Elu on näidanud, et rahvas saatust ka traagiliselt kujundanud kuupäevad siis sündmused kipuvad oma tähendust kaotama ehk koguni ununema. 1940. aasta juunit, meenutab kolonel Sven ise toona kooli Novor. Mina olin just sel ajal. Noh, meil oli kool oli lõppenud. Riigikaitse eripäevad olid lõppenud, spordivõistlused olid käidud siin koolidevahelised ja, ja igal pool ma olin nii-öelda kuidas öeldakse ninapidi juures ja nende Rigatšeri päevade ajal. Meil oli niisugune eri eriprogramm, ka kindlustööd ja pioneeripioneeritööd, mis meile demonstreeriti, oli Männiku polügoonil ja sinna tuli ka Laidoner. Ja sellest oli minul säilinud foto, millega keegi minu koolivendadest ilmselt tegi. Ma ei tea, kes, aga see foto. Ma leidsin ta Ameerikast oma ema ema asjade hulgast surnud ema asjade hulgast, keegi ei osanud sellega midagi peale hakata, aga praegu selle suurendus on Laidoneri muuseumis. See on vist viimane foto, kus Laidoner oli veel. Ütleme vormis ja, ja kindral lina ja sõjavägede ülemjuhataja ja ülemjuhataja, ta käis meid seal vaatamas, viis meid kohale nendes nende neid kindlustusi ja mis seal oli õppeotstarbeks ehitatud, näidata, kuidas neid asju tuleb teha ja selgitas meile põhjalikult kõike, mis seal on ja kuidas, kuidas kasutatakse. No aga, aga nüüd mõned päevad hiljem, oli ju see kuulus 16. juuni ultimaatum õhtul, hilja, ma tulin, just, vist olid spordivõistlused Kadrioru staadionil tulin õhtul hilja koju, kedagi kodus ei olnud, mul, omaksed olid läinud sõnaga linnast ära maale. Ja mina olin üksinda veel linnas. Valmistasin ka ärasõiduks, aga õhtul kuulasin uudiseid, seal oli siis uudiste lõpus teade, et toimub valitsuse istung, erakorraline istung ja äge aparaatide juurde tuleb selle kohta eri Teale. Ja tuligi eriteade ja sellega, kui ma ei eksi, tuli ka sellega koos uluotsa sellele selleaegse peaministri sõnavõtt, lühike sõnavõtt, kus ta teatas, et. Nõukogude liit on esitanud sisuliselt ultimaatumi sisu. Me teame vägede piiramatu sisselaskmine Eesti alale mitte enam piiratud kontingent, aga nad varem nimetasid 28. septembri 1939 sõlmitud lepingu alusel, kus nad tulid baasidesse, eks ole, seal piiratud kondingigimisega arvuliselt formaalselt piiratud. Noh meie, neid ei saanud ju lugeda, kui palju sina tulid. Aga siis oli piiramatu hulk, mis tähendas okupatsiooni, see tähendas sisuliselt koguma okupeerimist, tulid robinal üle piiri. Nad tulid hommikul, seitsmeteistkümnendal, seitsmeteistkümnendal hommikul oli see tähtaeg, tähtaeg oli väga lühike, mõned tunnid, üks öö tegelikult ja valitsus pidi selle aja jooksul selle asja asja siis otsustama. Valitsuse otsus oli, et ei ole muud võimalust. Tuleb siis sisse lasta. No see on eraldi teema. Ma hüppan sellest võimalikult kiiresti üle, seepärast päev hiljem toimusid teised asjad, mida ei ole, mida ei ole minu arvates üldse puudutatud, ma näinud midagi kunagi, kunagi ma mingis saates või kirjutises leidsin või kuulsin mingisuguse viite sellele asjale nii et, et noh, see oli mulle tõendiks, et see asi siiski toimus, et ma ei kujuta ette Asi oli selline, et ma olin 21. kuupäeval. Selle kuupäeva tähendust teavad kõik eestlased, see oli see päev, kui Tallinnas toimus sisuliselt riigipööre. Kui Eesti seaduslik valitsus kukutati ja asemele määrati nukuvalitsus ja tehti igasugust muud tingeltangel, et mis, mis muidugi tekitas väga suurt ärevust. Mina olin sel ajal, mul oli üks, üks koolivend, kes oli, kes oli Võsul oma perekonnaga, neid oli seal üüritud mingisugune suvituskoht ja meil oli. Sõitsime temaga sinna, et oleme seal mõned päevad ja siis ma sõidan edasi. Õhtul oli veel seal Võsul kusagil poes endale toitu ostmas ja poerahvas rahvast tuli sinna palju igast suvitajaid, need kõik väga ärevil. Tallinnas on toimunud midagi väga hullu. Ja ma täpselt ei teadnud