Legend. Saade suurest muusikust. Algavas saates kõneleme saksa dirigendist Wilhelm Hurt vänglerist kelle surmast möödus hiljuti 50 aastat. See tähtpäev on andnud põhjuse meenutada ühtirigeerimis kunstist paistvat esindajat. Taas on ilmunud hulgaliselt artikleid ja uus nüüd juba poole sajandi distantsilt tagasi vaata Ta uurimus biograafia Herbert Hopneri sulest mis püüab avada selle ainulaadse, vastuolulise ja traagilise saatusega muusiku ja tema kunsti olemust. Televisiooni programmis mets on näidatud mitut dokument, Taal saadet, milles Fortwenglerist räägivad inimesed, kes teda veel elavana mäletavad ja muusikud, kes tema traditsioone elavana hoiavad või neid hinnata oskaks. Legendaarsete dirigentide hulgas seisab Wilhelm Fortlangler vaieldamatult erilisel kohal. Ta oli legend juba eluajal. Kaasaegsest olid vaid Arturo Toscaniini ja Bruno Walter oma maagilise väljendusjõu ja kunstilise autoriteedi poolest temaga võrdväärsed. Eriline fluidum, mis tema kõrgustesse ulatuvas isiksusest kiirgas. Hämmastas kõige ägedamaid ründajaid. Kaasaegsed meenutavad, et isegi kui tema ise päisemat tõlgitsused tõrksust tekitasid võis kontserdilt tulles Neist ometi kaasa võtta midagi olulist unustamatut. Midagi, mida teiste dirigentide kõige harmoonilisemates koos kõlastatumatest tõlgendustes. Forfengler ei olnud mingit taktikepivirtuoos ehkki ta dirigeerimise käsitööoskusi mõistagi valdas. Ta ei olnud moodsa asjalikkuse ja ajastu või teose truuduse pooldaja. See kehtib eelkõige Bachi ja Mozarti muusika puhul. Aga ta tundis esitatavat teost peast viimse noodini. Ta ise ei tunnistanud end ka niinimetatud loomingulise interpretatsiooniviisi pooldajate hulka, kes muusika oma subjektiivse meele alla seadsid või edevuse mängumaaks muutsid. Tema tõlgitsused nii subjektiivsete ja spontaanset täna, kui need ka tunduda võisid lähtusid alati selgest ettekujutusest ja kindlalt põhjendatud interpretatsiooni ideest. Tema Beethoveni, Brahmsi, Schuberti, Schumanni, Bruckneri, Tšaikovski esitustes oli alati tunda kõrge vaimsuse ja veenva eetuse märke. Pürg jõud, mida ta eneses kandis, oli varjamatu. Kõrgeimalt hindas ta Beethoveni, Brahmsi ja Bructeri loomingut. Neist heliloojaid on temalt ilmunud ka essistlike kirjutisi. Aga ise komponeeris uskus ta end vaimselt nende meistrite hulka kuuluvaks. See, et tema kaasaegsed ja hilisematki põlvkonnad tema teoseid kuulates seda loomingulist ühtekuuluvust ei näinud ega mõistnud oli Fort vängleri inimliku tragöödia. Üks põhjusi. Komponeerimist pidas ta oma tõeliseks kutsumuseks dirigeerimist saatuslikuks paratamatuseks justkui ettevalmistavalt staadiumiks vaimse eksistentsi kõrgemale tasandile. Veidi enne surma, kui Fort Venglerist oli saanud oma aja tunnustatumaid muusikuid, leidis ta, et tema elu on tegelikult ebaõnnestunud. Läbi kukkunud. Tunnustamatus heliloojana varjutas tema enese silmis kõik saavutused dirigendina. Vesisem Fort Vengler sündis 1886. aastal Berliinis arheoloogiaprofessori ja antiikkunstitundja ning rahvusvaheliselt tunnustatud eksperdi peres. Tema maalikunstnikust ema pühendus täielikult laste kasvatamisele pidades oluliseks nende loomingulisuse igakülgset arendamist. Veel enne, kui selgusid Wilhelmi muusikalised anded äratas tähelepanu tema fantaasiaküllane joonistamine. Seitsmeselt ilmutas ta ootamatut huvi klaverivalgete mustade klahvide