Tere lugupeetud raadiokuulajate hindusteri momendil, mil uusi Pope plaate sajab nagu seeni. Ma räägin hoopiski ühest nishitootest. Leibel on tõsi küll, tuntud artist mitte veel eriti, see on prantsuse intellektuaalse elektroonikaplaadifirma F Communications ja bänd nimega kong, kong. See on prantsuse avangard, popi bänd, Hong Kong ja nende debüütalbum, loving, uidemmuun. Miks see avangard on? Nende muusikalätted on avangardist, aga kahtlemata on see popmuusika tänapäevasele inimesele kõige laiemas mõttes, et mitte lihtsalt kerge dessert pühendunud spetsile pärast stock Houseni kuulamist ja üks konkongi eeskujusid Brian Eno on parim näide sellest, kuidas saab olla ühtaegu täielik avangard ja teisalt üks suuremaid popartiste üldse. Konkongil muidugi nii suuri ambitsioone ei ole. On siiski selle poolest huvitav bänd, et nende bändi kui kunsti tegemisel üldised lähtepunktid on luules videokunstis, mitte muusikas ja kahte videokunstniku. Ja loran, Rubreed peavad konkongi, põhimehed tomaapodrie ja Šankalistoff väängrupi täieõiguslikeks liikmeteks. Laval rokitakse enamasti neljakesi, aga siis on lisaks Boderiele ja Bodüanile veel kaks live muusikud sest tavaline instrumentaalne Lainat on neil kompuuter, bass, kidra, tablbess. Jaa, live trummid. Tulemus on, ma ei ole, eks ole nende kontserdil küll olnud, aga eks mul on internet. Tulemus on hüpnootilise Groovim ja tantsulisem kui plaat. Plaadil on rõhk detailidel erinevate instrumentide, mitte kõige tavalisematele koos kõladel. Päris pillide ja arvutipillide sümbioosis. Plaadil mängivad kõiki pille Bodrieerija, Budujan ise, pillipargis on lisaks loetletutele meloodika, klahvpillid ja muidugi ise Epler. Nüüd aga järgmisena üks araabiapärastes ämbritega pala radiola ja kui eriti 90.-te teisel poolel muutus kogu see Araabika tsirkus elektroonilises muusikas juba pisut üle pakutuks, tüütuks, labaseks ja odavaks, kohati siis siin minu arust õigustab end igati oma vaikses kaalsuses meenutab väga tugevalt inglise avangard, moslemi muusikalise moslemi muslim koosi mana. Ma ennist rääkisin konkongi loomingu allikatest, et need jooksevad pigem mööda luule ja video, videokunsti sänge, kui nüüd ise poeetiliseks minna. Seni ongi Concong andnud välja ühe DVD ja ühe poeesia valimikku heliriba käesolev album, lahinguid Emmuun on debüütalbum. Kuigi mehed ise nimetavad seda kodukal eebeeks, ei ole, nii, tegelikult siis on põhjust öelda üheksa looga 40 minutise plaadi kohta, aga võib-olla on meestel mõni suurvorm plaanis ja praegune on ainult eelsoojendus. Igatahes ka sisuliselt annab lahvinguidemmuun tervikliku albumi mõõdu välja. Kontrolliks nüüd aga lähemalt, mis on siis muusikalised komponendid, millest koosneb rajan Hiinast, oli juttu avangardi ja popi vahekorrast, ka postroc liikumise üheks osaks võib konkongiga nimetada, nimetataksegi iseasi, mitu posti sinna termini kaasajal panna. Kui järele mõelda, siis pigem on siin 60.-te eksperimentaalse Oki vaimu 90.-te atmosfäärile see aga sellise otsivama chill elektroonika, varje ja 100 muud inspiratsiooni. Natuke ultramariin, võib-olla ka lähtekohad on vanad, nende liitmisel saadakse aga uus asi, nagu see tänapäeva muusika paremas osas ikka tihti käib. See on ju loomulik. Kui Hongkong on tõusev nimi, sel sügisel on meil käimas juba prantsuse tuur, vahepeal põigatakse üheks esinemiseks ka Berliini. Järgmisel aastal on plaanis Euroopa tuur. Artistid, kellega Hongkong esineda tavatseb, on hoithoun telje Gonzales Luvel, Vaag, abtrakt, kiila kraam, nende leibeli, eff komme, loran karni ja teised üldiselt peamiselt prantsuse novaatorliku mad omanäolisemad, elektroonilise muusika nimed. Nüüd aga lugu kavabada. Kokkuvõtteks võib öelda, et kuigi eff kommilt tuleb ka lahjemaid house'i asju sekka, mis ei ole omas klassis ka tegelikult üldse pahad nagu uue akva passino näiteks on nende leibeli joon ikka eristatav ja loov. Mul Effgaminicationsi vana fännina on hea meel, et uute vingete asjadega ei tule seal aeg-ajalt ikka välja. Ainult suuremad ja vanemad nimed nagu Garnier ise või ori, hulkonen Paidet igal aastal kerkib Pevkur ka mõni uus omanäoline põnev nimi tänavu siis näiteks Safari või äsja kõne all. Kong kong, mis praegu kaal mängib. Tõsi on see, et osa plaadist on selline seisundimuusika, mida raadios intensiivsemalt tunnil ei tasu mängida. Öösel küll. Ja see on muusika, mis mingis teises seisundis võib isegi kodus tunduda igav või kohatu. Plaadi teine pool, mida ma siinkohal ei mängin, vajub veitsa ära. Ka. Resümee on siiski see, et kui Hongkong on paljulubav artist, kelle järgmine album võib-olla kirevam ja kirkam. Seetõttu tasuks nimi meelde jätta ka siis, kui ta käesolevat plaati kavatsen endale hankida. Lõpetuseks tuleb plaadi esimene lugu The Man Huur. Ilusat sügist.