgadega raudset rütmi. Tagu b klass. Kätu astus kogu teekonna jooksul kümmekond korda ees kõndiva Riinu kannale ja kohale jõudes tülitsesid nad juba üsna häälekalt. Rivistus algas kõrvulukustav vilesoologa pioneerijuht Peetrilt. Seejärel pidid kõik esmapioneerid püsti, kargama ja skandeerima mina ning järjest sammu ette astuma. Õpetaja Õie oli oma lapsi treeninud päevi. Seekad rivistasid kavalalt ültse ühte veergu. Ja mesilasparvena seisev klass ei suutnud lahendada olukorda, kuidas anda endast märku, kui juhtusid jääma tagumisse ritta. Jõhkralt, 11 lükates või õhku põrgates püüti end nähtavaks teha. Pärast kõigi nimede hõikumist tuli kooris edasi vanduda. Vande olid pidanud oktoobri lastele selgeks õpetama nende vanemad seltsimehed tähekese juhid kuidagi loodusseadusi eirates. Et kaks haruldus ei peaks aegruumis kohtuma oli May klassi õpetama pandud pioneerid oma ülesannete suhtes sama hoolimatud kui nende õpilased. Formaalselt toimunud kevadiste kogunemiste ajal olid nad mänginud laevade pommitamist ja seejärel laiali läinud. Kellelgi polnud õrna aimugi, mis järgneb sõnale mina. Kajana korrati rütmis röökiva B-klassi järel üksikuid tuttavaid sõnu ning püüti ära aimata tulevaid astudes Vladimir Iljitš Lenini-nimelise üleliidulise pioneeriorganisatsiooni liikmeks. Tõotan pühalikult elada, õppida ja võidelda, nii nagu õpetas suur Lenin. Vahele jäänud sõnu püüti kiiresti järgimistega siduda kuulatades samas, kuidas vanne edasi areneb. Pioneerijuht värvus aina punasemaks ja punasemaks. Ning ohkas kergendatult, kui mõistis, et ava koondust väisab kangelane, sõjaveteran olid tukkuma jäänud. Ning et teda ei paistnud, äratavad kaelarättide üleandmist tähistav fanfaari signaal. Ammugi siis heledad lapse hääled, mis rütmilise raiumise asemel linnu parvena siristasid, sõnu millised sel moel igasuguse mõtte kaotasid. Ehk jäi tal ka märkamata, et märgusõnadele pioneer võitluseks Nõukogude Liidu kommunistliku partei ürituse eest ole valmis? Ei tulnud Aakatelt mingit sõnalist vastust. Isegi seltsimees nael kahvatas. Tundus uskumatu, et kusagil on üles kasvanud sülem süütust kes ei tea, et tuleb tõsta küünarnukist kõverdatud käsi ja skandeerida alati valmis. Samal ajal jooksid ületseekate õpetaja selja hirmuhigi jutid, irvitavad Gorikud lõugasid mõnuga alasti vannis. May lootis oma uue valge pluusi nimel, et pioneeriaasta toob mõne koonduse veel. Suur rahaline kulu oleks nii enam õigustatud. Kuid presiidiumi lauda uurides ta päris kindel polnud. Pärast koondust pidi pioneerijuht Peeter ennast punanurgas mitmepitsiga rahustama, enne kui suundus klassides peetavatele maleva koosolekutele. Selline kunstlik abitus, õpitud saamatus ning kõikide rituaalide tahtlik ignoreerimine tuli lõpetada. Neljanda A-klassi pioneerirühm tuli seltsimehelikke võtteid kasutades järele aidata. Parim viis selleks oli konkurents. Võistluspüüd edasi. Pioneerijuht Peeter alustas võimalikult rahulikult, pedagoogiliselt isegi rõõmsalt. Ta rääkis pioneeriks olemisest, põnevatest teadmistest ning kõigest, millest jäädakse ilma, kui ei olda pioneer. Viimased sõnad suunas ta selgelt aknast välja vahtivale Raivole. Viimane ei paistnud jutu märkavadki. Eelmisel päeval olid vanemad järjekordsele väljasõiduloa taotlusele eitava vastuse saanud. Kogu klass tundis Raivole kaasa. Kõik olid temalt tellinud Ameerikast, kuhu pere jõuda, plaanis Piilupart, Donaldi ka kustukumm või pakse natuke puhviskleepekaid. Mingis mõttes olid nad nüüd kõik natuke kaotanud. Võimaliku sidemehe vabasse maailma. Pioneerijuht tahtis astuda punalippude kõrgusest rahva sekka võita tuimad vesihallide pilkudega, lauda jõllitavad idanemata inimseemnete südamed. Muinasjutuvestja paatosega, kirjeldas ta punaste kaelarättide võlumaailma kus võluvõimeid jagub kõigile. Lase lihtsalt anda endale amet ning nähtamatuks tegev keep või kulda