Eesti Raadio saab tänase päevani kirju, millistes palutakse teateid teises maailmasõjas kadunuks jäänute kohta. Pöördun Teie poole palvega. Ehk on võimalik leida jälgi sõjas kaduma läinud noormehest. Ants Gustavi poeg Põldma sündinud 1925. Mobiliseeriti Saksa sõjaväkke ja viimased teated temast olid sinimägede lahingust, kus ta haavata sai. Olin tollal kahe-kolmeaastane ja küsida pole enam kelleltki. Meid küüditati aastateks Siberisse. Antsu isa ja õde surid Siberis. Mina ja tema vanaema tulime tagasi. Ema uskus viimse hetkeni, et poeg on elus. Tahaksin teada tõde. Kirjast kirja kordub piinav teadmatus, vahetuvad vaid nimed. Olen aastaid otsinud paljudest maadest, Endel Karli poeg Kirsi ei anna rahu mõte, et ehk on veel mingi võimalus. Eduard Aa, slaidi viimane kiri tuli sinimägedelt. Vastus saabus tagasi märkusega. Oodake uut aadressi. Endel õige võeti vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke Muhu saarelt. Georgi Ivanov, sünniaasta 1925. Viimane seade haiglast Saksamaal. Ehk keegi kuulajatest on teise maailmasõja ajal kohtunud Friedrich roosmanniga, kes on jäänud teadmata kadunuks. Rudolf Kiisk võitles Narva lähistel, kust viidi haavatuna Saksamaale. Arnold Pajo, Endel Käsper, Elmar Paap. Aga palju-palju nimesid jääb ette lugemata. Selles saates. Kuhu kõik need mehed jäid teises selleni, millises saates jätkab arutelu eesti meeste saatusest sõjakeerises? Ajaloolane Hannes Walter. Ja selge on see, et kui me nüüd räägime sellest, et kuhu need mehed jäigi eelmises saates rääkisime siis sellest, et, et Nõukogude mobilisatsioon viis laias laastus kolmandikku Eesti relva kanda võimelistest meestest nendest umbes 35-st 1000-st mehest 35-st 40-st 1000-st mehest, kui arvestada veel juurde seejärel mobilisatsioon või järelkorjamine 44. aasta sügisel 45. aasta alguses nendest meestest siis juba kolmandik ehk üle 10000 mehe ei jõudnudki rindele, vaid hukkus nõndanimetatud tööpataljonides, mis sisuliselt oli üks sunnitöö eri vorme. Ja vähemalt 6000 meest jäi Velikije Lukisse. Mina isiklikult siin võib olla ei ole päris samal arvamusel nagu mitmed meie memuaaride kirjutajad või no ütleme siis mehed, kes olid Eesti sõjaväekogemusega ja tegid samuti kaasa selle Velikije Luki ja leidsid, et seal tahtlikult hävita nagu siis eesti mees, kontingenti, tähendab see mulje ma saan aru, võis jääda tuur rahvaesindajale, kelle sõjaline väljaõpe on orienteeritud, sellele kuidasmoodi saasta värdja ellu jääda. Aga isiklikult ma siiski julgen väita, et ega seda Eesti korpus spetsiaalselt ei hävitatud, lihtsalt see oligi punaarmee sõdimise stiil. Niimoodi jahvatati läbi Sõrve sääres või Narva rindel vene korpuseid. Kui palju. Vene sõdur ei maksnud palju sõduri elu ei maksnud. Ei maksnud palju ja ma ütlen, seda me näeme ka selles ütleme töös, mida ma olen nüüd siin mõni aasta teinud Eesti sõjahaudade hooldeliidu presidendina ja meie inimesed on teinud. No me siiski ei saa ette kujutada Eesti tingimustes või, või prantsuse või saksa või Norra või ma ei tea, mis kultuur riigi tingimustes seda, et kaks kolmandikku on, on tundmatut sõdurit hukkunud, tähendab, järelikult ikkagi mingil hetkel on andnud ohvitseridel otsustajatel staapida täiesti ükskõik mis on nende inimeste nimi, kust nad pärit on, kes on nende vanemad või lapsed. Nii et selles mõttes on lihtsalt tegemist kahe erineva kultuuritüübiga ja ma julgen väita, Meie eesti mehed, kes siis olid sunnitud võitlema punaarmee vormis ei olnud mitte spetsiaalse hävitustöö objektiks, vaid nendega käidi ümber sama ükskõiksuse ja üleolek kui ja, ja, ja, ja mittelugupidamisega