Meie meil on hea meel tervitada stuudios külalist, kelleks on Mikk Simson ansamblist Aide, seda sa mängid seal ansamblis trummi. Tere, aga me ei räägi sinuga tänamiste, trummi mängimisest. Niivõrd-kuivõrd me nägime seda trummilöömise kontekstist sellises, mida me räägime trummilöömisest sellises kontekstis, nagu seda on emo. Ma saan aru, et sa ise emomees ei ole. On, kas sa oled seda emo natukene uurinud ja võid meile rääkida sellest EMO? Keegi teisel pool raadiot kuulab ja üldse aru ei saa, mis on noh, on Emud ja on emad ja, aga mis asi on emo, et millest, millest selline on see liikumine? Mis asi see EMO üleüldse on ja ma saan aru, et see on noorte hulgas väga populaarne ja, ja aktuaalne asi. Jah, need on viimased neli-viis aastat suhteliselt populaarne olnud tegelikult, kui rääkida sellest juurtest, kus ta tekkis, kui vana see tegelikult on. Et see ulatub tagasi 80.-te algusesse, et Washington DC-s ütleme, 83 85, tekkisid sellised bändid nagu Vaitsvaks pung ja senna geid kes hakkasid tegema sellist muusikat, mida nad hakkasid ise nimetama, noh ütleme see väljendus selles, et lauljal väljendasin ennast laval väga emotsionaalselt ja kogu bänd, aga see oleneb välja sellisest hardcore pungi liikumisest, aga ütleme, selliseks emaks nagu tänapäeval on, hakkas kujunema, ütleme 10 aastat tagasi midagi sellist, et see eellugu ei ole pikk, aga selline keeruline vestleme massideni, jõudis palju hiljem. No ma saan aru, emo on ikkagi niisugune selgelt ja puhtalt nagu, nagu niisugune muusika nähtused sellega sellega ei käi kaasas mingisuguseid ideoloogilisi aspekte või, või on see on seal ütlemisele muusikaga kuidagi nagu laiemaks. Käib täpselt siin laiemas kasvanud, praegu ongi selline seis, kus ema on igal pool, et me tegime ka paar aastat tagasi siin tutvusringkonnas nalja, et ema on igal pool, et see väljendub nii riietumisstiilis, käitumises, lüürikas, muusikas nagu kõikjal. Aga ütleme ütleme, ujuta nagu hardcore pungist hakkas, ütleme isegi veel 90.-te alguses oli tugev selline poliitiline sõnum seal sees nendele küll hästi vähe ja siis ütleme, taimetoitluse teene Street ees liikumine aga tänapäevasel suhteliselt tagaplaanile jäänud, et, et ei ole ei ole nii võimas enam, vaid pigem selline massidesse selle kultuuri ja selle nähtuse nagu sigitamine mingi protestiliikumine mingi mingit moodi, nagu on pungarlus või, või ei, ei, ei ole absoluutselt, et emo, sõna tuleb sellist asja kui Mousch aknaga, et kui lauljale nii-öelda nii tulihingeliselt tavaliselt oma tundeid, et siis sellest tuligi see emotsionaalne, aga samas ütleme senna Keili bänd on absoluutselt nagu ütleme oma, arvan, et mingisugune selline ehe emodi kutsutakse, pole kuulnudki kunagisi bändidest. Aga et nemad just intervjuu mingi mõned aastad tagasi, kus nemad ise ütlesid, et noh, ema ütles, et nii piiridesse panev konteksti nüüd ta nagunii laine kui see mõiste. Aga et tegelikult mõtlen, mis muusika, emotsionaalne, et tema ise temalegi lihtsalt punk rockiga poeg. Ta vastas selle peale mõelda, et ega siis emotsioonide tekkinud popmuusikas ometi 80.