keegi, mis seal, mis seal toimunud olid jälle seda teadjaid riigipööre oli toimunud. Ja järgmisel päeval siis see oli 22. hommikul ma sain ühe ühe veoautoga Tallinnasse, kõik need bussiliiklust ja need olid sassis ja segamini. Mingit mingit noh, niisugust ütleme regulaarset regulaarset ühendust ma ei leidnud ja sain veoauto kabiinis siis nii-öelda päästsin Tallinnasse, Tallinnas oli pilt niisugune, nagu ta oli. Kõik kasarmud ja kooli ajad ja kõik olid hõivatud vene vägede poolt, igal pool seisid vene sõdurid, kiivrid peas ja vintpüssid seal oma vene tädiga seal. Jalal ja soomusautod seisid siin ja seal igal pool üks tänavanurkadel. Ja vene vene vägesid liikus küll jala küla autodega, küll hobustega, igal pool. Nad olid alustanud liikumist, nagu me teame See on nüüd olnud mitmetes saadetes, Laidoner pidi kohtuma Vene vägede seal juhtidega Narvas. Aga kui ta sinna sõitis, siis juba tee peal kusagil paarkümmend kilomeetrit Tallinna poole, juba väed tulid, tulid vastu ja pikki-pikki maanteid. Siis no. Mitte enam koondrivis, vaid avarivis või lahingurivistuses, eks liikusid mööda põlde ja heinamaid seal, ütleme Tallinna poole. Need protsess algas olenemata sellest, kas tähtaeg oli juba kukkunud või, või Laidoner oli seal saanud kontakti nende vene vene tegelastega. Või ei olnud, see oli lihtsalt okupatsioon. Realiseerus ja õhtupoole nad olid siis jõudnud Tallinnasse. Ja hommikul, mina olin siis ka Tallinnas enne lõunat. Isa, mul oli ka. Tulnud tulnud linna ja linnas valitseb täielik tohuvabohu. Need oli moodustatud niisugused arro Rahva omakaitse, noh niisugused ütleme, asotsiaalsed elemendid tegelikult, keda värvati, siis sinna pandi punased lindid käiste peale ja ja anti neile relvad kätte. Osalt sõjaväe käest ära võetud relvad. Nendega nad siis käisid mööda linna ringi ja otsimas Porfoisid ja, ja kes siis valvamas või formaalsed valvamas, teised jälle rüüstamas kauplusi ja nõnda edasi. Rahval oli isaga sellest juttu, tema oli vene revolutsiooni ajal olnud Venemaal. Ta ütles, et see asi lõpeb mõne päeva jooksul. Nõukogude võim paneb korra majja, kui ta näeb, et võim on tema käes. Sellist sellist. Nagu venelased ise ütles, et tema ei luba, see on täiesti selge, nii ta oligi. Et nõukogude võim pani ennast maksma seda teed, et tekitas korralageduse kõigepealt ja siis takistas takistas korra hoidmist, eks ole, ja mingisugust ütleme võimu kasutamist ja kui see oli siis sama tulemuse andnud, siis lõpetas asja enda kasuks. Nii, see oli siis 22. 22. liikus ka liikust kohe jutud, olgugi et ametlikult ei ajalehtedes ega, ega, ega raadios kusagil sellest sellest juttu ei olnud. Tallinnas olid toimunud mõned kokkupõrked ja üks oli siinsamas, 21. siis ta oli algkool, keskkool ja siinsamas praegu meie raadiomaja kõrval. Seal oli, sinna oli majutatud meie sidepataljon ja seal needsamad Rootegelased, eks ole, tahtsid sealt relvi ära võtta, meil oli omal juba relvi, saab relvadele, võta sidepataljonile, Raua tänava, Raua tänava kooli, Raua tänav, algkool, seda nimetati pöörlemisega, noh, tal oli vist mingi number ka Eesti ajal, nendel oli, olid numbrid, aga, aga Raua tänavakoristaja kutsuti. Meid oli 21. keskkool, mis tänapäevani. Ja seal tekkis, toimus tulevahetus, lasti maha, siis vahisõdur, kes ei tahtnud tegelast sisse lasta. Ja, ja siis ta oli väljas, temale tõttas appi, nagu siis räägiti, eks allohvitser, aga temagi lasti maha ja kuuldavasti vot seda ma ei tea, kas keegi on, keegi on seda kusagil rääkinud. Laskja, eks ole, üks naine, kes oli roninud ühe, seal olid viiekorruselised majad, suured kõrged nelja viie korruselised majad siin ümberringi maja katusel lasi. Ja sel ajal juba sidepataljoni mehed olid oma oma relvad ka käiku käiku lasknud ja. Mis selle tulemus siis oli, noh, täpselt keegi neid lugenud