vastu. Ja kergus, millega ta siis esimesi muusikalisi pättusi lennult haaras ning oma esimesi kompositsioone kirja pani. Hämmastas vanemaid samavõrd kui tema tõsidus ja hardumus, kui ta esmakordselt Bachi Johannese passioon ettekannet kuulas. Missugust kirge, ülevust, kannatust ja kaastunnet võis väljendada helides meenutas spurt mängher oma esimest suurt muutust elamust hiljem. Bachi muusika maagilist mõju kandis ta hinges elu lõpuni. Ta oli tõsine, enesesse sulgunud laps, kes heakaaslaste hulgas haaras juhtrolli vaid siis, kui ühine tegevus teda huvitas. Esimeste gümnaasiumiaastate järel ilmutas ta kooli suhtes täielikku vastumeelsust ja vanemad lubasid tal pühenduda vaid tegevusele, mis teda jäägitult köitis. Muusikale. Kahe koduõpetaja abil omandas ta simultaanlikus vestluste vormis laialdased teadmised humanitaarias Münchenis, kuhu perekond oli kolinud pärast isa asumist professori kohale. Sealses kõrgkoolis olid tema teooria- ja kompositsiooni õpetajaiks tollal tunnustatud heliloojad Joosses Rainberger ja maks Fanschilling. Tema klaverimänguoskused tõusid tasemeni, mis lubasid tal hiljem soleerida orkestri ees Bachi ja Mozarti kontsertidest ning osaleda ansamblis Stina Beethoveni, Brahmsi ja tema enese kammerteoste ettekannetel. Pianistiks virtuoosi mõttes ei tahtnud, et aga kunagi saada küll kindlalt heliloojaks. 1905. aastal, kui press lauskanti erilise eduta ette tema esimene sümfoonia sai ootamatult algusega tema dirigendikarjäär Presla ooperiteatri abikapellmeistri kohal. Peamiselt küll tänu isale, kes poja loomingulist tagasilööki leevendada, tahtes Talle praktilist muusiku tegevust soovitas. Fort Vengleri nooruspõlv, mis möödus eemal ja kaaslaste suhtlusringist oli kahtlemata pinnaseks tema isepäiselt originaal sele mõtteviisile aga ka oskamatusele oma võimeid ja oskusi reaalselt ning teistega võrdlevalt hinnata. Nagu ka peaaegu haiglaslikule pelgusele igasuguse kriitika suhtes. Pikkamööda kasvas enesega rahulolematus. Üks Fortlangleri hilisemaid lavapartnereid. Pianist Edin sisser nimetas teda igavesti võitlevaks otsivaks rahulolematuks muusikuks, Fauslikus mõttes. Fort mänglerite kodus kohtusid Saksa kunsti ja teaduse helgemad pead. See oli vaimne pinnas, mis teda toitis samavõrd kui väga lähedane kokkupuude loodusega. Baieri alpi suursugused mägimaastikud, mille keskel möödus suur osa tema noorusest, pakkusid talle elu lõpuni hingelist ja füüsilist tasakaalu ja tegid talle eriti lähedaseks romantilise muusika, loodus ja metsamüstika ning selle vastukaja Bructneri sümfooniat monumentaarses väljenduslaadis. 1906. aastal toimus Fort vängleri debüütkontserdilaval kavas Beethoveni avamäng, tema enese sümfooniline poeem ja Bructeri üheksas sümfooniateos, mis on tõeliseks katsumuseks ka küpsele dirigendile. Rääkimata algajast, kellel puudus vajalik löögitehnika. Ometi haaras orkestrantide publikut tema musitseerimise tulisus ja hoog. Ta tunnetas, mida öelda tahtis, kuulis seesmiselt, kuidas kõik kõlama peaks suutmata veel oma žestidega soovitut saavutada. Dirigentidelt, kellega ta tollal kui puutus ja kelle proove ning kontserte jälgis Müncheni kuninglikus ooperimajas Felix motleja Strasbourgis. Hans Spenceri juures hakkas ta õppima ja teadlikult tegelema dirigeerimis kunsti tehniliste probleemidega. Akadeemilist õpetust ei pakkunud tollal veel ükski