-te aastate alul, et need olid seal olemas kohe juba ma usun, et on raadiokuulajad, kes nõustuvad. Ta piilus näiteks mingil määral täpselt ütlema, isegi Metallica võib olla emotsionaalne või kes pole siis emotsionaalne, et see liin vähe aia laimu, milles emotsionaalsus siis tegelikult nagu väljendub, ütle ära puhul, miks ta kuidagi purskab pulkadele? Ma ei ole päris nii, olegi väljend kees, kuidas praegu on inglisekeelsed väljendid nagu Chevad, Imo giid ja nii edasi, et see väljendub selles, et lauldakse armastusest ja suhetest midagi hooruse voodi alla piiludes enam teha, aga need on nagu väga dramaatiliselt, sellised lauljad elavad oma nii-öelda jutumärkides selliseid karmi, karme ja halbu kogemusi naisterahvastega välja, et ongi, kusjuures feministid on hästi palju sellele tähelepanu pööranud, et et ütleme, naisema bände pole absoluutselt ei eksisteerigi põhimõtteliselt. Meeste omamoodi niisugune maskuliinsus läbi mingisuguse niisuguse femiin feminiinne poole vä. Ja kus siis ongi, ütleme, ütleme, kui võtame emo riietumiskultuuri, mis väljendab, ütleme, kõik ruudud needilised vööd soengud, mis on, ütleme näiteks tagant püsti, turri, sees Kanema, mõnel varjab pool nägu, vaid see tegelikult praegused neist on minu jaoks väga naljakaks muutuda ja vot see on, et mina näen nagu selle selle trendi või selle nagu tõesti naljakas, kui täid, käin tänaval ringi ja näed isegi mingi kolm-neli aastat tagasi, kui ma käisin endast ütleme kaks korda vanem inimene sünnipäeval, kus tulid igast sellised eestilised tippkultuuritegijad kokku ja nii edasi tukka ütelda emodega, ütleme seda näha, seda, ütleme kõiges on seal EMO näha absoluutselt kõiges, et see on fantastiline fenomene, lihtsalt nagu kammida. Tead, ma pean, ma pean olema Strugu emomees isenesest aru saama, teise teadmad emomees olema selles mõttes, et mulle võib-olla meeldivad sügavad tunded. Grivin nagu kodus patja nutta ja luulet. Ongi luuletused ja üheselt, et ei noh, see väljendub, vägesin dramaatiline vorm, et kohati need laulides lüürika on üle pingutatud, lõppkokkuvõttes praeguse muutunud tegelikult suht naljaks, et võtta ükskõik mis emobänd. Et need kõik on nagu täpselt paigas, kuidas peab olema, noh kuidas see muusika peab olema, ütleme veel, mis selles väljendub, on skriimo, võime rääkida ema kooristes kriimust, C5 kliima on siin eritasine. Karm ütleme EMOs on väga-väga näiteks. Hea näide, kuidas üks kaks lauljat on üks laulja laulab meloodilise osa, teine skriimib niimoodi ja see oli hästi huvitav lugu, kus ma siis ma käisin legendidega muusinud, kuidas kriimo tekkis, et üks laulja bändiproovis endale kohvi peale ajanud ja hirmsat moodi karjuma hakanud jumala vägevaid kasutaks seda loos, ega nii, ongi praegu kuuled, et nii naljakas, mis. Üks üks laulja laulab midagi ilusat meloodiliste, teine tüüpilise täiest kõrist kisab sedasama repliigi sinna peale. See emaliikumine sai alguse muusikast, aga, aga nüüd on välja kasvanud, kuidas, kuidas Eesti kontekstis see emo levib, on see niisugune interneti või tutvusringkonna või endiselt muusika? Muusika põhiline juhtiv jõud, nagu aga ütleme, viimase kahe aasta jooksul täiesti massidesse läinud selles suhteliselt Meie rääkisime ema allakäigust maksast tagasi inimese, kes sellise emon pikalt seletas, et keegi saanud aru nüüd on niimoodi kõik teavad, mis emon. Aga selles suhteliselt, et kuidas see levib igal pool absoluutselt igal pool, ütle, isegi mina käisin juuksuris hiljuti lihtsalt mulle juukse, pakkus välja, pakun sulle mingid uued juuksemoed välja stiimuli täiesti normaalse, mingisuguse Topnochellise juuksekataloogi, kõik olid tukaga soengud seal põhimõtteliselt. Et see on nagu moes on absoluutselt, nagu igal pool on ema, et aga nagu Eestisse jõudnud viimase pooleteise kahe aasta jooksul aasta viimase aastaga kohuta varem tekkinud, et ema igal pool absoluutselt, aga ütleme, et ma käisin Manchesteris hiljuti ja seal nagu festivali muusikutega suhelnud. Ja seal hakkab see emad üle minema, tuleb mingi uut, keegi täpselt ei tea, mis asi see on, aga noh, see nagu iga kultuuriga iga muusikastiili ja ütleme, krungega metaliga her metaliga, et