Mida märgib Eesti hilisajaloos 18. oktoober 1939? Tänapäeval võiks vist olla mis tahes viktoriini vastamata jäävaks küsimuseks. 18. ja 19. oktoobril, siis täna veeresid Eesti teedel võõramäe lõputud voorid. Te moto mehhaniseeritud kolonni mille juhatas major Kalinin. Virtsu me olime Side ohvitseridele, Nosin kohalikute võimudega kontaktid ja sellised asjad tuli siis lahendada, no seal kah tuleb välja, et ma selle keelega sain siiski päris hästi toime. Sest nende esimeste päevade selline noh, küllaltki külm suhtumine ja niukene, reserveeritud hoiak, kodanlik kodanluse armee leitnandi vastu. See paari päeva jooksul muutus päris korralikuks vahekorraks. Siin võib isegi niukse väikse. No kui see näitena võib tuua ja oli selline juhus, et esimene, selline pikem niukene peatus sellel kolonnil tavalisel rännaku puhkepeatusel, tulime autodest välja. Ma sõitsin sõjaministeeriumi poolt üüritud autos üüritada iirlased autoritele mitte sõjaväevõrust üüritud taks auto. Sõjaväel autosid nii palju ei olnud, tulin sellest autost, välja, tuli ka üks major, kes seda kalonielvage juhatas. Tuli siis ka välja ja. Pakkusin talle suitsu. Aga hiljem meil selliseid asju ei juhtunud. Ja noh, nagu ma ütlesin, et siiski selle aja jooksul see oli peaaegu nädalane liikumine olid saime päris headeks sõpradeks. Hüvastijätt virtsus oli päris südamlik. See oli muidugi esimene kokkupuutumine on mul üldse. Ja muidugi, nagu ma ka oma selles tonaalikeses olen märkinud. Just hämmastas sel ajal see uued vahekorrad. Ei saa öelda, et hämmastas aga ma väga teravalt jäid meelde vahekord, suhtlemine ohvitseride ja siis sõdurite vahel. Ja ühtlasi ka niisugust väga soliidset Hästi organiseeritud rännakud, kiiret üleminekut Pivaki peaks, see tähendab no see on välilaager selline lummida öösel siis et puhkused, siis paiknevad need üksused, seal äraldam pannad sama. Välisluure lääneriikide luure tundis hui nende väeosade vastu üldse arenevate sündmuste arenevate sündmuste vastu. Ja siis oli, see oli Võrus. Võru raudtee ülesõidukohas. Selle raudtee vahiputkast toodi kaks ärariides meest välja. No need anti mulle pihku, ma olin juba siis Võrus Võru linnas kutsuti tagasi oma, võtsin nad siis kaasa. Mina nende keelt ei osanud rääkida. Meete. Ma viisin nad Võru sõjaringkonna. Sõjaväe esindajad olnud aga ta riides. Ja teine selline juhus oli Sõmerpalu juurest seal. See oli Rootsi ohvitseri mundris. Mitte päris lahingurännaku korras, aga ta läks oma julgestuse kee seejuures on niisugune väga. Siis ta toosis metsast välja, noh, see on ka jälle mulle siis minu hoole alla, ma viisin ta ka siis jällegi tagasi Võru sõjaringkonna staapi. Pärast seda muidugi neid ohvitseri, kes saatsid neid. Neid oli hulk osalimistulit Petseri kaudu Irboska, Petseri osa, mis tulid Narva maanteed kaudu. Siis meie kogemusi vahetasime veel mitmel sellisel kokkusaamisel õhtul. Kuidas ühel või teisel oli nende sõitudega läinud. Sõjavägede staabiülema kohuseid täitva kindral Tombergi korraldusel tuli punaarmee väeosi piiril vastu võtta auavalduste orkestri ja tervituskõnedega peatuspaikadesse viia aga söögitegemiseks küttepuid. Aastakümnete kauguselt on raske mõista toonaste otsustajate motiive. Igatahes aasta pärast, mil pole enam Eesti riiki, on kindral Tomberg 180. laskurdiviisi komandör. Ja meile äsja rääkinud Eesti sõjaväeleitnant kannab punaarmee vormil aastaid hiljem polkovniku paguneid. Kuid ainult sedalaadi valikuid meenutades saaksime väära pildi Eestis valitsenud meeleoludest. Baasivägede tulekul. Üks sündmusele lähedal seisjaid oli omaaegne tuntud jalgpallur Eevald Schmidt, elukutselt vedurijuht. Aga üks moment oli väga huvitav, sest sealjuures, et meie rahvas olid siiski enamikus kõik need sõjaväelased, kes meil seal jalgu Palisportlaste