nagu nõukogude liidus inimesega üldse. Ma mäletan, te väitsite eelmises saates, et teises maailmasõjas sattus püssi alla umbes sama palju eesti mehi kui Eesti vabaduses, jah. Ja, ja no vabadussõjaohvrite arv on umbes 5000, nii nagu need viimased arvud näitavad, teise maailmasõjaohvrite arv on umbes 35000, nii et noh, see vahekord on niisugune, et ma olen mitmes seoses öelnud, et et kui keegi väidab, et need otsused, mis langetati 39. aasta sügisel või 40. aasta juunis säästsid verd, siis palun aidake kusse säästetud veri on. Ma ei usu, et, et rohkem kui kolmandik eesti armeest, kui ta oleks võidelnud Eesti lipu all, oleks hukkunud võitluses Eesti iseseisvuse eest, et juhul kui oleks langetatud otsus vastu hakata, aga no see on teema Lühidalt öeldes sõja lõpul, kui sõjas lõpplahendus, hülgolm, kas langeda või teadmata kadunuks, jääda, ellu jääda, Eestisse jääda, võõrsile sattuda, kuidas juhus ja sõjaon jagas, missuguses vahekorras eesti meespere? No ütleme siis niimoodi, et on täiesti arusaadav, et sel hetkel, kui saksa armee jättis maha Eesti vaatamata sellele, et kehtib distsipliin, sõjaväe kord ja nii edasi oli ka antud, kes siis mida südames mõtles aga ikkagi vanne, sõduri vanne? Iga eesti mehe ette kerkis siiski küsimus, ma mõtlen Saksa mundrit kandva eesti mehe ette kerkis küsimus, mida teha, kas minna või jääda? Ma ei ole sellel ajal elanud, aga ma olen rääkinud nende inimestega, kes pidid selle otsuse tegema. Minu isa tahtis ära minna, aga ei pääsenud minema, olud olid sellised, et ta ei jõudnud ära minna hiljem Ta. Kuna ta tuli nii-öelda kuiva nahaga siiski välja sellest hakklihamasinast siis ta ütles, et tal on hea meel, et ära ei läinud, ta jäi ikkagi kodumaale. See on väga keeruline, keeruline küsimus, aga fakt on see, et mida nooremad mehed kandsid vormi, seda raskem oli neil ära minna. Seda, seda, seda suurem oli siiski minna koju. Ja kui me võtame selle kõige nooremate meeste grupi või, või, või rühma lennuväe abi teenistuslased ja vaatame nende saatuseid siis nendest ära läks umbes kolmandik ehk umbes 1000, et umbes 2000 jäi maha. Ja nüüd on mitu raamatut sellel teemal ilmunud, nad on teinud väga suurt tööd, ma mõtlen, Eesti lennuväe poisteklubi on teinud väga suurt tööd ja võib-olla et mõned arvud, millega ma püüan mitte liialdada, on selline teatud läbilõige ühe põlvkonna saatusest teatud hetkel. Nendest, kes läände pääsesid, nendest oli umbes kolmandik Aastaks 1999 lahkunud meie hulgast. Umbes kaks kolmandikku elus ja sellest kolmandikust, kes oli surnud mis kajastab enam-vähem ka seda kuidasmoodi, see ränne edasi läks, oli siis tugev, neljandik surnud Inglismaal ja umbes 15 protsenti Saksamaal, Kanadas ja USA-s, ülejäänud siis mujal. Niiet selline oli see edasiränne ja jaotumine. Kusjuures siin on muide ka üks niisugune omamoodi traagiline ja kurioosne asi, nimelt 12 poissi, neli protsenti olid tagasi tulnud kodumaale kodumaal surnud see tähendab siis olid juba jõudnud lahendajaga tulnud sealt tagasi. Ja no me teame, kuidas tagasi meelitamise mehhanism töötas ja, ja teame ka kõik kuidasmoodi, see nagu pettusel rajanes ja mis nendega edasi sai. Aga kui võtta nüüd seda seda meeste hulka, kelle ma julgesin hinnata kuni 10-ks 1000-ks, kes pääsesid läände siis Nendel meestel tegelikult oli ka suhteliselt erinev saatus. Kui need mesinädalad, nagu öeldakse, olid võitjate riikide ehk siis Ameerika, inglise, prantsuse ja teiselt poolt Venemaa vahel möödas. Kui algasid esimesed kriisid, näiteks Berliini blokaad ja sellele vastuseks õhusild siis Ameerika Ameerikaga eesotsas suhtumine Saksamaasse