ei ole, seal oli muidugi siis nendel punapartisani tal siis kindlasti kaotusi ka. Ja see naine olevat katuselt alla lastud. No mina seda olen ikka kuuldud juttude põhjal, sel ajal kuuldud jutu põhjal võin rääkida, ma ise ei näinud seda. Aga nüüd oli huvitav see mina ühe klassivennaga, Roland Henriksson iga. Käisin linnas ringi, tutvusime, tutvusime olukorraga. Ja tuli üks noormees meie juurde, niisugune intelligentne noormees, pikka kasvu ja soojust Viru tänava nurgal, seal Pärnu maantee Viru tänava nurgal, seal, kus see buss, väike purskkaev on. Ja küsis, kas, kas te tulete ka meeleavaldusele. Missugusel meeleavaldusele meeleavaldus meid, meid ei huvitanud meeleavaldused, mida siis igal pool tehti, mine tea, eks ole, satud ka sinna punti, kui seal pannakse ka punane lint käe peale. Ja mis meeleavaldust ta ütles, et kas te ei tea. Kadriorus toimub meeleavaldus Eesti vabariigi toetuseks, mida ta ütles? No muidugi otsekohe, lähme. Ja, ja siis sealsamas trammipeatus, hüppasime trammi ja sõitsime Kadriorgu. Kadriorus oli, kogunemine oli, oli selleaegsel kontserdiväljakul seda kontserdiväljakut kahjuks enam ei ole seal üks risustatud ja lagastatud piirkond. Aga noh, üks kümmekond aastat tagasi ta oli mingil määral küll korratuna olemas ja seal toimus suvel igal õhtul või tihtipeale toimusid kontserdid, seal oli siis kõlakoda ja, ja kõik oli, kõik oli nii, nagu nagu pidi solid istepingid ja sinna mahtus terve kontserdisaalitäis rahvast kogunes alati rahvas ja sel päeval oli ka kontsert. Sillamäe läksime. Aga enne kui sinna jõudsime, tuli, tuli vastu. Meie üks kuulsamaid spordimehi. Eesti parim suusahüppaja, Eesti parim slaalomi sonomist. Tuntud purilendur, tuntud karikaturist ja veste vestlete kirjutaja, seesugune afelletonist ja Eesti parim mootorrattur. Oskar, väljamann, Ove vältima Ellemann Ove oli tema temal karikatuuride peale, tema signatuur oli Ove Oskar väljamann ja no kõik tundsid teda, eks ole, tema mind ei tarvitsenud, tähendab muidugi. Aga me teadsime, kes ta on ja tema otsepöördus meie poole. Ja ütles, et, et meil on praegu rahvast liiga vähe. Käige korraks linnastike tiir peale, kutsuge rahvast veel ja pistis mulle viiekroonise pihku, see oli küllalt suur rahasel sel ajal. No minul seda tarvis ei olnud. Täitsa võtke takso ja kohe sõitke, sõitke linna ja tegi seal tiir peale rahvast siia. No parajasti tramm läks, läks mööda seal sellel Poska tänava käänakul aeglustas sõitu ja suvel trammid sõitsid kolme vaguniga, viimane oli see kontvagun täiesti lahtine. Vagun, mis nüüd on üks üks jäljend siin vis trammiaastapäeval, seda näidatakse ka vahest, mida need olid jäänud seal sääski, hobused vedasid. Noh, eks ole, ei olnud, elektritrammi, ei olnud mootortrammi. Aga hobu hoburaudtee, see oli veel tsaariajal, eks ole. Ülemöödunud sajandi lõpust, need, need vagunid olid säilinud nii Tallinnas kui, kui, kui Helsingis olid täpselt samasugust ja nad toimisid täpselt ühtemoodi kui tipp tipptunnid, siis need sõitsid ka eriti suvel, kui palju rahvast liikus. Talvel need lahtistena oli halb kasutada, sellepärast külm, eks ole, kes tahtis sinna istuda. Aga suvel nad väga mõnusad. Ja hüppasin trammi peale astmelauale ja kohe sinna olin mõne minutiga, olin linnas 10 minutiga ja tegin tiiru linnale peale vanalinnale ja vaatasin näo järgi, kes neist viisakamad inimesed olid, tegin, tegin juttu ja, ja teatasin, mis sünnib ja et kui vähegi aega on, siis minge sinna. Ja oleksin siis, ega, ja siis oli juba seal kontserdiväljakul, oli, oli, oli väga palju rahvast, kõigepealt seal kontserdirahvas, terve see on, ma arvan seal, kus korralikus kontserdisaalis seal kindlasti üks 500 või rohkem inimest võis olla neid kontserdikülastajaid. Ja siis oli sinna kogunenud, no raske on ütelda, aga ma ütleksin niimoodi. Pluss-miinus 