juhatustes olid ja nii edasi, kõik soovisid vastakate, sõjaliselt kõik soovisid. Jaa jaa, sportlased ka enamikus olid selle poolt noore poisina sprindis on, lähme. Vot niisugune oli niisugune põhimõte, aga, ja veel üks huvitav asi oli, et presidendi seisukohti ei kuulnud? Ei kuulnud, ja veel teine moment oli näiteks Narvas olime jalgpalli mängimas, sõitsime Narva-Jõesuu, siis selle tee ja jõevahe on seal ainult võib-olla üks, 15 20 meetrit paremal pool ääres, seal kaevati kaitskaabi. Ja teisel pool teed oli metsasid samuti kajaks. Nii et ikka midagi selle vastuhakkamise suhteliselt ikka midagi meile ära tehti. Ehk mäletatega punaarmee tulekut ja ma pidasin neid ise sisse, selles oli süüdi, midagi ole teab, saime Narvast rongid, Narva depoog, vedurid tõid piirilt rongi Narva ja siis esitad Tiiu tee Ülemiste jaamast otse järvele, sest paasi lepingutes oli ette nähtud, et Vene sõjavägi ei tohi puutuda peale tappa. Ja Haapsalu, Paldiski need olid vahepeal peatusi üldse olla, ei tohtinud meil käsitluses punaväge toomas toomas ja käisin küll juures midagi teha, käsk tuli tuua. Kas te sõitsite Narva või Komarovka nii piiripunktini väli? Ei Narva, sest Comarokast piiripunktist tulid Narva poo vedurid, tõid rongi Narva ja sealt ikkagi Eesti Eesti Medulita Intnal. Jaa, jaa. No ja siis. See on esimene kohtumine nendega. Sõitsime Narva ja no siis seal kohtumisminul suurt midagi muud kui käsk sõitma sõitsime tapale, siis hakkasime kohtuma, sest rongi kiirus oli suur, meil tapal jooksis veduri peale üks rongi arvatavasti ešeloni juhtidest või midagi taolist, revolver käes, karjus ja märatses tahtis sõduri peale tulla. Ja mina ei saanud aru mitte ühte sõna abilselt ühtegi sõda oli meil noored poisid, põlled, ta oli ka minu klubikaaslane jalgpallimäng ja ja niimoodi mees, see oli siis, kes teile veduri peale norm softiga ohvitser, mina teda ka ei teadnud, tol ajal polnud aimugi, mis need nupud või nüüd püstik, ülikud või värgid tähendavat, aga sel ajal mul suurt aimu ei olnud, mis ta tahtis, et no vot, kust ma tean, aga siis kui tuli tõlk pärast meile, tähendab jaamas tuli see tõlk, siis selgus nii, et tema nõudis, et rong sõidaks 40 kuni 50 kilomeetrit tunnis pikki kiireid, kade sõitsite 90. No mis sellest. No ja nad jäid merehaigeks ja kui me Tapa jaamas olime, siis Tapa jaama raud Te pagunite kõrval siis oli, see vist oli kahest otsast tullut. See lõhn oli hästi palju. Mitte üksteise vede saapalõhn ei olnud, aga seal olid muud lõhnaka veel. Need pagunid kahe tellilisi pagunid ikka loksuvad hästi kõvasti küll ja see on nagu mere peal ikka see kõikumine, nad olid merehaigeks jäänud, see, te olite jõudnud tapale, mis edasi sai? Kõik selle jändi tulemus selleks ju kuni teedeministri viidakani väljasse jäi. Seal nemad ei sõida edasi selle kiirusega ja kõik ja siis ellus skandaal, suur, siiski kaua sealses kandaalitsemine kestis, kuni hakkas siis toidukatlad üles ja sõjavägi peab siia saama, siis me jäimegi graafikust välja ja jäimegi siis tapal. No ja Fisk, kas sa oled juba seal, toidustasid mehi siis sama Kiisakeri tuli masinist sööma. Lõpuks me keeldusime mõlemat apid, mõtlesin meil lummal kõiki küll ja teha v taha millegagi ikka käisid ikka ikate julgega sööma. Läksime sinna kataloogi sisse panti mingisugust Trur, mis puutus esimest korda elus nihukest asja näkitseda ja maitse oli ka niisugune. Meil läks ta katla ahjuvedur veduriahju ja meil seda küll ei kõlbalver maitsele taivask. Vot niisugune oli siis ja siis olime seal. Tulija vaguni vahel jälgisin seda õhuvoolikuid ja neid. Juurde üks nuh vahiteenistuse mees käis kogu aeg seal ja vene keeles küsis ma ei saanud aru midagi, mis ta küsis. Aga natukese aja pärast tuli sneks, teine mees Porssis eesti keelt ja Venemaa eestlane vene meestel