Tänane saade on legendaarsest dirigendist Bruno Valterist. Et rääkida Bruno Valterist peab vaimusilmas liikuma tagasi terrigeerimis kunsti kuldajastusse aastatesse, mil tegutsesid sellised legendaarsed nimed nagu Hansman küünov Gustav Mahler, Artur Nikis, Richard Strauss, Villem Fort Vengler ja Artur Toscani kelle kunsti heliseb pärand on mõõtuandvaks etaloniks ja võrdluskriteeriumiks. Tänaste dirigentide klassika tõlgenduste hindamisel. Bruno Walterit tuntakse eelkõige kui esimest suurt Mahleri muusikat, tõlgitsejad tema muusika kõige autentsemat ja ehedamalt esindajat Bruno valt trisajandale sünniaastapäevale pühendatud artiklis aastast 1976 pealkirjaga aadeldesce müts. Vaimuaadel arutleb saksa kriitik Georg Albert Ecle järgmiselt. Kui tänapäeva Mahleri austajate plaadiriiulit. Tal on olemas juba kõikvõimalikud alternatiivsed Mahleri salvestused. Otsitakse ikka veel Valteri esitusi, et kogeda, mis teda teistest Mahleri dirigentidest eristab. Tema ainuõige ja loomulik valik, mis ei tulene mitte niivõrd pikaaegsest praktikast kui dirigendi eneseloomusest ja teosesse kätketud varjatud märgi keelest mis avanesid Walterile tänu tema vahetule kontaktile maakleriga nii inimese kui muusikuna. See ei ole võrreldav näiteks per Puleesi fotograafilisele partituuri struktuuri avamisele. Kui tuua siinkohal vaid üks ekstreemne võrdlus. Kui tänapäeva kuule selliste fotograafilist tõlgitsust interpretatsioonis eelistab, ei rahulduda mõistagi Valteri tõlgitsusega. Sest tema tõlgitsuses ei leiame täpset konkreetset vastavust partituurile, vaid eelkõige sõnumit. Ta on interpreet sõna otseses tähenduses tõlgitseja muusikasse kätketud saladuste avaja avastaja. Dirigendi roll saab maakleri juures siin missionärliku preesterliku tähenduse. Bruno Walteri kunsti autentsus ei ole tingitud üksnes tema kui Mahleri õpilase või otsese järeltulija staatusest vaid ühisest maailmavaatelisest pinnasest. Muusika ja inimene. Kunst ja kunstnik on pärit samast religioonist. Nii nagu Mahleri muusika olemus on prohvetlik, oli muusika Bruno Walteri jaoks Bruno Walteri veendumuse kohaselt oma sügavamas tähenduses suure eetilise sõnumi kandja ning interpreet selle sõnumi vahendaja. Bruno Walteri 100. sünniaastapäeva puhul andis plaadifirma CBS välja väga esindusliku ja mahuka albumi, millel on ka dirigendi vähem tuntud või siis seni avaldamata salvestised. Haruldasemad neist on aariad Mozarti ooperites omaaegsete laulu kuulsuste George, Londoni ja ET sobintsaga ning esimesi Wagneri valt küüri plaadistusi aastast 1935. Leemani ja Laurits Melchioriga, millest lõplikult valmis vaid esimene vaatus. Ajakirjade oopernvelt. Kriitiku Imre Fabiani sõnul võib iga ooperi sõber tõelist rõõmu tunda teada saamisest, mida Mozarti laulmine kunagi tähendas. Kohtumised minevikuga ei valmista pettumust. Imre Fabian leiab Bruno Walterit tema suurte kaasaegsete Toscaninja Fort mängleriga võrreldes. Et kudus Caniini oma fanaatilises täiuse taotluses oli pigem interpretatsiooni kunsti tulevikumees ja Fort Vengler oma Promet, tõuslike joontega teonüümsuslik romantismiajastu kunstnik, siis Bruno Walter oli sensi biilselt tunnetav läbi ja lõhki inimlik interpreet, kes oma ajas neid kahte äärmust otse kuidas kaalustas Bruno Walter õieti Bruno slesinger, kes dirigendikarjääri, alustades oma väga tavapärase perekonnanime Gustav Mahleri soovitusel Waltariks otis? Muide oma kunstilise iidoli Richard Wagneri, Nürnbergi