tuleb, on jumala puhas. Hea selline ütleme, liikumine või muusikastiil. Ja siis mingi aeg, sa lähed täiesti massidesse, see rikub selle kogu selle asja nagu põhimõtteliselt ära. Tuleval kuul armastada seda, mida, mis, mis nagu suurele inimhulgale meeldib jah. Aga millega sa võrdleksite sedasama, seda niisugust emo praegu laialdast massidesse levimist, et noh, näiteks kui tuua siia kõrvale pungarlus, siis see ei ole, see ei ole nii levinud või mille, millega millega annaks teda võrrelda. Punkrockilik asi on selles suhtes modernsema, pungrockilik asi, aga noh ütleme riietusstiilis väljendub eriti hästi, ütleme, kui sul on, ütleme, ütleme, meesterahvariiet, seal peab olema selline p särk, mis on ikkagi väiksem kui tegelikult, nagu peaaegu nagu võiks suurem olla, ütleme hästi palju must värv domineerib mustaks värvitud juuksed. Igast neid igal pool, ruudulised, ütleme ult, kuul, Gatesid, hiina ketsid nägi, meie teame neid higist ruudud triibud, asjad salgud juustes. Tukk on põhiline, kus natuke pole. Mina olen kuulnud midagi sellist, et et mehed on emad, aga, aga naised on emad veski pärast? Ei, naised on mingi mingi mingi niisugune gooti See on hoopis teine asi. Et naised, emalik, ütleme, põhise publik ongi seal naljakas, kusjuures kui sellised femiinsed meeslauljad laulavad halvast, halbadest suhte kogemustest siis need põhilised fänni fän, peitsi moodustavad siiski sisesed samamoodi väga emotsionaalsed meesterahvad, kui ka suurem osa on ikkagi naisterahvad selles suhteliselt ja selline noh see kultuuri Vormasidsin ju naiste seas eriti populaarne praegu. Ütleme see kogu see seda, seda kultuuri võiks tegelikult päris hüvitina ju nagu analüüsida, noh, mina ise õpin kultuuriteooriat, ütleme, mina olen hästi palju nagu seoseid leidma nagu selle vahel. Et see on päris päris huvitav, ütleme kõik need aspektid, kuskohast see kõik nagu kokku tuleb, kuidas see moodustab see kultuurne. Sa ütlesid ja tema on ivad vool. Binadeutraalidel tööl igal pool olid tavaliselt tavalised inimesed. Jumala pärast ma ikka tahaks hirmsasti ema mehi näha ja aru saada, langenud emomehed siis, kui kuhu ma pean minema või kus, kus ma, kus ma neid näen, kuidas kogu, kuidas ma tänada, ja ma saan aru, teil on tukale. Mustad juuksed, tukad, ruudulised, papukesed, vänd on väga vaja, tulevad ka ja neis ongi värvitakse musta juuksed või siis sellised dramaatilised mustakas siniselt. Et Mustoneni domineeriv, väga populaarne, ütleme meesterahvaste puhul värvide silmaalused, muust aegse võib-olla natukene klemm rockiga, aga nad ei ole nagunii üle ülepaisutatud sellesse sina. Kui tahate, emal Emalaia vaikib, tukka olekki riietust, vöösid, et jalanõusid. Kui kellelegi mingi veel väga-väga populaarseks saanud, on praegu siis bändi erinevaid kemikaale Soomes, kus on sellised põsesarnad silmaalused selliseks punaseks nagu tehtud naiste meesterahvad täis, tegeled sellega hästi palju hakatud nagu emokultuuris ja astume ka nagu keegi kultuurile, kuid mina väga ei leia, et see nii seoses ütleme see noh, mina ise nagu ütleme siis päris sellest emo generatsioonist ei ole, mul on paar aastat vanem. Mis ema generatsioon on siis, kui vanad või mis, mis ei sünniaastal umbes olema demoemo, nagu valitsusel. See kvalifikatsioon ei ole, aga aga ütleme praeguse seisuga mina kasvasin üles, ütleme mina olin 15 16, siis ei olnud sellist asja, ütleme tänapäeva noored, kes on 16 17 ütleme seksuaalselt väga palju avatumad, emotsionaalselt väga palju avatumad. Igalt poolt viib varased 15 16 aastased, homoseksuaalsed, avatumad kui sõna. Ei mina olen. Sinu generatsioon ja mina Milles väljendub