ja suhtumine äsjases vaenlasesse, endisesse Saksa sõdurisse, Wehrmachti sõdurisse või ka relvaessi sõdurisse. Tegelikult muutus ja see tähendas ka seda, et muutus suhtumine balti päritoluga sõjameestesse. Ja üks selle muutuse niisuguseid kõige nähtavamaid ilminguid oli see, et Ameerika armees Saksamaal hakati moodustama baltlastest rahvusväeosasid Ameerika armee raamides. See on teema, mis kahjuks on suhteliselt väga halvasti läbi uuritud Eesti akadeemilise ajaloo seltsi nimel masin pöördusin mitmete inimeste poole, kes selle asjaga Läänes on tegelenud. Meie seltsi liige, doktoreidorsanden on, on üritanud seda asja uurida ja tema Meie hinnangul siis kõik kokku käis Ameerika ka armeest Ameerika armee Eesti rahvusväeosadest läbi kuskil umbes neli kuni 5000 meest üsna suur arv, üsna suur arv. Ja kui ma nüüd nende andmed alusel, mida mul õnnestus koguda, panin kokku nagu organisatsiooniliselt selle asja ma ei hakka siin need vaja osa numbreid lugema sellele mingit mõtet, aga põhimõtteliselt siis moodustati eestlastest üks autotranspordikompanii kolm pioneerkompaniide neli vahikompaniid kusjuures kompanii koosseis oli 240 meest. Vabadussõja nimetati sellist üksust tihti pataljonis, tähendab nii, et see Ameerikale omane suur kompanii. Siis võiks öelda, et nagu korraga teenis Ameerika armees 46.-st aastast alates, kui neid hakati moodustama neid väeosasid siis kuningaks 1000 meest oli siis ameerika mundris. Ja need väeosad Ameerika armees likvideeriti alles 1962. aastal, nii et sinnamaani võiks siis öelda tinglikult, et Eesti rahvusväeosad olid olemas. Mis usutavasti vist kodumaal oli sel ajal võrdlemisi vähe teada asi või kuidas, ma pean teie käest küsima? Kas see on on tänaseni suur uudis? Siia tähendab, ma mõtlen lihtsalt seda, et noh, mina mäletan, et ma kuskil kuuekümnete aastate lõpus hakkasin Ameerika häält kuulama ja ja sellest ei olnud ka siis mitte just väga palju. Aga nendes Eesti sõjaväeosades ühest küljest siis säilus eestlaste kui sõjaväelaste kutseoskused, noh, ütleme siis väljaspool nõukogude armeed teiselt poolt leidsid tööd väga paljud endised Eesti sõjamehed, kes noh, ütleme Nendel aastatel juba Saksamaal oli majanduslik tõus, aga 40.-te viie kümnete vahetusel Saksamaal oli ikkagi väga raske majanduslik olukord ja Ameerika armees teenija oli ikkagi suur härra, temal oli sigaret, šokolaadi palun ka selleaegsel Saksamaal oli ta üks, üks üks, üks üks väga kõva poiss. Ja panin kokku kahe nimekirja, mis on loomulikult väga algne, ajutine paaristkümnest Eesti päritoluga ohvitserist, kes siis Ameerika armees teenisid nendes Eesti rahvusväeosades nende hulgas vast siis nagu kõige tuntum mees, kellest tihtipeale räägitakse, on Eesti mereväeohvitser kaptenmajor Verner Hans Puurand, kes saksa okupatsiooni ajal oli saksa armee vastu luulase kapeeris, tähendab luurekoolis ja allveelaevamees, tema oli allveelaevamees ja tema oli Eesti. Eesti mereväes olid allveelaevamees, aga, aga sõja ajal oli ta ühe vist Loksal, kui ma õieti mäletan, oli see luurekool, kus ta, kus ta oli instruktoriks ja nagu luuremeestel ikka, läheb alati paremini kui, kui, kui teistel meestel, nii et kui läheb kas läheb väga halvasti või läheb paremini kui teistel tähendab, tema oli siis selline mees, kes juba 46. aastal saavutas sellise positsiooni nagu Balti sideohvitser USA väejuhatuse juures Saksamaal ja väga mitmetes mälestuse kildudest on temast väga hästi räägitud. Tema tõi välja sõjavangide laagritest õige suurel hulgal eestlasi. Ja on niimoodi umbes arvestatud, et umbes 150 Eesti sõjameest võlgnevad talle tänu, et ta aitas