Tere, lugupeetavad, täna on siis käes see suur päev, kui ma räägin sellisest šeff mehest nagu näidanud. Põhjuseks on tema värske plaat Rauning Innothi of love leibeliks James Holdeni, Border community. Imekombel olen seda elektroonilise imeplaati isegi Eesti poodides näinud. Mingi uurige seda asja, sest nagu ütles mulle selle plaadi kohta selle saate pos. Koit Raudsepp plaadiümbris lõhnab väga hästi. Lisaks sellele, et on Ilus ümbris ja hea muusika. Ma olen koiduga 100 prossa nõus ja netist tõmmatud. Ei ole mõtet nuusutada. Charliet House. Midagi jääb teile siis kodutööks ka, sest see lugu alles hakkab kerima. Charliet House, Browning tjof album, polder Community leibel ja näitan feik artist. Feik ei ole üldse Freike, ta on 22 aastane noor kutt, kellelt see on debüütalbum. Suurepärane suvine elektroonika, aga mitte lihtsalt. Feik on Rinkonnis suht populaarne. Tema tiitlid on tehnoposterboya Brook brok, prints of New IBM Se teine neist mulle meeldib IBM-i uuendab kõik just nimelt proge hoiaku, aga isiklikult nimetan sellist sorti musa, mida näitan, feik teeb unelmat tehnoks. Esimesed võrdlused, mis mul šveiki esimest korda kuulates pähe tulid, olid ühe mu lemmikartistiga läbi aegade šoti imekaunite ühe teel maanteel. Helimaastikke siiski loojad Port of käneda on duo, kellest räägin ja avastasin peagi, et ma ei ole originaalne. Kõigile, kes on Portov känedad kuulnud tuleb see paralleel. Pole paha. Mis aga eristab neid kõiki seni tehtud IBM-ist. Mis teda eristab Portov Kanadast, kelle kohta ma IBM ei ütleks. Bänd tähistab siiski kategooriat omaette ja mis eristab Freiki unelmat tehnost. Päikeselised saundid läbi pilve on habras, rütmikude on selged süntesaator, helid on posttrans Europa Oy roopa Express Kraftwerk on pleedi, sugemeid ja miljon, muud asja on aga liidetud, on selline psühhedeelne kõikevaldav sõit lumiste väljade kohal linnas udus või maakera ümber kergete kits, popi sugemetega, mida me tunneme M 83 ülipingetele plaatidelt ja seda juba Aidi MX ei nimeta, siis on sellist helidega maalimist, mida oskab teha elektrooniline truba tuur Kanadast. Julian Frein. Panen tähele teatavat nimelist sarnasust, see on kindlasti müstiline. Ma hea meelega jätkan, aga pärast lugu ja siit tuli minu paralleel M 83-ga eelkõige. Aga ükski võrdlus, mis ma siin täna seoses näitan breigi albumiga. Trauning kindlasti jõhvlavdoon ei tähista plagiaati. Juua hir. Juua Hieron näidanud šveiki lugu ja ma jäin enne seda lugu pooleli kohal, et mis Seenza inglise poiss, näitan, feik on, kuhu niidid viivad prantsuse proge pop tehnogrupist, kes on nüüd ainult üks mees küll M 83-st ja kanade võlurist Julian Feinist rääkisin viimati ja on tunda, et näitan feik on sihuke elektroonik, kes on kursis ka muusikaajalooga ja ainult sellised kroonilised muusikud mulle meeldivatest. Natuke mõttetud on kutid, kes lahmivad lihtsalt mingeid primitiivseid, tantsu, piita üksteise otsa isegi mitte otsa, vaid järgi ja ei tea isegi seda, kust on tänapäevane tantsu mosoon tulnud. Aga okei, ma kipun teemast kõrvale kalduma. Kõiki lai kõrvaring kostab laksust välja kõigepealt tehnoajalugu, siis aga k proges progressiivne rokk, intellektuaalrocki ja pop ja eks ta ole kursis ka hilisemate arengutega IBM-i inditroonika ja palju muu sellise osas. See lihtsalt kostab välja vorm, juusiki varasemalt tööd näiteks minu arust kahvatuvad šveiki mitme plaanilisuse kõrval. Tänapäeval teeb mor juba rohkem päris pillidega pastelllindid, deep, techno, sumedaid läbi kasvanud, sahisevad pinnaaluseid, mutimetroos sõitvaid meeldivaid hõrk, tumedaid helisugemeid on? Jaa, meenub isegi selline naljakas artist nagu rattata kaks Ameerikas noort kutti leebel XL Alt, kes kaks aastat tagasi tulid välja omanimelise albumiga ja paralleel tuleb kõigi lapselikust süüdimatuse peale. Aga olgu öeldud, et tegu pole kaugeltki Maivismiga, vaid eriti kuradima komplitseeritud helikoega tuleb lugu. Skyuvas pink. Ilgelt paljutähenduslik heliväli on see, mille näitan, feik on loonud oma suurepärasele debüütalbumile Trauning NFC Of Love. Ja miks see muusika toob pähe nii palju erinevaid linke teiste artistidega ja täiesti erinevate muusikastiilidega on pull minu meelest selles, et see ongi super, see näitab, et tegemist ei ole mingi kitsa nišimuusikaga, et mees on ületanud stiilide piirid. Et tema musa ei ole odav ja lingid paljude maailma huvitavaimata suundumustega, elektroonilises popi rokkmuusikas. Järelikult kõnetab melomaan, kes võtavad niigi asja laialt, aga ka muusikasõpru, kes muidu võib-olla näitame feikini, jõuaks teatud universaalsuse moment ja diskursuste ralli. Ei ta kunagi paha, kui seejuures säilib originaalsus ja kompaktsus ja laialivalguvast näitan feikile küll ei saa ette heita. Ma ei tea, kas te veenduksite, et tegemist on ühe selle suveelektroonikaga plaadiga või mitte, aga ma vähemalt üritasin. Ma isiklikult loodan, et need painevalt mõnusad suveilmad annaksid Šveitsi järele ja et tekiks ka pisut õhku, nagu on seda muide feiki muusikast. Aga see kõik on maitseasi ja mul ei ole kahju soovida teile päikest, nagu kombeks on.