Vikkerraadio jätkabki. Läinud laupäeval said Pärnus kokku relvavennad, et meenutada septembri päevi 60 aastat tagasi, kui oldi noored. Ja, ja noh, kas keegi näeb neid, ei näe sealt tuld, hoopis. Ahah, näed, ongi jäme. Kaita, kui siis on siiski minu käest kanta, vussis on kuule sedasi. Me mahume siia pildi peal ära, kagujaan ka tuleb ja küll ja siis Sabriid, ole hea ja pane siis paar-kolm lõksu ära, mis puhul need pildid tehtud said? Meie 60. aastapäeva siis, kui 183. julgestuspataljon siit välja astusid ja pataljoniülema kolonel Stockibi juhatuse ei läinud üle, kas anti oli siis Aldo Anss olid, ainult oli, jah, sellepärast et sõitme välja ei läinud, me läksime välja sealt hoovi peal naerda, ülevalt majas oli siis meie trall, sealt läksime välja, aga meie siin läks siit välja üheksanda kompanii, kolmas rühm Endel Reinas juhatriks samagismilis andis ka selle, tema on veel olemas ja minu jaoülem Sergei kase või kask elab siin, aga ta on nii vana urnusest sund. Jörgen on tulnud. Need, kus töö, see esimene kogumispunkt oli seesama maja üheksas algkool või kutsuti ka rahvamaja meie keeles siin sellepärast, et seal oli suur saal ja peetilipidusida ööl linnaraamatukogule. See on algkoolimaja sees sihoida pruun koolimajaosa oli kolmekordne, aga seal, kus oli suur saadias raamatupood oli kahe 2000. Kirjades siin pandi nimed kirja, kes kumb on isa, kes hiljem vaid kümnen Everybody enne üheteistkümnendat nimed pandi enne kirja kaitseliidu. Noh, tol ajal oma kaitsva see need kestnud õieti ülemused olid, muutusid ja iga päevaga. Aga need kirjutasid üles vabatahtlikud ja selle nimekiri toodi siia staapi Stokerdidaapi. Ja siin registreeriti nartsiss. Mina. Mõtlesin, läksin kaitseväe staap kulisel staapi jah, sealt paidesse ja Kalevi tänava nurga peal jajah, Kalevi ja siis ragmani tänav oli rüütli ja praakmanni tänavanurga. Selge ja seljakottide me saime siin kõik selgumas, saime siin aidsihaigest, sai ta selle varustusega, oli igavene jagamine. Kogu aeg küll räägime siis, mis juhtus, võtaks viimase kompanii vormeerimisega kolmandaga ja kolmandal kompaniil ei jätkunud. Tähendab, kõigepealt ei jätkunud püssirihmasid bene püssid ja ilma rihmata. Jah, ja poisid olid väga ettevõtlikud ja vaatasid, et seal oli lamasaalis, kus erinev. Et selle lavale on Eeeffi ja eff interjöörid, Need eesriidenöörid olid mõne minutiga kõik juppideks lõigatud, siis tuli puudus ja võeti. Jah, seal heriaga paidesse välja Paide shoti peale püssiribad, marssisin paidesse kingadega ei saanud a- täpselt nagu minagi lasin, sõduripüksid, pikad olid nagu on olnud seal sääri sidemetega midagi, kingad jalas, mustad kingad. Kedrasid ei antud. Kuna kruvisid põlveni välja, kole värk oli, seal, ütlevad sidemed tundma saanud, mina ei mäleta, kõike ei saanud, sellepärast ei jätkunud varustatud paides täiendati, öeldakse tema, Siim Soomägi ütles. Kingadega, mina läksin ka, aga minul kingad lagunesid just enne Paidet säreveres ja sidusin paelaga kinni ja marssisin ikka edasi, see 10 katest kirjutletegi säreverest, meil on sinna paidesse marssida ja saare vere kraavis piiritus kaevamas. Aga mis oli kõige hullem, kõige halvem oli see, et saksa rihma külge palju asju padrunitaskud, leivakott ja veelgi vajab nii, aga Pärnust ei antud meile saksa printsil on taga