õppeasutus. Nende kõrval juhatas ta ka oma esimesed ooperietendused, tunitseti armujoogi flotovi Marta Verdi Rigolettot. Töö laabus. Ometi kirjutas üks Müncheni kriitikuid. Fort Vengler pole mingi sündinud dirigent. See noormees on täiesti lootusetu juhus. Iial ei saa temast kõlblikku kapellmeistrit. Kummatigi õnnestus tal konkureerida Lübecki muusikasõprade ühingu orkestrijuhi kohale. Lübeckis sõitis ta sageli Hamburgi, kus tegutses üks tema tollaseid iidoleid Arturnikis, kelle järeltulijaks ta juba 10 aastat hiljem sai Berliini Filharmoonikute ees lootusetust algajast Saksamaa parima orkestri kunstiliseks juhiks. Selline oli Fort Vengleri karjääri arengutee. Neli vahepealset aastat Lübeckis ja viis Manhainis oli selle arengutee vahestaadiumid enesetäiendamiseks. 1920. aastal võttis ta Richard Straussi üle Berliini riigiooperi orkestri ning Artur niikisi surma järel 1922 kalaipzigi kevadhaus, orkestri, milles ta kuus aastat hiljem loobus viini kasuks. Pisut Artur Nigissist, kes oli üks 20. sajandi dirigeerimis kunsti esimesi väljapaistvaid esindajaid ka oma väga suure tegevusraadiuse tõttu. Nikis oli õppinud Viinis mänginud viiuldaja Nabramsilisti, Verdi ja Wagneri juhatusel. Ta kandis oma töös edasi 19. sajandi parimaid traditsioone. Kuid oli ka üks esimesi, kes jättis dirigeerimise nimel kõrvale oma heliloomingulised ambitsioonid. Üks esimesi, kes õpetas dirigeerimist nimelt Leipzigi konservatooriumis. Ta oli üldse esimene dirigent, ent kellega plaadifirma His Masters poiss. Esmakordselt jäädvustas sellakplaadile sümfoonilise teose 1913. aastal koos Berliini Filharmoonikute ka Beethoveni viienda sümfoonia mis tollal mahutus tervelt kaheksale ühepoolsele plaadile. Alles hiljuti ilmus Berliini Filharmoonikute heliplaat, mis tutvustab kõiki nende peadirigente. Siin puudub arusaadavalt esimene neist Hansson töölu. Siin juhatavad Nikis Fort Vengler, Karajan, Apado ja Saimon Räkil. Selle plaadi avab esimene osa Beethoveni Viiendast sümfooniast tollest kõige esimesest heliplaadist aastast 1913 millest katkendid nüüd ka kuulata. Kuivõrd salvestusi ja mängutehnikasajandi jooksul arenenud mõistab kuulaja neid helisid aegade tagant kuulates isegi. Suuurt mängleri enese plaadistus töö algas kahekümnendatel aastatel, aga ta ei olnud stuudiotöö eriline austaja ning seepärast on suur osa tema musitseerimisest jäädvustatud kontserdilaval kõigi selle juurde kuuluvate nüanssidega. Juba 1919. aastal oli alanud tema koosnev vinni toon Külsler orkestriga, esimene kontsert, Berliini Filharmoonikute ka, aga kaks aastat varem. Fortlanglerist kõneldi kui geeniusest ja põnevusega oodati, missugune tipporkester ta endale saab. Pärast niikishi surma võisid talle konkurentsi pakkuda vaid Felix Swann, Cartner ja Bruno Walter kes seisis oma karjääri alguses. Aastail 1922 kuni 28 tegutses Fort Wrangler kevandhaus orkestri ees. Loobus, nagu öeldud, sellest Viini Filharmoonikute kasuks. Mõni aasta hiljem oli ta sunnitud jätma kas selle koha, sest Berliini Filharmoonikute rahastajad nõudsid tema suuremat pühendumist vaid sellele orkestrile. Sidemed viiniga ei katkenud ka vahepealsetel aastatel ja 1939. aastal pöördus ta sinna peadirigendina tagasi. Koostöö Berliini Filharmoonikute ka kestis väikeste vaheaegadega poliitilistel põhjustel 32 aastat kuni dirigendi surmani. Ning see aeg oli orkestri elus