Tere, huvitavamat sorti popmuusikasõbrad. Tänan madinat Divi, on teil Reidi uus album, ilmselt selle aasta üks tähelepanuväärsemaid plaate üldse. Mis see plaat on, sellest jõuan rääkida pärast lugu. Alustan sellest, mis ei ole, see ei ole rokk ja tore on. Head rokki on praegu niigi liiga palju. Hea kui mõned aktuaalsed bändid näevad sellest kaugemale. Bluus from down, hea. Dievjaanredjo teiselt ja värskelt albumilt kuhugi Mountin. Vastupidi sellele, mis ma algul ütlesin, üks rokimaid, palu nimega bluus Downhier, aga see on väga hea ja omanäoline rokk. Lugesin eile enne restoran Little ise arvab oma lugude kohta, see on muide minu arust päris hea bänd ja nende teine album on üpris õnnestunud ja nad ei ole nii retro, kui neid nimetatakse nende lähenemised asjadele, pillidele kas või on siiski küllaltki omanäolised ja eeskujud, ei ole neil uutel rokibändidel üldse enam ainult niinimetatud kauges minevikus eeskujude hulgas näiteks Kanada imeline Indy bänd, algeid vaie või seesama Divionder reidi jõu näiteks. Juba, aga teatavast roki ortodoksusest võin rääkida isegi mina, kes ma haipin Joheti või resorlaid ja olen angloameerika noores kitarrimuusikas küllaltki sees. Suhtume asja siiski kriitiliselt ka seda järjepidevalt kuulates et biitlid ja Dylan kuni 11 ja kängu foor võivad ju eeskujud olla, aga miks mitte aafrika vokaalmuusika, miks mitte lõunaosariikide, must vana gospel ja kariibi spirituaali? Miks mitte post-rock, mis on post-rock praegu mitte jäljenda vanu post-rockibände miks mitte bluus, mis on küll delta ja puha, aga 20 võib-olla teise sajandi perspektiivis miks mitte sool ilma selle liini raamideta nii praeguses rockis popis kui vanas souli traditsioonis? Miks mitte atmosfääriline muusika, mis ei ole puhas elektroonika, vaid on tehtud enamasti päris pillidega ja ulmade või loodusjõudude asemel lahendab atmosfääri hõljuvaid kollektiivseid paranoia, Sid ja nii edasi võimalusi popmuusikat teha on lõputu hulk. Kõiki neid, miks mitte heid kasutab oma uuel plaadil, Taavi on reidi ju seal siis Tron rokk, Speys pop, Luubämbi, ent post-soul monster, mis kõlab väga ilusti. See on järjekordne positiivne näide sellest, mis juhtub, kui mustad mehed hakkavad tegema valge mehe musa. Tõsi küll, viielises kambas on ka üks valge David aga koosseisust ja bändi ajaloos. Pärast lugu, milleks on Wulf likumi? Kiievi on reidi jõu tänasel kuulide nimede ajastul ei kõlagise nimi enam nik reisilt, pigem liigagi tavaliselt. Minu lemmik on praegu nimede poolest kett käib Uuerkeib play ehk Sid, saa keep, kanna. Lenda. Aga see oli kõrvalepõige. Kivi on IRL-i jõu kogunes 2001 New Yorgis Brooklynis. Bändi algatas David Andrews Zodiac selliste teravate omanäoliste bändide nagu laiemas ja jäi ees produtsent selle ajani. Jeffi esimene pikk plaat, Viiverttu tšell on tema prodjuustitud näiteks. Aga kivi on redi jõuga, lähete kaugemale kui mistahes rokk. Selle muusikaimpulsside sai enne juba räägitud pisut nagu stiilimaastikke kaardistatud, aga tähtis on see, et tsivion Reiljo avab muusikas uusi suundi. Saidki tiimi kuuluvad vokalist tunde Adepimpe, kelle vokaal on midagi apteeritud arenbiid tegeva spetsiks. Spartaki põhi mehektiivselt paistabki vokaali ja blokvaardi keele rääkija vahepealset. Igal juhul mõnusalt paranoilised Ingi soul ja saite kise, mängib klahvpille ja tekitab elektroonilisi helisid. Ta on vana soundi manipulaator, siis päris pille. Kitarre trumme on lisaks mängimas kolm musta meest. Löökriistadega hullavad Chalil, Panson, kitarrist-vokalist kipp, Malon ja bassil Gerrard kes ka kohati elektroonikaga tegeleb. 2003 oli kivi reidi jõu esimene reliis. See oli Jaan Clayer FB, kus tegid kaasa ka Jeffi kitarristi, trummar Brian Chationi. Rinner 2004 järgnes teine EP, mis sai parima short-listi preemia. See oli New rock 2004 ka debüütalbum desprioritiootplatsiordi beib leebeliks pool ei tee, nagu ka äsja ilmunud bändi teisel pikal plaadil kuhugi Mountin, millelt kuulame tänase kolmanda loo Havers. Triviaalne Review on mitmes mõttes sümpaatne popenn, tema sõnad on ühiskonnakriitilised ja poliitiliselt teravad, aga need ei ole üks-ühele kiitvaid protest, protestilaulud nendes on loovale rockile vajaliku dadaismi abstraktsuse ja tegemist on siiski kunstiga selle sõna parimas mõttes. Muusikaliselt on seda bändi keeruline kuhugi genesse liigitada, õigemini nad ei kuulugi kuhugi, isegi mitte sellesse uusimas, uusimas ja omapäraseim masse inglise genesse, mille üks uuemaid ja paremaid esindajaid Põhja-Ameerikas on May leitud novel. Ehkki kasutatavad palju elektroonikat, luupeia, hüpnootilist, postroc, kruvi ei flirdina tüütult, palju tantsumuusikaga käiks läbi mingi teise järgu tehnosee, ei ole ka must muusika, soul harilikus mõttes, see on üdini kreatiivne hingava muusika, kus ei ole Khanoneid ja on tekkimas küll mingi oma sisemine loogika. Need lood ei üllata meid. Näiteks kui oleme kursis Chewie Reidi varasema loominguga. Aga bändil see tähendabki, et bändil on oma joon muidugi meenunud sadu asju, kust see muusika võib olla inspireeritud, aga need ei pruugi olla popmuusikalised näited, nagu öeldud enne aafrika ürgne vokaalmuusika, pigem kui tänane pop arenby riivab seda artit bändi. David Bowie mõjudest muidugi ei saa mööda eriti album Logher, ma arvan, et see on Saidaki riiulis olemas ja olulisel kohal. Aga okei, heietamine läheb pikale, olge tublid, pidage vastu jõudu ja raha lektratiivil in.