kaks Aakeeria. Nii aagid, eks ole. Et mis hoiavad raskusega rihma üleval totid, need vajusid kõik postile puusade peal ja see oli üks hirmus tore kargemal, kui nad läksid vette rihma poisid kõik puusade peal, kotid ja seal tripendasitel teljed ja miski Kalvet. Puusad läksid kärna. Utrecht võõrus ära mitmel poisil suvel ja palav oli palju, see oli väga palav, ilm oli soe, ilm oli ja aga kuumad ilmad olid. Ja mina esimest korda siis kah pidin. Harjutasin ja õppisin jalarehvide kasutamist, minul polnud seda enne näinud kuraditki. Aga siis need. Aga mõtle kuulil tollal jah, ei oska, ma ei oska siduda teda. No vot ja mind taheti Paidestame tagasi saata, sellepärast et see, mul oli suur jalg. Vaip paides pallijalu ei saa koju minna, sellepärast. Kingadega paeladega kõnnime heidud tallad alla, nendega ei taha ta kuskil saksa vorm seljas läbi juhtinud tormile. Kas 12 vormid me saime ikka siit selga ju puudu, aga ilma õlakuteta ja kollase lindiga indiinstandantsilverma kuule tuletab meelde kollast, et ei antud meile siin välja, vaid anti Narvas, mina sain kätte selle süüa, läksin siit sellega paidesse ja Narvas oli, lööd, löödi tempel peale. Klenski jälle, ma ei mäleta, ta number null kaheksa null. Vaata, milles paguniga kai peale paides saime rongi peale. Läksime vaata üheksa 942. aasta minu teada 42. aasta. See anti igale pataljonile ise ajal, samuti nagu anti välja need käisemärgid. Ja need olid igalühel, peab isemoodi. Mina mäletan, kolmanda kompadile olid väga ilusad 11, nii nagu see märgib ja süsimustvalge Vardil kujuline ja kolm lõvihoid peal ka. Ja ja neil need me saime olnud, mis hiljem aga õlakud pagunid. Raine meiesti rännas. 41. aasta oktoobrikuus olime jaajaa, üheksas kompanii oli tollal Strennas selle mererannikukaitse ja sealt me tulime pärast ära katsinasse. Koolipoisid, tatikaid pandi auto täis silasti lennasse minema ja siis läksime, see oli 60. diviisi luurepataljon, kellega siis läksime koos Leningradi linna sisse ja mitte kedagi, kuradid meil vastas ei olnud, aga meil hakkas hirm, muidugi tulen tagasi, kus me lähme, Buratkum kaugele käisime tolleaegse trio kolmiku kummivabriku juures, kes teab, kus seal käisime väljas ja sealt tulime tagasi kirjutatud raamatus kahju ja selle, tema oli ka meie loomuses ja selle forelli haigla juures trapist. Ja aga nende märkide kohta, mis kõdita sõdurist sõjamehel lagunes ja, ja muudest peeglid ja nii edasi. Mina tean raudselt seda, võib-olla melandi siis hiljem, olid 42. aasta talve või kevade poole juba tulid. Me olime siis vahtkonnast meil toodiseks, igavene bakterit, märg peegleid ja, ja käised märg. Ei käisemärki kohe. Liidud lendurid, järgmine aasta järgmine aasta mudeleid on paha ja nendega oli pahandust palju, vahel. Aga need saksa sõjaväetunnuseta siis poisid ütlevad soo. Nüüd on meie noorteaeg läbi Segahvedelistus, mis pahanduse käise mürkidega sinimustvalge tuli, jah, tuli kohe käskkiri ja kästi maha võtta, kes see oli, see, see tolleaegne. Kas see oli null 18 armee tagala, tagala, selle 18. armee tagalaülem symbol, nutid. Temaga käis vaheldus rebane. Hollandi major rebade sõdis selle eest nii palju, et eestlastele lubati kanda oma sõda, need käskis poisid oma järgi, mina olin siis 183. pataljoni staabis. Kui seal selles, siis ta oli lihtsalt