kuulsusrikkamaid Herbert von Karajan eel. Berliini filharmoonia orkester asutati 1882. aastal ja Vengleri eel olid selle peadirigentide na tegutsenud Hans von töölow Jarturnikis. Kahekümnendad olid orkestri elus majanduslikult kriitilisemaid perioode kuni natsid selle institutsiooni oma kultuuripoliitika teenistusse rakendasid ning neile sai osaks ka tugev majanduslik toetus. Kunstilises mõttes oli see periood koos Fortfengleriga nõnda viljakandev, et andis aluse kõnelda neist kui maailma parimast orkestrist. Kas selline hinnang on maksnud ka tänapäeval, on juba võimatu öelda. Aga on tõsiasi. Berliini Filharmoonikute peadirigendikoht on üks ihaldusväärsemaid Euroopas ja ka maailmas tänaseni. Ja läbi aegade ongi selle ees seisnud oma põlvkondade silmapaistvamad esindajad. Juhatada Berliini Filharmoonikute on suureks auks igale dirigendile ja kaugeltki kõigil ei ole see võimalus kätte saada. Eksoftwengleri ja Karajali suhted olid enam kui komplitseeritud. On laialt teadaolev fakt ja vaevalt Karajan oma eelkäija kohta midagi head öelnud. Kuid nii Apado ja Räkk ning viimase tõsisemaid konkurente viimastel peadirigendi valimistel Daniel parem toim on kõik juba oma dirigendi tee algul kõnenud Fortmenderi tohutust mõjust. Alles hiljuti seoses Fort mängleri surma-aastapäevaga ilmus Berliini kultuurilehes parembuimi artikkel pealkirjaga õppetunnid ekstsentrik juures. See on niisiis kõige värskem materjal, mida Fortwenglerist lugeda võis. Ja tore on seda siinkohal tsiteerida. Parem poim meenutab oma kohtumist Fortfengleriga Salzburgis vaid mõned kuud enne viimase surma 1954. aastal, kui parembumi isa oli palunud auväärset maestrot kuulata tema Üheteistkümne aastase poja klaverimängu mis oli nõnda muljetavaldav, et maestro pakku, kus kohe esinemisvõimalust oma orkestriga. Isa arvates ei olnud aga aeg veel küps, et üks juudipoiss Berliinis esineks. Salzburgis nägi parem Boy, keda dirigendi lesk mõni aeg hiljem väikeseks Fortwenglerex nimetas teda ka ainus kord juhatamas. Paremboy meenutab. Kui ma tema Don Giovanni proovi külastada võisin, oli kõik see, mida ma dirigeerimisest seni pinud olin. Ühe hoobiga üle parda heidetud. Fort vängler patustas kõigi dirigeerimist tehnika konventsioonide vastu. Alles hiljem pärast tema surma, kui ma tema salvestusi kuulasin ja tema partituuri märkmeid Studeerisin, mõistsin ma seda filosoofilist substantsi, mis tema näiliselt vastuolulise stiili taga peitub. Ning tema kirjutistest leidsin kinnitust tema põhimõttele. Musitseerimisega ei ole midagi mehaanilist. Kordustest pole sarnasust. Senitundmatu oli tema agoogika ja tempode paindlikkus. Ehkki Fort Wrangler dirigeeris ekstsentrilised, ei röövinud ta teostelt tuuma, säilitas nende struktuuri ja Fortlanglerik võib õppida tempot, peab sobitama muusika harmoonilise kulgu. Tema ebaselge dirigeerimine ja ekstsentrilise kuus on sama müütilised kui muusikalise väljenduse veenvus. Tema muusika filosoofia oli kujutluskõlast mitte kõla olemasolu, vaid selle kujunemine muusika kaks. Ja on loogiline, et üht kõla, mis olematusest tuleb ei saa selgelt ja täpselt dirigeerida. See nõuab viivitus või kõhklushetke nii-öelda helisünnihetke fort. Pengler mängis selliste hetkedega. Kuulakem, kuidas on Fortlangleri dirigeerimist iseloomustanud üks orkestrantidest Viini Filharmoonikute kunagine kontsertmeister Otto Strasser. Tema