meisterlauljate tegelase Valter Stoltsingule mõeldes sündis 1876. aastal Berliinis väikekodanlikus kuid materiaalselt kindlustatud intelligentset muusikalembuses juudi peres. Tema raamatupidajast isa armastas kirglikult ooperit ja kirjandust ning andis tulevase dirigendi sõnul talle mõned värskendavad tilgad klassikalise poeesi allikast ning lugemisest sai muusika kõrval Bruno kustumatu kirg juba varases kuuljas. Klaverimängijast. Ema mõistis märgata poja erakordseid muusikalisi võimeid ning kaheksa aastaselt astus poiss Sterni konservatooriumi, kus teda kutsuti väikeseks moodsastiks. Kolmeteistkümneselt mängis ta koolikontserdil koos Berliini Filharmoonikute ka Beethoveni teist klaverikontserti ning 16-lt juhatas ta selle orkestri ning koori ees oma esimest suurteost Kööde tekstile loodud mere, vaikust ja õnnelikku reisi. Kaks aastat hiljem juhatas ta Kölnis klordsidki ooperit, vahtanšhmid, relvameister. Kõik need aastad oli ta innukalt valmistunud pianisti karjääriks. Tema tehnilised võimed lubasid mängida kõige nõudlikumaid listi ja Schumanni teoseid. Tema lehestlugemise oskus oli hiilgav. Tema enesekompositsioonid äratasid tähelepanu ja leidsite esitamist, kuigi ta ise ei hinnanud oma kompunisti võimeid juba tollal eriti kõrgelt. Murrangulise tähtsuse tema tulevasel muusikuteel omandasid kaks sündmust. Esimene kontsert Berliini Filharmoonikute Hansman töölovi dirigeerimisel ning Wagneri Tristani ja Isolde etendus. Bruno Walter meenutas hiljem. Mitte kunagi varem ei olnud mu hing täitunud sellise helide ja kirgede tulvaga. Mu südant haaranud selline igatsus ja kannatus. Iialgi polnud ma tundnud sellist õndsust ja imelist kirgastumist, mis kandis eemale reaalsusest. Koju jõudes palusin mitte esitada mulle mingeid küsimusi. Hommikul ärgates teadsin, et mu elu on muutunud. Algas uus aeg. Wagner oli saanud mu jumaluseks ja mina tahtsin saada tema prohvetiks. Ja kohe tekkis küsimus, kuidas läheneda oma iidolile, tungida tema maailma, kuidas teenida tema muusikat, pianistina. Ometi pianistina kontsertmeistrina õnnestus Bruno Walteril teenida raha, et lunastada piletid Wagneri etendustele. Ta luges kõiki kirjutisi, õppis pähe Wagneri partituuri peenemate nüanssideni. Tema vaimustus äratas negatiivset tähelepanu üdini Wagneri vaenulikkus Sterni konservatooriumis kuid tema kiindumus oli sõltumatu. Aastate jooksul sai Bruno Valterist hinnatud Wagneri interpreet ühena esimestest plaadistada mitmed Wagneri oopereid ning Tristaniga debüteeris ta 1910. aastal ka Londoni Covencaadenis ning juhatas seda paljudes teatrites hiljemgi. Hans von küülow esimene eeskuju dirigentide hulgas imponeeris Walterile ka oma ajastu väljapaistva pianistina. Tema eeskujul otsustas noormees vähemasti esialgu need kaks tegevussuunda ka oma muusikutee lühendada. Peagi jäi pianisti tegevusdirigeerimise varju, kuid mitmelgi heliplaadil on jäädvustatud Valteri esinemised klaverisaatjana, Nika solisti ja dirigendi linna samaaegselt. Ka suutis ta püülo eeskujul esitada kahes suure fanaatikute poolt vastanud leeridesse rebitud muusiku Johannes Brahmsi Richard Wagneri loomingut, tundmata iseendas nende vahel konflikti. Oma dirigendikarjääri hakkas Bruno Walter üles ehitama 1890.