Luubelis luuganis Luubeli ja seal siis oli üks käskkiri, oli see, et tuleb kohe maha võtta ja päev või paar hiljem tuli käsked, võite jälle kanda keskkooli, aga mehed võtsid maha. Ei võtnud, ei jõutud võtta jõut. Elume seal, aga no see oli väike algus ja iga algus, nagu öeldakse, on raskem ja meile kauni raskem. Palju kohtan mina praegu neid meie mehi, kes ei teagi üldse, kes oli meie pataljoniülem, kompaniiülem Nad ei olnudki võtmeid, ei tahetud kangesti koos hoida. Nüüd aeti laiali kurrat mööda seda venema. Metsesin rühmade kaupa. Jaagude kauplusi. Ei ole ka selle Sellel oligi saksa sõjajõudude seisukoht, et eestlasi ei tule rakendada suuremate üksustena kui pataljon reeglina kompanii. Seda järgmisel kaalutlusel. Kui anda eestlastele võimalus osaleda rindevõitluses täie panusega, tuleksid nad sõja lõpul eesti rahvale iseseisvust tagasi nõudma. Milleks siis vajati eesti sõdureid? Saksa vägede hoogne edasitung Venemaale 1941 lõikas punaarmee peajõududest ära suuri üksusi, kes jäid tegutsema Saksa tagalas varjates end metsades häirides järelvedu. Kuna Saksa väejuhatusel puudusid julgestusüksused, andis 18. armee ülem kindralooberst Köhler 21. augustil 1941 käskkirja moodustada eestlastest vabatahtlike pataljonid. Need olid julgestuspataljonid 181 kuni 186. Julgeolekuehk Essdeega ei olnud neil miskit pistmist. Üksuse saksakeelne nimetus oli sihver rõnks. Aptailong. Vabatahtlik andis allkirja teenistuslepingule kohustades võitlema Eesti rahvusüksuses oma kodumaa vabastamiseks maailma vaenlase kommunismi vastu vajadusel ka väljaspool endise Eesti vabariigipiire. Sellisele lepingule kirjutas alla ka rühmaülema kohale asudes Eesti sõjakooli lõpetanud Bruno Karro. Meie teenistus oli, Me saime relvad tegelikult vene relvad saksa relvi alguse saanud. Ja seal oli isegi ohvitseride auastmed ei olnud, kui oli ametkoha järgi Saksa sonder, füüreri juhiolekud, käisid neil ima kukutega meile rühmaülemal oli üks kupp Kompanii kaks kupu ja pataljoni elamweegolm kupu. Kusjuures ohvitserist peeglitega saksa kuldne kanda ei tohtinud, kuna saksaväele vanded andnud ei olnud. Ja põhiline siht ja nende kasutamise otstarve oli no valve- ja vahiteenistus ühesõnaga tagala, kommunikatsioonide julgestamine. Siis olid seal tegelikult niisugust lasketeede teedevalved. Minu rühm sattus. Mul tegelikult vedas, võib-olla teataval määral, ma olin hästi pikka aega üheksa kuud ühes samas kohas oli pomerants armee laskemoona. Lao valve Pomeränias konveräänest Trubliku poori vahel, see on ühesõnaga sele. No Leningrad, Moskva maantee ääres ja see laskemoonaladu oli viis kilomeeter ja 100 meetrit lai, vähemalt seal olid tohutamat, tonnid, laskemoona, igasugust värki. Sellisega Wehrmachti veetud laskemoon. Punaarmee. Sealt tuli mõlemad seda kuidagi. Armee omav toodi sisse sealt need miinid, jalaväe tankitõrjemiinid, puukastis olid juhtiseks õnnetus, mu esimene allus surma vene vangidega, laed ja põhjust ei tea. Tema läks kontrollima, ta oli paarkümmend meetrit eemal seal veoautode lendas õhku ja ta 20 meeter tema eema sai plahvatus survesse, surma. See oli esimene ohver, mis oli. Aga muidu olime eseme võrra, mis hästi süüa, võib-olla paremini kui teised, siis me olime saksa toidukatla veel seal, need kombineeris siit ja sealt ja see laagrite ülem