Vikerraadio kutsub teid järgmises saates korraks Tartumaale. Juhuslik mööduja võib silmata siin vaid lagedat välja, ehk siis metsatukka mõnd vana taluhooned on aga vanu mehi, kes käinud siin korduvalt, kellele need paigalt kõnelevad, enamat. Orabor jora poolt ja nii tuligi. Üheksas kompanii oli kõige Tabiverepoolselt, need näolin kompra ja tulin ülesse nukka umbes esimeste majade kohalt. Aga 10. kompanii 11. ja need tulid lohud mööda kaugematult umbes keskküla üles, täitsa kahe vahele jäi ots, 10. tuli sealt seal seal ja, ja 11. tuli metsa veeres, tuli siia siia? Jah. Üheksas oli ja läksime siis sinna poolt. Aga tegelikult jäime siia alguses seisma. Ööd olid Karus saare metsavahi metskonnas. Me ütlesime juba keset Pupastud küla, jah, aga me olemegi praegult umbes keskküla ja ja, ja õliküla Janna ela küla, need jäävad siia allapoole Emajõe ja ma mäletan seda, et kui me sealt tulime üle kraavi ja siis kolmanda maja õue peal oli vene 76 millimooli väli paugutasid sellega. Ja kordumatu, vaata seal oli venelastel üks mongoli näoga mees, ristseliti maas ja, ja laskemoona või üldse ei olnud, kahur oli positsioonil mehi olnud, nad ei olnud saanud seda ise kasutada. Ja siis, kui me tulime vähe edasi, siis siit anti meile üle üks vene kapten. See oli kätte saadud kusagilt majast magamas ja tema korrutas kogu aeg Janitsioonis aju ja Sparrow subjaneks. Ja mulle anti kaasa siis veel üks mees, nii et me kahemehekonstrueerisime siis teda tagasi sinna, kust me tulime. Ja me saime umbes kilomeeter maad minna, pärlin tuli vastu, pidas meid kinni ikka Pupatheri alguses juba. Nojah, sealt, kust tulime, pidime teda tagasi viima ja üle ja üle selle kanali või kraavi ei me seda peateed mööda läksime juba Berlin tuli kusagil üheksaseid teelejate pärast üheks, sealt läks edasi säärane karjatee. Kinnile Darling pidas kinni ja küsib, kuhu te lähete, Me ütlesime, Undla saatis, kapteni tuleb staapi viia. Ta ütles, et üks mees võtab selle teie käest üle, teie kohe otsad ringi ja tagasi. Ise tulen sinna maise, tulen sinna. Ja siis me tulime tagasi ja otsis, ööbisime kusagil keset Pupart, vere küla umbes selle koha peal olid ja üks küün oli seal küünis oli saksa raadiojaam ja see Bunker kordas kogu aeg või radist, kordas kogu aeg kiirkrahv, vaagen, kiir grafaaginud. Mis kahurist sai, aga hur jäigi sedasi meist maha, ega meil ei olnud aega, kui oleksid ühe majakatustele augu sisse katus, tolm, võib-olla arry küla, nimbutu siia Tartu poole, aga enne, kui me sina külasse sisse saime seal Soomaa peal, kus kahurituli meile selga tuli seal lasti neli umbes häälik arussare tuppastele vahel. Seal oli ka niiski, ojakäär tegi sedasi ja seal oli siis talumehed teinud säärast kividest ja okstest säärase kus nagu heina sai üle vedada ja soosilla säärase ja me jooksime siis sealt üle ja selle ülekäigukoha peal oli maha jäetud vene Maksim. Ära jooksnud nii et kui me jookseb, aga kahurituli, saatis meid veel poole maapealselt lagedale jumala õnn, et seal soine maa oli ainult mujal, ent loopis muda üles ja nii ta oli. See kõik oli augusti viimastel päevadel 1944 58 aastat hiljem avatakse Tartumaal Saadjärve ääres Äksis soomepoistemuuseum. Nii ja nüüd ma annaksin sõnajärje üle. Härra Uno Järvela, kes on eesti soomepoiste ühenduse esimees. Kali, koosolijad. Allid soomepoisid, arvu ei saate Soome. 