dirigeerimine erines täiesti sellest, millega olime harjunud teiste puhul Fortwangleri žestide näoilme vasaku käe iseloomulikke liigutusi. Kuulduste järgi võis mõista, missuguse intensiivsuse ja väljenduslikkusega tuleb mängida. Kuid arvad akteerista ette kirjutatud pedantsusega. Meetrumi pidime enamasti leidma ise. Sisseastumise hetke võis valida vabalt. Kunst seisis selles, et teha seda üheaegselt. Kuidas see siiski õnnestus, jäi mõistatuseks nii meile kui kuulajatele. Tõe huvides tuleks öelda, et mitte alati see ei õnnestunud, kuid kaotused olid alati tühised võrreldes võitudega. Selline musitseerimine nõudis ülimat kontsentratsiooni, üksteise kuulamist ja nõndaviisi juhtistameid sellise mänguni, mida oleks võimatu saavutada normaalsete liigutustega. Asi on selles, et tehnika pole sugugi mitte tehniline küsimus vaid seotud dirigeerimise, sügavama tähendusega muusika vaimse olemuse edastamisega hingelise energia kiirgamisega instrumentaalse organismile. Daniel parem puimi artiklist loeme. Orkestri muusikud kurtsid, et ta rääkis vähe. Seepärast olid proovitale tähtsad. Fort vängleri jaoks olid need kollektiivse tunnetuse kujundamise faasid. Siin loodi alus, et muusikat hiljem kontserdil ühise usutunnistusena esitada. Proovides ei otsinud ta perfektselt korratavaid hetki, vaid teed eelseisvaks kõlasündmuseks. Ükski teine orkester ei vastanud neile ootustele sel määral, kui tema, Berliini Feramoonikud isegi pärast Fortwangleri surma seisis nende ees, siis kes tahes mängisid nad ikka pisut Fortwanglerlikult. Seda teadis ka Herbert von Karajan, kui tema jälgedesse astus ega püüdnud kunagi seda traditsiooni murda. Tema tarkus oli seda oma kujutlustega rikastada. Meie käsutuses on eridokument Wilhelm Fort mängleri proovihetkedest Stockholmi Filharmoonikute Aastast 1948. Peamiselt muusikalisi termineid kasutades kujundab ta kollektiivset muusikatunnetust, et jõude kontserdil esituse kui ühise usutunnistusena. 20.-te aastate keskel algas ka Fort vängleri rahvusvaheline karjäär. Ta esines paljude Prantsusmaa, Inglismaa, Madalmaade ja skandinaavia orkestrite ees. Tema kontserdid Ameerikas 20.-te keskel olid ülimenukad, kuid materiaalses mõttes ülisoodsatele pakkumistele tihedamaks koostööks mitmed ookeanitaguse orkestriga vastasta keelduvalt, eelistades Berliini ja Viini kõrval juhatada Bayrotise Salzburgis. Seal ristusid tema teed ka kuulsaima kaasaegse Arturo Tosca niiniga. Suhted Toscaniiniga kujunesid ülimalt pingeliseks ja mitte ainult poliitilisel pinnal, eriti Bayrotis, kus fort vängler 1931. aastal. Festivali kunstilise juhina dirigeeris Kristjanit ja Isolde. Wagneri pojas igreki surm oli Bayroti festivalile toonud nii majandusliku kui kunstilise tagasilöögi. Dirigentide omavaheline konflikt ja arusaamatused ja arusaamatused maakleri minia Winnyfretz maakleriga, kes nüüd Bayrutis vägesid juhtis. Viistoscaniini lahkumiseni. Ma lahkun Bayrutist vastikkuse ja kibedusega. Tulin siia tundega, et astun pühamusse, kuid lahkun banaalsest. Teatrist. Lahkus ka Fort vängler, kuid Bayroti tulid nad mõlemad siiski veel tagasi. Villem Fort Wengeri repertuaari põhiosa moodustasid Beethoveni Brahmsi Bructeri sümfooniat. Nende tõlgitsused olid nii kriitikute pideva tähelepanu all kui ka dirigendi enese kunstiliste ja filosoofiliste arutluste aineks mida dirigendi ühe varasema, 