huvitav huvitav mis, kui kaugele seda nagu veel on võimalik tõugata? Kui avatud saab alla kuueteistaastased ei osanud, nagu, kus 17 ma ei oska. Nagu kuidagi emaga seoses Kaavedel kas see kuidagi nagu seda seda emavärki nagu kuidagi toetab võime? Seksuaalsus on väga oluline nagu jumala. Kõiki ilusaid räägivad armastusest, tunnetest, kirjutavad luuletusi. No see on muidugi väga vaieldav, siis mina mõtlesin, tulin siia arvatavasti mingi täiesti hardcore emodi tulest, lükkaks täiesti ümber jumala pahaseks minu peale, aga mina nagu mina ise niimoodi võib-olla veel rohkem, sellepärast et ma ise tegelen muusikaga ja nagu väga palju olen nagu. Mul on väga palju ema, ema, emad kuulanud, aga ütleme minu jaoks emolugu teha näiteks. Niivõrd lihtne, et mina nagu otsin, pigem ütleme, Aides, sotsid üldse sellist nagu et sellest kuidagi nagu edasi minna EMO tipp samas pidada ka muusikaliselt, ütleme, New metal'i mingisuguseks loogiliseks jätkuks minimum, etaloni selline karm nagu ütleme. Ühiskonnast väljamurdmine või selline protestimine, siis nüüd on nagu rohkem siseks natukene melomaks läinud asi rahulikumaks, aga ütleme, ehedad tunded, ületunde, kellel on nii ülepingutatud nagu enamus ajast, et see noh, isegi kohati masendav. Aga seesama, see ülepingutatud, et, et kas, kas emaks hakkavad need inimesed, kes ongi hästi emotsionaalsed või on niimoodi, et astud justkui mingisse liikumisse ja siis noh, on niisugune kirjutatud või kirjutamata reegel, et sa pead ikka pisara poetama. Ei, ei sellist küll liiku midagi ei ole selline nagu ütleme sekt või midagi sellist, et sellist ühtset niisugust programmi või ühtset sellist arusaama ei olegi emodivid omavahel kokku saavad, hakkavad põhist ikkagi räägitakse muusikas, sellest keegi räägi tukkadest riietusest see muidugi selline elementaarne asi. Aga muusika on ikkagi juhtide jõud selle taga. Kes leiavad emoni, leiavad selle läbi muusika, lähevad muusikat, vaatad videosid, vaatavad, et teised käivad niimoodi riides, mina tahaksin küll niimoodi riides käia ja siis kuulad muusikat, süvenevad lüürikas seltsi liige iseenesest tekib selles suhtes ütleme noh, minule isiklikult meil ju need varasemad nagu emobändid, ütleme klaast joonides väga hea näide. Ütleme tähisportrofessional, mis muutusid jäetud vaiminiks. Ja siis ütleme, Mars, Volta, Sparta ta praegugi siin, noh, elan siin, eks eksperimentaalse maga ütleme nädala väga ehedad. Võtame bändid, näiteks matkemiku, Gomez, juust. Chimmid öelda viimasel ajal viimase kahe plaadi Glinka suhteliselt selliseks tüüpiliseks emaks. Ja sellised bändid nagu juhivad seda kõike, et kuidas mõtte ära. Okei, aga, aga sa ise teed ema muusikat ja sul on kindlasti ei tee, ei tee palju, öeldakse, et noh, muidugi see on fakt, et keegi ütleb sulle seda EMO-s igaüks üritab seda võimalikku igal moel nagu ümber lükata, selles suhtes me kindlasti on haige, siis on kindlasti emo mõjutusi, aga me kindlasti ei ole emo nagu. Aga kuidas ma selle ema mõned alad on, jällegi midagi ei tea sellest mitte midagi aru saa, oletame, et lauldakse inglise keeles on, ma saan oma, äkki on ikkagi. Ka veel ei näe. Eeldate igalt kuulan head muusikat, et ma ei saa aru, et nad räägivad oma oma Nurnud naissuhetest seal ja on ülearu emotsionaalsem. Millised need muusikalised tunnused, mille järgi ma aru saan, et tegemist. Meil on temaga, ütleme selline vahelduv vokaal meloodilise, sellise karjuva vahel ütleme. Veel võtta. Me oleme siin punkrockilik värk, nagu ütleme tänapäeva ütleme sellist sellist lähenemist ei olegi päris nagu, kes seal ikka seinal modernsem punkrot, millel kisub vähe jäänud, liig 