19. augustil 1944 saabus Soomest näkku sõjas võidelnud 1752 Eesti vabatahtlikku Soome poissi Eesti rahvuskomitee kutsel saksa laevaga Warchelanud Hankos Paldiski sadamasse. Selleks ajaks oli olukord Eesti rinnetel muutunud äärmiselt kriitiliseks. Kümned tuhanded eestlastest võitlejad koos paljude teistest rahvustest väeosadega olid kanged laslikult kaitsnud Eesti piiri rasketes lahingutes Nõukogude vägede vastu. Kuigi juulikuus tuli loovutada Narva linn, jäi rinne siiski püsima. Kõige ohvriterikkamad lahingud Eestis toimusid augustikuul. Sinimägedes Nõukogude väejuhatuse poolt rünnakule saadetud 20 diviisi ei suutnud rindest läbi murda ja nad hävitati. Kõikide eestlaste võitlejate sooviks oli sakslaste lahkumise järel Eestis, mis oli juba tõenäoline aidata kaasa Eesti vabariigi taastamisele. Seda kinnitas ka oma sõnavõtus soomepoiste esindajatele 19. augusti õhtul nõmmel Eesti vabariigi valitsuse ja Eesti vabariigi rahvuskomitee nimel. Professor Jüri Uluots. Ta ütles, et soomepoisid on saabunud ainsal õigel ja otsustaval ajal ja tuginedes soomepoiste vankumatult demokraatlikule vaimule ning atlandil deklaratsiooni põhimõtetele, on lootus taastada Eesti riiklik iseseisvus. Saabunud rügement kindlustatakse, killustatakse sakslaste poolt kaheks eri kohtades tegutsevatest pataljonidest. Esimene pataljon suunatakse Tartu rindele, teine pataljon Kehra õppelaagrisse ja 114 Soome sõjakooli lõpetanud ohvitseri viidid Muugale. Esimene pataljon alustab sõjategevust rindel 28. augustil rünnatasi orava talu ja Upastele külapumbast oli venelaste poolt mehitatud tugevate üksustega. Neid toetasid paarkümmend soomusmasinat ja tugev raskerelvade tuli. Kolme päeva jooksul, mil lahing kestis, löödi vaenlane tagasi Emajõe taha, jättes maha hulga langenuid raskerelvastust ja voolilt. Võit oli täielik. Nendes lahingutes langes 34 soomepoissi ja haavata sai 140. Ubast vere lahing, mis lõppes täna 58 aastat tagasi. Oli ju oluline tähtsus sellel lahingus kogu sõjategevusele. Eestis hoiti ära Narva rindel võitlevate väeosade ümberpiiramine stabiliseeritud tartu rinne. See kõik võimaldas paljudel inimestel põgeneda Soome, Rootsi või Saksamaale sest kodumaale jäämine oleks paljudele neis tähendanud pikki aastaid Siberi vangilaagrid või koguni mahalaskmist. Tavatäna avame siin eksis tuba muuseumis, mis on pühendatud Tartu rindel peetud lahingute mälestuseks. See on mälestusmärk kõikidele soomepoistele, kes võitlesid lahingutes nii Soome kui ka Eesti vabaduse eest. Need võitlused on eredaks leheküljeks Eesti vabadusvõitluse ajaloos. Minnes appi vennasrahvale tema raskes võitluses. Oma vabaduse eest. Saime hea sõjalise ettevalmistuse ja lahingukogemusi, mida hiljem kasutasime lahingutes Eestis. Vabaduse eest tuleb võidelda. Jäägu soomepoiste võitlusteed eeskujuks meie tulevastele põlvedele. Tänan kõiki, kelle abil sai võimalikuks selle muuseumi rajamine. Eriline tänu Soome ja Eesti vabariikide valitsustele ja Tartu vallavalitsusele täna. Järgmiseks antakse sõna selleks, et ette lugeda kaitseväe juhataja viitseadmiral kõutsi. Tervitustelegramm. Teil ei ole vaja kiita. Teie teod räägivad ise enda eest. Kui vaja oli tasuda auvõlg vabadussõjaabi eest, ei kahelnud ta suhteliselt appi hõimuvendadele soomlastele, et aidata neil kaitsta kodumaad pealetungiva vaenlasega. Ei tahtnud võidelda Hei, Hitleri, Saksamaa ja Stalini Venemaa võitlesid Soome vabaduse ja Eesti au eest. Jalaväe rügement number 200 lahingulised vaprusest kõnelised tooma toona Soome sõjaväejuhid ja seda keelt räägivad ka teile antud aunad. Ei jätnud Eesti Isamad maha, vaid esimesel võimalusel jätkasite võitlust sama vaenlase vastu. Juba Eestis. Hästi välja õpetatuna distsiplineeritud oli teil täita oluline roll nii 1944. aasta laimist Eestis. Te uskusite Eesti riiki ja võimalusse, et ükskord läbi Pika Hermanni tornis taas sinimustvalge lipp. Tublidele sõjameestele kohaseks olete jäänud tagasihoidlikuks. Ei olnud midagi kuulda nõukogude okupatsiooni ajal, kui teid taga kiusanud teist oli vähe kuulda ka uuesti vabas Eestis Teie tagasihoidlikkusest hoolimata häälivalt teie võitlused tähistamist just järeltulevate põlvede pärast. Muuseum on selleks just õige vorm. Luba tänased Eesti kaitsjad teevad kõik, et olla teie väärilised. Tarmo kõuts viitseadmiral, Eesti kaitseväe juhataja. Muuseumi avamisel viibisid Soome vabariigi peaminister Paavo. Panen peaminister Siim Kallas, president Lennart Meri. Kõrgete külaliste