võib olla, kes oli meil ikka juttu ei olnud julgenud rääkida, seisis kaugemal ja nii siis kaugeltki see piirirežiimiga keelatud oli meiega rääkida. Nendel oli, nendel oli keelatud ja, ja siis ta igatahes kaugel Berliin. Pelgalt niisama kaugel kui Moskvas vaatas mulle otsa, ega siin vist sellist pisikut. Sõda Berliiniga sõda tuleb saksaga, ta rääkis võrdlemisi nii, aga noh, nii kõvaks ventika juures, et ei pöördunud näha, et poldi käisid kell kaua rääkinud, oli veel juttu seal ohvitseridega ja neil oli siis jutt, läks teil seal sutt olnud ju katla juures seal seks tõlkulisel paaks, raudtee töötaja tahab minu kella ära osta, kangesti üks ohvitser, venelane, venelane ja siin tõlkis mulle ütles, et tahab ära osta. Kiit osta pütil mingutab, panin, ei uskunud. Seitse Kell. Lõhk, mis ta minu käe pealt seda ostab? Muigas okei ja Narvas nagu nalja teeb, aga see läheks ja siis. Aga ei läinudki kaua, kui nad kahekesi tulid tagasi sinna supikatla juurde ja ma viisin Stakataloki neile tagasi sama raudtee sisse tõlkis meile, et kas tõesti midagi võiks osta, mõtlesin, no miks te küsite? Tõlkis mees talle ju selgelt, Daralt, minge linna, ostke ja siis nad läksid. Nojah, eks nad sealt ikka tulid, põdrapallurid, ikak, kohvrid mõlema käe otsas ja üldiselt oli säärikuid ostetud, eriti mis neid huvitasid ja kellad ja muidugi kõik, kõik, kõik, mida nad said raha, nendel oli küll. Meil olid siis juba eesti kroonid kaasas, eesti rahaküllusest paistis ole külluses kaitsele. Loeme katkendi sõjavägede staabiosakonna ülema kolonel Alfred Lutsu mälestustest. 19. oktoobril sõitsin Pärnu, kust ajatabeli kohaselt keskpäeva paiku pidi läbima lõunapoolne baasidesse suunduv punaarmee soomusväe ja motoriseeritud jalaväerännak kolonn. Pärnu jõe silla juures turuplatsil oli selleks sobiv vaatluspunkt. Siin kohtasin sel päeval pea kõiki Eestis asuvaid välismaasõjaväe esindajaid kes olid huvitatud eriti punaarmee soomusosadest. Nad avaldasid kahetsust, et ei saanud neid pildistada. Nimelt seoses punaarmee väeosade baasidesse asumisega oli venelaste nõudel ülemjuhataja paar päeva varem avaldanud määruse, millega kehtestati terve rida kitsendusi teatavates piirkondades. Muuhulgas keelati ka pildistamine väljas. Punaarmee rännak, kolonn, kus suurimaks üksuseks oli tankibrigaad, saabus suure hilinemisega ja läbis Pärnu peatamatult. Üle Pärnu silla sõites ajasid tankid puruks sillakaitsed. Turuplatsile oli kogunenud rohkesti rahvast, kes vaikselt jälgis üle silla veere vaid punaarmee soomusmasinaid. Sillast veidi eemal asuvas sadamas seisid Saksa reisilaevad, kus parajasti ümberasujate Eestist läksid. Laeva kostsid eesti ja saksa riigi hümnid. See oli omapäraseks taustaks idabarbarite sissemarsile. Nende kahe sündmuse ja kahe suurriigi Nõukogude Liidu ja Saksamaa tegutsemise kokkusattumine siin Pärnus tekitas rahva hulgas kurva meeleolu. Kui siis saksa laevade juures kostsid väikese ja abitu Eesti riigihümni helid, millele rahvas kaasa laulis, ei näinud ma ühtki eestlast, kelle silmis poleks olnud pisaraid. Draama oli tõesti vapustav. Meenutab doktor Heino, noor tollel Haapsalu elanik 39. aastal olin mina Haapsalu Wiedemanni Gümnaasiumi abiturient ja elasin kõike, mis toimus kaasa alates sellest lõpetatud Molotovi pakti sõlmimisest, mida me muisust tol ajal küll ei teadnud, küll aga teadsime hästi septembrit 28. september, kui sõlmiti siis Nõukogude Liidu ja Eesti vastastikuse abistamise ja nii edasi. Pakt ja kodused meeleolud olid minu isale vabadus ohvitser olnud. Tol ajal oli ta politseikomissar Jaan Mõisa. Sõnad on mulle eluaeg meeldinud, et nüüd siis algab varsti jälle sest nii see niikuinii olla ei saa. Ja nüüd siis seal kõvasti veel sõda jälle, aga seda ei tulnud, selle asemel järgnes hoopis Eesti Eesti rahva