300 ringis nishi noori mehi, kes, kes juba teadsid asjast, kes olid sinna kogunenud, selle jaoks just meeleavaldusest osa võtta. Ja no noorsugumehed, noored mehed sel ajal sõjaväeliselt välja õpetatud. Seal ei olnud muud midagi, välde tuli ette, seal oli paar meest veel, ma ei mäleta, kes need olid temaga koos. Ja keegi andis käsklused neljakaupa Joonale kogu läks paar sekundit nagu, nagu sõjaväes käib kogu see täiesti amorfne seltskond oli neljakaupa rivis. Näoga lossi poole. No loss oli natuke kaugemal. See kontserdiväljak oli täis poolsada, seda on laste lasteparki, mis nüüd on kõneks olnud ka seal, ütleme vahepeal kehte, miks bassein ja iluuisutajate mingisugune Tritsurada. Mis nüüd on ära lagunenud, ära põlenud, seal ma ei tea, mingid raamid on veel järgi. Ja. Ühesõnaga, enne tennisehalli oli see oli see kontserdiväljak ja seal Lasnamäe poolses küljes sinna, kus tuleb praeguse kunstimuuseum. Keegi võttis sõna, ma ei mäleta, kas oli Veideman või teine tegi teatavaks, milles asi on. Sündmust oli teada ja ettepanek oli seesama rahvas, kes seal oli, läheks kolonnis mööda Narva maanteed linna ja linnast siis tänavate ääres seal palju rahvast, eriti Kadriorus. Rahvas liituks sellega ja tuleks niisugune suur demonstratsioon ja manifest, statsioon eelmisel päeval toimunu vastu, ütleme nii. No kõik olid muidugi sellega päri selleks valmis aga enne seda siis viidi sõnum presidendile, president oli siis Kadrioru lossis, mitte mitte selles administratiivhoones, mida praegu lossiks kutsutakse, ikka päris lossis oli tema, tema nii-öelda residents. Ja see delegatsioon läks sinna kaasas oli üks suur kimp liiliaid sinimustvalge lindiga kokku seotud. Hästi suur, suur. Ja. Ma mäletan, mis hetkel kui rivistati või kui nad läksid, arvatavasti kui nad läksid sinna presidendi poole. See oli ka korraldatud. Tähendab, kontsert pidi toimuma kontserdil väljakul ja orkester oli Nikolai Kolk Schmidti juhtimisel juhatusel oli valmis kontserti andma selles kõlakojas töölismuusikajuht ja kui ma ei eksi ja, ja mis te arvate, mis ta siis mis orkester mängis, orkester, põhjalaagrit põhjalaagrihelidega siis delegatsioon marssis, marssis sinna lossi poole, aga kogu see rivistus kaks-kolmsada 400 meest, palju, palju see oli, ei oska öelda. 300 ringis, ma ütleksin nii, noh, ütlen mälu ja tunde järgi on ikka nähtud neid rivisse. See seal anti vabalt ja see seisis siis seal lihtsalt ootas. Ja kontserti ei toimunud, kogu kontserdirahvas kogunes ümber. Võttis ka nagu osa sellest sellest sündmusest, orkester ootas ka. Ja siis, kui nad tagasi tulid, olid jätnud siis need lilled presidendile. Päts oli president ja ütlesid niimoodi. Andsime presidendile edasi meie kavatsused. Tervitused, poolehoiu. No umbes nii. Aga president tänas meid, aga. Keelitas mitt minemast. Linna rivis. Ta ütles, et tal on kogemusi ja see toob kaasa ainult täiesti asjatu verevalamise. Tähendab selline selline rongkäik ei jõua linna, seal on väed vastas ja löövad ta laiali nii või teisiti ja, ja seal on kindlasti Verde ohvreid. Ja muidugi paljusid, siis pannakse kohe kinni ka. Tegid ka otsuse, et presidendil presidendi soov ja ja seisukoht tuleb arvesse võtta. Teeme nii, lähme laiali? Jaa, jaa. Edaspidi siis näeme, oleme valmis. Siis lauldi, kaks laulu, ma arvan, nii, tükk ühte lauldi enne enne seda kogu seda asja algamist, kui rivistus oli kogunenud. Ja need jutud olid, olid räägitud. Ja see oli, see oli niisugune, sel ajal väga tuntud, teda ei ole enam kuulda olnud. Eesti rand ja saared, mis tervist, eesti rand ja saared, vana vaba kodumaa ja nõnda edasi. See oli kõigele tuntud inimestel laevas laulda, see oli nii, tuli nagu koorilt kõvasti ja siis enne kui laiali mindi, lauldi veel ka sel ajal väga tuntud laulu, ilusat laulu, mida praegu ka kahjuks