saabumisel palutakse sõna võtma mõlema riigi peaministrid. Paavo Lipponen. Härra peaminister, president. Soomepoisid võitlesid siis kahe maa Soome ja Eesti iseseisvuse eest. Soomel-Eestil viimase maailmasõja ajal ainult üks eesmärk olla iseseisev ja võidelda. Meelak kohtavame hoolivalt seina vahel seda erilaadset mutta. Suomen poja töölistavat maid. Saatuse toritel ajaperioodil erineva, aga soomepoisid on need, kes meid ühendavad. Toona siis me oleme igavesti tänulikud teile, lugupeetud soomepoisid. Võitlesid meie vabaduse eest. Koos teiega, eestlased, oleme ka uhke selle üle, et on olemas selline selline kive, mis aitab paremini luua eesti viidet. Ja soomepoisi teadlik, milline oli tegelik olukord, aga sellest hoolimata nad võitlesid. Ja võitlus jääb ajalukku ühe väärtusliku näitena. Aga nüüd me elame juba uues Euroopas ja mõlemad oleme iseseisvad ja üsna pea oleme siis mõlemad ka Euroopa liidus. Oleme tänulikud teile, veterani, oleme tänulikud teile soomepoisi. Oleme tänulikud teile ka Soome veteranid, et me võime elada vabas Euroopas. Ja koos ehitame südamandarditrooni, kus inimõigused on au sees. Tänud teile võime liikuda siis pea püsti lugupeetud soomepoiss. Ja annan suur aitäh öelda, aga Soome valitsuse poolt selline muuseum on valmis saadud ja, ja selleks oli juba kallima. Härra peaminister, austatud sõjaveterani astutud külalisel. Enne teist maailmasõda oli Soome ja Eesti vahel tihe sõjaline koostöö. Näiteks oli Soome laht võimalik sulgeda kahe riigi suurtükipatarei iive ühise tegevuse tagajärjel ja oli kaabel, mis ühendas neid patareisid. Nii et sõjaväelased tegid tihedat koostööd. Selleks, et tõrjuda võimalik rünnak meie riikide ise vastu. Siis aga, kui asi läks tõsiseks ja sündmused pilved taevas, taevas läksid tumedaks, sündmused hakkasid arenema äärmiselt ohtlikus suunas siis ei leidnud Soome ja Eesti Enda endast piisavalt koostöötahet, et üheskoos tõrjuda seda ohtu, mis meile ühest samast suunast ähvardavalt lähenes. See on kibe ajalooline õppetund eelkõige poliitilisel tasandil. Ja me peame täna sellest õppima. Tänane muuseumi avamine on meenutus Eesti ja Soome sõjalisest koostööst, mis leidis aset inimeste meeste võitlejate tasandil. Tahaksime Eesti valitsuse nimel avaldada. Nendele võitlustes osalesid Soomes ja Eestis kõige sügavamat lugupidamist. Olgu see muuseum lugupidamisavaldus nendele meestele ja olgu see muuseum ühtlasi meenutus meile, et Eesti ja Soome koostöö, millest siin rääkis juba ka Soome peaminister Eesti ja Soome koostöö kõikidel aladel on meile mõlemale eluliselt tähtis ja me peame alati hoidma kõige paremaid suhteid Eesti ja Soome vahel. Täna me teeme seda tihedat koostööd, rajades uut Euroopat, rajades ka uut julgeolekumaailma, kus me seisame üheskoos nende ohtude vastu, mis maailmas ühel või teisel viisil üles kerkivad. Õnnitlen kõiki selle suurepärase sündmuse puhul selle muuseumi sünni puhul, mis on kindlasti väga südamelähedane kõigile, nii siin kohapeal kui kogu Eestis. Aitäh. Nüüd on aeg minna muuseumisse, avada muuseum ja vaadata tutvuda eksponaatide kahtlusi ja välja on pandud. Ma küsin veel, et kui palju siin on eestlasi, kes soome keelt ei oska? Kui me paneme hääletamisele rist kindlasti on, räägi soome keeles. Elamusse enamus soome keele. Samatan kahest. Soome pojad olivad, virulased vabadused JK Talvi eks ole, ja haigena palvelivad Soomel folgis. Suurel norraldan Maria Mia ilmaga. Seletusi jagamas Soome Sõjaveteranide Eesti ühenduse auesimees Raul Kuutma, kes jutustab nüüd neilegi soomepoiste teekonnast Eesti kaitselahingutesse. Noh, suurem osa 90 protsenti muidugi tahtis tulla Eestisse ja siin olid mitmed põhjused välja Pealt muidugi see, et Eesti oli ohus ja meie omased olid ohus. Ja meil oli lootus, et me suudame midagi ära teha, toetada Eesti valitsuste teda panna võimule. Arvamine oli niimoodi, et me tuleme relvadega sakslastele kokkulepe