kannatuste aastad. Ma räägin seda kõike sellepärast, et pärast seda, kui mitte kalal tõmbaktori sõlmiti, kuule libentrop, Molotovi pakt oli sõlmitud, siis oli Haapsalu üks esimesi haapsalu piirkond üks esimesi paiku, kuhu asusid selle lepingu alusel siis nõukogude sõjaväed eriti lennu- ja mereväeüksused ja Haapsalu ümbruse lagedale lagedale maastikule, Ungrusse sinalepa asutati. Rajati siis Nõukogude lennuväe, et see oli oktoobrikuus 39, samal ajal algas sakslaste Homsiilung tähendab Haapsalus eluni võtta nagu mujalgi Eestis. Sakslastel Homsillum, selsamal Privetab molotovi bakterile, nagu me nüüd teame. Need pidid olema eliitväeosad nagu, nagu meile meile teatati ja öeldi ka sealsamas. Ja nad tulid peamiselt veoautodel, aga üks vähemalt üks ešelon tuli ka lendaval laenlasel. See tähendab sellise diiselrong, mis käis Tallinna-Haapsalu vahet ja see oli siis reserveeritud meie valitsuse poolt antud neile ja sellega tuli ohvitseride koosseis. Enne seda olid siis vabastatud neile. Olid ühed ruumid Scoutspataljoni sead Ühed, ruumid, üks ka seal, ma täpselt ei tea, öelda, missugune see oli, üks osa sellest kasarmuruumidest oli vabastatud reserveeritud sõbralikele punaarmeelastele päeval me koosseisule. Ma räägin osaga jutumärkides ja osa oli siis nende sakslaste Homsiljungist, teatud majanduse ja osa hiljem reakoosseis paigutati telkides haapsalu ümbrusse paralepa ja kohega Ungrusse, kus oli hiiglasuur lage ala, mis hiljem sobis ja koheselt samas hakati rajama seal lennuvälja. Väga lihtne oli seda teha siukses ja ka veel sellepärast, et sealtsamast asustati ümber ka kohe. Meie valitsuse poolt võimaldati talunikel teisi maid ümber asustada need, mis olla meelad. Sellest eriti tohutut ešeloni Haapsalus, mu see oli väga palju rööbasteid, Haapsalu raudteejaam oli omapärane, targa leitud, kõige pikem peroon Eestis ja nii edasi ja no minu arvates vähemalt kuus paari või seitse paari rebast edel tsaariajast sinna jäänud säilitatud ja sinna tulid tohutud tsisternid kütust, bensiini, diiselkütust ja muud. Selleks, et edasi seda juba viie kohe edasi ka Hiiumaale, kus ka järgmisel nädalal väeti baase. Ja ütlesin, siis tehingud juures sõitsid siis veoraudteetsisterni, sõitsid veoautot, veoautoveod, autode tsisternid ja noh, vene kombe kohaselt Sterni voolas ojadena seal ja ega siis, kui järgmine veoauto tuli ette, ega siis seda voolu bensiinivoolu keegi katkenud, lihtsalt tõstetakse, voolik ühest ühte autot teisele ja sinna valgus tohutud hulgad seda vene bensiini maha ja panen praeguseni ninas lõhn, omapärane lõhnabukett, mis levis Haapsalus tol ajal eriti veel, kui tuul juhtus raudteejaama poolt olema toores lõhtuse vene bensiinile ja peale selle sinna segunes see lõhnabukett oli veel nende vene kompsud staffi komandörid, ega nad, muuseas nimetatud ohvitserid olid kondsustav komandörid nende Budjonakatetena tipulastega maani Syneritega, kes seal saabastega aganad lõhnastasid võistlikul turna, eks ole, teises riigis siiski sõbralikus, eks ole riigis abistamas lõhnastasid ennast Trai naisele ade kolonniga üleni, nii et ennem tuli nurga tagant tuli linnas kolonnina imal lõhn ja siis tulialasse komandör ise. Nii et see bukett lõhnab getotanud lõhna, mis jäävad l2ks meelemeloodiad, mis jäävad eluajaks meelelõhn, hoiavad lõhnabukett sinna juurde meloodiatele. Katjuša Ušadjala, Nabi rikk, Katjuša populaarne, praegugi veel tuntud laul, mida, mida siis laulis reakoosseis komandör kõrval politrukid, politrukkida eraldusmärk, me õppisime kiiresti ära, nagu me teadsime, muuseas, me teadsime riigikaitseõpetusest. Muide Eesti gümnaasiumites tolleaegsetes riigikaitse õpetaja sme, õppisime tundma vene laevade vette Marat ja lennukites vette muuseas ka vene Ohis. Nende komandöride märke. Poliitrukkieraldusvõrk