neil ümber asuda Ameerika ühendriikidesse. Aga teine mees, kelle veel tahaks võib-olla nendest ära mainida nendest Ameerika armee selleaegsetest, siis eesti ohvitseridest on kapten Johan Leonhard kase, sest tema on ainuke, keda ma tean, kes oli vabadusristi kavaler ja elas kõrge vanaduseni, suri Saksamaal alles 1994. aastal. Ja oli siis ühe eestlastest moodustatud vahikompaniiülem Saksamaal USA tsoonis kuni 47. aastani, siis ta läks üle pioneer kompaniisse ja teenis Ameerika armees kuni 61. aastani, siis kui ta läks erru. Nii et vähemalt, et üks Eesti vabadusristi kavaler on kandnud Eesti, Saksa ja USA vormi kõikidel nimedel võib-olla ei ole mõtet peatuda. Üks tuntud mees on veel kindlasti niisugune eesti major ja Saksa kolonelleitnant Johannes Hein kes siis, kuni 56. aastani teenis Saksamaal USA armees ja mitte Eesti väeosades, vaid peastaabis tähendab, või noh, ühesõnaga Ameerika vägede staabis Saksamaal luure alal. Ei ole ehk midagi imestada, et me nendest meestest suhteliselt vähe teame, sest vaevalt nad pidasid õigeks kirjutada, pidada kirjavahetust. Kodumaaga ja kindlasti nad ei pidanud õigeks pidada kirjavahetust kodumaaga. Ja üldiselt ega selle kirjavahetuse pidamisele ka seal tööandja noh, nii väga hästi vaadanud, nii et see ei olnud mitte ainult see, et säästa oma sugulasi kodumaal repressioonidest, vaid ka seal maal vaadati asjale päris pahasti. No näiteks, ma võin jälle võib-olla natukene sobimatu ja sentimentaalne, aga minu tädi, minu ema õde, tema esimene mees oli major Pärtel kindral Soodla adjutant ja tuntud väliseesti tegelane Inglismaal. Ja, ja ega siis ka sellisel mehel või tema sugulastele ei peetud sobivaks punasel kodumaal olevate sugulastega kirjavahetust pidada. Aga ma jätkaksin võib-olla veel sellel teemal eestlased siis lääneriikide armeedes. Üks niisugune moment äsjases ka Eesti Ekspressis oli artikkel võõraste leeganist või võõrleegionis tähendab eestlastest seal noh, üldiselt on, on ju mitmes seoses öeldud, et relva-SS-i viimane lahinguid Jeenbekov Teeemmen foos langes kindlasti ka eestlasi. Nendest eestlastest, kes sattusid prantsuse okupatsioonitsooni, nendel eestlastel oli tegelikult tunduvalt kehvem olukord kui Ameerika, rääkimata inglisetsoonis olevatest eestlastest. Ja seal oligi tegelikult nagu kolm võimalust. Üks võimalus oli minna söekaevandustesse Belgiasse, mis oli noh, mitte nii hull, kui hea seltsikaaslane Harri Rent kirjutab oma raamatus Poola söekaevandustest, aga ega ilmselt ka palju parem ei olnud. Teine võimalus oli olla prantsuse tööteenistuses, aga see oli ka niisugune, ütleme siis nende töö, Pattide erivorm. Ja kolmas võimalus oli minna võõrleegionis võõrleegionis loomulikult oli noh, Probleemiks või ohuks see, et, et võib surma saada aga teisest küljest oli tegemist vaba mehega, kellel oli relv käes, kes seal korralikku palka ja, ja, ja, ja kes ütleme, sotsiaalselt ei olnud ikkagi mingi mingi allasurutud tüüp, vaid vaid, vaid võis vaba mehena kõigile silma vaadata. Ja nii läkski ka eestlasi just prantsuse okupatsioonitsoonist võrdlemisi suurel hulgal. No mida see nüüd tähendab? Ma julgen öelda, et kümneid, ma ei julge öelda, sadu arvusid, me ei tea, sest sel ajal oli veel see komme võõrleegionis rahvust ei, nimetatud nime võis muuta keegi rääkinud minevikust. Nii või teisiti see arv ei ole tühine, mis oli eestlasi võõrleegionis ja kuskil kuni 50.-te aastate lõpuni kuuekümnete alguseni. Võib öelda, et siis meie sõjameeste selline üks Edasi teenimise vorm oli ka prantsuse võõrleegion. Nii et selliseks teise maailmasõja eesti sõjameeste noh võib-olla ei sobi öelda karjääri lõpuks, aga ütleme, sõjamehe tee lõpuks võime ikkagi pidada 60.