oli hoopis teistsugune soomlastel. Kui tulime ankrusse, siis selgus, et meil võetakse relvad ära, praktiliselt kogu varustus ära, peale vormirõivastuse anti meile paberikotid, kuhu me saime isiklikud asjad panna ja tulime muide Hankos anti veel võimalus, kes tahtis ära jääda, mitte tulla, kas oli ka viimane, tahad Soome pinnal ja see oli viimane paraad ja mul on hea mälestus sellest paraadist. Seal oli peastaabist oli kindraleid, ilusat kõnet peeti, Mannerheimi kästjory oli kiitev. Ja ma arvan, et see vastas tegelikule olukorrale. Me olime oma tööd enam-vähem korralikult teinud. Peale paraadi oli meil aega veel üks õhtu ja, ja pool ööd. Ja me hakkasime tulema varahommikul. Suur vald oli, seal oli midagi 10 või 11, kui me olime Paldiskis, meid ei toodud, Tallinna. Toodi Paldiskisse turvalisse kohta, kus toimus järgmine paraad. Järgmine paraadile Männiku laagris. Seal, õigemini kui ma ei eksi, toimus, toimus kaks paraadi, tähendab, ükskord meid võeti rivisse, polnud õieti paraad, võib-olla võeti rivisse ja loeti meile, kuidas sõnu ja ja manitsus. Jah, ja, ja siis oli ikka paraatlus. Me andsime vande ja loeti ette sõnad ja ja meie need seal on, muidugi järgi ei lugenud. Sest meid oli juba tigedaks tehtud, kõvasti meid ei lastud, linna keelati linna menektora täielikult ära, kui mehed muidugi käisid täitsa massiliselt linnasime linnas siis oli see vormide vahetuse värk, seal tähendab, taheti soomevormid ära võtta ja asendada saksa vormidega sellised asjad. Muidugi muidugi olid vastu, sellepärast et noh, mille me pidime ju erinema sellest Saksa sõjaväest. Noh, lõppude lõpuks ütleme meil need kuued, vahetati ära, aga püksid ja saapad ja, ja mütsi, õnnist asjad jäid ja ohvitseridel jäi täielikult vorm selga. Ja relvi meil ei antud enne kui, kui me olime täitsa rindel, laeti maha rongist mullavere jaamas. Siia saadik oli muidugi veel sündmusid külje pealt kumaid laeti rongile hiiul siis meile pandi valve ümber ja tänu meie ohvitseride nõudmisele Sevalvesisse koristati ära. Ma ütleksin, et townis halvasti esinesid 20. diviisi, tähendab Eesti SS-diviisi mehed, kes olid meie juurde saadetud sinna allohvitserid, noh, nad pidasid meid naguniisuguseks pähe jooksikuks. Aga noh, varsti sai neile selgeks, kes on kes? Jah, ja laaditi meid rongile. Ja ohvitserid jäid juba suurem osa maha ainult need ohvitserid, kes määrati siis nüüd nagu oma postidele, rühmaülematele, kompaniiülemat, eks need olid kaasas, aga teised teid maha noored ohvitserid, see oli esimene niisugune eraldamine. Ja kui jõudsime Kehrasse saagiti, teine pataljon, mis oli juba nii komplekteeritud detalli rongisabasse, teine pataljon, Charliti lahti Kehrasse. Ja ainult esimene pataljon edasi rügement löödi pooleks rohkem kui pooleks, siia tuli ikka 1800 meest, eks ole. Vähemalt. Ja sellest 700 läks rindele, kust sellel rinne jooks? Rinne oli Tartus, tähendab, kiil oli tunginud üle Kärevere silla, mis oli ainult terveks, oli Pravdat mööda tulnud seal paarkümmend kilomeetrit edasi. Esin oli toodud kaks värsket diviisi Pihkvast, kes pidid lööma mereni välja ja lõikama Narva grupi ära. Lennulahingud käisid või õhulahingud käisid peade kohal juba ja, ja ründemürin oli kõrval. Kui meile jagati neid pikki püsse seal ja mida me peale karabiini midagi suurt ei saanud. Mõned kuulipildujad veel, kui ma ei eksi rihma peale kaks kergekuulipildujat ja, ja ida juubeli üks automaat. Ja oligi kõik. Kohe hakkasid huvitavad situatsioonid tekkima, hajutati nagu sina mulle verest särase pataljon ja selle me olime seal, aga kui me läksime sinna tallu, kuhu me pidime nagu jääma ööbima, siis sealt talu õuelt hakkas kõva kisa kostma ja tore naine seal Dariusse siga karjusse. Ja kolm-neli sakslast oli seal oma autoga ja ajasid seda siga autole ja perenaine nuttis ja karjus kõrvale, tiivad tema sea ära, röövivad ära. Meie ütlesime sakslastele, et koristage ennast koos