Järgmise vestluse teema on piilumine juba teist korda hoite lühikese aja jooksul on põhjust hellitada Aleksander Pulverile. Jaa, jaa. Tere päevast. Tervist, Aleksander. Tere. Teie psühholoogia professorina kindlasti puutute. Väga palju erinevate selliste kõrvalekalletega tavalisest. Kui sageli te peate tegelema küsimustega, mis on seotud piilumisega? Ja nii ja naa, vaata asi on selles, et kui, kui, kui piilumine jääb sellisesse seksuaaltemaatikasse, siis isiklikult ei tegele nendega. Kui piilumine on kui vahe näiteks teatud käitumise ja enesehinnangu reguleerimiseks või parandamiseks muutmiseks, siis siis küll seda nii nii teoreetilises kui praktilises plaanis. Asi on selles, et et inimesele meeldib olla olukorras ja samal ajal ka seal mitte olla, ehk talle meeldib nagu jälgida, kuidas kuidas teised tegelikult temast arvavad, kuidas teised elavad ilmaga Nad peaksid, et keegi neid vaataks. Ja selline kuidas öelda käitumine on inimese olemusele väga tähtis. Nii-öelda vajadus lausa. Ja põhjus on väga lihtne, nimelt. Reaalsus, milles me elame, see ei lähe kohe mitte kõigile nagu meeltmööda isiksus ehk teiste sõnadega ei ole nii ilus elu nagu tahaks ja, ja siis peaks olema mingisugune ideaalne mudel. Ideaalset mudelit traditsiooniliselt pakub küll meedia, kes näitab ilusaid inimesi ilusates eludes, aga sama huvitav on vaadata, mida nagu kõrval teevad, ehk siis sealt tulebki selline varjatud jälgimine. Ja see tähendab seda, kas ma võin teha sellise kokkuvõtte, et sisuliselt on, on piiluja kui me kuidagi niimoodi nagu kategooriseerimisele on igas ühes meis peidus olemas. Ikka sellepärast, et, et see on see, kus, kus ma nagu ei vastuta, et mind ei saa nagu küsida, et mis sa vaatad või, või miks sa teed nii nagu meie teeme, et kuna ma püüan seda varjatult teha, siis ma teen järgi nii nagu nemad, ilma et nemad peaksid. Ja selles mõttes on meis kõigis peidus selline väike abivahend, kui, kui ei meeldi meie tegelik elu, et siis vaadata, kuidas teevad teised ja teha nii, nagu nemad. Kas see selline vorm, mis on ju ka inimestele väga-väga hästi tuttav, seda enam, et, et kui me varem elasime sellistel suurtel mägedel elamusele ju praegugi, eksju, kus naabriaken on suhteliselt hästi näha õhtuti eriti kevadel, sügisel ja talvel või siis kasvõi uuselamurajoonis kuskil, kus ka eramuakendes eramu akendesse võib olla väga hästi näha siis ju ikka aeg-ajalt niimoodi vaatad, mis naaber teeb ja selle veel nagu Tipmine vorm on see, et, et ega see binokialgi nüüd teab, mis kaugel sellest aknast ei ole. Ja ma usun, et otsene seos vajada ja ja, ja ka korterelamut omavahelise kauguse ja teleskoopide binoklit läbimüügi mõttes kui nii väga irvitavalt öelda, et see on ju eriti vahva, kui kui, kui näed, kuulge, kuidas teises majas korruste kaupa, kes ju inimesed 11 ei saa sel ajal jälgida, aga aga vaatleja saab jälgida kogu pilti korraga. Et iseeneses võib ju tunduda, et noh, väga imelik ja kõrvalekalduv asi, aga, aga see ongi seesama samasugune fenomen, kus kus, kus ma näen, kuidas inimesed toimetavad ja mõtlen kas automaatselt või alateadlikult sellele, mis nad teevad ja mida mina võiksin teha. Ja seda see, see asi, mida me nimetame samastamise võimaluseks, ehk siis et ma nagu unistustes lähen sinna, kus on parem, kus on ilusam ja siis ma asetan ennast sellesse suhet kas või siis sellesse keskkonda ja mulla, seda lihtsam teha siis, kui ma näen, mida seal tehakse. Kas on olemas ka nagu mingid sellised asjad, noh, saate kohe aru, nagu ma selle küsimuse lõpetan, millele ma vihjan, mida piiluja eriti näha tahaks? Piiluja tahab näha seda, mis tal endal on puudu, ehk igasugused variandid on võimalik, nii juhul kui mul ei ole elus armastust, ma tahan näha, kuidas teised inimesed väljendavad oma armastust ja siin ma saan ette kujutada, kuidas olen mina. Kui mul on probleeme varandusega, siis ma kujutan ette, näen, kuidas see või teine minu arvates rikas inimene teeb seda teiste, ma kujutan ette, kuidas, kuidas ma ka teen seda. Inimene, kellel on puudu