-te aastate algu poolt. Sinnamaani oli veel väga-väga paljude sadade tuhandete meeste jaoks sõjajärgne aeg. Siis hakkas tekkima uus olukord, kus juba kas oli leitud endale tsiviilamet, uued elukohad ja nii edasi, aga kuskil 15 aastat umbes kestis sõjajärgne aeg meie. Meeste jaoks kui sõda lõpeb, siis tsiviliseeritud ühiskond püüab kindlaks teha langenud ja tähistab langenute hauad. Eestis. Paraku korrastati pärast sõda ainult ühe poole hauad. Jah, kusjuures siin on olemas ka teatud selliseid, ma julgeksin kasutada nagu sellist karmi väljendit nagu saatanlike erandeid. Konkreetselt muretses materjalid selle sündmuse või selle nähtuse kohta nüüd juba ka manalateele läinud, minu hea sõber oli, saagu Liiev, kes oli Eesti sõjahaudade hooldeliidu asutaja, president ja tuntud Pärnu muinsuskaitsejuht ja tegelane. Nimelt kui Adenauer käis Venemaal see kuulus kokkuleppe ja saavutas siis ikka veel kõikide rahvusvaheliste õigusnormide vastaselt kinni peetud sõjavangide vabastamise siis toimus Pärnu kaitseväe kalmistul, mis on siis algselt vabadussõjas langenute kalmistu, siis maeti sinna 200 vahepeal garnisoni. Sest lihtsalt surid ja sõja ajal siis saksa sõjaväes langenud pärast sõda sõjavangilaagrites surnuid ja siis ka Nõukogude okupatsiooniarmees olnud. Ja kui Adenauer oli saavutanud siis selle vangide vabastamise kokkulepe siis toimus niisugune huvitav sündmus, et saabusid veel vangistuses olevat saksa sõjavangid, ma praegu räägin mälu järgi, sellepärast ma ei tahaks väga detailseks minna, aga ütleme siis ta ei Liternatuursete paar veoautotäit saksa sõjavange. Neid saatsid siis NKVD valvemeeskond. Ja nemad seadsid korda kõik Nende sakslaste hauad, mis olid siis Pärnu kaitseväe kalmistul üks vähetuntud fakt ja tähendab kuivõrd põhjalikult ja hästi seda tehti, sellele mul ei ole võimalik vastata. Mul ei ole selle kohta fotosid või noh, nihukest vahetut materjali. Aga on olemas dokumendid, millest nähtub, hauad, tehti korda, ristid pandi sirgeks või püsti ja nii edasi. Ja siis need mehed saadeti tagasi Saksamaale, vabastati vangistusest. Ja no kas viis päeva või seitse päeva hiljem, kui nad olid läinud siis saabusid uuesti needsamad veoautod, sedasama valvemeeskonnaga autode peal olid kriminaalvangid ja tegid kõik selle töö maatasa ja hävitasid ära kõik hauad, terve mõistusega, eriti nooremat sort eesti kuulaja, võib küsida, et milleks sellist jama. Aga selleks, et mehed läksid kodumaale, rääkisid, et Nõukogude liidus on kultuurne käitumine ja kõik meie kamraadid on korralikult maha maetud, hauad tähistatud, selle müüdiga läksid, tantsis läände ja kui nemad olid selle müüdi endaga kaasa viinud, siis hävitati kõik see need jäljed ära Nõukogude liidus, üldreeglina ei toimu asju, noh nii, et Pärnus on nii ja ja Tšeljabinskis on teisiti. Tähendab, see oli tõenäoliselt suurima tõenäosusega üle Nõukogude liiduline aktsioon, mis viidi läbi kõikides nendes paikades, kus olid siis Saksa sõjavangilaagrid. See on võib-olla oleks niisugune minu jaoks isiklikult emotsionaalselt üks, üks üks karmimaid ja raskemini alla neelata vaid fakte, kuidasmoodi surnutega võideldakse. Muidugi, järgmine selline suur probleem on see, et, et kuigi rahvusvahelised konventsioonid Genfi konventsioon juba esimese maailmasõjaeelsest ajast ja nii edasi Kaitsevad mõistet sõjahaud, see tähendab siis ükskõik, kas oma või võõras. Vastavalt rahvusvahelistele lepetele peab olema tagatud A loetav tähistus b sugulastele juurdepääs. Sellele vaatamata siis okupatsiooni ajal