Me liigume tõeliselt suurte ja väga-väga igavikuliste küsimuste juurde ja tänane kõige suurem küsimus mõõtmetelt haardelt tuli siis Ahtilt. Ja me ei saa kuidagi teisiti, kui me peame selle küsimusega pöörduma mehe juurde, kes on kõige rohkem uurinud Eestis galaktikaid, universumi ehitust ja kõike muud taolist. Tere hommikust, professor Jaan Einasto. Tere hommikust. Ahti küsis meie käest väga selge küsimuse sendist see, kus lõpeb universum ja mis selle taga on. Kui väga lühidalt vastata, siis universum lõpeb seal, kus ta algas. Tähendab, seda valgusel kulub hulk aega, enne kui ta mingist kohast meieni jõuab ja kui me vaatame järjest kaugemale, siis me jõuame järjest noorema universumi. Ja kuna universumi vanus on umbes 13 miljardit aastat. Nii et kui me jõuame järelikult 13 millegagi miljardi valgusaasta kaugusel ja siis meie näeme seda kohta, kui universum oli veel väga noor. Ja enne seda ei olnud. Mis aga oli enne meie universumi tekkimist, seda me täpselt ei tea ja see on üks lahendamata probleem, mingisugune ürguniversum võis olla midagi, aga mitte mitte mitte ennem, meie universum. Aga universum kuidagi suurem ei või olla sellest sellest 13 miljardi valgusaasta mõtetest. Suurde ta tekkis, tekkis nii-nii ammu, mitte varem ega mitte hiljem. Ja nii suurt Aungiv. Ja kas ma aru saan, et universum paisub, siis valguse kiirusel? Jah, selles mõttes küll lendav ühesõnaga kohalik paisumiskiirus on väike muidugi, aga see kõige kaugem osa, see paisub ja või see eemaldub meist valguse kiirusega. Aga professor Einasto, mis on universumi taga Ei, no ongi seal mitte midagi selles mõttes, et meie universum lõpeb seal ära ja mis seal enne oli, see on see on küsimus sellest, mis oli enne meie universumi teket. Oi. Tähendab vastus on küll lihtne, aga proovime kõike seda mõelda, siis, universum on ikka nii hoomamatu jah, et mina proovinud nagu mõttes veel nagu kombata neid piire, et hea küll. Järjest vaatame järjest kaugemaid objekte ja me näeme neid sellisena, nagu nad olid oma väga varases nooruses. Olgu ja, ja lõpuks jõuame nii kaugele, kus enam galaktikaid tähti ei olnud. Nende tekkimine võttis aega, oli ainult ürguniversumi sugune kuum supp ja, ja, ja sellest edasi. Sest noh, ta on täitsa tihe see. Päikeses istmega otse ei näe, aga seda me saame arvutada ja lõpuks jõuame hetkeni, kus, kus universum tekkis suure pauguga ja sealt edasi öelda ajas tagasi minna ja ka ruumis edasi minna, enam ei saa. Ja siis ma küsin veel ühe hästi piiratud mõtlemisest tuleneva küsimuse, et mis kujul see universum seal kaugel on, et gaasiline vedel või tahke. Taangaadiline tähendab kui midagi, mida kaugemale minna, seda rohkem on gaasiline selles mõttes, et ta alguses tekkis. Niisukese see urgaas oli, oli, oli väga-väga kuum, väga tihe. Aga seda võiks ikkagi nimetada gaasiks. Nii et ühesõnaga tegelikult see vastus on täiesti olemas, et kui suur on universum lihtsalt lihtsalt seda ei saa mõõta kilomeetreid. Ei, miks ei saa, seda, need valgusaastat võib kanda ka üle kilomeetrite arvu peast ei mäleta, aga no seda on lihtne arvutada. Kuigi lindude internetis on täiesti olemas ja saaksid järgi vaadata ja. Aga vastus käes, vastasel juhul käes. Me siiralt loodame, et meie kuulajad ja me oleme kindlad, et meie kuulajad on võimelised sellest ka nagu selgelt ja lihtsalt aru saama. Suur tänu teile, professor Jaan Einasto meile selgitamast neid tõeliselt suuri asju.