seksuaalasjade heast kulgemisest, püüab ka vaadata seda, kuidas seda kõike tehakse, et, et see on nagu vastavalt siis sellele, mis inimesel endal kõige rohkem pigistab. Aga see, kui ütleme, inimene, kes piilub, tahab näha lihtsalt paljast vastassugupoole esindajat, millest räägib, et, et see ei käi ometi sama sama rada pidi, et nüüd on sellest kuidagi puudu. Kuidas ja kui palju vaadatakse või piilutakse ja püütakse alastust jälgida? See, see on nüüd otseselt seotud selle, et kas mul on endal teatud probleem, mitte, aga üldine reegel on selles, et et kuna seksuaalsus on seksuaalvajadusega seotud, siis juhul, kui see on rahuldamata siis võib-olla see soov kehasid jälitan anatoomilise üksikasju vaadata rohkem kui see tähendab, et isegi kui seksuaalvajadus on rahuldatud, et see erutab seetõttu inimestele on omane alati püüda leida keskkonnas midagi, mis teda seksuaalselt erutakse. Ja paljas keha on juba iseenesest see, mis eelkõige meestele pakkuv seksuaalelu. Absoluutselt arusaadav ja see ei tähenda siis ainult seda, et don puudused eks anatoomia ajalises anatoomiaalastes teadmistes lihtsalt. Aleksander, millal, millal, nagu puu muutub nagu piilumine, selliseks, mille kohta te võiksite siis kuidagi öelda. Et see on, et see on nüüd krooniline ja see vajab nagu see vajab nagu putitamist või järeleaitamist parandamist. See on siis, kui on vastupandamatu soov seda teha ehk teiste sõnadega, kui tavaliselt inimene kontrollib ja juhib ise seda, mida tema, kui inimene teeb, valib ja vaatab siis sellest hetkest, kui tekib sõltuvus, ehk teiste sõnadega ma ise ka ei saa aru, miks ma seda teen, aga ma lähen ja vaatan. Ja siis ma veedan lõputuid tunde kuskil ühiselamu taga või akende taga, lootuses näha seda, mis, mis mul antud juhul, kui seal erootika näha mingit seeni. Aga samal ajal võib-olla ka väga, väga leebem variant sellest, et kui ma teen seda, mida nimetatakse window shopping käin õhtuti valgustatud kesklinna suur kaubamajade akende taga ja vaatan seda, mida ma kõike võiksin osta siis siis see juba ütleb, et noh, mul on, mul on tõeline vajadus selle unistuse järele, sest see tähendab seda, et mul ei ole mitte midagi sellist, mida, mida ma pean normaalse inimese jaoks vajalikuks. Ja see siis tähendab, et, et kui miski asi hakkab juba sundima nagu looduse kutse, lähen neid aknaid vaatama, lähen neid piiluma põõsaste taga paljaid inimesi. Jälgin lõputul arvul ilusate inimestega ajakirju ja nii edasi ja see, see on asi, ilma milleta ma enam elada ei saa, siis on vist asjad kehvad. Viimane küsimus, kui on olemas piilujad, siis on olemas, eks ju, teistpidi näitajad. Kes, kes käib kõige rohkem nagu või nii-öelda sellele paaris rakendile, sinna teisele poole kiige otsa sobib. Milline määratus, kõige rohkemate? Liputaja ju ei ole ka. Ei ole sellepärast et ma juhin tähelepanu ühele paradoksaalsel asjaolule, et juhul kui keegi riiet, kui me räägime seda tüüpi asjadest, mis on seksuaalse temaatika, kui keegi riietab ennast pargis lahti, niisiis see on teatud reeglite, normide ja ah, pole ilustada teha. Kuid kui seesama inimene läheks riietaks ennast lahti näiteks ööklubis Siis oleks lahe ja pildid ilmusid ajakirjas. Ja siis on kõik väga õnnelikud, sellepärast et üks teeb oma tööd ja teised vaatavad mida sa veel ütleks, ütleme ka seda, et see, mida inimene antud juhul siis näitab, eksponeerib see sõltub suuresti kontekstist, ehk siis sellest, kust ta seda-d. Ja tulemus on nüüd niisugune, et Me ei saa küsida nii, et kas see piilub on piiluja, see, kes näitab, on näitaja, sellepärast et see sõltub sellest, kus kohas seda tehakse. Et ma väidaksin niimoodi, et on olemas ühiskonnas ja kultuuris kohti, kus kus seda kõike peetakse kunstiks, normaalsuseks ja nii edasi ja on kohti, kus seda mitte ei veeta normaalsus. Et sõltuvalt sellest võime igaüks välja mõelda, kus me ennast näitame, kas psühholoogiliselt ka kehaliselt ja kust ta muutub selliseks, et seda karistatakse ja kus ta muutunud selliseks, et see on täiesti normaalne tegevus.