kuulda ei ole. Vist ükskord kusagil olen juhuslikult kuulnud mingisuguse muu programmi sees. Me võitluslik sinimustvalge sõnad olid istme võitluslipp, sinimustvalge aate kõrgusse näidaku teed, lehvilevisa palge, süüta südame suitsuleek. Need olid sõnad. Se lauldi ära ja mindi laiali. Ja seda sündmust. Ma olen rääkinud paljude inimestega, inimesed mõnikord isegi on kuulnud või teavad midagi, aga nad ajavad segamini ühe teise sündmusega, see oli hiljem seal juba juulikuus, kui toimus Eesti-Läti jalgpalli maavõistlus Kadrioru staadionil, sellest ka, et Kadriorus toimus ja seal toimus, toimus niisugused asjad ja, ja nõnda edasi ja Veldewan olevat olnud seal, mina seal ei olnud. Sellest ma kuulsin hiljem. Noh minu tuttavatest on seal minu treeningkaaslane poksija Anton Raadik, kes olevat olevat seal siis kõvasti Punase käesidemega meeste vastu, kes alguses katseliselt korda majja lüüa olevat siis seda oma Euroopat kõvemat rusikat tarvitanud ja räägiti, et need olevat hirmuga isegi ruttu-ruttu oma käe-silma maha kiskunud ja katsunud niimoodi vältida seda karistust. Aga Raadik raadikule midagi juhtunud nähtavast sellest sellesse juttu ei olnud, aga Velda mannil muidugi räägitakse, et ta oli ja et ta olevat pärast seda kinni võetud, temal seal üks organisaatoreid oli, neil, temal maksis hiljem oma eluga selle ja Veidemanni kohta oli ka üks legend. Kas legend, legendiks ta, võib-olla tal võib tõepõhi all olla, aga võib ka mitte, aga legendid on niisugused asjad minu arvates. Mis tagantjärele räägivad tõtt rohkem kui mõni ajalooline dokument. Nimelt räägiti väga palju sel ajal sellest, see oli teada, et Veldamann vahistati sügisel, ta oli juba läinud suve jooksul kadus, ta olevat olnud selle jutu järgi või selle legendi järgi ta olevat olnud Riias mootorrattavõistlustel veel suuremad võistlused, mis Riias toimusid ja muidugi seal ka mitut esikoha, nagu ikka. Aga tal oli Tal olevat olnud siis omasele mootorratturil, soni, nahk, nahk, ammuse nahkjope, selle alla oli oli seotud Eesti Eesti sinimustvalge. Ja kui ta läks auringile, ta tõmbas selle sealt välja ja sõitis selle sellega siis selle auringi ära ja sealt oli kohe ära viidud nisugune jutt sel ajal käivis. Kas see on tõsi või rahva väljamõeldis, aga see näitab, mis mees ta oli, mida inimestest arvasid. Ja, ja ma arvan ka, kui see, kui sa isegi jutt on kellegi väljamõeldis. Väljamõeldis näitas seda, mida inimesed lugesid õigeks, millest nad, nad ütleme, selleaegne rahvaluule siis oli see, mis, mis tegi sellest mehest siis selle, selle sangar, kes ta tegelikult oligi. Temast on kahjuks väga vähe juttu olnud ja noh, kogu see teema on, on tänapäevaks ei paku enam kuigi palju huvi ja, ja need asjad on jäänud jäänud nagu ütleme udusse aga mitte unustusse. Jahmitte unus. Ma arvan nii, et midagi on jäänud. Jaa, praktika näitab seda, et niisugustel juhtudel võib toimuda teatud psühholoogiline psüühiline tagasilöök, rahvusel, inimestel, rahval aga mingisugune üks või kaks põlvkonda hiljem ta lahvatab jälle välja teatud situatsioonis. Noh, meil ei ole tarvis väga kaugele tagasi mõelda, siin 12 15 aastat tagasi me nägime, mis toimus. Hiljuti trükitud auraamatust teises maailmasõjas langenud eesti vabadusvõitleja eile Pro Patria leiame Johannes Mandre nime ja nime järel reamees sidepataljon langenud 21. juunil 1940 Tallinnas Raua tänava koolimajas. Suurima tõenäosusega oli ta esimene Eesti kaitsel langenud sõdur. Selles suures heitluses, mis peagi haaras kaasa kümneid tuhandeid mehi. Teise surmasaanu nooremseersant Aleksei männikuse nimi, auraamatus puudub praegu veel. Reamees mandri põrm viidi 23. juunil sõjaväehaiglast raudteejaama kodukanti saatmiseks. Hüvastijätt jäid jaamas oli inimest poolsada, teiste hulgas kaheksa sidepataljoni vormis sõdurit. Aga siis