oli Kiilistiks keskkooli direktor majori auastmes oli. Suhtus eestlastesse väga hästi temaga kapten lollideks, Aupanjeebige. See oli hästi tore mees oli, minul olid väga head läbisaamist mõisa Novi turistide elasid nagu kuningaasjana omaette. Aidake siis läks asi põnevaks, kui see Flas sina taha löögi tegi, seda ülesanne oli talle ühesõnaga Leningradi piiramisrõngas murda, seal tahavad kiil luua. Vaat siis laskma laul, oht oli siis ma selle ühe osameistriga käisin uurimas, seal ühesõnaga luuret tegemas, kuivad, meie ohtlik on ja kust ühesõnaga tõkestada saade sulgemist seal, nii palju pistmist Volhovi vatiga. Volkovi kott oli veel selline asi, et see oli mõningad fotod siit järgi veel seal olid need metsasihid. Need on niisugust soomilkad ja korrastamata, et motoriseeritud transport seal liikuda ei saanud. Hobutransport said liikuda ja sadadele hoobade meeste jõule aidata, tõugata ja lükata ja tassida. Ja päev olid seal parmud öösel sääsed, sakslast kutsuda roheliseks põrguks. Ja selle likvideerimise sai, seal on ju palju räägid, pole mõtet liitland suts suruma seal sees veel selle asjaga, eestlastele ei antud ka meie saksa mingisugust medalitega raudristi jagatud ainult ainult paberilipakas välja. Raudisti vääriline. See leitnant Sutil oli, ühesõnaga, et on jõulud, oli seal kaks paberit, see on esimene raudristi teise klassi väärile, siis paberiaton raudristi esimese klassi vääriline puudu ainult rüütliristi oma. Seal oli ju eesti üksused täitsa rindevõitluses. Olid küll võiks minna, ei tulnud ainult üks niisugune luure või laagri julgestus, osaldaskasindid teid Peilimas, kas sinna ootamatult selga ei tule? Nii palju mõnd evolkuv meestega kokku puutusin. Muidu põhiline oli seal laskemoona valve kuni see lepinguaeg sai täis ja siis viidimberformeerimisele tiibenskaaesse sealt formeeriti see pataljoni number kadus ära, 183 tuli mul minna. Eesti julgestuspataljon 182. murdkuusse tähendab kuuenda kompanii koosseisu kompanjon leitnant Vahuri. Meie ülesanne oli Senegalis raudteed ei julgestus. Põhiliselt aga mullusele niisugune suusapatrulli ära, ma teen külmetada sellises moll vahepeal Narva sõjaväe haiglas, nagu sealt tagasi sain, siis sattusin seitsmenda kompanii koosseise kompenseerima. Mikomägi. Ja seal vahepeal juhtus selline asi, et hispaania sinine diviis erandi üks löök ja kahuritulelööki rünnake nõudena positsioonist välja. Ja meid viidi sinna nii-öelda augu täiteks kusagilt nähtavast vabast juust võtta ei olnud. Võeti meid ühe sõnaga valve peatselt maha. Relvastust täiendati ja viidi sinna ühesõnaga kolpinu alla. Lähtepositsiooni Me olime ühe niisuguse kõrge, ka serval kästi tee. Raagus mets või võpsik oli seal sirge kraav, seal kraavis. Istusime, jäi ja jäi, kükitasin, meie vaatasime all orus käivad lahingud, soomuslahingud nagu laiali kraanilist kilu. Aga see oli allegi metsik mõlumisel all käis vaase vastastikku puruks, tagumine seal. Siis kui päris pimedaks läks, lahing vaibus. Aga siis, kui pimedas täitsa vaibus, siis tuli meil sealt see lahingtander läbida ja sellest ida poole positsioon sisse võtta. Lahingtandril läbides oli Daniil ausaltöelda soomusmasinaid võrdlemisi palju seal neid sära põlendi puruks lastud ja nii edasi ja isegi maapind oli võrdlemisi tihedalt laipadega kaetud. Umbes