munev kana on praktiliselt sinu. Kõige tähtsamad on muidugi juht, juhikesed, salkade ülemad, lipur, trummar, Fanharist kindlasti vajatiga metsalka, sest pidevalt tuli olla valmis sõjaks. Pioneeri aktiivis kaasalööjad said selgeks sapöörivaatleja lõkkemeistriinstruktori kutse mida meisterlikku väledam ning püüdlikum olid seda kõrgemale viis t. Tublimad said vilenöörid, aukirjad, käepigistuse tõeliselt kommunistilt. Mai kõrgeim positsioon koolis oldud ajal oli olla üks päev korruse korrapidaja patrulliva korrapidaja õpetaja abilisena tuli ajada paarikaupa ringiratast jalutama kõik need, kes seda absoluutselt teha ei tahtnud. Tsentrifugaaljõud toimis seni, kuni valvet pidas direktor ise või õie. Isegi õpetaja naela jõud ei käinud seikadest üle ning elukogenud pedagoogina saatis ta käske korrapidajatega. Mai sai kiire löögi jalaga kõhtu ning vahetas edaspidi korruse korrapidaja austava paela võimaluse vastu sööklas toitu solgipange kraapida. Näiteks päevikupidaja, kes on teie arvates päevikupidaja, hüüdis pioneerijuht. Peeter, see on pioneer, kroonik, keegi, kes paneb kirja kõik rühmas toimuvad sündmused. Sõja ajal oli päevikupidaja kõige vapram kõige kangelaslikku pioneer. Tahukus vajadusel koos päevikuga, andmata ära seltsimeeste nimesid, mis olid talle teada. Tänane päevikupidaja on sama oluline. Ta talletab meie kommunismi ehitamise lugu järeltulevatele põlvedele. Mitte üksnes ei talleta. Ta loob sellest pildi. Kes teil on parim joonistaja. May ütles mitte pioneerist Aivo automaatselt. Väga hea. Esimene amet on meil siis välja antud. Palju õnne sulle maitule pärast pioneeride toast läbi ma annan sulle päeviku ja värvid, et sa saaksid hakata kiiresti-kiiresti kõiki neid vahvaid sündmusi, mis teil rühmas toimuvat kirja panema. Isegi kui ma ei oleks julgenud protestida, siis võlusta ära sõnavärvid. Võimalus, et tal oleks uus komplekt, millega teostada välismaalastele seletamiseks mõeldud pilt sundis teda taldselt noogutama. Võib-olla antakse isegi akvarelli karp, Leningrad vilksatas tal läbi pea. Selles oli erakordseid toone ja Letness maraktne ning ehe küpsenud kirsside punane. Pioneerijuht. Peeter ohkas kergendatult. Kui esimene amet oli paika pandud, siis võis loota, et edasi tõuseb kätemeri. Ning iga tubli Leninlane alustab võitlust, et saada olulisim roll. Igal pool oli see nii. Ainult mitte selles klassis. Õpetaja naela hurjutustest hoolimata Akisti jah, sõnu välja nagu kangelastelt piinamisel tunnistusi. Juhtivatele kohtadele sattusid need, kellel puudusid igasugused eeldused. Aga kes tunnetasid ohtu, et nende kolm aastat täiuslikult viitega tunnistus saab määritud alandatud käitumishindega. Sanitaarposti määras Peeter juhtima Andrease. Tulevaste pioneeride ehk tähekestega pidid tegelema Riin ja Kätu. Lipuri ameti taha pandi Kristjani nimi ja kuna poiss oli puudu, sai temast ka trummar. Pioneerijuht Peeter põles sisemisest ärritusest ega märganud loogikaviga, et poiss, kes peaks viima oma rühma ees lipu lahingusse ei saa samal ajal trummi taguda. Lõpuks olid kõik ikestatud, aga fanfaristi nime lahter oli ikka tühi. Sina hakkad, osutas Peeter. Hai pole aga ma Peeter, katkestas ta poolelt sõnalt. Fanfaari meie maleval veel pole, kuid tulevad siis, õpid selgeks. Peeter tõmbas kopsud pahinal õhku täis fanfaari asemel andiste lahkumissignaali põrutava teatega. Nii. Ja et te saaksite aru, et see on tõsine asi, mitte mingi naljategemine. Siis tänasega algab malevasisene rühmadevaheline võistlus. Omavahel võistlevad neljandad, viiendad kuuendad ja vanemad klassid. Võidab see, kes kogub pioneeritöö eest kõige rohkem punkte. Iga üritus annab viis punkti. 