182, emo ütleme, poolavad poegade peetakse väga legendaarse punkrokkbändiks viima, plaat nagu on suremuse punkar, aga ikkagi seal on palju nagu emo sees. Ütleme sellised tunnused nagu ongi, et noh, ütleme väga standartne on, kuulates on nagu hea, ütleme saab aru või seal pikemat aega süveneda. Kindlasti saab pihta sellelegi, ütleme, kui see visuaalne pilt on ees, siis on kohe selge, mis asi on emo, eks ole. Aga samas võitsin emo absoluutselt igal pool, ütleme kohana Peipsil tulid pesto välja, need tegid ühe loo nägu põikide lainele, täpselt siin vahekoht, mis nagu teile nagu emo, kes näha, et ahah, siin täpselt seal see sisse pandud, niimoodi. Mina, võib-olla muusiku seisukohalt. Aga mida. Enamasti on mingid emopeod ka, kus käiakse, ema, emomehed tulevad kokku ja on naised, ehkki ma saan aru, ema kokkutulekud. Selles mõttes, et kui pump, punkar, Trova mingi pump pumpade mängivat punkrit käivad vaatamas, emadel on samamoodi vä. Ei, ütleme muusikat, nutsin, juhtiv jõud, et kontserdid on ikkagi põhjused, mis vähendamis asja, muusikat, sellist asja nagu siinses kultuuris äsja oli, et kõik, mis seda ühendanud muusika selles suhtes, aga emad on selles suhtes leebunud pungaritel meil rohkem võib-olla ennast täis juua ja mis iganes laamendades nagu emotüübil rohkem ütleme selline täiesti hardcore emad, hüpnikeseine, kes liha ei söö, taimetoitlane, isenesest või teed liikumine, noh, ütleme ei suitseta, ei tarbi narkootikume, ei joon, et see on nagu selline ehe ema, kus tulijaid nagu hardcore pungist ütleme siin nagunii laiali läinud tõsiselt kui selles kultuuris sees olla, vaheliselt tegelikult linna peal käia Nemo igal pool siin täiesti masendav, lõppkokkuvõttes nagu mina nägin seda juba kaks kolm aastat tagasi minema, viskas kopa ette, ütleme kaks aastat tagasi sellest juba nüüd on nagu masendav, eks nagu väike. Nii ise oli tema. Ei, ma ei ole kellegi ema olnud, ma isegi ei meeldinud kategoriseerida, lihtsalt mõtlen, ma nagu olen seda muusikat kuulanud nii palju, kuna see on ikkagi minu generatsiooni muusika ongi minu generatsiooni muusika põhimõtteliselt väga suures laastus siis millised teemad nagunii sees olnud ja mina ise küll väga erinevat muusikat ja mina olen lihtsalt mina ise ei meeldinud kategoriseerida. Aga ülejäänud. Et sul kindlasti tutvusringkonnas on inimesi, kes, kes on niisiis väliste kui sisemiste kriteeriumite järgi emod, kas nad, kas nad ise tunnistavad seda, et nad emad on, kas see on, nagu on seda uhke olla? Mõned on väga uhked, mõned on väga vastu sellele juba demolehkivamale, see ema ütleme tegelikult nii ongi, aga ütleme paljud bändid on ka nagu emotantsija on hakatud juba proovima leida igast uusi liigendusi, igast uusi kastidesse paneme siis me ei ole ema Me oleme moderne emokoor, moderne punkt, kui sa kuulad seda standartne EMO siiski lõppkokkuvõttes mõned bändid ongi suutnud. Sellest näiteks on juba enne, kus Traisson väga, kes ütleme, esimesed kaks plaati oli täielik ema, viimane plaat oli juba selline päris huvitav, et noh, mina ootan juba järgmist selles suhteliselt. Et legendaarsel emo kuulajal võiks võõrastav olla, et oh, see on mingi imelik, aga ma arvan, et siin võib olla midagi uut nagu selles suhtes. Kena. Sina oled trummar. Kuidas ma nägin kuskil foorumis, ma natukene kolasin ringi ja sattusin kuskil mingi kuulutuse peale, tema emobänd otsib, minu meelest oli kitarristi, et ma hakkasin aga mõtlema, et kuidas see kitarrist noh, kas ta peaks kuidagi teistmoodi mängima Evopendisele, kas natuke on üks asi, aga noh, aga, aga kuidas näiteks trummar EMO bändis, et üks kas see kuidagi erineb