-te aastate lõpus, väiksemates ooperimajades Kölnis press, lausja presburgis ning Riias kaht aastat Riias 1000 898900 kus kuus aastakümmet enne teda oli töötanud ka Wagner, hindas Bruno Walter kunstiliselt õnnestunuks, nagu ka õnnestavaks sõbralikke suhteid sealsete muusikutega. Esmakordselt võis väga noorkapellmeister valida oma äranägemise järgi mängukava ja sekkuda isegi lavastus küsimustesse. Valteri juhatatud etenduste loetelu kahe hooaja jooksul on imetlusväärne Mozarti Figaro pulm, Don Giovanni ja võluflööt, Beethoveni Fideeljo, Wagneri Lendav Hollandlane, loengrin Tanhoiser, valküür, Bizee, Karmen ja Tšaikovski Jevgeni Oneginit Weberi nõid ja Martneri Hans hailing. Kuid juba esimese Riiast Ta alguses saabus kutse Gustav maaklerilt tulla tema kõrvale töötama Viini riigiooperisse. Mahleri Nordimuseks. Bruno Walter keeldus tema sõnul, et koguda endas seesmist jõudu enne kui sattuda uuesti Mahleri võimsa mõju alla. Bruno Walteri ja maakleri koostöö oli alanud juba 1895. aastal Hamburgis ja jätkus kuus aastat hiljem Viinis. Vastanud keelduvalt maaklerile võttis ta vastu kutse Berliinist keiserliku õukonnaooperikapellmeistrid kohale sest see oli nõnda ahvatlev. Et Valter ei pikendanud lepingut Riia ooperis, mida ta oli juba omaks pidama hakanud. Berliinis juhatasid tollal filharmoonia rikute peadirigent Artur Nikis karmok Felix Vain Cartner. Kuid Teatris valitses Preisilikult jäik juhtimissüsteem, mis noort dirigenti kuidagi ei innustanud. Mahleri uus pakkumine oli õnnelik võimalus Berliinist lahkumiseks. Kui Bruno Walter täis musitseerimis rõõme, tõotavaid ootusi koos oma noore naise Crane'i lauljast eelsagaviini jõudis, seisid ees kohtumised auväärsete kolleegide Frans Shalkija Hans rihteriga kes sisendasin kindlusetunnet ja usaldust. Kuid õnnelike ootuste asemel tabasid teda Viinis kohutavad üleelamised. Juba hõõgvel puhkenud Mahleri vastane kampaania mille põhjuseks oli Mahleri ülim nõudlikkus kõigis teatritööd puudutavates aspektides pöördus ka tema noore abilise vastu. Walter pidi juhatama esimestest kuudest alates paljusid Mahleri poolt sisse töötatud oopereid Mahleri lootuses ette Valteri puhul ei kaota need millestki saavutatud taset. Ootamatult tabasid teda alandavad pilke nooled, kriitika ja publiku poolt heideti ette tema noorust, kunstilist kergekaalulisust juhatamaks. Nõnda tähtsas ooperimajas. Bruno Walteri meenutuste raamatust loeme, et ta püüdis sügavalt analüüsida, kas nendeks ette heidetakse on halust. Kas põhjuseks polegi mitte tema vähesed kogemused ja ebatäiuslik juhatamis tehnika. Maaler seostas Walterit tabanud hukkamõistu tema enese suhtes alanud intriigidega. Walteri närvisüsteemi kahjustus oli nõnda tugev, et peaaegu halvatus, tema parem käsi isegi dirigeerimise võimatuks. Esmakordselt oma muusikuteel kahtlastama muusikalistest võimet võttes, mida keegi Viini tõsistest muusikutest mõistagi kahtluse alla ei sea. Bruno Walter pöördusse Viini tuntuma psühhoanalüütiku Sigmund Freudi poole vastu ootusi ei huvitunud Froid tema lapsepõlvest ega seksuaalelust vaid soovitas sõita Itaaliasse või Kreekasse. Ja unustada dirigeerimine mõneks ajaks hoopiski. Seda Walter tegigi, kuid töökohustused sundisid teda peagi naasma viinid. Freudi järgmine soovitus oli hakata taas kohe dirigeerima kui raske oli tema eneseleidmise ja eneseületamise tee, kirjutab Valter mälestusteraamatus. Ka maaler, kel oli liigagi tegemist oma probleemidega, ei suutnud teda tollal aidata. Meil vini aastail 1000 901911 laienes Bruno Walteri külalisesinemiste geograafia pea kogu Euroopas ning kasvas tema tuntus ka väljaspool viin. Mahleri lahkumise järel