100 kilo makulatuuri, samuti klasside korrapidajad panevad kirja pioneeriräti mittekandjad. Iga puuduv kaelarätt on miinus üks punkt. Esimese koha võitnud rühm saab ekskursioonile suure isamaasõja lahingupaikadesse. Teisele anname õppeaasta lõpus üle veterani pühendusega reliikvia ja kolmandale, see tähendab viimasele kohale jääjat ootab suvel ees kohustuslik pioneeriõppus. Järeleaitamistunnid Kuu aega, pioneerilaagrit. May'l tõmbus seest külmaks. Just selle suvekuu jooksul on võimalik, et Soomest saabub külla sõprusgrupp. See tähendab, et kõik külalapsed saavad kommi. Aga tema jääb ilma. Võib-olla tuuakse isegi närimiskummi väänduvate jalgadega nuku võimalikust kaotusest mõtlemine pani silmad tihedalt vilkuma. Tasakesi oli paistetus muutunud rasside vahelisele sõprusele viidates kollaseks ning lubas maailma piiluda asiaatlikult kitsast pilust. Kõige hullem on, kui toimub näiteks tutvumisõhtu, mille järel otsustatakse, et kohal olnud kutsutakse Soome külla. Kujutlus, kuidas tema sõbrad sõidavad unistuste maale ning tema on samal ajal rivistusel pioneeriõppusel hajutas ta maadligi. Ülejäänud klassikaaslased suhtusid ähvardusse passiivselt. Pioneerilaager mingis vormis kõlas isegi huvitavalt. See oli enamasti mere ääres, sinna tulid teised sama vanad lapsed ja kui välja arvata tüütud öised häired, millega treeniti võimalikuks sõjaks polnud seal häda midagi. Mai koputas pioneeride toa uksele. Pioneerijuht, Peeter istus oma toanurgas oleval diivanil. Ta silmad olid kinni. Ta nägi väsinud välja. Iga aastaga läks tema töö üha raskemaks. Oma südames oli ta leebe ja lustlik mees, kes oleks eelistanud ähvardamise asemel lõbutseda. Aga temalt nõuti tulemusi. Selline häbi nagu juhtus koondusel ei saanud korduda. Alati ei pruukinud olla külaline, nii eakas, et uinub. Presiidiumilaua taha, võis sattuda mõni noorem aktiivsem inimene. Peeter lootis saada tuusiku näiteks Musta mere äärde. Seal oli soe vein ja ilusad naised. Pikad õhtud, jalutuskäigud rannas. Ehk midagi muudki. Põhjamaa pikad mehed olevat seal hinnas. Selleks tuli olla oma töös halastamatu. Ta avas silmad. Uksel seisis lontis sukkadega umbsõlmeks kangutatud pioneerirätiga tüdruk. Järjekordne paksuke, kes rühmaest tanki lükatakse. Peeter ohkas, töö on töö. Päeviku täitmine käib korra alusel. Esimene leht, rühma nimi, aasta teine leht tõotus, kolmas leht, seadused, neljas leht rihma deviis, viies rühmalaul edasi salgad ja nende koosseisud. Tööplaan, tööjaotus, tus, laitused, kiitused, täidad jooksvalt üritused. Kokkuvõte igast üritusest. Illustratsiooniga maksimumpunktid. Osalejad nimeliselt ära tuua moraal, mida õppisite veteranidelt saadud õpetussõnad, kirjavahetus, veteraniga, iga saadud kiri annab 10 punkti. Fotosari üritusest 15 jäi meelde. Ma ei oleks tahtnud pead raputada aga ei julgenud. Siin on sulle punane päevik ja 12 värviga quashi komplekt, mis pintslit ja pastakas. Esimese asjana peate asuma taotlema mõne kangelase nime. Kui te selle välja teenite, saate juurde 20 punkti. Ära vea alt oma seltsimehi ning pea meeles tõeline pioneer on alati valmis. May vaatas võlutult saadud värve. Need polnud küll Leningradi akvarellid, aga palju paremad kui need roheliste okastega siili pildiga, mis mail enne olid. Koolilapsele kõlbas kuuene komplekt küll 12 värviga pisemate purkide ja erksate toonidega. Karp oli mõeldud lugematul arvul plakati kunstnikele. Mai oli saanud sarnaseid värve proovida vanemate töö juures, kui ema viis ta vaatama sealse seinalehe kunstniku meistriteoseid. Need olid hämmastavalt värviküllased. Pärast tööd haltuura korras. See tähendas, et salaja, aga lisaraha eest tegi sama tädi laste valgetele pluusidele pilte lumivalgekese multifilmi päkapikkudest. Peene pintsli ja tekstiilivärviga sündisid šablooni järgi toriisejad, ninatargad ja unimütsid. Nii ilusad, et vooltismi ise poleks ka vahet teinud, kumb on need joonistanud. Kas tema ise või instituudi seinalehe kujundaja. Tundus uskumatu, et päeviku täitmise eest võib saada enam-vähem samasuguse komplekti mis on päris kunstnikul.