oli. Kaliisalku asemel käin seal just nii peale nende ruut. Vot mis puutub muusikalistest mälestustest jah, niukses tol ajal tundsin, et kõik tundusid, et mitte niivõrd süngete nagu niuksed, koomilised, naljakat, vastikud, aga mitte sünged veel mitte. Me ei osanud öelda siis nii väga kurjakuulutavalt sündmust näha, sest see edasi kõik jälle suvel 41. aastal aga laul või muusika siis oli seesama Katjuša, kusjuures vene rivi oli niisugune, see oli hea koos, siis nad käisid üksteise tagumikus õiget jalga käia. Siis nad käisid need vene, noh, nimetame siis nüüdivannid. Käisid üksteise taga nii tihti, nii et ta ei saanud teist jalga käia, ta pidid teised taga käima, niimoodi tihedalt üksteise vastas, ta pidi vasemalt järge käima, koos eelkäijaga laseme jalga, ta ei saanud eksida. Koondrivis ütleme, üksteise tagumikus ja kes õhtule ette nähtud, neil see oli ka meie poolt väga noh, vastuvõetav, mingi rahulikum, rahulikum, nii pidime, pidime seda kõike kaasa tegema, ohvitsioos oli niisugune. Ja siis. Noh, omamoodi nautisime Katjuša laulu ja muidki seal Moskva maja ja noh, muidugi tegime oma eestikeelseid lorilorisõnad ja nii edasi sinna juurde. Aga niisugune laul Eesti lootus oli, et 25000 meest paasi vägesid jääb siia ainult Euroopas käiva sõja ajaks, nagu oligi kirjas baaside lepingu lisaprotokollis. Baaside piirkonnas alustati aga ulatuslikke ehitustöid. Ehitati kivi, kasarmuid, elamuid, isegi koolimaju. See kõik tunnistas teise poole kavatsusest jäädagi. Varsti taotleti lisaks 10000 ehitustöölise toomist Venemaalt, kuid vabu töökäsi leidus ju Eestiski. Juba teist nädalat kandsingitsega ehitatava staabihoone teisele korrale telliskive. Hommikul alustasin kümnekiviga, pärast keskhommikut suurendasin koormat 15-le ja keskpäeval ladusin kitsele juba 20 vihmavett täis imenud tellist ja kandsin sellist koormat tunnist tundi kuni õhtuni. Tellinguid mööda üles-alla. Õhtuks olid jalad surnud ja põlved kanged ja selg haige. Vahel sekka oli vaja kanda betooni või lupja või keevitusgaasi tuube. Õhtuks olin alati nii väsinud, et pärast sööki jäin magama nagu surnu. Jõudeminutitel, kui poetasin end mõne lauavirna taha, et põletada piibutäis tubakat kerkis nagu endast üles küsimus. Kui kauaks niimoodi? Põgus jõudehetk oli lühike ja ühtegi mõtet ei saanud ma lõpuni mõelda. Pistsin piibu jälle tööpluusi, rinnataskus, asusin töö juurde. Õhtu saabus, kui lunastus ja uni päästis paljust mõtlemisest. Laupäeviti ja pühapäeviti käisin Klooga järve ääres pohlal jõhvikal ja seenel ja uitasin mööda raba kuni pimeduseni. See oli mulle tõeline puhkus ja olles kindel enda üksiolekus. Lasksin mõttes vabaks kõik enda soovid, unelmad ja vihkamised. Istusin mõnele kuivale künkale, surusin hambad kokku, pilutasin silmad nägema, ei midagi. Ja siis hakkasin mõtlema vabanemise ja lahenduse hulljulgeid ja kotka lennulisi mõtteid. Seltsiks tugevad ja sõjakad mõtted, uitasin videvikus jälle barakki tagasi. Kuid Klooga männiku alla jõudes ja kõikjalt venelaste ja punaarmeelaste laule kuuldes surusin hambad nii tugevasti kokku, et kõrvad hakkasid kumisema. Minus tõusis tahe karjuda tummaks kogu see võõrale kultuurmaale tunginud röövikute kari ja hõigata kasige tagasi oma rabastanud metsades ja lausikutesse. Korraldage seal oma elu ja tehke see elamisväärseks. Jätke meid rahule. Aastaraamat Eesti kroonika 1939 kirjutab. Meil oldi võrdlemisi imestunud, kui seitsmendal oktoobril ilmus Eesti territoriaalvetesse ootevalmilt suuri tühje saksa kauba- ja reisilaevu. Oma kuuenda oktoobrikõnes oli kantsler Adolf Hitleri vihjanud vähemuste ümberasustamise võimalusele, kuid saab teoks täies ulatuses saksa vähemusrahvuse ümberasustamine meilt. Et Saksamaa loovutab oma 700 800 aasta jooksul kätte võidetud positsioonid