Tere eetris on portaal tehnoloogiakommentaar esitab Kristjan Port huvitava digitaalset kunstiajastut õigustama. Vaatenurga tõi esile Chrissy Andersoni värske avalik heietus blogi vahendusel. Chrissy Henderson on ajakirja peatoimetaja. Vajad omakorda on ajakiri, mis vahendab oma kolmeteistkümnendat aastat avalikkusele mõtteid ja arvamusi uue tehnoloogia mõjust kultuurile, majandusele, poliitikale ja ühiskonnale laiemalt. Tegemist on seega olulist rolli mõjuvõimu aga kvaliteeti esindava ajakirjaga ning selle kaudu saab oma postamendiga tänase loo põhjustaja Chris Anderson. Viimane on omakorda põhjuseks, miks Kriss Andersoni kutsutakse igale poole kõnelema. Üheks viimaseks taoliseks kutsutute esinemiseks oli etteaste Ameerika filmirežissööride kylla aastakoosolekul. Üritus kandis nimetust digitaalne päev ja püüdis vastavat mõtestada muutuseid, mida digitaalne ajastu on endaga filmimaailma kaasa toonud. Harjumuspäraselt kiputakse uut süüdistama kõikides surmapattudes, nagu me seda omastki käest teame. Ja filmitööstuse suureks probleemiks on nõndanimetatud plokk, pastorit ehk tõeliselt suurt kasvate kuulsust, toovate filmide arvu pidev langus. Nii pole ka ime, et filmitööstused teatud esindajatel on digitaalne meediaformaate olnud pimestava pinnuks seoses filmides tasuta koopiate tegemise võimalusega. Kuid teisalt on filmid tänu digitaalsele töötlusele muutunud enneolematult realistlikeks, isegi kui filmi realismil puudub tegelik reaalne kandja. Mõtelge, kas või Sõrmuste isanda müstilisele, keskkonnale, spathermanist viimasest Kinkongist, kõnelemata Nendel seotud teemadel vahedatigi mõtteid laupäevasel USA filmirežissööride kylla aasta kokkusaamisel. Chris Anderson jutustab oma blogis, et kogu ürituse kõige huvitavamaks hetkeks oli aga paneeldiskussioon, millest võttis osa rida uuema põlvkonna režissööre. Vestluse jututeemaks oli, kuidas digitaalne valik mõjutab režissööritööd. Vestluses ilmnes, et digitaalne ajastu on oluliselt muutnud näitlejate käitumist ja tegutsemist. Üks paneelil olnutestoni pill võrdles digitaalse ajastu mõju sinisele filminäitlejatööle mõjuga, mida põhjustas omal ajal filmilint lava näitlejatööle või siis helifilm kogu senisele filmikunstile. Pessimismi kalduvad raadiokuulajad võiksid enne digitaalse kaamera sõimamise, heade filmide ja heade näitlejatööde nappuse põhjustajana natukene veel siiski hoogu pidada. Nimelt leidsid režissöörid, et digitaalne kaamera näitlejatööle mõjunud positiivselt. Peamiseks põhjuseks on taas kord raha täpsemalt raha, mis tuleb maksta filmilindi eest. Viimane omakorda nõuab seda, et enne reaalset filmimist peavad näitlejad omast stseeni mitu korda läbi proovima tänu kaamera puudumisele, sest filmitootja ei luba ju proovi kallile filmilindile jäädvustada. Seega tänu kaamera puudumisele õnnestuvad peaproovid suurepäraselt. Aga niipea, kui ilmub mees või naine triibulise tahvlikese ka teatavaks, et kaamera käib, jäädvustavad need lindile, jäädvustavad need lindile õnnetu ja Crumpliku etteaste. Seega elatakse filmilindikeskkonnas kahte elu, üks on proovides ja teine kaamera ees. Võite ise ette kujutada, mis tunne oleks, kui iga sekund ei etteaste jäädvustamisel maksab tuhandeid kroone ja nii pole ime, miks paljud näitlejad lähevad varem või hiljem krampi. Seevastu tänu digitaalsele kaamerale ei pea maksma sentigi musta materjali Taletamisest. Näitlejad tihti ei saa enam arugi, millal toimub proov ja millal päris filmimine pidevalt kaamera töötab. Seetõttu võib filmides näha hoopiski uue ilmega ja vabameelsed etteasteid, mis tekivad spontaanselt, nõndanimetatud proovi ajal ning mitte kunagi nõudmise peale. Kuid nii nagu igal heal asjal on ka tumedam pool, siis rääkides näitlejate tööst üllatavalt peavad nad digitaalsel ajastul tegema tunduvalt rohkem tööd. Kuna režissööri ei kammitseda selja taga, hingab eel arvestaja, vaid ta palub näitlejatel võtet korrata varasema kallim maksimaalselt paarikümne korra asemel koguni kuni 40 korda. Ja see võtab ju viimasegi mahla näitleja kehast. Ja nii võimegi öelda, et digitaalne ajastu on otseselt mõjutanud näitlejate tööd ja käitumist.