1941. aastal ilmunud biograafias vahendab selle autor Friedrich Hertz vält. Mis on Johannes Brahmsi Anton brokner, kes oma viimastel aastakümnetel teineteise lähedal elasid nii paljus erinevad. Miks satume ka fort, mängleri, Pramsi ja Bruckneri tõlgitsustes otsekui erinevatesse maailmadesse? Kas ei kõnele Brahmsi sümfooniat mitte too suur miski jumalikkuse? Tegelikkuses ongi see nii, kuid mitte kõiksuses väljaspool inimest, vaid inimeses endas tema hinges südames. Anton proksler toob oma joovastuse jumala altarile, kingib ennast. Brahms, matab kõik sügavalt endasse. Bructeri teosed alluvad lunastuse seadusele. Brahmsi teosed loobumise seadusele. Ükski määratus pole nõnda väär, kui nitse Pramsi jõuetuse melanhooliat kõneles. Loobumus pole jõuetus, vaid võib-olla isegi ülim gloobumus. See, et Wilhelm Fort vängler brokneri äärmuseni minevat kunsti sama tugevalt tunnetas kui Johannes Brahmsi sissepoole tungivat kunsti on ehk tema olemuse suurinime. Temas on nii ennast iialgi lõpule viimata trukterit, kui end maailmale sulgevad, kuid seda enam lõpuni viivad praamsi. Kes nõnda üksindusse iseendas läheb, peab ka kõike üksi kandma. Keegi ei võta tema südamekoormat kanda. Üksildase pole praam sellegipoolest, kui Bruckner ja nende kahe vahel seisab mitte sugugi vähem üksildane Vilsem fort bängler kes mõlemit oma teekonnal teenib. Ford Bensler nägi Brahmsi sümfooniat, tõstraamat, millest me osa saada võime igavesti ekslema inimesed, raamat, mida too teisiti läbi elada ja väljendada ei suuda, kui helidesse valades, et neid taas oma kannatuste ja juubeldusega täites uuesti elustada. Brahmsi Bruckneri ja Beethoveni teostele kuulus Wilhelm Fort Wengeri repertuaaris kaalukaim koht. 1941. aastal ilmunud raamatus on toodud tema seniste esituste arvulised näitajad. Brahmsi teoseid oli ta tolleks ajaks juhatanud üle 500 korra. Ainuüksi esimest sümfooniat 100 seitsmeteistkümnel korral broknerid üle 150 korra, neljandat sümfooniat, 43-l kontserdil, Beethoveni teostest aga viiendad 148 seitsmendad 130 ja kuuendat 66 korda. Tema Beethoveni tõlgitsus oli väga romantiline. Dramatismi teenistusse rakendas ta suurendatud esituskoosseisu, kahekordistas vaskpillirühma, rõhutas konfliktide teravust aeglaste osade taevaliku rahu ja kiiretel leegitsevad hoogu. Fort Mölderile heideti ette vähest huvi kaasaegsete loomingu vastu. Etteheited tulid enamasti nende heliloojaid nende poolt, kes tema autoriteediga arvestades lootsid suuremat kõlapinda ka oma teostele. Laskem taas kõlada arvudel. Ta oli 41.-ks aastaks juhatanud ligi 80 elava helilooja ligi kahtsada teost nende hulgas moris Ravelli Bela partoki, Alfredo ka sella, Zoltan kode jotoriinu respiigi ja Sergei Prokofjevi muusika. Muide, Prokofjevi soleerimisel kõlas esiettekandes tema viies klaverikontsert 1932. aastal Berliinis. Fort Vengleri töögraafik oli nõnda tihe, et komponeerimiseks ei jäänud aega suve kuudelgi. Lennukisõit oleks tema elu lihtsustanud, kuid pärast hädamaandumist jätkas ta reisimisrongidega. Seda aega kasutas ta lugemiseks, kuid ta ei olnud enam oma aja peremees. Biograafi arvates oli ta saanud oma kuulsuse ori. Tööpakkumisi oli rohkem, kui ta kaugelt vastu võtta sai. Lühikesed puhkused veetis ta maalilises santmoorid, siis see oli muide ka üks Karajani meeliskohti. Nooruses Fulton Kle, Ruisutas, ratsutas, suusatas mägedes, hiljem