nii silmaga vaadates. Pilt selline Kümne venelase kohta, kolm sakslast, umbes niikuinii seal vahekord ja see, kus positsioon sisse võtta tuli, see oli täitsa niisugune tasane külmunud pinnaga maastik. Arv vaevalt meetri pikkune karv võsastik. Ja sinna tuli siis poiss sisse võtta ja kaevuda. Esimene asi oli muidugi lükkasime lumevalli moondamiseks, et seal taga on snaiperid, ei näeks me seda ka teeme ja sealsel tasapisi kaevama hakata. Ja muidugi pidi valvel olema teatud määral, no mina ja jälgisime binokliga seda vastase poolset külge. Ma ei vallutaks umbes kella nelja paiku, mida oli mees ma avastasin, siis vaatasin, mättad ees valged aga millegipärast osemata tundus mulle kahtlased olevat, märkisin nende asukohad ära, vitsa raamide järgi. Siis koma Vasaku poolt uuesti binokli libistasin uuesti paremal pool külgedes, vaatasin mättada, paigast ära läinud, asukohta vahetanud ja siis ma hakkasin nüüd mättaid lugeda seal. No igatahes kaugelt üle poolesaja rohkem. Aga minu õnneks too oli mul sakslaste poolt telefon, sinna toodud oli telefon. Meestele ma ütleksin niipalju, et mitte üks pauk ilma korraldaselt teha ei tohi. Kuna see oleks asukoha reetmine just Narvas võsas on raske asukohta täpselt määrata, eriti öisel ajal. Siht oli eelmine kord, et neil oli ta ootamatu sissemurdmine teha pimedas ja siis varavalges hakata kahele pool laiendama. Mailistasin kutsus nalja saksa tõkketules, küsiti mu käest, kas ma tuld juhtisin, võistlen. Aga no lahingkoolis miinipilde klassilised asja õpitud ja mõtlesin, et ma ei tea, kas Saksa omaga kokku lähedasega, aga proovime. Õnnekombel läks kas juhuslikult ainupalju, kolmas mürsk tabas kõige tihedamat kordaja. Edasi järgnes tulelöök BMW poolt näiteks pauk ja terve pundar oli likvideeritud. Selleks tankitõrje kraav oli, sinna varjamine ka ei aidanud selle miinipilduja tõkketuli sealgi kätel. Nad olid valgetes maandumisvaadetes maskeeritud veel ka siis oli järgmine päev, siis oli võrdlemisi vaikne, oli. Enne lõuna paiku tuli üks lihtsalt üks väike tulevahetus ja siis asuva reetmine sinna miinipildujalöök. Ja ma pean ütlema näiteks telemees, kellel oli minu vasakule naabrileitnant Enno Marju maaga. Ja ma arvan, niipalju sõduriannet äkki koos käskjalaga olliva pesa sisse võtnud, niipea peaaegu rinnust saadik. Aga ta läks mingi asja õiendamisi pärast, läks oma asukohast ära, jäi käske, aga sinna kõrva jäi. Tähendab, 150 millimeetrisest miinipildujast kukkus täpselt seal, kus tema oli, kukkus sinna. Taksosse pähe saanud käskija näkkas ka sai ainult põlvest haavata võrdlemisi kerghaava. Aga leidnud end, oleks kutu olnud. Nii põldudel, vedas sellega seal üritusele tulnud löögi, mis sa tegid seal paar kergelt haavatut olnud eriti olnud see asukohti ja oli meil võrdlemisi lühikene, sealt tõmmati välja. Viidi Groznõi poori alla, see oli 19. märtsil Krasnovoorile all olemisele asula vastas metsa all. Seal olid punkrid juba varem valmis tehtud. Sealse üldiselt ka niisugune reegel sisse võetud, et oma asukohast mitteks pauk. Kuulipildujad, mis käisid torkimas niisust häire laskmis tegemas, tegid seda eemaliselt mitu meetrit eemal. Ja tegelikult juhtus niisugune asi, et no mina olen prillikandja prillid kukkusid maha. Ta tahab prille tooma. Koori on, asjad on nagu rendile võtad ainult