Ameerikasse rahunes vastasleer ka Valteri suhtes. Neil aastail komponeeris ta oma tähtsamad kammerorkestriteosed, nende hulgas kaks sümfooniat, mis Viinis ja Berliinis ka esitamist leidsid. Õnneks ei pingestunud ülimalt keeruline situatsioon Gustav Mahleri ja Bruno Walteri omavahelisi suhteid. Ikka oli Valter see, keda maaler ka kirjavahetuses oma loomisprotsessi pühendas ja teoseid tutvustas. Alma Mahleri mälestustest loeme. Bruno Walter on meil, Gustav Mahler mängib talle ette oma viiendat sümfooniat lastes tal oma hinge vaadata siiani kuulusse teos üksnes minule. Ja nüüd kuulub see teisele inimesele. Bruno Walter on ainus, kellele ma seda kaasa teadmist luban. Ja ometi lahkusin ma toast. Alma Mahler, kirjeldas Gustav, Mahleri ja Bruno Walteri suhteid kõige tabavamad. Vanema meistri inimlik ja kunstiline suhe nooremaga arenes nende kohtumise esimestest tundidest Con geniaalseks sõpruseks, mis kestis häirimatult elu lõpuni. Valter mõistis kunstnikku ja inimest täielikult ja pärast Mahleri surma teenib tema suur ja ideaalne kunst kõikjal Mahleri muusikat. Pool aastat pärast Mahleri surma 1911 tuli Bruno Walteri juhatusel esiettekandele Mahleri sümfoonia kantaat Laul maast ning aasta hiljem ka tema viimane lõpetatud üheksas sümfoonia. Nende teostega on seotud Valteri elu ühed meeldejäävamad liigutavamat kontserdielamused. Ühte neist meenutab ka Käbi Laretei oma raamatu vihmapiisad ja kuupaiste lõpulehekülgedel. Loeme. Gustav Mahleri tas liid fonder äärde. Paljude kaunite salvestuste hulgas on üks, millest kumab erilist südamlikkust. See on inglise aldi käksiinservjueeri ja dirigent Bruno Walteri plaat. Lauljatar suri 1953. aastal vähki, olles kõigest 41 aastane. Plaadi salvestamisel. 1952. aastal oli ta juba surmast märgitud viimane laul. Terapsiid sai tema tõlgenduses sügavalt isikliku dimensiooni. Pärast kustuvad E E, mis olid nii orkester kui ka dirigent sügavasti liigutatud. Hiljem selgus, et salvestamisel oli esinenud hulk iludusvigu ja tehti ettepanek ümbervõtmiseks, kuid Bruno Walter keeldus. Ta teadis, et hetk oli olnud kordumatu. Seda salvestust on palju kordi uuesti välja antud. Nüüd ilmub isegi see kindlasti peagi siidil. Temalt kõrvaldatakse ka vanad kahinat ja raginat. Kas aga elamus sellest suureneb? Nõnda kirjutas Käbi Laretei ka minu käes on just selline vana kahinatega vinüülplaat mida on hardunult korduvalt kuulatud. Evis Eevi, kui Kätlin Feryl need viimased sõnad veel huultel, pisarad voolasid ja ta kontserdi lõppedes Bruno Waltarilt andestust palus. Vastas viimane. Mu armas Mystery, kui me kõik sellised kunstnikud oleksime, kui teie, oleksime kõik pisarais. Pöördume taas ajas tagasi. 20. sajandi algusaastail kohtus Bruno Walter Viinis teistegi seal tegutsevate heliloojatega näiteks Arnold Schönbergi, Alban Bergiga Nende Uuedodeka foonilise komponeerimis. Tehnika suhtes oli ta vägagi kriitiline, kirjutas isegi selles toonis artikli. Kuid Schönbergi varaseid töid kirgastunud ööd ja monumentaalseid kantaati kurelaulud juhatas ta rõõmuga hiljemgi. Mahleri lahkumise järel sai lühikeseks ajaks Viini riigiooperimuusikadirektoriks säiliks Swann Cartner ja hiljem Hans Georg. Bruno Walteri tegevushaare laienes aga mujal. Ta dirigeeris pea kogu Euroopas, Itaalias, Venemaal, Inglismaal. Värvikalt kõneleb Ta oma mälestusteraamatus, kontsertidest ja eriti neile järgnevatest eht venelikest troika sõiduga lõppevatest koosviibimisest Moskvas. Kohtumistes Sergei Daneeriga. 