Tere eetris on portaal tehnoloogia, kommentaare esitleb Kristjan Port. Kas olete tähele pannud, et Eesti kaks suurt lehte otsivat peatoimetajat ja paistab, et kolmas suurtest on selle leidmise võimaluse lootusetuks tunnistanud? Nendest märkidest võib ju midagi välja lugeda näiteks midagi paberile trükitud ajalehtede tervislikust seisundist. Sellega seoses meenub natukene rohkem kui pool aastat tagasi, kui siinses kommentaaris sai kaasa elatud USA ajalehtede kurvale seisule. Olgu siinkohal paar sõna meenutuseks. Nimelt loobusid USA ajakirjanduse vaatlejad sõlmimast kihlvedusid teemal, kas 2005. aasta lõpeb hästi või halvasti. Kuuenne jõulumehe saabumist ajalehe omanike koju võis juba kindla peale väita, et tegemist on USA kunagise Megarikust allikaajale tööstuse ajaloo ühe kõige mustema aastaga. Ainuke, milles oli toona veel võimalus kihla vedada, puudutas tänase, see on 2006. seda veelgi kehvemad väljavaadet. Jutt käib ajakirjanduse majandamise mustadest päevadest ega kritiseerige niivõrd palju ajakirjanduse kvaliteeti. Musti pilvi ajalehtede maal, kirjeldas investeerimispank Goldman saks. USA ajalehtede arv oli suurim aastal 1984. Järgmise 20 aastaga langes see 13 protsenti. Seejuures jäid reklaamimahud aga nende aastate jooksul samasugusteks. Nii võiks isegi arvutada, et 13 protsenti vähem lehti võimaldavad allesjäänutel need 13 protsenti reklaamituludest ümber jagada ja polekski põhjust kurvastamiseks. Arvutusel pole midagi viga, kui vahepeal poleks Ameerika majanduse kogutoodang kasvanud 161 protsenti. Viimane tähendab, et kasvav majandus oli leidnud endale teised reklaamikanalid kui ajalehed. Seetõttu nähakse ajalehtede väljaandjate peamiseks majandamise vahendiks investeerimise asemel majandamise koomale tõmbamist. Omamoodi naerusuud aga nutva klouni. Näitena ennustatakse ajalehtede hinnalangust tänu paberi hinna odavnemisele. Ainult viimase põhjuseks pole suurem läbimüük, vaid paberi ületootmine, sest elusaid ajalehti jääb üha vähemaks. Ajalehetööstuse tänast perioodi iseloomustatakse sõnadega, et äriplaan, tint, surnud puudel hakkab ammenduma. Väljaöeldu on pool aastat vana ja nüüd on aeg korra arglikult ringi vaadata. Ega ma ometi siis jama suust välja ajanud ja oh üllatust. Lisaks juba mainitud toimetajate kriisile väikeses Eestis teatas äsja üks suurimad ajalehte maailmas New York Times, et nad kavatsevad järgmisest aastast oma ajalehe formaati tolli jagu kitsamaks teha. Esimene mõte oli, et ju nad arvestavad uute vähema ekraaniga seadmetega, millelt lehte lugeda saaks. Aga võta näpust. Jutt puudutab just paberversiooni ning koos paari sentimeetri paberiga lahkub New York Timesi palgalehelt 250 kohta. New York Timesi formaadi lõikamise uudise peale kostub enam-vähem sama mis Eestiski, et ajaleht on igavaks jäänud, vajab uut verd ja nii edasi täpselt sama, mis Tiina Kaalep ja Priit Hõbemäge käsitlevates kommentaarides kostub. Ilmselt pole häda siiski toimetamises, vaid kuivalt krõbisevale paberile trükitud ajaleht tundub interneti mahlakas info meres suplevatele paratamatult liiga. Noh, nagu öeldakse, kuivaja paberi maitselisena. Teate ju ise seda ütlust, et kui oled uue maitse suhu saanud, siis vana ei kõlba enam kuhugi.