oma autoga siit ära ja syda, jätke siia, need hakkasid muidugi asjade ja siin õiendate ja lükkasime kuulid rauda ja poistel oli asi selge. Nad esimest päeva ei olnud sõjas olnud ja läksidki minema. Viis minutit läks mööda ja, ja tuli kindralinspektor Soodla oma lahtise džiibiga. Temal oli asi ära kaevatud juba ja tema tuleb sinna, ütled poisid, mis te siin tellite. Ütlesime, et ei teinud midagi, et meie lasknud lihtsalt siga röövida, noh täitsa poisid, nii peabki tegema. Nii ööbisime selles talus ära. Järgmisel päeval siis marssisime Tallinn-Tartu maantee äärde laeva lähedale. Meie kompanii ülesanne oli tõkestada Tallinn-Tartu maanteed mööda venelaste tulekut, kui nad peaksid tulema. Olime ööd seal nagu tõkkeks. Vaevumata järgmisel hommikul marssisime sealt rünnaku lähtepositsioonile, tähendab, asi oli mõeldud niimoodi, et need kaks diviisi, mis olid kiiluna tunginud sinna Tartusse. Et nendele anda löök külje pealt selja tagant, seda tegi meie pataljon läbi soode ja metsade tuli see ootamatult vastasele esimene väeosa, mis, mis meie löögi sai, oli, oli muidugi nendel oli see täiesti ootamatus, resolutsioon metsatalu. Vaevalt oli sinna mõni kilomeeter marssisime läbi selle kastuse metsa, sinna eurotalu juurde. Paar-kolmsada meetrit oli seal põllukraav, kus me siis olime lähtepositsioonil ja kuna rünnakule mineku aeg oli määratud kindlasti 11 peale, siis meil tuli oodata tund aega, seal me jõudsime, varem tuli oodata tundaarsel kraavis olime läbimärjad, külmetasin seal kõvasti, tahtis kiiresti midagi teha ja tankihirmu kahe pauguga oli siis ettenähtud seal rünnaku signaal. Paugud käisid siis poistekamp, kes seal ootas, need võis olla üks 500 meest, ma usun, kes olid siis nagu esimeses liinis. Need läksid siis niisulise paraja kiirjooksja tempolasena talule peale ja noh, see asi oli seal viis minutit. Kas teie mehed läksid hooga edasi, tähendab, käsk oli kiiresti edasi minna ja sealt oli Pupasterda ikkagi oma kolm-neli kilomeetrit väljas oli läbi soisel maastikul ja siis pandi juba kõva suurtele tuli peale suurtükioli toodud üle jõe juba ikkagi päris palju tähendab, kolmandal päeval, kui me jõudsime Emajõe äärde siis me saime rätta seal kuus-seitsekümmend, suurtükke, mis olid rivis seal, mis meid esimesel teisel päeval tulistasid. Ja, ja siis me läksime laial rindel sinna külla pikk küla mass, kolm 40 pikk küla, mõtlesime laial rindel sinna soost sinna külla ja, ja siis olin täitsa tihe laskmine, säilitati. Ja seal oli veel niimoodi, et noh, kui me külas läksime edasi talust tallu senise hajaküla selles mõttes, et nad üksikud talud tee ääres pikalt voore peal siis suurt tuld. Me saime seal kogu aeg ja samuti nad tulistasid tankitõrjesuurtükkidest tankidest ja seal oli liikursuurtükk oli ja ja, ja ei ole väga, oli ka noh, päris tihe kontakt seal seal püsib selline juhus, et meie võtsime seal ühe, ühe talude grupi ära või talu Brupi hoonetegruppi. Ja üks venelane nähtavasti ärajooksmisele hiljaks jäänud ja siis pani seal järsku jooksu. Poisid karjuvad, et võtke elusalt kinni, noh, jookseme talle järgi, et kinni võtta, saime juba päris lähedale ja ja järsku käis vürtse tali, endal traadi kurval lahti lasknud, tähendab, nende poliitettevalmistus oli ikka nii tulevad. Et fondi ei annud ennast ja te jõudsite Emajõeni välja ja mitte esimesel päeval. Tähendab, esimesel päeval lõppes asi kupostele küla vallutamisega. Teisel päeval rünnak jätkus. Ja siis meie kompanii oli, ei olnud päris esimesel tulejoonel. Aga suurtükituli oli siiski veel nii tugev, et kui me hakkasime minema ühest põllukraavist edasi oma kompaniiga, siis me saime minna, võib olla 100 meetrit sissi, põllukraav oli, kees meie tara, tähendab, oleksime sinna jäänud veidi hiljemaks. Siis me oleks selle tulelöögi peale saanud. Nii et sõjas on Brick juhus ja õpin küla vallutamisel ja lõppes see päev ära. Ja järgmine päev oli siis minekuni