mängis meelsasti golfi ja oli kirglik autosõitja. Ikka saksa autoklubi auliige. Kiire autosõit andis võimaluse kontsentreeruda asjadele, mis olid nii kaugel põhitööst. Tema mantlipärija Karajan armastas muide samuti slaalomit ja kiiret autosõitu, aga juhtis ise ka reaktiivlennukid. Põlvkondade erinevus, missugune. Natside võimuletulekuga 1933. aastal algas spurtwengleri elus periood mis on andnud ainet diskussioonides tema isiku ümber tänaseni. Alles möödunud aastal ilmunud biograafias keskendub autor Herbert Hohner sellele perioodil voodile tema elus nüüd juba distantseerunud rahuga. Püüdes leida vastust küsimusele, kes oli Wilhelm Fort mänglev oportunism, arglik kaasajooksja või tagakiusatute julge päästja. Üha uutele dokumentaarsetele tõestusmaterjalidele ja veel elavate kaasaegsete hinnangule toetudes jõuab ta järeldusele. Fort vängler oli idealisti utopist, kes jäi veendumusele, et kunsti saab hoida lahus poliitikast. Tauli uttu, pist, kes elas paljudes illusioonides illusioonis, olla kutsutud suureks heliloojaks illusioonis, et kunst võib parandada inimesi, et on olemas Saksamaa, kus võib elada totaalses kunstilises teadmatuses. Juba 1933. aasta alguses kirjutas ta Yehudi Menuhin-ile meie kunstnikud perepoliitikast eemale hoidma, isegi kui poliitikud meile selle raskeks teevad. Paradoksaalne on see, et pärast sõda oli just Menuhin juudi soost viiuldaja üleilmselt tuntud rahusaadik üks mõjukamaid furtlangleri kaitsjaid. 33. aasta veebruaris mängisid Filharmoonikute Inglismaal. Kriitikute ja publiku vastuvõtus oli märgatav jahenemine Fort vängleri üles astumises. Dirigeerimis laadis leidis üks kriitik isegi Preisilikult militaarseid jooni. Kuidas viiuldajad sõdurlikult pillid tõstsid, kuidas dirigent käed tõstis. Natsid panid talle suuri lootusi. 1933. aasta juulis sai ta esimese muusikuna preisi riiginõukogu liikmeks. Aasta lõpus Berliini riigiooperidirektoriks. Fort Wenger üritas siiski alguses avaldada ka vastupanu. 1933. aasta aprillis kritiseeris ta avalikus kirjas Ködersid juudi rahvusest muusikute diskrimineerimisest, öeldes muusikast tunnen vaid ühte eraldusjoont joont hea ja halva kunsti vahel. Kööbelsi vastust muusika ülesannetest uues kultuuripoliitikas ei hakkame siinkohal tsiteerima. 1934. aastal puhkes võitlus helilooja Paul hindemiti ja tema ooperimaalikunstnik matis ümber mille põhjal valminud süütiburt vend läbi vaatas. Ooperi esitus. Keelu järel andis ta lahkumisavalduse kõigilt ameti postidelt, ütles ära esinemised Viinis ja sõitis Baieri mägedesse, et looduses tasakaalu leida. 1935. aasta aprillis pöördus ta siiski Berliini tagasi, juhatades Beethoveni roikat viiendat ja kuuendat sümfooniat. Korduskontserdil viibis kogu poliitiline ladvik Kööbelsi füüreriga eesotsas. Hitleri kontserdijärgne käepigistus oli sümboolse tähendusega. Koostöö uue juhtkonna ja tema esimese dirigendiga oli saanud kinnituse. Filharmoonikute tõusis riigipoolne toetus. Fort Bender pöördus tagasi Bayroti. 26. jaanuaril 1936. aastal tähistati ülima pidulikkusega. Tema viiekümnendad juubelisünnipäeva. Hitler kinkis talle oma hõberaamis foto. Kööbelsi kella ja vääriskividega kaunistatud taktikepi Berliini Filharmoonikute Aga Beethoveni viienda sümfoonia faksiimile. Ometi viisid siseheitlused fort Wengeri tõsise haigestumiseni. Ta loobus edasisest kontserttegevusest, sõitis koos oma kirjanikust sõbra John Clintoniga Egiptusse Kairosse. Luxorisse ütles otsustavalt ära planeeritud kontserdid Ameerikas, mitte ilma sealse poliitilise vastu seisuta. 