hakati kutsuma inimesi pagari tänavale, augustis-septembris, novembris Ki, veel korraldavad NKVD nooremleitnant uda Low ja sama asutuse ametnik Isakov ülekuulamisi. Kas ARK saadeti teele sõjaväeliste auavaldustega, kes kutsus kohale ärasaatjad? Peasüüdlaseks osutub omaaegne tuntud motosportlane ja karikaturist Ove Oscar Veldemann kelle süü seisnes selles, et ta asetas kirstule lilled. Et ta ütles, see sõdur langes isamaad kaitstes kellelegi ettepanekul lauldi, puhake, paremad pojad. Aga see oli juba rahvuslik meeleavaldus ehk julgeolekukäe väänate keeles kontrrevolutsiooniline kuritegu. Ajaloolane kaupu teemant on Eesti riigiarhiivis leiduvast toimikust selgitanud ka kurbmängu lõppu. Ove Veidemann saadeti erinõupidamise määrusega detsembrist 1941 10-ks aastaks sunnitöö laagrisse kus ta suri paar päeva enne järgmise aasta jõule. Kuid kurjalt ülekohtune aeg algas võõrriigi okupatsioonivägede saabumisega juunis 1940 meenutab sidepataljoni mees Egon Otar. 16. juuni pühapäeva õhtu oli meil parajasti ja väga ilusad ilmad, nagu nad enne sõda olid põua, sest suved olid meil rahulikult, saak, nad valla, istume äkki vaatame nagu päris rahulik, ei, oled garaasi lükanduksed lahti, tsiklimehed sõidavad, et kuhu kurat hakatakse sõitma, eks ole. Ja selle telefoni keskjaamas pärast saame teada, et lähevad ohvitserid järele. Ja nii see asi oligi, õhta veel seal, loen loendist ja ka ei ole veel midagi teada, enne kui kell 10 siis raadiost ütleb, et tähelepanu, et umbes tunni aja pärast avaldame riiklikult väga tähtsaks. Ja kell 11 tulebki teadet ja arst on leppinud kokku, et Nõukogude väed tähendab ta. Punaarmee üksused tulevad Eestis, aga kas ka Tallinnas ei olnud meile veel selge? Hommikul juba tuleme, vaatame, mida teeb taevas juba esimesed lennukid lendavad, tegid katust, esimese tulid kõrgele, siis tulite, madallennul tulid vall, esilennukid Maanso suures kaares miinisadamas. Niisugune nuga ärevil, aga meie läksime päevakorra kohaselt edasi. Marsime siis õppeli õppustele ja vaatama, et seal oli 10-st pataljoni sidepataljoni altmäe pealt paistab ilusti, kus need mees seal kolivad juba. Ehk meil, Joosep, käskjalg järele teatu tuleb tagasi minna ja õhtuks peavad olema ruumid tühjad. Aga muidugi kahju oli, meil olid väga head seadmed, olid, eks ole, ja kõik toitekaablid, toitekaablid, et saada kätte need seadmed tuli kasvõi kirvega purufeldudele. Õppeklassides õppeklassides saame kolm õppeklassi, oli raadio ja telegraafi ja telefoniklassid. Niimood olid lood ja õhtuks kell seitse oli meil siis asi paigas, olid ruumid tühjad. Kell seitse. Grupp ohvitsere, Reino kapten Rein Loli kompal ülem. Seisame hoovi peal, salla kuuleme, kui üleval pildil keel hakkab teat, mootorite põrin, hakkab tankroomikute lõgin. Kõik läks nii vaikseks, ümberkaudu, liiklusvaipu vaibub, vaibus maha. Esimene tank, siis tuleb juht, antaks luugid kinni, kobamisi tuleb mäest alla mäeveeru siis orienteeruda, siis sõidab üle tee, auto-tankirügement oli teisel pool teed sõitsid sinna väljakule robinal tulema, 15 minutiga oli väljak soomukit täis. Vaatasin Reino seisis nii mõtlikult, oli vabadusse aegne ohvitserina oli paha, oli vaadata, kuidas tulevatel hommikul olime juba kõik juba ära kolinud, kõikul koolimajas siis kõik ära, mis meil oli, oli hoovi peal hunnikus aasta tagasi minema, see oli juba siis hakkas juba 21. ja seisame rivisa hommikul, õelased andmeil on korraldus niisugune. Täna toimub Vabaduse väljakul toimub mingisugune rahvakoosolek, kus võite vabalt tehnilised vaba sõdurid võivad osa võtta, aga see ei ole soovitav. Aga keegi meist ei läinud ka midagi toimuma, õhtu ainedki peale kella kuut seal. Ja siis äkki kuuleme, et väljas on niisugune Suneleminegad aknad lahti, suvine aeg, vaatame. Grupp punase lindimehi kipub vägisi tulema