Emajõeni läbi nõelaküla ja nõela külas oli huvitav lugu. Me marsime niisuguses parajeff rännakkolonnis, seal ühel püssi ühtpidi õlal ja teisel teistpidi ja kuidas sellisel täis seal mingisugust niisugust sõjaväelist rivi ei olnud ja ei peagi olema. Muidugi. Ja meiega pani ülem oli nooremleitnant maad temalis reidi ees ja tuleb siit vastu ja mingisugune ohvitsere on seal sees. Tee oli kitsas, külavahe tee, meie ei tõmmanud kõrvale ja, ja tema ei tõmmanud, allus kõrval, aga siis lõpuks ei jäänud muud midagi üle, tõmbas kõrvale, jäi seisma maastikuauto maastikuauto ja ta istusse, mees hüüab, et mis väeosa. Jumal küll, kindral tõusis püsti, seal kindral meelimattali, kindral, see tõusis püsti, käsi kõrva äärde, lasime mööda marssida. Tähendab, meie lahingukuulsus oli tol ajal juba niisugune ja tuli välja, et see oli meie diviisi ülem, kellele me operatiivselt seal allusime. Kindral, žüriin, õhtuks jõudsime jõe äärde ja siis oli piirikaitse rügemendi poolt oli sild juba enne ära võetud. Siis oli niisugune metsa puhastamine seal veel ja sõjasaagi ülevaatamine ja seal oli suurtükid, terve terve rida autosid, tanke. Ma saan aru, et kahe diviisi varustus oli seal jõe ääres praktiliselt metsa jäetud. See oli augusti lõpp, 30. augustil, lõpes Pupastule lahing, kui me nimetame kogu seda lahingut ühe nimega, nii ta peakski olema. Ja 31. oli siis meil niisugune puhkepäev ja meie muidugi imestasime, et meid üle Emajõe viida ja jäätmeTartut ära ei võta. Sest me olime veendunud, et me oleme nüüd niiduvad poisid, et pole muud, kui võtame tartu ära. Muidugi meiega koos. Selliseid seal teised väeosad seal olid valloonid. Balloonide rügement oli seal. Samuti oli seal üks saksa rügementi, teed mööda ründas, aga nemad jäid muidugi Pupast hiljaks paar tundi. Neil oli juba ära võetud, siis tulid. Ja, ja siis oli, Rebase üksus oli seal. Nemad olid, olid seal kuidas ütelda, idapoolses maastikus. Aga noh, ma arvan, et põhitöö tellime siiski meie. Kas meil olid, noh, kaotused olid muidugi suhteliselt väiksed, meil 34 meest surma kogu selle kolmepäevase lahingu jooksul, see on ikka üllatavalt väike kaotus. Haavata sai muidugi päris palju, rinne jäi nüüd septembri keskpaigani püsima, rinne jäi septembri keskpaigani püsima ja tähendab, rinne kujunes välja nende kolme päevaga, eks ole, rebasemehed ja need olid seal nagu Tartu pool rohkem ja seal volitab päris Tartu lähedal. Suurem osa sellest silla peast sai klaariks tehtud, ainult noh, see see raadi osase jäi venelastele. Pärast seda, kui, kui me olime puhanud seal nõela külas ja meie lootused, et lähme Tartut valutama oli maha maetud siis meid hakati ümber formeerima. Läksime amme jõe äärde, küla maa kahjuks enam ei mäleta, kus meil tehti siis niisugune täielik pataljoni ülevaatus. Ja, ja määrati kindlaks, mis meist on siis järgi jäänud. Ja samuti siis ka sama. Kindral žürii on teda ma korra olin juba näinud, see tuli siis rivi ette, jaotas meile raudriste igavese igavese hulga. Kui ma ei eksi, siis need oli üle 40 selle lahingu eest. Ta ise mainis ka, et ta pole ühe lahingust nii palju kunagi veel välja andnud, näitena võib-olla olid natuke odavamaks läinud selleks ajaks ja siis meid viidi rinde reservi, tähendab, me olime luina taga pilkal, seal umbes neli kilomeetrit Emajõest ja seal me olime siis kuni seitsmeteistkümnenda septembri hommikuni seitsmeteistkümnenda septembri hommikul algas tulelöök, mis seal ikka väga tugev, see oli paras katel, mis seal oli siis me olime seal nüüd neli kilomeetrit tagapool ja pidev mürin oli testis nähtavasti kusagil tund aega. Ja siis oli niisugune asi, et trump on ülem, andis mulle mehe kaasa, see oli ka meie küla poiss, Johan jahime ja ma läksin sellega siis vaatama, et mis seal siis on. Süda ei and rahu, klaasi oli nii, nii määramatu olukord, mitte mingit informatsiooni järsku kusagilt ei tulnud, midagi ei tea, aga meie olime koos