1911. aastal katkestas Bruno Walter lepingu Viini riigiooperis ja võttis vastu teda kõigis aspektides rahuldava pakkumise Baieri muusikadirektori ja kuningliku ooperikapellmeistri kohale Münchenis. Leping oli konfidentsiaalne, kuid kirjas vanematele kinnitada, kuidas Valter, et nõnda soodsat lepingut ei oma ükski teine dirigent. 10 aastat Münchenis olid tema elus enim rahuldust pakkuvat. Ta võis soovide kohaselt valida ooperi, kontserdi, repertuaari, soliste, sekkuda lavastus küsimustesse ja lavastas käise Klucky. Mozarti Weberi ooperite kõrval mängiti tema juhatusel pea kõiki Wagneri ja mitmeid Richard Straussi oopereid. Viimasega oli ta ka isiklikult tuttav. Eriti põhjalikult süvenes Bruno Walter neil aastail Mozarti muusikasse mis pani aluse tema hilisemale tegevusele ka Salzburgis. Tema mälestustest loeme. Minu tugevaimaks kunstiliseks võiduks Münchenis oli Mozarti tunnetuse selginemine, kestis küllalt palju aega, kuni loobusin Mozarti kui 18. sajandi brokolit. Või naeratava muusiku üldlevinud kontseptsioonist, sellisest Mozartist, nagu me teda ka tilgreni poolt loodud mälestussambal liinis võime näha. Avastasin tema näiliselt mängleva graatsia varjust armutu tõsiduse teravalt dramaatilised karakterid ja kujundite rikkuse nägemust Mozartist, kui kuivast klassikust ei olnud ma kunagi. Lõpuks leidsin temas ooperis ekspiri. Ma avastasin kordumatu loomingulise ime. Meile Mozarti loomingu kaudu antud temas on dramaatiliselt kõik tõene, õilis ja madal, hea ja kuritark ja rumal ning see tõde muutus tema puhul iluks. Mozart andis maailmale iluga looritatud tõe. Nüüd mõistsin oma ülesannet Mozarti lavastustes. Kujundite karakteersus ja tõepärasus tuleb luua dramaatilise väljenduslikkuse kogu jõus, kahjustamata samas dünaamiliste tempoliste liialdustega ilu koormamata liigse maisusega, muusika ebamaist, kergust. Bruno Walteri on hinnatud 20. sajandi algupoole üheks paremaks kui mitte parimaks Mozarti ooperite tõlgitsejaks kelle juurde Viini ja Salzburgi ja mujalegi sõitsid esinema tollased suurimad Mozarti lauljad, nende hulgas ka suurepärase välimuse ja näitlejaandega Itaalia bassbariton, eetseebindsa kuulsaimad Ta ooperiteatrite särav täht, kellega koostöö jätkus ka Metropolitan ooperas. Don Giovanni Figaro olid selle laulja hiigelrollid. Aa no pool järve, oo jaa Kristjani fenomen. Katsed A. 1900 kahekümnendaiks aastaiks oli Bruno Waltaris saanud maailma üks tunnustatumaid dirigente. Kontserdilavadel astus ta üles tollaste kuulsamate solistidega, kui nimetada siin vaid Rahmaninovi Kiise Kingis. Naabelit kaasalsid oma karjääri alguses seisvat imelast menuhhinit. Inimlike loominguline sõprus sidus teda Arturo Toscaniiniga Salzburgis tutvusta Stefan Svaigiga ja Münchenist toomas manniga. Mahleri kõrval oli mannil Bruno Walteri elus määravaim roll. Vaimsele kontaktile lisandus aastatepikkune sõprus ja tihe perekondlik suhtlemine. Toomas mannile ja tema loomingule pühendas Bruno Walter oma mälestusteraamatus kauneid lehekülgi. Toomas man omakorda kirjutas Bruno Waltarist ka mõned artiklid nende hulgast dirigendi 50. tegevusaasta puhul pealkirjaga muusika läkitus ning 70. juubeli puhul avaliku kirja, kus muuhulgas read. Kui ma oleksin muusikuks sündinud, oleksin komponeerinud nagu tseesar Frankie, dirigeerinud nagu sina. Sümpaatiaks on mitmeid põhjusi. Sinus žestika haare ja stiil. Sinu muusikale vastavad miinilised