sisse. Tuunimasi lase muidugi, tuunimist kutsub vahtkonile vaht tulema ka kategoorias. Saagused. Siis tuleb korrapidaja ohvitser. Ei siis ei saa. Aga selle 15 minutise sõnalise peale sõidab Vene soomusmasin ja keerab kohe oma torru meie ukse peal ja üks hästi pisikene leida, ma polnud isegi soovi, seal polnud harjunud sellistega, tähendab tuleb sinna ja tuleb sisse lasta ikka kategooriliselt. Punaarmee, punaRemov, sõja. Too tuleb sisse ja. Ja kõik need punaarmee ka trügivad sisse, tunnimed võeti ukse pealt maha. Ja siis hakkas seal seest tuhnimine, kas tead, et kõik sõdurite kapitamatakse lahti ja relva kambruks lükatakse lahti, murtakse sisse, tähendab, said püsside püramiidi juurde, seal võeti kohe püssi sülle ja alla ja veoautole ja nagu puuhalud läksid sinna. Ja siis noh, niisugune õiget. Läheme nüüd pagari tänavale pagari tänava lähedal, see asi oli ikka veel alguses, tähendab, ja alles mindi pagari tänavale pagari tänavale, sõjaväega sõja ja sõjaministeerium seal, ja ära nad läksidki, jätsid oma kaks, kaks nii öelda meestepüssidega siis meie võidud püssidega sinu uksepale seisma punaste niitidega mehed. Aga no see asi kõik kena, nii enamasti ei meeldinud. Nii palju kui meil, sajad ohvitser oli kõige kõrgem ohvitser soliseks korrapidaja, ohvitser, komppataljonikorrapidaja tähendab viisa kohal olema. Ja kellel oli siis kõige suuremad õigused, mida siis nüüd edasi teha. Aga vahepeal keegi oli avastanud või tulnud mõttele, et aga meil on ju veel püssid, eks ole, ja need püssid ja reservpüssid, mis on kastidena pakitoovis, kisudi need kastid lahti lükatakse, püssita voodist tühjaks puhtaks. Ja igaüks muidugi võttis, keegi pakkuma ei tulnud ja ruumides keegi, võib-olla mõni teadnud epis jagatakse seal hoovi peal olin püssid kätte, see oli hoopis teine asi. Nüüd juba niisugune ootused, kuna pataljon relvastus ei sobi meile, eks ole, mingi eraisikud seisavad ukse, tal need tuleb ja nelja ultimatiivseid tuleb ära minna, käsi püsti maha ja panid minema ja siis tegin küsimusega, palvetas jääda. Vahtkond oli nagu juba nii segamini läinud, et kes tahab vabatahtlikult minna ukse peale, no palju tuli mõõdudes, tahtsin minna ja ukse peale sattus siis meie meie raadioklassist. André Mande ukse peale jäi veelsus tunnimeheks. Ohvitserid siin panedoli alluvuse kogunesid kokku, pundi kõrval, võtavad püüavad 100 ühendus peastaabiga seal telefon ja nad ei vasta siis tuled ning otsustasid vastu võtta ja otsus kujunes minu arvates väga loogiliseks. Et eraisikuid kasarmusse ei saa. Kui tule Vene sõjaväelane, siis tuled lahti, midagi teha ei ole, aga meil on ka sõdima ei saa hakata. Ja selle seisukoha peal see asi jäigi. Janu läks edasi, mitu tundi midagi, midagi juhtunud hakkab juba nagunii öörahule minema. Meie raadio Klasfaljust üleval aulas suur aula ja me olime kõik seal hunnikus koos. No ma ei tea, mis seal väljas, onju? Ma olen siis trepist Su pikk lai peatrepp, eks ole, nagu seal koolimas on trepist alla, teised sinna käänudele saani Alttunnimees mandri jookseb ülesse püssiga, ta ilmselt varjuda, eks ole. Aga nii kui Salise madime peale saab, nii käis väljas pauk. Mees haarab oma keskelt ja vajub koos püssiga, vajutad kokku, hääletult vajub. Aga toimub teie nähes, minu siinne sul kaks, kolm must või see, võib-olla saan seal kaks-kolm aastat, albumi langeb kokku, eks ole. Ja aga aga sel momendil ütleme, mees kokku vajus, käis see niisugune kogupauku sellel festivalil soliks 18 20 meest akende peal seal juba Nepaniisuga onu oma algas, lihtsalt panid kohe paugu ja see käis, kõnni momentaalselt koosne, poleks käsu järel käinud. Eesti oli siis suitsu ja tossulõhna täis, tähendab. Aga pärast ma vaatasin läbi akna, just nagu oleks pangale järele joostud, et see nagu ei oleks, mida lahingulaskmine võtsin just nagu