Tere eetrisem portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Suvesoojaga koos kostab üha rohkem tänavakohvikute pidajate mure juttu sellest, kuidas hõrgu joogi, šokolaadikoogi ja mõne hea kaaslasega õdusa hetke täitmise kohana on kohvikud muutumas piroodeks. Täpsemalt piroodeks, kus laual lebavad sülearvutid ja paberit, põrandale portfellid ja kotid kaustade ning dokumentidega ning külastajad on omavahel intensiivses, vaidluses või kedagi mobiiltelefoni otsas instrueerimas. Ainuke asi, mis neid inimesi kohvikuga seob, põhimõtteliselt sidus, umbes tund aega tagasi oli tellitud kohvitass klaas vett või halvimal juhul mitte midagi peale okupeeritud. Tooli ja laua. Probleem on osaliselt küll seotud suviselt sooja õhuga, kuid veelgi rohkem on seotud modernselt elektrifitseeritud õhuga, mille kaudu levivad internetiside transpordiprotokolli paketid. Lühidalt siis viipi eeter. Kui veel mõni aeg tagasi peeti kohvikus wifi silti edumeelsuse märgiks, siis täna on see juba ohumärk halvast või ütleme siis ebakohvikust õhustikust. Eriti siis, kui läheduses on suuremad büroohooned, millede töötajad pikendavad oma igava Office'i territooriumit taoliste tänava tavaliste kohvikute arvelt. Tasuta wifi kohviku territooriumil pidi kohale meelitama just samade büroode kliente, umbes nagu kena lillegi meelitab ligi liblikaid. Algus oli aeglane, aga nüüd on olukord paljudes kohtades muutunud oluliselt meenutades pigem tüütavate kärbeste rünnakut ning seda eriti tänavakohvikute puhul, mille ümber on tihti tasulise parkimise ala külastajate autodele. Aga ka need kohad on hõivatud parkimistasu mitte maksvate autodega, milles istub jutumärkides klient, kes tarbib sama kohviku internetti, eetrit. Tasutaja traadita internetile on seega otsene majanduslik mõju kohvikutele täpsemalt negatiivne majanduslik mõju, sest lauad on kinni õhkkonnal rikutud ja kohvi müügikäibed kukuvad. Eriti tõsine tagasilöök tuleb just lõuna ajal, kui kohvik saaks olulise osa lisakäibest einete müügist arvestades keskeltläbi paarkümmend minutit kliendi kohta. Aga sülearvutimehed ja naised on ennast tavaliselt tunniks ja tihti enamaks ajaks laua külge ankurdanud. Teise traadita ja tasuta internetiside loodud probleemina osutatakse kohvikute kultuuri haavatavusele seoses nende muutumisega büroodeks, kus laudade taga istuvaid inimesega nende nina ees olevad Oromaatsati auravad ning uusi kliente meelitavad. Kohvitassi koos või sarvega pole näha, sest neid varjavad sülearvutite püstised ekraanid. Kuigi osa kohvikuid on prognoos aegu enne viiti ühendusi, seda lihtsalt välja lülitades ei ole tõenäoline viibi kohvikutest ära kaob. Lihtsalt hakatakse otsima uusi kooseksisteerimise viise, sest tänane metsik kokkukasvamine omab tõsiseid tagajärgi. Ühe võimalusena nähakse ebamugav aja väikese kohvikumööbliarengut. Näiteks on lauad nii pisikesed, et sinna mahuvad vaid paar tassi, kuid mitte sülearvuti. Ära kaovad ka mugavad sohvad, kus on eriti tore arvutit kasutada ja lõbus, hakatakse internetiühenduse eest ka tasu küsima. Kõik need lahendused meenutavad aga pigem tagasilööki kui edasiliikumist ja seetõttu on kohane esitada endale küsimus. Ega see juhtu ometi minu pärast.