idas. See tundus päris uskumatuna, kuid ometigi osutus see tõeks. Saksa valitsus pöördus vastava avaldusega Eesti valitsuse poole ning see nagu Lätigi valitsus andis ümber asustamiseks oma nõusolek. Kas te mäletate, mida Hitler ütles, ka mina ei ole võimeline neid üksikuid saksa Rafassaarekesi kaitsma, garanteerima nende julgeolekut ja nende elu kuna ta laiali pillatud mööda tervet Euroopat. Mina olen kohustatud nüüd neid koondama Suur-Saksa riiki ühte. Ja kes jäävad maha, on endale, mina ei saa garanteerida mingisugust julgeolekut või tema elule õega, tema varane. See oli kõnes otse välja öeldud. Ja nii, et seitsmendal oktoobril, päev pärast Hitleri kõned, olid saksa laevad juba Eesti vetes. Vot tema sõnad olid seened, Špliter toitšinfolkes, Hiion, ta ei neuroopa ta Ugandas, muu. Timussypharainigel endas kruustasharais sest Mir on möglis. Haldas algi, susheudsin teinen aine karantiini. Viires taas äntsile, skulptor Ell Lens. Mudilaseisjal hätsu karantiin, vot seda ta ütles, ma ei saa, ma pean neid koguma. Praegu. Lisaks siis, kui teie seda kuulsite või tõenäoliselt lugesite. Ma lugesin, ma kuulsin, kuulsin. Kui te seda kuulsite, kas te sel hetkel võisite teha järeldusi, mingeid järeldusi meie rahva ja iseenese saatuse jaoks? Mina tegin juba neid järeldusi siis kui Poola kaotas oma iseseisvuse ja kuula valvatud ja jagada, siis oli mul täitsa selge, et nüüd määrame ära, laialdane, me oleme ära lõigatud. Me oleme panni peal. See oli täitsa selge. Nii peaaegu poole läks, oli mul selged. Kauaks seda asja enam ei ole. Et Baltikumi saatus on otsustatud, te saite ju aru, eks ole, nüüd võta bäkki, Hitler viib need sakslased Citar sest tema ei saa siin garanteerida nende iseseisvust ja vabadust, nende kultuursed ja nende julgeolekut. Vara ja kõiki täisajal. Teie jaoks oli see lihtsalt üks lisatõend. Jah, ma ei uskunud ja absoluutselt see, see leping, mis sõlmiti baaside leping Nõukogude Liidu Eesti baaside lepingut ja seal oli üks huvitav punkt, et Nõukogude liits tõotab pidu pühalikult, ta ei sekku Eesti vabariigi siseasjaks. Anixis punktilist kuues VII. Nii artikkel viis, riisilepingu artikkel viis. Käesoleva pakti elluviimine ei tohi mingil viisil riivata Lepinguosaliste suveräänsed õigusi, eriti nende majandusliku süsteemi ja riikliku struktuuri. Mina mõtlesin, et Stalin on natukene ettevaatlikum Manjutasi ja ta peab siin oma sõjaväed ja kuid veel kuidagimoodi võime püsima jäänud. Teame, et nii ei läinud. Kuidas võtsid saksa vähemusrahvuse lahkumisteate vastu Eesti riigi tüürihoidjad? Välisminister Selter, kuuldes Saksa saadik Frow Ainilt sakslaste lahkumisest, oli jahmunud. President Päts kutsus seepeale Kadriorgu oma usaldusisikuid baltisakslaste seas. Riiginõukogu liikmed Parun Voran, Kellija tööstur Martin Lutheri. Parun oran Kelly seisukohta, et sakslased olnuks valmis kaitsma kodumaad nagu vabadussõjas balti pataljon. Kuid jäta nüüd end bolševike meelevalda, oleks vastutustundetu. Seda seisukohta pidas päts liiga pessimistlikuks. Peaminister Eenpalu reageering oli, see on Eesti lõpp. Ja nüüd jätkab äsja rääkinu Leo Laur, kes oli tollal Eesti valitsuse usaldusmehe Jaan teemanti referent saksa usaldusvalitsuse juures. Üldiselt jäi meil väga hästi meelde üks väljendus, mida öeldi viimasel koosolekul esimesel koosolekul ümberasustamise. Ilus joon balti mere ääres on lõppenud. Ja sakslased peavad ära minema, muidu ühesõnaga keegi ei garanteeri nende julgeolekut. Nende elule, varale ja nii edasi, mis siin kõik võib juhtuda sõja käigus, seda meie ei oska öelda, sellepärast sõnaga Hitler otsustas sakslasi kokku. Noh, nii see asi oligi. Novembrikuu viimasel päeval jõudiski sõda Soome lahele. Soomet, kes ei olnud andnud järelebaaside nõudmisele, ründas punaarmee ülekaalukate