hädavajaliku kaasaga, muinsuskohvria. Niisugused asjad on ikka taga staabi juures kusagil tagavaraprillid, sealhulgas tagavaraprillid seal hulgaga. Ja ma ei saanud sel õhtul tagasi, ma ei mäleta, mis sinna vahel tuli staabist Leiendamist tagasi saanud ja aga järgmisel hommikul, kui ma üritan hommikul tagasi järgmine hommiku, siis ärkenegi igavesi jominedel vaatan siis rinde puhul pole muud midagi, kui sihuke tume vööt käib, üle rindasid. Hõlju võiks 100 meetri kõrgendusega täitsa mustusega pill ja laskusid ei eralda ainult. Ei, ma ütlesin, jumal hoidku, et, et meil on mehed, on see puhta issand, üksinda seal. Et viige meid kähku, rendium, kauplased, masinad. Kaljundi ütlen, et ma ei saa sind viia, et mul autol pidureid ei ole. Lõõts, mis Eesti vastu sõites ei ole juurest vierand, põrutame sinna. Puhta pidurid ei olnud või rinde enam-vähem seal tulepiirkonda saime siis esimene Katjuša, tule löökis auto ette ettepoole. Siis kui ta pidurit pani, ei saanud pidama ja järgmine läks selja taha. Lühend pidureid ei pidanud. No ja sealt tuli mina ära juba leitnant Enn vasakul naaber siia tuli juba haavatuna tagasi. Käsi kaelas, ütles sama meeste juurde, ei saa seal venelastega vahepeal. No ja siis oli niimoodi tagasi, siis yhte mööda. Läks, seal oli üks kolonn, läks ette rindele täiteks, teine haavatute kolonn, järjestik tuli tagasi. Ja veel vaatame, ka sõduriõnne peab olema vastu tuliks saksa leitnant. Tema üks kriisiolukord, Ta teab öelda, seal täpselt informeeritud, ütles, siseneb sealväelast hoopis ümber piiratud. Et vaevalt sinna saad. Ja mina astusin siiralt kõrvale, nutsin oma otse, tema vastas olin. Ja nii kui ma kõrvastuseni minu asukohta kukkus, miin lõhkes. Mina ei saanud mitte ühte kildu. Kõige vaiksemalt, kriibuskemaid. Plahvatus röövis pikali saksa leitnandi pool, peadlens. Ja siis peale õhtupoolikul ma sain mehed kätega mehed, üldiselt rühmavanem oli mehed välja toonud ka viimasel momendil. Et venelased mööda läinud lihtsalt välja. Ja teeks, mida järgmisel päeval või millal see oli siis. Lemmiku mäe sai surma sai killu kiibi alt sisse, vigeerist läbi kusagilt meelekohta. Remomentaažinoviline surmale. Ta õhtal selle liikumisega, ta täitis kahte ülesannet ausalt öelda tülli ülesannet ja kompaniiülema ülesannet. Ta selle tammemäe asemel jäi patelliks kompaniile muusili määramatu, nagu. Aga sealt väljalangemist veel nii tohutu suured, ma ei mäletaks, mitu päevasel käis, möllu, seal käis, seal oli niisugune asi, öeldaks, momendil oli nii mõõdet. Sattusin olema õllekombele saksa rügemendi ülema punkris. Ja siis, kui siiami peale hakkas, mitu tundi kestis, punkrist välja tulles olid metsast pooleteistmeetri pikkust tiitleid ainult järgi. Vaevalt, kes väljas oli siia elama jäänud. Ja siis tuli, sealt oli vaja teha vasturünnak, vaid viimsed riismed kokku jällegi vasturünnakule, siis on seal ikka jubedaid pilte, oli. Punkreid olid enam-vähem pea pool peal maal, kuna sisse saanud, seal oli pilt on silma jäänud, kus pool punkri külge mürsk raske, kaliibriline on ära viinud, seest laipu täis sakslasel klippudes. Sead ette minnes ikka rääkida, kuidas seda sõduriõnne, kuidas kellelgi on näiteks olla. Mürsk kukub, esimene mees saab tallalt, saab varbastavad. Järgmine mees järjest tuleb see põlvest. Kolmas mees