oleks juba juba kätte maksta juba. Sõnavots mõrkuja puhtal kujul tähendab aga näha küll kedagi, aga ilus niisugune auk oli klaasist. Kui mees oleks hüpanud post kõrvale, siis ta olles muidugi varjund, aga jooks edasi ja sellega lahing algaski, tähendab, no muidugi see esimene kogupauk ehmatas ära, tähendab, oli momentaalselt tühi. Kui palju neid seal langes, kas vaata kindlasti seal pidi saama, vaata selle kohta ei ole, isegi kirjandusest pole kuulda olnud ja noh, siis oli nagu mõni minu võib-olla viis minutit oli vaikus, siis hakkas mootoripõrin hakkas tulema, tähendab, ümber ta pissima, pool sõidab, soomusmasin nagu no mehed olid juba nüüd nii hoos, et see ei saanudki enam kuigi kaugele, kui juba hakkas püssituli talle pihta käima. Talas Juupi vastu, aga, aga noh, see oli juba niisama, tõmbus tagasi. Aga samal ajal hakkas juba koolimaja tagaküljel hakkas laskmine ja ilmusid soomusmasinad ilmusid soojusena politsei väljakul, too aeg oli kõik lage, oli näha kuni Kunderi tänavani. Aga sealt huupi tulistama, kaugelt lasi midagi kahju ei teinud, eks ole. Aga katusekivid ja aknaklaasid krohvida puruks. Ja samal ajal siis tuuakse sisse ka teine, teine pihtasaanu. Teine pihtasaanu on üks allohvitser Männik, tema oli kusagil väljas pihta saanud, kes talasid ja ka surma odavad ja kergelt avatud oliga. Nii et alla tehti, tehti tähendab Belfi punkt kiiruga, seal oli tegemist küll. Lahing muidugi käis kogu aeg edasi, ülevalt oli hea näha, kuidas peale nii või 12 paiku seal oli juba jalaväge välja toodud, kuidas ta seal Kunderi maarjanurgas siis punavägi, Boonoveegeecorsiooni, puhta ega Lindi meenetult üldse kõne allagi soliks üldse mingist lahingut tehagi saanud jagamatus punaarmee, keegi kõige üleval ja vaatad, kuidas määruste järele tehakse, ahelikku teevad järk, hüppeid tähendab jälle järgneri jagu, hüppab välja ja piirasid niimodi koolima sisse, viskasid seal väljakul pikali. Peab tunnistama. Ja olime sisse piiratud, iga scans tähendab et see oli tulevahetus siis ühe Eesti sõjaväeüksuse ja ühe punaarmee punaarmee punases jalavägi pluss soomusmasinad pluss soomusmasinad. Aga lõppude lõpuks vaibus ära ja siis tuleb korraldused alla koguneda kõigil alla vestibüüli alla vestibüüli relvadeta tähendab kõik taskutes, kõik Riisada raade mulle ilusti ja taskunuga, viskasin selle maha. Ja siis ütlevad välja minna, kes tahab minna seal käed üleval päikesest uksest välja minna, sealt natuke kõhe oli, aga, aga no ühekaupa sealt läksime. Ja siis sõidab Vene soomusmasin sõidab sinna, sealt tuleb juba üks pikk niisugune ohvitser välja hirmuskuri soltatõ voo aabits, ohvitseri ajab sinna, kui olime ette ritta, oli väga sünge moment. Kõik rivisse, noh, saadiks oli üksjagu sai, ta on võib-olla 12 meest. Rugo, toage Eesti ohvitser ei osanud üldse, mõni üksik teadis küll vanemad, kes nagu oli, et ümber pöörd, kes, kes paremale, kes vasakule käskonna täitsa taga tonistkümne virvarr tegeleda. Ja siis käib, hõikab juba sinna soomusmasinal see pöörama kuulipildur meestele kuklasse, kurat. Aga vahepeal oli kõrvalmajas tulid välja tulnud ka seal oli grupp inimesi, oli Snap pritsima poolt küljest oli naisi ja, ja mõned oskused vene keelt hakkasid, no selge, Bildetataks maha lasta, hakkasid karjuma hakkasin ka siin tappa ei tohi, tähendab, ja nii edasi. Seda käsklust ei tulnud, et maha lasta. No sellega on niisugune nüanss veel 20 aastat hiljem mul oli teaduslik töö, oli ja uurida neid eluruume ja siis ma läksin kohe nimme, läksin sinna omasena vastasmajja seal koolimaja juurde, no kas nad mäletavad välja, kas nad elasid ja tuli välja, et need olid juba enne sõda seal üks perekond seal? No kui ta siis oli hirmus ja, aga huvitav moment, Asiti meil aknast sisse ja üks kuuleks raamaturiiulisse ja jäi pidama. Vabadussõja ajalooraamat