jõududega maalt, merelt ja õhust. Eesti riik oli nüüd piinlikus olukorras, sest idanaabri lennukit käisid pommitamas Soome linnu ka meie territooriumil asuvatest baasidest. Rahva hulgas tekitas kõik see vaid viha ja häbi. Alles viimasel ajal on selgunud, et mingil määral toimis salaja ka Eesti-Soome sõjaline koostöö mida Soome Salajane koostöö praktiliselt tähendas. Kapten kalmuse juhitud Eesti sõjavägede staabiraadioluure napsas sõdiva Nõukogude Liidu maa, mereväe ja õhujõudude ning nende juhtkondade salakirjas saadetud raadio teateid, mida oli Nõukogude vägede rünnaku tõttu eeter tulvil. Pärast seda õnnestus eestlastel kinni püütud teated lahti muukida. Kapten õunal oli õnnestunud juba 1939. aasta septembri keskel, mille punaarmee ründas Poolat lahti muukida Nõukogude Liidu kõige värskem salakirja kood. See oli suur õnn, et rünnates novembri viimasel päeval Soomet, kasutas Nõukogude Liit endiselt sedasama koodi, mida eestlased juba lugeda oskasid. Õigupoolest oli veelgi suurem vedamine see, et koodi kasutasid ka punaarmee diviisid ning jõu poolest väiksemad rügemendid. See tähendas, et eestlased olid võimelised avamani, rügementide, staabitasandi kui ka maavägede ja õhujõudude kõrgeima juhtkonna saadetud ning vastuvõetud sõnumeid. Need sisaldasid värskeimat informatsiooni vägede tugevuse, paigutuse, lüüasaamiste, sõjalise edu ja operatsiooniplaanide kohta ning üldise informatsiooni, mida läks sõjapidamiseks tarvis. Vastaspoole ehk soomlaste kätes võis selle informatsiooniga põhjustada ründajale palju kahju. Avatud sõnumid andis kalmuse juhitud raadioluure Soome peakorteri luureosakonnale Deletaibi ka Tallinna ja Helsingi vahelise merekaabli abil. Nõnda lõikasid soomlased ja eestlased talvesõja ajal maade peastaapide vahelisest otseühendusest ehk kuumast liinist kasu niisugusel moel, nagu see oli 1930. aastal kavandatud. Selge on see, et sedavõrd ulatuslikku ning sõjalises mõttes delikaatset koostööd ei saanud Eesti raadioluureülem teha ilma loata. Koostöö pidi olema Eesti kõrgeima sõjaväelise juhtkonna ehk sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri, sõjavägede staabiülema kindralmajor Aleksander Jaaksoni ja kaitseminister kindralleitnant Nikolai riigi nõusolek. Meenutades Eesti sõjavägede staabi väiksust, olnuks raadioluureülemal ilma kõrgeima sõjaväelise juhtkonna loata praktiliselt võimatu saata Deletaibi ka pidevalt pikki teateid Soome lahe põhjapoolele. Kuuldu oli tunamullu Eesti keelde tõlgitud Jari leskise raamatust vendade riigisaladus. Tasub lugeda jätkav Heino noor. Vaatamata Rivento Molotovi pakti alusel toimunud siis sõprusele sõprusele Nõukogude Liidu ja kolmanda Saksa kolmanda riigi vahel jäi saksa residentuur saksa luure residentuur Haapsalusse. Ja meie astusime kaks poissi, nagu me olime, astusime selle residentuuri kaudu tähendab vastuluureteenistusse ja meie võimaluseks sai anda Haapsalu ümbruses rajatud lennuväljadelt punakotkaste punalendurite ülestõusu kohta ülestõusnuil kohta. Kaitseliidu staabi, see kõik oli olemas tol ajal kassidest, staabi oli meri noorkotkas ja oli võimalus anda sealt olevast raadiojaamast, mis oli seoses oli muuseas mereside raadiojaam mis te otseselt sealsamas, kus olid Nõukogude Liidu baasid, kus Haapsalu tänavatel oli näha, kuid Annukates ja me ja lennuväe Haapsalu linna majutatud lendurite salku või, või rühmitusi. Ja sealsamas muide saabus sinna Saksamaalt repatrieerumisega sakslaste Umm sillungi tegelevate SS mundrites. Ma ei tea, kui palju suursega madu võis olla muidu sealsamas linnas oli ka Scoutspataljon uue meeles, nii et kolme kolme riigi ohvitserid olid korraga nähtavat haapsalu tänavatel kõikleid üksteisele kulpi aupaklikult. Ja see oli see ainulaadne Haapsalu linn. Ja mis puutub veelgi sellesse