1937. aasta aprillis oli ta Berliinist tagasi. Dirigeeris kogu Tetra loogia. Kohe seejärel esines Bayrati festivali koosseisuga Londonis kuningas George kuuenda kroonimispidustustel. Järgnes Parcifali etendus Bayrotis Beethoveni üheksanda esitus Salzburgis. Siis juhatas ta Pariisi maailmanäitusel Isolde ja valt küüri ning Beethoveni üheksandat. Salzburgis oli tekkinud uus konflikt Oscaniiniga, kui ta kuulutas, kes nüüd Bayrotis dirigeerib. Seal pole Salzburgist midagi otsida. Euroopa avalikkus toetas mõistagi Toscaniinit. Fort Vingerit kritiseerisid teravalt Toomas man Bruno Walter Artur Rubin Stein. 1939. aasta juunis jõustus taas tema leping fini piharmoonikutega. Detsembris nimetati ta Viini linna täieõiguslikuks muusikajuhiks. Sõja puhkedes elas ta peamiselt Šveitsis ja esines Skandinaaviamaades. Võidukad liitlased süüdistasid teda natsirežiimi teenimises kohtuprotsessi lõpul, kus ta süüdistustest vabastati, ütles ta. Teadsin, et Saksamaal on kohutav kriis, tundsin end saksa muusika eest vastutavana ja minu ülesanne oli see kriis üle elada. Nii, kuidas võimalik? Muretsemine selle üle, et minu kunsti võidi kasutada propaganda teenistuses oli tühine, võrreldes ülesandega hoida saksa muusikat. Et saksa rahvale mängiks saksa muusik Need inimesed, Bachi ja Beethoveni, Mozarti Schuberti kaasmaalased pidid edasi elama natsirežiimi all pidevalt kummitamas sõda. Kes pole ise seda kõike näinud, ei suudaks seda ette kujutada, kuidas kõik oli. Kas Toomasmann, kes oli kriitiline Fort Wengeri tegevuse suhtes, tõesti usub, et Himmleri Saksamaal ei peaks olema lubatud mängida Beethovenit? Kas ta ei saa aru, et mitte kellelgi pole kunagi rohkem olnud vaja ja mitte keegi pole kunagi igatsenud rohkem kuulata Beethovenit ja tema sõnumit vabadusest ja inimarmastusest kui just need sakslased, kes on elanud Himmleri terrori all? Ma ei kahetse, et olen seisnud nende kõrval. Fort mängler suri 1954. aastal ühes Baden-Baden nii sanatooriumis. Ta oli siin varemgi korduvalt olnud rahu ja tasakaalu otsides. Üks jalutusrada ja Kalju on nimetatud tema järgi. Tauli siinse maastikusõber armastas üksindust siinsete aasade metsade mägede vahel. Tema kustub kuulmine ei püüdnud enam loodushäälte kõla kuid tema sisekõrv kuulas muusikat iseeneses. Saate lõpetame Taaniel paarembunny sõnadega. Ühtki dirigenti pole nii sageli ja nii ettevaatamatult jäljendatud kui Villem Fortlanglerit tema jo vastavaid žeste, ekstsentrilisust, tema taktikepiga vehkimist. Enamasti olid tulemuseks muusikalised karikatuurid. Võib-olla peitus selles thingleri fenomeni kõmuline väärmõistmine. Kindlasti polnud vale näha temas emotsionaalset Dirigenti, aga see on vaid osa tõest. Fortwengler ei juhatanud kunagi lihtsalt edasi, lõhkudes vaid põhjalikult läbimõeldud struktuuri järgides. Minu jaoks oli kohtumine Wilhelm Fort vängleriga palju enamat kui ürgjõuline kõlaelamus. See oli muusikafilosoofiline õppetund kogu eluks. Te kuulsite saadet legendaarsest saksa dirigendist Wilhelm Fort vänglerist. Selle koostas Maia Lilje. Helioperaatorid olid Katrin maadike, Helle Paas. Saates kõlas Anton Bruckneri Ludwig van Beethoveni, Johannes Brahmsi ja Richard Wagneri muusika.