Tere eetris on portaal tehnoloogia, kommentaare esitab Kristjan Port. Tänane kommentaar töökusest madratsikultuurist ja elu mõttest. Kui aastasadu balti merepoliitiliselt ja majanduslikult tuulisel nurgakese oma identiteeti säilitanud eestlaste enese kohta käivat, eks omadussõnadeks on töökus ja visadus, siis ilmselt tuleb need märgusõnadega ideaalid maha matta. Töökus ja visadus on suhtelised mõisted, ehk nad vajavad kõrvale võrdlusmomenti, näiteks 40 töötundi nädalas selja taha jätja on töökam kui 30 tunnini pingutaja. Või see, kes oma töökohalt lahkumata peab väikese pausi, et siis peagi edasi pingutada, on kindlasti väärt visaduse medalit võrreldes sellega, kes nõuab lõunapausi ja lahkub töölt koos kella kukkumisega. Viimasega seoses tahaksingi tuua meie töökuse mõõtmiseks juurde joonlaua, mille serva on kirjutatud Meidin Chaina. Kanadas välja antav ajaleht Globe and mail kirjeldab viimaste aastatega maailma töötoaks nimetatav machina töökultuuri tuues näiteks sealse suurima telekommunikatsioonitehnoloogia seadmete valmistaja Huawei Technologies nimelise ettevõtte. Huawei saab iga värske töötaja lisaks töökohale ja tööriietele endale madratsi. Madrats pannakse üldiselt oma töölaua alla ja seda kasutatakse siis, kui kehastan, viimane võhm on lahkunud. Siis teeb töötaja oma laual väikese uinaku ja asub seejärel virgelt oma töösooritust jätkama. Huawei Technologies madratsitootjatele hea partner, sest neil on tööl 40000 töötajat. Sama hästi on Huawei põhimõtteliselt hea partner ka matusebüroodele, sest nõndanimetatud madratsi kultuuri tõttu sureb Hiinas väidetavalt aastas kuni miljon töö eas inimest. See on liiga suur number ka Hiina jaoks. Seda enam, et tegemist on tihti eriti väärtuslike töötajatega, nagu näiteks Huawei tähttöötajaks peetud ja üle riigi tuntud 25 aastane tarkvarainsener qq. Aktiivse sportlasena tervisest pakatav hoo suri oma töökohal üleväsimus. Kuid see näide ei käi vaid elektroonikatööstuse kohta, mis teenindab tegelikult suuremat osa maailma tänasest vajadusest. Olgu öeldud, et absoluutne enamus tuntud läänelike brändide nagu IBM, huuled, Bacartel või Apple'i kuulsatest toodetest valmivad Hiinas. Seal tehakse 70 protsenti maailma DVD-mängijatest ja vähemalt sama suur osa sülearvutitest muust popist elektroonikast kõnelemata. Aga nagu öeldud, ei ole madratsikultuur hauda viimas vaid Hiina insenere. See on ajakirjandus luges hiljuti kokku, et ainuüksi Pekingis on viimase viie aasta jooksul üle töö tagajärjel teise ilma lahkunud 135 ülikoolide professorit võitjaarlast. Teisest suurest linnast. Shanghaist teatatakse, et intellektuaalide keskmine eluiga on tänu töökoormuse kasvule viimase dekaadi jooksul lühenenud viie aasta võrra. Samuti on leitud, et tehnoloogiasektori töötajatest on absoluutne enamus suure töökoormuse tõttu õnnetud ja 10-st inimesest üheksa mures oma tervise pärast. Viimati, kui Hiina oma arengut kiirendas, et ülejäänud maailmale malli näidata oli aasta 1957. Kuimaatse tong teatas, et sotsialismi saavutamise liikumistempot on vaja oluliselt kiirendada. Järgnenud nõndanimetatud kultuurirevolutsiooni käigus hukkusid miljonid hiinlased, suures osas intellektuaalid ja tippspetsialistid. Tänan. Taas laekus sama partei poolt juhitud riik ühiskondlikku arengut kiirendamas ja taaskord jäävad tee kõrvale intellektuaalide ja tipptöötajate surnukehad. Midagi peab ju sealses mõtlemises valesti olema. Paraku ei saa meie sinna muud parata, kui teadvustada, et targad õpivad teiste vigadest. Ning seetõttu peaksime tõsiselt kaaluma, kas algava kooliaasta taustalt tasub edaspidi lastele jutustada töökusest visadusest kui eestlaste säilumise garantiist.