tavalisest rokkbändist? Aa väga analüüsimist trummisõit kui, kui kusjuures kellelgi Narzan emasõit oli Led Zeppelini trummar-il ütleme, 73. seitsme esindajatel imesid standardne ema sõita. Et ma jääksin lahti seletama raadiokuulaja saaks aru sellest, aga sealt on tulnud nagu selles suhteliselt näiteks ütleme, trumli seisukohalt. Tuppe panema? Põhiline jääga. Väga selline noh, ütleme, vallata ema, bänd viie asid ütleme, trummis etapp on enamasti täpselt sama ikkagi lahtine kitarristi kitarr peab olema kõrgel, ütleme mis ei ole, ütleme, punkri madalal, neid peab olema kõrgel. Ja noh, samas on time, kus ema on igal pool leiunideks haard, koorist või metal koorist, ütleme noh, sellised karmimaks viidud sa ema tasemega laulavad natuke teistest asjadest, aga põhimõttel nagu lõppkokkuvõttes sama. No kui avaldustega black metal'i Norras üheksakümnendatel aastatel minna nii kaugele ja mindriks ekstreemi, need põletati kirikuid ja, ja tapeti teineteist ja koogid ja teineteise kolbast tükikesi välja nugadega pildistati siis, kui kaugele nagu emaga võimalik minna, et noh, ma saan aru, et nutab hüsteeriliselt nagu tund aega järjest, kus, kus ruse emo ekstreem on, kus, kus on see piir, kuhu on võimalik minna. Teemad lõiguvad ennast, vigastavad ennast, teevad endale haiget. See see on, on, see ei ole mingist standard, et ma saan aru, et ei ole kirikute ütleme, emo ongi selline nagu praeguseks emoni, milline õppe Remotsia emotsionaalsus on? Noh, see on natuke ülepingutatud, windernendis toitsid pool pilavideo, kuidas ongi, et emad, ütleme noh, iga asja peale nutavad või inimene on päris nii ole, ütleme aga selles suhtes ikkagi emotsioon, emotsioonide väljendamine, hästi avatud olemine on nagu selline ja kui nüüd siinsamas selline kinnine aeg niimoodi, et peaks nagu masenduses olema kogu aeg, et midagi pahasti kogu aeg hoidsid otsinud ega midagi, mis oleks halvasti ja siis siis selle laulda, jaurata, vinguda nii-öelda, mis hetkel see nagu ohtlikuks võib muutuda. Et kuidas, kuidas emod oma Emolusest üle saavad? Ma ei tea, joru tuleb mingi uus liikumine on huvitav aeg selles suhtes nii muusikaliselt, kultuuriliselt, et no ma arvan, Eestis see veel kestab natukene aega ja siis miiniaasta pooleteise pärast jõuab kohale, et ema läbi ja siis juba ütleme täiesti Lääne-Euroopas on mingi uus liikumise tuleb siia nagu üle, nagu tajud sa juba mingisuguseid värskeid tuuli. Ma arvan, et minu jaoks rohkem sellise vähematki karmimaks juhul jälle progressiivsuse poole nagu ütleme ütleme päris Zeppelin aeglaste sepile mõjutavad kõiki läbi mitmekümne aasta aega selles suhteliselt. Et noh, mina tegelikult ei teagi, Manchesteris käisime, üritasin kuhugi selgusele jõuda, jõudnud. Bricroga tagasi tulevad killulise sellised bändid nagu ütleme ütleme, võtame Maximopaaki aktik Mangis neil nagu seda ema mõjutist ei ole nii palju. Aga need pole ka päris standartne, nagu Pripoppisin Britrotniga, et ma käisin klubis Manchesteris, seal oli emotüüpi nagu oli, aga ütleme, see ei olnud enam üldse nagu määrav, määrab nagu, et noh, ma arvan, et inimesed saavad üle sellest, noh mina jäin kuidagi hullu metali fänne, kui ma hakkasin juba 17 18 saama, siis kuidagi sain aru, et mis asi see on, nüüd siis aga, või noh, et et ma arvan, et kui need praegune generatsioon vanemaks saab paar aastat, et siis küllalt kellelt saavad üle sellest kõik, kõik läheb üleni, ma loodan, vähemalt kiirelt lood ka ülim emotsionaalsus. Kus graafik nagu Leetseb pingutavad ja selge suunamegi meiega ühinemast ja soovime siis emodele ja mina ei tea, mis, mis emadele soovitakse. Head õpik, vihmatuke.