Tere eetris anportaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Esmaspäev võiks olla nostalgiapäev ehk päev, mil meenutada lahkuvaid aegu, nagu näiteks äsjane võin sellele eelnenud nädalavahetus, aga miks ka mitte mõtelda mõnele toredale puhkusehetkele või nii, nagu seda teeb nostalgiliselt eelmisesse nädalasse jääb New York Times mis omakorda nostalgitseda CD plaadipoodide järele. Õigemini igatseb, aga teisalt ka konstanteerib ajalehe artikkel CD plaadipoodide külastajate kadumist. Pange tähele, jutt ei käi niivõrd ostjatest kujust külastajatest, sest koos online müügiga ostetakse muusikat rohkem kui kunagi varem ja seda hoolimata väidetavast piraatlusest. Ilmselt ongi kergem nõustuda nendega, kes väidavad piraatluse tondi hullutajatega vastupidist, et täna jõuab muusika massidesse, kes seda endale varem lubada ei saanud. Sest vanemate antud taskuraha ei võimaldanud CD-plaat osta ning nii pidid lapsed piirduma vaid poest lettide vahel kiibitsemisega. Siit jõuamegi tagasi New York Timesi artikli sisu juurde, mis küsitleb Suurlinna plaadi poodnike teemal, kas poodides on viimaste aastatega midagi muutunud. Artikli autorile Aleks Williamsile endale tundub, et plaadipoed ei ole noortes, on 12 kuni 15 aastaste kogunemispaigaks. Sellega nõustuvad ka poepidajad, öeldes, et nende klientuur on hallinemas. Poode külastavad peamiselt vanemad kliendid ja noorte kogunemised ning ühised muusika kuulamised ja muidu ringi kiibitsemiseks muutunud harvaks nähtuseks. Põõsa üpriski selge vanemad inimesed pärinevad põlvkonnast, kus muusikakandjad peti füüsiliseks omandiks. Samal ajal pole nooremal põlvkonnal mingit ängi omada muusikat käega katsumatus digitaalses Paylis. Seda enam, et noortel pole endiselt olulist ostujõudu. Lisapõhjuseks CD plaadi kauplustest lahkumisel on failivahetuse sujuv kooseksisteerimine omavanuste suhtlemise siirdumisega virtuaalsesse keskkonda. Nagu hiljutine analüüs Suurbritanniast osutab, ei tunne kaks kolmandikku lapsevanematest olulisemaid uue meediamärksõnu, mida nende võsud iga päeva nähtusteks peavad. Seetõttu võib olla kindel, et enamus neist ei koliga onlain teenuste tarbijaks ja CD-plaadiformaat elab niikaua, kuni vanem generatsioon muusikast huvitub. Statistika kinnitab plaadipoodnik ei ajakirjaniku visuaalset tähelepanekut. Pärast 2000 kolmandat aastat on ühendriikides oma teenuse pakkumise lõpetanud 900 sõltumatut plaadipoodi. CD plaadimüügist moodustab alla üheksateistaastaste osa vaid 12 protsenti. 20 kuni 25 aastased ostavad protsendi võrra rohkem, seal on 13 protsenti ja mõlema vanusegrupi huvi CD formaadi vastu näitab selget langust. Aga samal ajal üle 45 aastaste osa teede plaaditurul näitab kasvutrendi tõustes viimase viie aasta jooksul 15-lt protsendilt 25 protsendi peale. Vanema generatsiooni ostujõud Kosovi kaustes saada midagi füüsilist hoiab seega CD formaati veel mõnda aega elus. Sellele võib olulise põntsu panna aga vanema põlvkonna arvates kehvapoolne muusika, mida tänapäeval ohtralt viljeletakse. Nii pole üllatav, kui uue muusika üha harvemini ennast CD peale sätib, sest selle muusika kuulajaskond CD plaadipoode ei külasta. Küll aga jäävad sellesse kõbedasse formaat, biitlid 70.-te ja 80.-te rock, Frank Zappa ja džässmuusika. Ja alles jäävad ka mõned CD-poed, mille nimetustesse hakatakse põhinema sagedamini. Sõna nostalgia. Paraku siiski enamus tänaseid poode peaks ärkama unes, milles ilmutab ennast valgust täistunnel ja sellest unest tagasiteed kahjuks ei ole.