terve kompanii ühes talus, meiega koos oli veel kaks saksa õhutõrjet, reisijad, automaatkahurid, neljad, olulised 20 millimeetrised, automaatõhutõrjekahurid. Ja läksime meie üks kilomeeter maad jooksevad esimesed esimesed mehed meile vastu ilma kiivriteta ja ilma püssita ja, ja ei, ei jäänud üldse pidama. Meie jutu peale läksid. Need olid piirikaitse rügemendi mehed ja need olid nii ära ehmatanud ja muidugi mehed said surma seal väga palju ja tambiti sõdi. Läksime, läksime ja siis lõpuks saime paarimehega juttu, oli need, ütlesid, et ärge minge kuhugi, et seal on venelaste ahelik tuleb ja meie ei uskunud, läksin ühel pool kilomeetrit, oligi venelaste ahelik vastas. No siis läksime oma talusse tagasi, rääkisime siis selle jutu ära, et asi on niimoodi, et rinnet ei ole enam ideo, kui seal hakkasime natuke sättima, kanti veel suurtükituli peale ja selle tagajärjel saime ikka päris päris palju mehiselt surma emadel ronisime sealt sealt alust ära. Pool kilomeetrit tõmbasime tahapoole, võtsime aheliku seal. Ja siis tekkis niisugune olukord. Lähme vasturünnakule. Kas see oli õige või vale? Aga noh, see oli niisugune moraali küsimus, joosta minema, ilma kaitsta midagi saksa torud olid ka muide veel seal välja peal tulistasid kogu aeg, need olid meie venelaste vahel ja tegime siis selle vasturünnaku. Jõudsime meie talu juurde põllukraavi põllukraavi pärast käis kõva võitlus, võtsime ära nende kuulipilduja. Lasime sellest piki seda põlluravis ja see lahing käis seal üks tund või poolteist, aga meie meie sinna välja peale päris palju tollal siin ära sellepärast, et ümberringi talus müra ära juba tähendab väeosad läksid mööda, teised olid taganenud. Umbes 100 meetri peal olid venelased hoonetes positsioonidel, tulistasid pidevalt seda välja. Nii et sealt tulin isegi tagasitõmbumise oli väga suur tegemine ja saksa patareid, no lihtsalt ei saanud ka sellepärast eluga sealt ära tuldud, et ta oli võimatu välja tulla ära nende patareide pealt ja nad lasid nii kaugele laskemoona ja surid sinna tõmblisti tagasi. Jah, siis me hakkasime taganema. Me ei olnudki nähtavast päris ühes grupis, me olime juba paaris kolmes grupis, Company oli nii palju remondi järgi oli. Ja siis oli selliseid olukordi, kus, kus sattusime täitsa kõrvuti venelastega tulema. Me jõudsime ühe künka otsas oleva taluni, meid oli umbes kolm-nelikümmend, meest selles grupis. Hirmus janu oli. Muide palav päikesepaisteline päev oli, jõime seal raevu, et järsku keegi märkab, et kolonn venelasi tuleb. Talust metsani oli üks 500 meetrit, selleks, et metsa pääseda, oli vaja kindlasti peatada, serval on sellepärast, et kui ta oleks jõudnud sinna künka kõrgeima osani siis oleks väli olnud täiesti peo peal ja sealt pole ükski mees tulnud. Oli vaja kiiresti otsustada ja ja mina sain ühe teise mehe endaga kaasa selle sama mehega. Me jäime sinna heki äärde siis pidama seda kompanid. Ja teised panid siis sinna metsa poole jooksu, kasutades seda surnud tsooni, mis seal oli. Meie siis koristasime seal oma püssidest lasta, niipalju kui jõudsime viie minuti jooksul ja tekkis tõesti see, mida me soovisime, selline olukord, tähendab, kompanii võttis lahingupositsiooni, panin korralikult oma kuulipildujat teid ülesse ja kukkus laskma, mõtlesin, et jumal teab, mis nüüd kampsel talus on. Ja tõmbasid nii et kuuse krõbisesse okkad tulid meile kaela. Me roomasime siis sealt talust ära, jõudsime samuti sinna surnud tsooni, panime jooksu. Jooksime metsani välja. Aga osa neid mehi tuli nähtavasti venelasi, sihtisin talunikule, Natalitatena laskmist ei ole. Ja enne, kui me metsa jõudsime enne välja tuli ikka tappev tuli peale, aga lendasime mõlemad. Jõudsime sinna metsa äärde ja, ja seal oli üks meie kompanii poiss istus mätta peal, kes oli saanud haava ja püüdsime siis teda lohutada, et katsume kuidagi ära vedada, ta ütles, et ärge poisid, jama, sellest ei tule mitte