Tere, poisid ja tüdrukud, ma arvan, et te juba teate seda plaati, mis siin all mängib, aga igal juhul esitlenud täna briti uue vinge tšiki Lily Alleni debüütplaati Oraithill hakatuseks LUGU smil. Käib lugu nimega Smilasse on Lily Alleni teine singel tema avaplaadil Oritil leibeliks rõigal lõppeval suvel välja tulnud tulise singel ilmumisnädalal kohe Briti tabelis kohale number üks. Aga mitte tema minu pärast ei räägi. Lily Alleni. Briti meedia on juba kuude kaupa alustanud Lily Alleni plaadi tutvustamist sõnadega kuulsa koomiku. Alleni tütar. Natuke liialdan, aga see on Lily kodumaal oluline fakt. Meie jaoks eriti oluline pole, nii et sellel ma pikalt ei peatu. Olulisem selle plaadi puhul on minu jaoks esmapilgul trast helge popmuusika ja raiude sõnade vahel. Sõna faking tuleb sisse plaadi 22. sekundil ja sama julmalt kütab Lili edasi. Pihta saavad eks, boyfriend, Jauanna piidja tüütused ja kõik, kes ei ole sama ehedalt nagu liri ise. Kontrast muusika ja sõnade vahel kaob juba varsti, sest muusika ei ole tegelikult odav. Ei midagi Geri Halliwell i ega üldse võlts Poweriga Köl poppi. Sarnast pigem siiski novaatorliku ideed ja professionaalne teostus. Ajaga kaasas käimine, loovus ja popmuusika, ajaloo tundmine, Nedonast tekstid, mis teevad Lili enda loodud ja erinevate produtsentide kreek Kösteni makronsoni ja Fletcher khati seega igati julgete ja omanäoliste tegijate, vot nende vuntsitud lood teeb lahedaks ja põhiline, miks sellele plaadile tähelepanu pöörata, on kokkuvõtteks ikkagi hea muusika. Sellest kohe ka tiibim analüüs, aga kõigepealt paari sõnaga, mis plika sellili on? Ta on 21 aastane neiu, kelle palu hakati kõigepealt, nagu see tänapäeva noorte artistide puhul Inglismaal, sageli on meeletutes kogustes alla tõmbama This kommist. Ma numbreid ei mäleta, aga populaarsus küündis samal moel tõusnud aktik Monkise kanti. Sealt jäi ta silma ja kõrva BBC Reideouannile ja eelmise aasta lõpuks teenid. Lily Allen juba plaadilepingu Iiemmai võrku kuuluva Rigaliga ja valmiva albumi esimene singel Elldeeenn alustas Inglismaal kohalt number seitse nüüd aga lugu Not Big, mis ei ole plaadi popimate palade seas, aga on lihtsalt üks paremaid. Mesilased lilli muusikast see on tore segu 60.-te kokteili popist ja estraadimuusikast sama aja regest ja veel varasemast Rokslerist Jamaical 70.-te lõpu ja 80.-te alguse briti skaa buumist ja täiesti tänapäeva otsesest tantsumuusikast, milles Lili ei ole küll eriline uuendaja, aga oma ja uute ideedega hiilgab siis ehk siis siin on krimielemente ja elektroonilise popi ala Jemma sugemeid Norra sädelev elektroonika meenuki mitut puhku. Kõik see on siiski väga briti ja teisalt ongi lülit nimetatud ka naismaiks kinnariks tõstreitsiks, teisisõnu muusikaliselt vähem rohkem seetõttu, et ta räägib tänapäeva pritsi. Noorte asjust nende enda keeles võrrelda võib muidugi veel palju, aga tegelikult on lill siiski täiesti oma rida ajada. Ta tõestab, et pop ei ole läilaga siis, kui ta täidab kõiki populaarse laulu. Khanoneid on kauni meloodia. Ja kõigile arusaadava produktsiooniga lilli ei ole seejuures mainstream või kommertsta on pigem Mandrake raundis tulnud Perfect pop. Oma imago olete väljaütlemistele on Lily, aga pungim kui mistahes karmi olekuga rock n rolli bänd tänapäeval kus iganes telesaates või ajakirjas lilli sõna saada jätode, mõnitamata neid uusi vägevaid rokkbände Kuuksi, temal lollidemütside pärast või rock n roll'i viimaseid deka teente things, kelle Raideril on orgaaniline või see on tõepoolest debiilne rokimehele on üldse tähtis mingi või veel mingi kindel või tervisefänni või selles mõttes on julge tüdruk temasuguseid, kes ütlevad, et kuningas on alasti, nimetatakse muidugi infantiilseteks. Aga mis tal sest ja mitte, et mul oleks midagi 21. sajandi indie-rokibändide vastu, paljudel juhtudel on mul pigem nende poolt. Aga vastasleeri on vaja, see muudab asjad huvitavamaks, lilli, suguste, popp, noorte ja reiv revolušini krimi näol on see olemas. Samas muidugi need rinded on seal miljon ja Lilian pigem nähtus omaette kui osa mingist genest või uues gene kuulutaja. See lugu Lily Allonilt, Everything great wonderful meenutas mulle alul Dimitri From Paris üheksakümnendail tehtud salongi Tšasliku kergelt retrohõngulist Iisraelis mingi Aga refrääni jällegi verifani briti läbi kümnendite kadunud kandunud nipsakas ja kätši pop igati Springfieldi koolkonna vaimus. No mis võib-olla Lillile vastuväiteks, et ta on liiga kerge kerglane. Vaadake, paljude jaoks popmuusika üldse ei ole kultuuri osa, aga minu jaoks jällegi sellised inimesed ei ole kultuuri osa. Viimase 50.-te poptraditsioonide lahutamine üldises kultuuripildis või nii-öelda sügavamast muusikast on pisut robustne. Lily on kerge. Küll, aga ta on iseloomuga Atituudiga, siis võib öelda selgrooga ja vaieldamatult muusikalise andega uus perspektiivikas tulija. Ja jumala eest või kuradi pärast, ärge võtke asju liiga tõsiselt. Tuleb lugu Alfi.