saab rindu. Surmava, ilmselt ühistasamas killust. Tõestisündinud lugu, see on tõesti lõbus, ei ole mingisugune. Fakt, mis seal juhtus. Siis seal oli juba õhtuhämarikus, seal ette minnes oli vasturünnakule seal jälle venelaste tulelöök sakslaste trumme flaier ja siis peale seda tulelööki siis hävituslennukid madallennul, siis tankid, siis vene elavigi. Ja siis sealt ma sain oma esimese kärna kätte. Ma ei ütle, et raske oleks, ühesõnaga sääri reast läbi. Ja siis ma tulin ära ja aga need mehed, kes sinna jäi seal lõpuks järje, ainult kolm eesti meest. Rihmast jäi kolm meest kompaniist, kompanii oli kolme aasta lõpuks oli jääda, mina tulin ära, siis võib neid rohkem olla, siis oli midagi vist kompalis, esimese päeva õhtul oli üle 50 järge. Aga siis lõpuks oli polümeer tali, mina seal ei olla. Kõige Eva kordan. Ja halliame taba. Tuju rindel q. Laulane armsamal ma. Oota kallima. Korda olin ma õnnelik siis, kui. Sa olid neela sõeli ja saame eeldisid, mul. Tas. Kaugelt tervitanud. Millal tulen, ei tea ju? See võitlus veel mind auta kallimaga tas laugelt närvitan. Millal tule neid? Ju ma. See võitlus. Kui kord vaja? Ja kui me eile jääb võim saabub seis, helge õnnepäev. Algab kojumaid. Kuuldud laul ei kõlanud selles saates juhuslikult. See on rindel loodud sõduri laul, teada on ka selle tegija julgestuspataljoni kompanii velsker Aimur murd. Tema laulu esimesteks kuuljateks ja kaasalauljateks olid mehed, kes räägivad meie saates. Kes tegija oli, kas ta iialgi poisse oli meiega ega aimu. Alles oli meie kompanii velsker. Ja mida te sellest mehest mäletate, Aimar puri temalegi laulu hallima hoolda saanud. Ja see oli laul. Kas see tegi selle laulurindel lindudega, kes ainult nii kaugel sinust, sõduri unistus? Millal tulen, ei pea võitlus meilt. Iga kaugel tervitasin. Kui see on rindel loodud laul, kas talpidises pill kaasas olevas akordion kaasas, jah? Oli küll. Oi, see oli, meil oli kahjusele Viiani poisil, mis ta nimi oli teinud ilmik imikule ja mis oli huvitav asi, Aboltiniga tuleb mulle meelde ja siis kui meil hakkas, see oli vist 19. ja 20., kui me sellest loovad Melnitsast, kust te kõik hakkasime ära põgenemas Bosco poole, kuradi Alt 44. aastal siis enne seda oli Rebase pataljon oli rindel nõndanimetatud kuradisilla peale seal pakuradist jõe silla peal nagu ikka Sillamäe ülejäänud ja seal oli siis meie toetuseks Saksa õhutõrjelakid. Ja kui see asi ja panin paar-kolm päeva juba Madistatud bändimehed olid juba üle ilmeni ja tulid sealt teiselt poolt ka mööda maanteed suunduva kuradi Modernaga ja hakkasid juba päris lähedale tulevad välja. Ja siis ühel heal ööl Zatlastel diaBlacki meestel on nii kiire minek. Et köik mees punkri sohi jäid mähe ainult oma flat pandi selle auto taha ja koos selle toruga kadusid. Meie hommikul äkki vaatame, ei olegi enam. Ja läksime punkrisse vaatava, kujuta ette, see väike akordion, väike hooner. No ega tuut hea teatriravimite veel ei olnud ja näete isegi nii kiire minekuni, et unustasid või jätsid lihtsalt maha, mis akordi pärast sai? Ja siis, kui me Sõrkuva lahing läbi oli ja hakkasime seal ära minema, see oli vist 20. 