reageeringud, sinu suveräänsus ja meisterlikkus, mille pärast sind kadestan, kinnitades, et ma sama omada tahaksin. Et nõnda kindla sõpruse juures võis ka väiksemaid torkeid lubada, on mõistetav. Näiteks manni ameerika aastate päevikust võib leida irooniavarjundiga öeldut. Õhtul va altarite juures hinnaline pisut kolise muusikaaparaat, millest ta vaid iseennast kuulab. Või õhtusöögil Waltarite juures Alma Mahleri doktor Josoftiga lõbus vestlus. Mu südamesõbraga võib küll lendavast hollandlasest rääkida, aga muust ei midagi. Walterit õnnelik elujärg, kellelgi pole paremat. Sõpruse pilvitu maist Müncheni aastaist meenutab Katia Mann Bruno Walterit eesti keeles ilmunud kirjutamata memuaarides. Bruno Walter oli üks meie parimaid sõpru. Ta tuli 1913. aastal Viinist Münchenisse ja oli seal Feliks Mutli järglasena palju aastaid Baieri kuninglik muusika peadirektor ja Müncheni õukonnaooperi kunstiline juht. Kunid algaval natsionaalsotsialistliku ja antise miitliku reaktsiooni oma kohast loobus ja varakult oma ränduri elu alustas. Bruno Walter dirigeeris ka niinimetatud akadeemia kontserte, mida andis õukonnaorkester, mis ühtlasi oli ka ooperiorkester. Teda sõidutati kontsertile alati õukonna kahe hobusetõllas sinises Librees kutsari ja teenriga. Ning kuna me elasime väga lähestikku ja käisime samuti kontsertidel, tulid tavaliselt meie poolt läbi ja nii tohtisime sõita akadeemia kontsertidele õukonna EKi baasiga. Walter oli väga erksa vaimuga temperamentne ja kena inimene. Temas oli midagi relvituks tegevat ja mingis mõttes oli ta ka naiivne. Loomulikult oli ta intelligentne, aga naiivsus pääses temast kuidagi mõjule. Muusika oli koos temaga sündinud. See üllatas mind ikka ja jälle ning ma küsisin endalt, kuidas on see võimalik, et muusika võib ühe inimese nii täielikult ja iga kord uuesti kaasa kiskuda. Alati, kui ta õppis selgeks mõne uue teose ooperis sümfooniakontserti oli ta tervenisti sellest muusikast tulvil. Ta kujutles end sinna sisse ja siis oli see teos tema jaoks midagi täiesti vapustavat. Ta hindas seda kõrgelt, armastas ning imetles seda vaimustust sellest. Ja kui ta meie juurde tuli, mängis ta tundide viisi klaverit lauldes sinna juurde. Seda ta digitihtilugu ta oli äärmiselt ergutav. Noormehena oli tal hea vaist kõige uue peale. Oma mälestustes jutustab ta, kuidas ta Berliini konservatooriumis kutsus esile suure pahameeletormi oma südi väljaastumisega Wagneri kaitseks, mis toona polnud konservatooriumis veel lubatud. Hiljem seisis ta ennastsalgavalt Gustav Mahleri eest, keda ta tohutult austas. Õigusega. Juba 1921. aastal alustati Bruno Walteri vastu antise miitlike rünnakuid mis oli ka üks tema Münchenist lahkumise põhjusi. Vaid lühikest aega aastail 1929 33 sidus ta end kindlama lepinguga Leipzigis kuulsacewandhous, orkestri kapellmeistrina, Wilhelm furthingleri järel. 1933. aastal tuli Kööbelsi juhitud propagandaministeeriumist esinemise keeld. Valteri nördimusega oli tema asemel nõustunud Leipzigis kohe juhatama Richard Strauss. See fakt lõpetas nende varasema tiheda suhtlemise. Lõppes ka aastaid koos Berliini Filharmoonikute ka toimunud Abunement Bruno Walter kontserdid kus ta juhatas Bructeri, Brahmsi, Beethoveni ja teiste suurte sümfoonikute teoseid sealhulgas näiteks ka noore Dimitri Šostakovitši esimest sümfooniat. Me ei ole lähemalt puudutanud Bruno Walteri tegevust sümfoonia dirigendina. Tema puhul rõhutab, tuntakse muusikalise