nõukogude okupatsiooni ajal asuti süstemaatiliselt mitte ainult hävitama. Selles mõttes, et kaotada jäljed vaid ka peale matma mis on tekitanud sellise väga raske inimlikus mõttes väga raske psühholoogilise probleemi, sellepärast et nii nagu näiteks Tallinna kaitseväe kalmistul, kuhu on maetud umbes 100 Eesti vabadusristi kavaleri on valdav enamus nendest haudadest hävitatud ja sinna peale maetud okupatsiooniarmee sõjaväelasi, mitte langenuid, vaid lihtsalt okupatsiooni ajal surnud. Ma usun, me kõik, kujutame ette, et kui praeguses Euroopas sellel psühholoogilisel taustal, mis valitseb me hakkame nüüd lõhkuma haudu selleks, et taastada oma inimeste haudu siis see tekitab väga tõsise rahvusvahelise probleemi. Ja kuivõrd meie võimalused selgitada oma tõde on tunduvalt väiksemad, kui mõne meile vaenuliku jõuvõimalused oma väiteid maailmast laiali paisata siis on väga raske seda teha. Siin olemas muidugi teatud mudel, näiteks Lätis on käivitatud selline protsess. Individuaalselt on pöördutud sugulaste poole ja pakutud kultuurset võimalust ümber matta riigi kulul niisugusse kohta, mis on sama väärikas, kus on tagatud tähistamine edasi. Selleks, et neid pingeid ei tekiks, meil see protsess veel sel moel käivitunud ei ole. Organisatsioon, mille eesotsas ma praegu olen Eesti sõjahaudade hooldeliit Ta töötab selles suunas, aga see on selge, et üks organisatsioon üksi ei saa seda teha. No nii nagu alati, kui mingi asi on kuum kartul, siis öeldakse, et see on poliitiline küsimus, ütleme siis nii, et see on poliitiline küsimus. Ma ei taha kritiseerida ei ühtegi erakonda ega ühtegi riigiasutustega institutsiooni, aga nii või teisiti. D see poliitiline küsimus meie ees seisab ja mingisugusel hetkel tuleb selle lahendamisega tegelema hakata. Nii et nii nagu on öelnud Eesti kaitsejõudude peastaabiinspektor ja tuntud religiooniloolane Einar Laigna, et totalitaarsete režiimide-l on kombeks võidelda ainult elavate eluruumi pärast, vaid ka surnute eluruumi pärast ja ta on toonud väga selliseid mõjuvaid efektseid näitajaid juba ristisõdadeperioodist ja ütleme, kui üks usund liigub teise usundialale kuidas siis hakatakse ahistama hävitama jälgi oma eelmise kultuuri või religiooni haudadest märkidest? See on omamoodi, väga sügav ja võib-olla et seda teinud. No rajoonikomitee instruktorid ei kujutanudki alati ette, mida nad tegelikult teevad, võib-olla oli suurelt osalt intuitiivne, aga, aga, aga fakt on see et meie maal on, on aastakümneid sõditud ka surnutega. Ja konfliktid sümbolite ümber, nagu me teame, ei ole lakanud. Need kestavad edasi. Nii et kokkuvõttes seda teemat võiks öelda, nii et meil on selleks, et korrastada oma pärand suhtumises meie hukkunud inimestesse tegelikult veel väga, väga palju ära teha. Mida on suutnud asutamisest alates korda saata sõjahaudade hooldeliit? No kindlasti palju vähem, kui oleks tahtnud. Mina olen olnud liige alates asutamisest, vahepeal olen olnud asjast natukene eemal, sellepärast et tööülesanded ei võimaldanud sellega tegeleda. Nüüd viimased paar aastat olen olnud selle organisatsiooni eesotsas kõigepealt lähtudes põhikirjast. Me oleme tegelenud nagu kolme suure probleemi või, või töövaldkonnaga. Üks on vabadussõjas langenud ja mõtteliselt sellega seotud vabadusristi kavalerid, ükskõik millal nad on siis surnud nende elulooliste andmete väljaselgitamine, nende hauapaikade identifitseerimine. Juhul kuna ta on tähistused ta või lagunenud tähisega siis nende võimaluse korral taastamine, väärikas tähistamine edasi. Ja siin sellise noh, ütleme Väikse saavutusena võiks siis öelda nii, et 