20. Miks jõudsime vastavasse, sai 20. oli vist? Et need poisid sidusid see, kes laekordi oma taanlase saia sidus, selle auto esimese Parilava peale juhtide endi sinna. Ja mõtles selle sealt ära tuua. Rebane läks sealt mööda, vaatas korraldajat jälle oma, see on. Te ei ütelnud teedi, kelle oma lihtsalt ise tõmbas sellest paelakesed sealt kati ja viskas selle kraavist, siia mahub üks mees. Ja oligi kogu lugu. Siia mahub üks mees, meil olid juba niikuinii autodele jubree tahab astuda, mis kõiksugused, tõlgud. Mina mäletan ka, ma nägin, kui Rebase pataljoni mehed sõitsid mööda mööda teed autole viimaseni, koormatud, mehetsesid püsti, sees ja porilaudade peal ja isegi vestelda. No ja no mina peal istusid pea, siis tuleb need välja, aga mingisugune trahve kardin, rebane seal seal akordionikraad, meie pataljoni mehed küll autodega sõitnud seal üldiselt. Läksime jala. Kogu aeg, teine tuli tiime peale ja ma mäletan seda Regaevaline Üherree sinna panime seljakotid peale, Esskot loosse välja jõudsime, kus siis auto peale pandi Pihkvas Riia. Siis müüsin selle hobuse koos reega kana vastu, vahetasime ära, saime kanasele hobuse, Reese. Häbiväärt olek igatahes mina sellest enam mõtelda ka rääkida ka ei taha. Mõelge selle peale, kuidas me läksime 41. aastal ja kui äriväärne, see 44, see oli tõesti kuule, iga kaotasid natukene seal häbiväärne. Kirjutasin palju kirju koju, siis isa ema läksid rootsi ja võisid kirjad kaasas. Ja nüüd, kui nad siis sae kabadus tuli, siis mul vend tõi nad kirja deroodis siia. See oli siis üheksandal mail kirjutanud niimoodi üheksas mai 1943 likvideerinud juba sõjale kestnud teist kompaniid. Meie kompanii sai Kulpinal sarnase hirmsa koosa, et pole enam elujõuline. Ma tegin ka kõik selle kaasa poolteist kuud järjest punkrist kaevikusse, lõpuks suur tagasitõmbumine venelase kolossaalsed massrünnaku tõttu. Esialgu, kui siia tulime, olime kompaniis vaid 29 meest seal koos uuriga. Nüüd on neid juba 50, sest paljud kergemini haavatud on haiglates tagasi olles saatanlikud. Aivo hommikul 19. kolmandal 43 oli meil 112 meest. Näed nüüd ise, milline on seda siin rindel? Lindile tulime juba veebruari alul ja siis oli meie kompanii 156 meest. Nüüd on see kõik möödas või kuriunenägu muidu kui ainult neile, kes eluga pääsesid. See kiri jõudis Eestisse siis erinevates Eestis, tsensuuri ei olnud, ehibson käsipostiga vennale. No ja siis, kui me olime taganesimeseks, äi seal ikka peale ja ikka oli siis juba peale Grybase lahinguid. 14 April 44. Haruldaselt hea tunne on praegu kehas, sest tulin vastale saunast. See oli midagi jumalikku, üle hulga aja korra saunas sauna minna ja end korralikult puhtaks pesta ja teisid kõrvetada. Kahju ainult seda saunas oleku aega piirati, muidu oleks kas või terve päeva seal ligunenud. See saun kulus kõigile, nii kui marjaks pole üle kahe kuu üldse sauna näinud, veel vähem korralikult pesnud. Viljas 10 ei saanudki seda teha. Ütle, kui palju, kui kaua aega sa olid ilmas halvata, kui sa 44. aastal ütleme, viie-kuueteistkümnendal jaanuaril hakkasid kaputamas Eesti pole jah? Oli oli kolm kuud, kolm kuud pädevate saunas käimata, siis andis ikka kaapide pahe, külm sõda. Aga siinkohal ka 13. veebruar 44, siis mälestus alles me tulime. Täna on kolmas päev peaaegu kuu aja tagant mind jälle katuse all, olime. Ehitasime väikese plekkahju sisse ja elaniku teise kassid. Kauaks, nii ei tea. Täna alles teine päev sarnast ilusat elu ja niisugused asjad.