diktsiooni loomulikkust detailides selgust tema püüet tuua esile muusika lüürilist intiimsemat põhitooni ka näiteks Beethoveni puhul. See ei tähenda, et Valteri esituses puuduks tragism, kuid see näib olevat enam seotud teatrimuusikaga. On leitud, et kui näiteks Toscaniini on Beethoveni muusikas dramatismi viinud sageli äärmuseni Fort mängler saavutanud monumentaalseid tõsiduse on Bruno Walteri Beethoveni käsitlus pigem Mozartlikult kammerlik. Romantiliselt lüüriline. Tal oli lähedasem Bruckneri loodusmüstika kui Pramsi konstruktiivne rangus. Schuberti meloodiline laulvuse kui Schumanni äge tormakus. 1930.-te aastate lõpus tegutses Bruno Walter peamiselt Austrias, Salzburgis ja Viinis. Kaks aastat ka Viini riigiooperimuusikadirektorina käis korduvalt ka Ameerikas. 1938. aastal sai ta prantsuse kodakondsuse, aasta hiljem asus ta nagu paljud teised natside poolt tagakiusatud, alaliselt elama Ameerikasse. Teiste hulgas olid ka Arnold Schönbergi Bela partuk mannid alma maaler kost, tollase poeedist abikaasal Franz vertsalliga. Ameerikas juhatas Walter parimate orkestrite ees ja Metropolitan ooperas. Seitse aastat pärast immigreerumist tuli ta uuesti Euroopasse. Nüüd juba Ameerika kodakondsusega, andis kontserte Londonis, Amsterdamis, Pariisis, Zürichis, Stockholmis, Viinis. Pärast 18 aastast vaheaega, kas sünnilinnas Berliinis? Pärast sõda jätkusid tema juba 1935. aastal alanud heli plaadistused nüüd peamiselt Colombia sümfooniaorkestriga. Pärast südameatakki 1957. aastal piiras ta dirigendi tegevust kontserdilaval. Samal aastal ilmus tema teine raamat muusikastimusitseerimisest. 1959. aastal juhatas seda viimast korda Metropolitan operas kavas Verdi reekviem. Tema viimane avalik esinemine dirigendina toimus 1960. aastal Los Angelese Filharmoonikute ka van Klaibunnisoleerimisel. Ja tema viimane heliplaat Mozarti avamängudega salvestati 1961. aastal. Ilmus ka tema viimane raamat. Minu tee antroposoofiani. Bruno Walter suri seitsmeteistkümnendal veebruaril 1962. aastal Beverly Hillsis. Oma esimest raamatut teema variatsioonidega alustas ta lausega. See on üks elulugu, mis on ääreni täidetud muusikaga. Samas küsib ta lugejalt, kas muusiku eluvõime üldse äratada kelleski huvi. Nooruses oleksin vastanud sellele küsimusele kurbusega eitavalt. Ümbritseva maailma silmis omasid tähtsust tituleeritud inimesed, riigitegelased, väejuhid, kelle kõrval kunstnikul polnud võrdset tähtsust. Pikkade arutluste järel jõuab ta veendumusele nagu paljud ajaloolised tegelased on Napoleon surnud. Kuid Beethoven elab oma muusikas tänaseni ja ka tulevikus. Lugesin Bruno Walteri raamatut kasvava huviga nagu kuulasin üle hulga aja ka tema heliplaate, nii neid, mida ajaloo hammas on purenud kui neid, mis tehniliste vahendite abil värskendatud. Et minu käsutuses polnud kõike saateks vajaliku raami siin selle fragmentidega, ühe meie päevade tunnustatud Mahleri tõlgitseja Bruno Walteri kunsti austaja ja tema traditsioonide jätkaja Berliini Filharmoonikute, et uue juhi Saimun Räkli poolt esitatuga Mahleri viiendast sümfooniast. Bruno Walteri dirigeerimisel kõlasid katkendid Johannes Brahmsi teisest ja Beethoveni kuuendast sümfooniast, Mozarti ooperiteatri direktor avamängust, Johann Straussi Walesist Viini veri. Figaro aaria esitas eitsi õpintsa ning Gustav Mahleri laulus maast soleerisket liin Ferris. Saate autor oli Maia Lilje. Tehniliselt seatis eetri valmis. Katrin maadik.