Tere eetris on portaal tehnolooga. Kommentaar esitab Kristjan Port. Kuigi täna veel ei tahaks seda sõna suhu võtta, on esimene september pääsmatult lähenemas. Koos kooliga tärkab nii mõnegi lapsevanema sees pedagoogi vimm. Selline odavapoolne, mille sarnasus originaaliga baseerub õiendamises ja üldises negatiivses hoiakus kõige noorsugu huvitava suhtes. Keelamistega tavaliselt palju ei saavutata. Õigemini saavutatakse tupikseis ja ohtralt pingeid, mida päris pedagoogid teavad, kuid kodused tegijad peavad õppima läbi isikliku kogemuse. Tänase kommentaari eesmärgiks ongi pakkuda positiivsemat mõtteainet neile vanematele, kes arvavad, et laste välksõnumites ja SMS-ides kasutatav lühendites silpides numbritest koosnev pseudokeel võiks ära rikkuda noorsooemakeele. Viimasel ajal on teadlased hakanud selles kahtlema, leides pigem, et noored tunnevad ennast taolises asünkroon ses sõnumi keskkonnas mugavamalt ning märkamatult keskenduvad rohkem sõnumi mõtestatusele. Et tegemist ongi ainult sellesse keskkonda omase keelekasutusega, millel puudub mõju kirja või kõnekeelele sest viimased toimuvad hoopiski teistsugustes tingimustes. Sellele viitavad paljud viimase aja uuringud. Pealegi on leitud, et tänapäeva lapsed on varasemaga võrreldes paremad kirjutajad, tuues hästi esile kirja tekstipõhise kommunikatsiooni suurenenud osakaalu täna võrreldes eelise päevaga. Hiljuti lisandus samale kaalukausile veel ainest kaalumaks üles vanemate ja mõnede õpetajate hirme, et emakeel võib jääda lühisõnumite jalgu ning selle kaudu saada viga. Värske uuring pärineb Toronto ülikoolist, kus analoogiliselt ülejäänud maailmale eriti muret uute kommunikatsioonitehnoloogiate mõjust laste emakeeleoskusele peamiselt grammatikale. Kanadas kasutab umbes 80 protsenti teismelistest regulaarselt omavahelises suhtluses lühisõnumeid. Oma uuringu tulemusi tutvustavad ülikooli teadlased saalida Derek Tennis, homme algaval Kanada ja Ameerika Ühendriikide keeleteadlaste ühiskonverentsil. Meie rõõmuks on aga nende ettekande sisu juba täna teada. Selles kirjeldatakse 70-l teismelisel baseeruvat uuringut, milles võeti vaatluse alla nii kõne- kui kirjakeel traditsioonilises ja lühisõnumite keskkonnas. Muuhulgas analüüsiti noorte lauseehitust, ajavormide kasutamist, rõhuasetuse meetodeid ja sõnumite loogilist ülesehitust. Uuringu tulemusel võib väita, et lühisõnumid sarnanevad kõnekeelega, kuid et noored kasutavad erinevates keskkondades üllatavalt paindliku segu erinevatest väljendusviisidest. Osa traditsioonilist sõnakasutust lihtsalt ei kõla piisavalt kuulilt ja see põhjustab sõnaseadmist, mille eest emakeeleõpetaja käest saaks kindla peale sugeda. Teisalt aga suudavad samad noored vastavalt vajadusele kasutada grammatiliselt õiget ja ilmselt sõnumi vahendamisel olulist konteksti omavat nõndanimetatud riigikeelt ilma ühegi veata. Ehk teiste sõnadega, nagu leiavad uuringu läbiviijad, et tänapäeva lühisõnumi keelt oskavad noored on uskumatult osavad keele kasutajad ja keelehuvilistele ei ole põhjust muretsemiseks. Olgu öeldud, et ükski õige teadlane ei tunnista oma tõde absoluutseks, vaid kõigest järjekordseks ürituseks tõde paremini valgustada. Usutavalt saab Toronto Ülikooli teadlastega vaielda tulemuste ulatuse ja teistele keele keskkonnadele sobivuse osas, kuid laias laastus on viimased kolm-neli aastat kogunenud üha rohkem teaduslikku materjali, mis ei kinnita lühisõnumite oht noorte keelekasutusele.