97. aastal ilmus vabadusristi kavaleride register kus on siis oluliselt, et rohkem andmeid kui kunagi ilmunud vabadusristi kavaleride elulugude albumis, teiste sõnadega mitte rohkem selles mõttes, et seal oleks elulood lahti kirjutatud vaid seal on inimeste elulood võimaluste piirides siis nii-öelda lõpule viidud, sest omaaegne album ilmus 35. aastal ja pärast seda või hetkel, mil enamik inimesi veel elas. Ja, ja, ja sellel laupäeval matame viimase Eesti vabadusristi kavaleri Karl Jaanus Kes jumalale tänu suutis viia selle väärika sümboli uude aastatuhandesse. Teiseks võiks öelda siis niimoodi, et, et me oleme jätkuvalt kogunud ja täpsustanud andmeid vabadussõjas langenute kohta ja kui me võtame lahti vabadussõja ajalood, erineva pikkuse ja põhjalikkusega käsitlused, siis seal on igal pool ikkagi need enam-vähem vahetult peale vabadussõda kirja pandud andmed kus langenute arv on minu mäletamist mööda umbes 3500 langenud ja surnud vabadussõjas. Nüüd praeguseks hetkeks nimeliselt kindlaks tehtud langenute surnute arv üle 5000 me oleme suutnud poolteist 1000 lisada sellele nimekirjale kasutades siis erinevaid allikaliike, kuidas nii suur lõhe, siin on paar seletust, üks seletus on see, et Eestis see oli vist vene armeest laenatud norm või käitumine, ma ei ole selles päris kindel, aga nii või teisiti, Eesti sõjaväes kehtis põhimõte, et kui mees oli vära olnud oma väeosast rohkem kui kaks kuud kustutati väeosa nimekirjast. Ja nüüd, kui need mehed, kes olid väeosa nimekirjast kustutatud, juhtusid olema pikka aega, kas haavatu või haigena hospidalides ja pärast seda ära surid, siis ta ei kajastu enam oma väeosa nimekirjas. Ja üks viimaseid selliseid, et noh, olulisi täpsustusi, mis tuli selles langenute osas, ongi 20.-te aastate alguses ilmselt et Eesti Evangeelse luterliku kiriku piiskopi või konsistooriumi ülesandel koostatud kõikides kihelkondades nimekiri kus kohalikud, et õpetajad on pannud kokku oma koondi vabadusse ajal surnud ja hukkunud tähendab meeste kohta, mis on oluliselt lahknev sellest väeosade käskkirjades fikseeritud langenutest ja hukkunutest. Sa oled üks näide, aga muidugi siin on veel mitmeid muid momente. Ja nüüd teine siis või kolmas väga suur valdkond on siis muidugi teine maailmasõda teises maailmasõjas langenud eestlased ja Eesti pinnal langenud. Siin on meil tegemist väga suurte arvudega ja siin on meil tegemist siis niisuguse probleemide ringiga, kus muidugi meie enda jõust jääb väheks. Ja sellega seoses on ka meil juba olemas väga hea koostöö analoogilise saksa organisatsiooniga. Folkspon Deutsche kriis, Rebefferrs, orge, ehk siis meie analoog Saksamaal kus on kaks miljonit liiget jana, mille, mille aparaadis töötab mitusada inimest, meil on kaks palgalist inimest, aga noh, jätame selle. Ja siin on siis saksa osapoole valdavalt saksa osapoole rahadega ja suurelt osalt saksa arhiivide andmete alusel. Sakslastel oli ornung kõikides asjades, muuhulgas ka matmisel, diviisis oli matmisohvitser, tema visandas või, või kaardistas kohad, kuhu maeti sõjategevuse käigus. Kui ala oli hõivatud, siis tavaliselt võeti need väikestest kalmistute sõjategevuse käigus maetud mehed maeti suurematele kokku, nagu oli Tallinnas näiteks maarjamäe kalmistu ja, ja on Kudjape kalmistu Saaremaal on, on Viljandi ja Pärnu kalmistud. Kui 41. aasta sõjategevuse üle käinud, siis koondatud Need langenud sinna kokku. Vahepeal kalmistud hävitati, aga kuna olid olemas täpset matmisplaanid, siis sai teha sondeerimist, sakslastel teatavasti oli sõdurinumber või ärkennuks, Mark oli, oli, oli, oli kaelas, kui on võimalik