See oli aastaid Pärnu suvemuusika kontserte korraldanud ja suvist sümfooniaorkestrit juhatanud Ilmar Tõnisson, kellel tuli pool sajandit tagasi Beethoveni päevade korraldamise idee. Beethoveni festivalile järgnes Taavi Toys trahhi festival, mis algas juba Nõukogude perioodil ja mille all Kaasik 1997. aastal ellu ära ratas ja need toimub juba kümnendat korda. Paavo Järvi juhitav Pärnu muusikafestival Paavo Järvi. 10 aastat tagasi küll ei oskanud uskuda, et see nii edukalt käima läheb, meil see festival, aga muidugi lootuses olid loomulikult, et sellest tuleb selline festival, mis tõeliselt pakub võimalusi eesti noortele ennast arendada, suurte muusikutega, kohtuda igas maailma nurgas kaks kõige tähtsamat joont, üks dirigeerimis. Akadeemia noored dirigendid saavad ennast täiendada ja ka Eesti festivaliorkester, mis on selle festivali nagunii mõlemad tõesti teinud hästi kõrgetasemelise teekonnale läbi ja on praegu maailmas. Vähemalt autori üha enam ei olnud kerge, koroona ajal sellega alustada ei olnud ja ma natuke korrigeerin sind, et ma ei ole mitte autor, vaid ma olen selle raamatu koostaja, siis sinna on kirjutanud väga paljud meie ajakirjanikud läbi aastate hea, et need on olemas need ajalehe materjalid, muusikakriitikud, muusikainimesed, nii et aitäh neile kõigile finantsiline kokku. Jah, ja see oli nagu, ütleme nagu dokument, filmi monteerimine arhiivikaadritest kätte saada koroona ajal. Jah, see oli keeruline, sest see algasse töö algas täpselt siis, kui algas eriolukord korraga kõik läks lukku raamatukogus, muuseumi inimesed olid hirmul, keegi ei teadnud, mis saab, kuidas kohtumisel pidine meetrite kaugusel üksteisest hoidma ja mõned inimesed nagu ei nõustanudki. Jah, neid on valmis, sest öeldakse, et tekib mingi selline nullpunkt või kus sa tunned, et võib-olla ei tule midagi välja. Aga kui sa sellest üle saad, siis pole viga. Ester Vilgats, Pärnu.