midagi. Väljadel surete minuga siin koos ja ta võttis, tal oli püstol ja võttis selle kohe püstoli ja lasi endale balangurbalt siis jäise kangelane meistrile mättale. Kui me räägime nendest, kes oma elu Eesti eest ohvriks tõid, kirjutab soomepoiss professor Vello Salo kerkivad kõigepealt silme ette, lahingutes langenud. Ent elu on näidanud, et paljud soomepoisid andsid oma eluga muul viisil. Isiklikult loodan, et igaüks meist ohverdab oma elu kodumaa eest, ükskõik kus ta ka ei asuks, mis tööta ka ei teeks. Nii mõnigi kord paistab, et Eesti eest elada on palju raskem kui eesti Est surra. Ent täna meie muuseumi avamisele mõeldes kirjutab Vello Salo esitaksin lihtsana näiva küsimuse. Kuidas surid kodumaa pinnal need, kelle surma otseseks põhjuseks oli soomepoisiks olemine. Räägin ikka neist, kes olid Eesti vabariigi kodanikud, kuid teenisid Soome armees. Mõned neist surid soome, teised juba saksa mundris kolmandat metsavennana neljandad, vangis. Suremise viis oli nii mitu, et vastus pole lihtne. Hakkame loetlema. Langenud lahingus relvaga käes surnud lahingus saadud haavadesse ka uputatud Hospital laeval mõõra surnud sõjaväeteenistuse ajal õnnetuse jalgala plahvatus, haiguse või muu sellise tagajärjel kadunuks jäänud sõjategevuse ajal langenud pärast sõda metsavennana arreteerimisel ja nii edasi. Surnud sõjavangis või vangilaagris. Alajaotusi tuleb teha ajaliselt nii üritangi vastata küsimusele, kui mitu soomepoissi sai surma teise maailmasõja ajal kodumaa pinnalt. Kõigepealt pean ütlema, siiani on teateid 110 relvavenna kohta, kuid tõenäoliselt oli neid rohkem. Praegu puuduvad meil teated 168 mehe osas. Suur hulk neist võis surma saada teise maailmasõjakeeristesse. Ootame ja otsime teateid suuremates lahingutes langenute, st on meil need kindlad andmed. Tupastu res 23 pilkal 13, Erno operatsioonides üheksa, üheksa nõelal kaheksa. Tartu rindel, kuid koht Pole teada viis, Jõgeval neli Lohkvalgolm kokku 74 meest. Mujal langes veel 13 kõiki lahinguis langenuid, ühtekokku seega 87. Haavadesse suritajale kapten pärli nivel aul mitt, iidnurmorgmets Salumäe ja selge veer niisiis vähemalt seitse meest. Võib arvata, et peale selle hukkus määral veel kaheksa Tartu rinde haavatud kuid kuna nad ei hukkunud Eestis. Kindlaid andmeid neist ei ole. Haigusse surid kolonel Henn-Ants Kurg ja luureolev Leius. Juhuslikust püstolilasust sai surmava haava luure. Hendrik Kallaste. Luure valdu Hiiemäe uppus haavatutena Tartu rindel kadunuks Ants parra, Gunnar Reiman ja Sven Randloo. Eesti piiril olevat kadunud Eevalt Lille nägi arreteerimisel olevat otsa saanud Ilmar-Erik, Joonas, Karla Jäätma, Eevald Ots, Toomas Rütman, metsavendana Kalju Arpo ja Tarmo Undla. Tallinnas olevat langenud Ülo Tammeväli mürsukillust Lembit merendi lasula mõisa juures Arnold Tammkokkuvõttes. Võime öelda, et aastatel 1941 kuni 44 Eesti pinnal surma saanud soomepoistest on ajaloo toimkonnal kirjas 110 nime. Neid oli küllap rohkemgi, kuid praeguseks ei ole selgunud rohkem nimesid. Selgitamist ootab tervelt 168 poisi saatus. Võib arvata, et päris mitu neist elasid vale nime all, mis teeb nende käte leidmise raskeks. Mitmeid võisid sattuda Siberisse või jõuda läände, kummaltki poolt pole neid kerge kätte leida. Esialgu vajaksime täpsemaid andmeid ka nende kohta, kes peaksid olema surnud kodumaal. Tervelt 10 mehe puhul ei ole meil veel õnnestunud teada saada nende surmasaamise kuupäeva ega lähe muid asjaolusid. Eriti oleks vaja täiendavaid andmeid nende 13 kohta. Kaljo Arpo Heino itter, Karla Jäätma, Valter Kaljumäe Eevald Lillemägi Eevald Ots, Ants parra, Neeme Põder, Sven Randloo, Gunnar Reimann. Vilja, suvinõmm. Ülot Tammeväli Tarmo Kundla. Kes neist kuulnud, helistage palun telefonil kuus null viis viis null neli null 605 50 40 Vello Salo või kirjutage Eesti raadio aadressil. Tallinn, Gonsiori 21, sihtnumber 150 20 saatesari kirjutamata memuaare.