paika panna ütleme, nurkmised, matused, siis saab juba selle rea seal vahel identifitseerida ja nii edasi. Nii et see on olnud nüüd teine suur töö ja, ja kolmas töö on siis, kui mitte kolmas, vaid sedasama projekti, teine pool on siis muidugi nõukogude langenud Eesti pinnal. Ja vaat siin on nüüd tekkinud teatud niisugune probleem. Nimelt. Meil on olemas väidetavalt, kui Vene osapool räägib tõtt. Täpsemad andmed, kui venelastele me omal ajal saavutasime kokkuleppe siis, kui Nõukogude liit juba lagunes ja saime kopeerida materjalid, mis olid tolleaegsete sõjakomissariaatidel. Millisel imekombel need materjalid ei ole jõudnud praegusesse Vene Föderatsiooni ja ei ole seal kättesaadavad sellele, et ma ei oska vastata, kuidas see võimalik on? Nii või teisiti? Väidetavalt on siis nii, et Vene osapool tahaks neid materjale saada meilt millega me loomulikult oleme nõus. Aga Meie tingimuseks on see, et me tahaksime saada need materjalid, mis on Eesti langenute sõjavangistuses hukkunute kohta Venemaal. Tegemist on tuhandete inimestega, eks ole, ja noh Senimaani oleme me kuulnud ainult lubadusi, et jajah, materjale täpsustatakse nimega täpsustatakse, me ei pea, neid anname edasi, aga kuna teinud juba niikuinii koos, siis andke teie oma nimekirjad ära. No senimaani ütleme siis viisakalt, nii et me oleme ka tegelenud täpsustamisega ja ootame siis, et vastastikku vahetada täpsustatud nimekirjad. Ja ütleme siis mõnes mõttes nagu natuke kõrvalliini, nagu rääkida arvudest arvulises mõttes siis on esimese maailmasõjaaegsed hauad kus on siis ühest küljest eesti pinnal surnud või langenud vene keiserliku armee või siis ka hiljem revolutsiooni ajaks armee sõjaväelased ja teiselt poolt siis langenud saksa sõjaväelased, aga neid on väga vähe. Suurema osa moodustavad ikkagi Venemaal sõjavangistuses surnud sakslased, austerlased, no ja ütleme siis, Austria-Ungari impeeriumi erinevad rahvused. Siin on ka viimastel aastatel just huvi tekkinud mitmetel riikidel oma oma langenud haudade jäädvustamiseks, viimati ma tean, et Valgas on tõstnud selle projekti ülesse Ungari saatkond, kus on siis Ungari päritoluga Austria-Ungari sõduritega tegu. Nii et tegelikult see meie tegevus katab siis nagu kogu selle sõjahaudade skaala. Ja kuna käesolev aasta on 300 aastat põhjasõjast siis oleme püüdnud ka siin noh, selliseid juba kuidagi mütoloogiliseks küll muutunud jäljed sellest ajast, aga lühidalt öeldes ajaliselt meie tegevus ei ole piiratud mingi sõja või, või mingisuguse konkreetse osapoolega. See ei ole sõnakõlks, surmas on kõik võrdsed ja, ja ei ole siin probleemi millises vormis keegi langes, aga nagu ma juba ennist viitasin, probleem on selles, et kui ikkagi meie rahvaliikmete haudu on lõhutud ja, ja me tahame neid taastada, siis siin, ma arvan, me peame riigivõimu abiga leidma mingisuguse intelligentse, kuid mitte kapitulantliku lahenduse. Raadio saab ikka veel kirju, kas te teate midagi minu isast, kas te teate midagi minu vennast? Kas kusagil Eestis leidub üks pikk-pikk nimekiri, mis sisaldaks vastuse küsimusele, kuhu kõik need mehed jäid? No ma ei julge ütelda välja mingeid veksleid, et kui pöördute sinna, siis saate kindlasti vastuse, aga ma ütleksin siiski niimoodi, et Eesti sõjahaudade hooldeliidu aadress on Pärnu pikk tänav 20. Ja meie andmepank minu andmetel on parim, mis Eesti pinnal on. Ja kui meie andmepangas ei ole vastust, siis me võime teha päringu Saksamaale, Venemaale, Lätti, maale, Soomemaale kuhu iganes, nii et pärnu pikk 20 Eesti sõjahaudade hooldeliit võiks olla siiski üks koht, kuhu vähemalt tasub üritada pöörduda.