luuretegevusse sisse. Aga meie riigikaitse õpetaja oli kattunud Oskar Uluots, Ülo Uluotsa isa perekonnatuttavad ja üleüldse oli üks neist poistest, kes, kes ta oli kaks aastat nooremast rahudega karmolenid. Tema oli üks neist poistest, kes siis märkis veoautodega muide vene veoautode numbreid, noh, neid eriti ei saanud, kui palju kuskilt liikus ja tegid neid märkusi üles ja see oli ka. Need olid ka vett sellesama. Abwehr austandi admiral Kanaarise teenistuse presidendi poolt me andsime teles meise, pidasime temaga ühendust, kui resultatiivne ta oli, aga fakt on see, et nad olid need lennukite puna. Kuna katkestustest tõusude kohta võeti Soomes vastu ja tõkketuli seal, eks ole, need jäidki tegelikult langevad, niisugune oli see mälestuskild. 39 aasta Nõukogude Liidu Eestit mittekallaletungi aktijärgsest Eestist tolleaegse gümnasisti riigikaitseõpetust õppinud, morsetähestikku õppinud ja lennukite eraldusmärke ja, ja laevade laevade eraldusmärke. Siiski silmadega nähtud. 10. detsembril 1939 uputas tundmatu allveelaev Soome lahel Eesti auriku Kassari. Ennekuulmatu lugu lasta põhja erapooletu riigi lipu all sõitev laev tõi ajalehtedesse pealkirjad hirmu öö Soome lahel 40 suurtükikuuli süütule laevale. 12. detsembril, teatas Päevaleht. Eile kell pool 12 päeval jõudis Kärdlast Tallinna Gustav Sergo Jako laevaühisuse aurik Vilsandi ja tõi kaasa pühapäeva varahommikul Soome lahe keskel tundmatu allveelaeva poolt suurtüki ja kuulipilduja tulega uputatud sama laeva seltsi auriku Kassari suuremate vigastusteta pääsenud meeskonna järgmises koosseisus. Kapten Alfred Sergo. Katkestame siinkohal sõnumi lugemise. 39. aastal siis oli Gustav Sergo laevakompanii laev. Kassari läks Stockholmi üheksa esitaja, siis mina sain selle kapteni koha ja minu isa oli tüürimeheks. Ühesõnaga meenub just Kesk-Balti merd. Merel olemine, merel olemine on ju magamine on kapteni asi on siis seal magamas pole mitte, võtavad ja kogu aeg jälgima sedasi ja kursi kontrollime ja nii edasi, nii et kõik oli töökorras. No ja siis, 10. detsembril olime keset Balti merd, minu arust 11-l saame Tallinna. Ja keskööl siis üsna tugevalt, me näeme, allveelaev avas kuulipilduja, tule. No me karjusime. Tallinn, Tallinn, Tallinn Tallinnaga ta jättis suurtükitule meile kuulippidel tulega häbidalt megi kestvaid päästepaadid ja hävitas kõik ära. Poos ja mees jookseb laiali. Me näeme, et midagi ei aita. Ja siis kui lähedal see laev oli. Aga keskel oli pimedat, kottpime oli, nüüd nägime kui ta tulistas, kas ta seisis paigal või liikus. No meie olime siis juba paigal ja neid ka palju, ta keerutas meil riigikirstust ümberringi ja tulistas just kesklaevu, et päästepaadid ära ei pidada ja võidelda. Kuulipilduja, kuulipilduja, suurtükituli. Taga oli just päästepaat. Lisa päästepaati ja terve üks, kaks, kolm, jooksime kõik kokku. Ja ta seda õievil näidud, idioodid ei näinud seal päästepaati, mis sul taga oli, seal? Lasime just alla ja tyybolikest meil veel elus oli. Naisterahvas isegi oli seal kokku, oli naisterahvas. Mehaanik jäi tulemata. Sõjaseisukord ei olnud ega meie ei teadnud seal karteri küll midagi ja ta tulistas ja tulistas edasi. Käsikotimees. Ja tema öeldi, et me tagalas paadi veel alla. Teised paadid hävitas ära, hävitas ära keskmine kesta, pääsmatult hävitusta käis ringi ja tuldset, kes laevu kesta või suurtükitule kaagib augud sisse, laeva uputada. Me näeme, pääsu ei ole ja miks ta meid tulistasite põhjust ei ütle, mitte midagi. Ja meil polkat ei sõjaliste peadega mitte midagi ja tulime konservatiiv, Tallinna ja muud midagi, nii et. Nüüd ei tea. Eesti auriku Kassari uputamise eest autasustati allveelaeva saa 323 komandöri Ivan soovi ja suurtükikomandör Surfootinit punatähe ordeniga. Pool aastat oli jäänud Eesti okupeerimiseni.