Vikerraadio jätkab elustades mälestusi Sügispäevist 1944. Septembris 44 oli Eesti pinnal korraga kolm lippu Saksa sõjalipp, idast lähenev punalipp ning korraks ka Toompeal heisatud sinimustvalge. Just neil päevil löödi Mandri-Eestis viimaseid lahinguid, mis määrasid pikaks ajaks maa saatuse. Neist tegi kaasa suurim arv mobilisatsiooniealisi ka viimase kutsega püssi alla võetud piirikaitse rügementide mehi meenutab Julius Põldmäe piirikaitse rügemendi kompaniiülem. September 44 olin ma oma kompaniiga, see oli kolmanda piirikaitse rügemendi esimese pataljoni esimene kompanii vask Narvas kohe Peipsi järvest alates. Narva poole oli minulik. 18. septembri öösel saime käsurinne maha jätta Ta meestega ja vooriga hakata liikuma lääne poole mööda Peipsi põhjakallast. Käsk oli jätta mõni mõned üksikud paarist postid paigale tulistamisega siis simuleerima rinde püsimist. Tegelikult hakkasime liikuma, see oli 18. öösel. Liikusime terve 19. septembripäeva läbi, oli väga ilus sügisene soe päev ja koli Gauccini. Oli liikumine päris normaalne, sest siis oli liikumas ainult need väeosad, mis sealt põhjakaldalt tulid. Kauksiste, eriti ranna Pungerjal peale läks juba liikumine väga raskeks, sest siis tuli juba terve Narva front Sinimäed ja need suunati millegipärast mitte mitte Narva maanteed pidi Tallinna poole, vaid sinna Kesk-Eesti poole. Kuni Tudulinnani oli liikumine äärmiselt rasked, teed olid nii täis autosid homohoore, mehi, aga meie oma pataljoniga siiski murdsime kuidagi läbi sellest. Ja öösel olime Turu linnas, aga kauemaks me sinna ei jäänud ja läksime, liikusime edasi. Hommikuks jõudsime, oli väga tugev udu, midagi maastikul ei näinud ümber. Aga oli arvata, et me oleme Avinurme lähistel juba. Ühel tee ristil ja seedeeris pidi olema tee, mis viis pöörles alla musta poole. Ootas ees rügemendi ülem kolonel Kaarma. Ja pidas kinni meid, võttis pataljoni ohvitserid kõik kokku ja ütles, et Ivan istub teeristil sees just nende samade sõnadega, Ivan istub sees. Ja see teerist pidi olema siis teisel pool Avinurmelt, tee ristil, mis tuleb lõunast ülespoole ja, ja pöörab. Pataljoni ülem, major Purga mattis oma ohvitserid kokku andis kompaniide viisi käsu ja minu kompanjon langes käsk minna tee suunas võtta kõigepealt oma allasild. Talts oli Rena ülem, sild oma alla võtta, ülejäänud rühmadega, läksin siis jõest paremal ülespoole. Üks rühm jäi varuse kahe rühmaga. Tahtsime võtta siis positsiooni alguses jõe kaldal jõudsime jõeni välja, aga nii kui me sinna jõudsime, võeti meid väga tugeva tuulega vastu. Kuulipildujad ja, ja ka miinipildujate mürske lõhkes seal juba väga tihedas udus oli näha ainult all olev kaldal. Me olime kõrgemal kaldal, vastaskallas oli madal ja seal oli näha jõepõhi, kuidagi paistsid siiski läbi. Enneti jõgi peaks olema läbitav. Ja et me olime seal nagu kõrgel riiulil tuli koguja niitis. Juba mõni mees sai seal surma, langes üks politseipataljoni mees, kes minu juurde jooksis. Ja maandusime käsu läbida jõgi. Käsk anti mees mehelt edasi. Ümberringi vee solin näitas, et et minejaid oli vasakul paremal. Kui palju neid minejaid oli, ei oleks küll raske öelda, saime siiski läbi, jõe. Jõgi oli peaaegu rinnuli, vesi. Saime teisel pool jõge ja oli tunda nagu pool paremalt. Tuleks peamine kuulipilduja tuli. Ma sain anda käsu, et tulepesa pool paremal maha suruda. Oli läinud ka kuulipildujaid üle jõe, need siis hakkasid tulistama. Ja ise liikusime edasi. Raske on öelda, kui palju me edasi jõudsime. Võib olla 100 meetrit. Siis andsime oma käskjalale. Lõhmus oli käskela nimi teil kirjama pataljoniülemale ja andsin Lõhmusega. Saatsin pataljoniülemale teate, et meie oleme oma kompaniiga üle jõe. Ja sinna ei maksa tagant tulistada. Aga vaevalt sai laamu minna. Kadus udusse, nägin, nagu ta oleks kukkunud, veel tõusis uuesti püsti. Kas ta komistas või ta meelega, mis, kus ei tea. Siis tuli meile peale maruline kahuri ja miinipildujate tuli. Ja see oli nii tihe, et noh, nii nagu supikatel keeb, ümberringi mürsud, lõhkesid ja oli tunne, et neid tulistatakse kahelt poolt tulistatud omad tagant. Parajasti, kui me siis olime veel püsti, liikusime edasi. Lõhkes miinipilduja granaat minu lähedal. Kahe mehe vahel käskel, teine keskel oli mõni samm tagapool. Tema kukkus, mina tundsin kerget lööki oma südame kohal. Aga ei olnud aega sellele mõelda. Hakkasin siis käskjalg abistama, tal oli sügav haav, oli kaelas verejooks, väga tugev. Sidusin enda ja tema esmaabipakiga haava kinni, tuli ikkagi edasi kahelt poolt. Mürsud lõhkesid siin ja seal mehi enam näha ei olnud, nähtavasti need olid juba taandunud. Minul ei olnud midagi muud teha kui haavatu võtta õlale ja hakata teda tagasi kandma. Ma läksin läbi jõe temaga. Ta oli minust võib-olla natukene tugevam kehakaalult, kuidas ma jõudsin teda viis-kuussada, meetrit nagu kirikuni võis olla tagasi viia, jõudsin siiski temaga kirikuni. Avinurme kirikus oli organiseeritud haavatute vastuvõtu punkt. Andsin ta seal sanitaridena üle ja siis olid seal kiriku juures oli pataljoni ülem. Pataljoni adjutant, leitnant Paju, inimesi liikus seal ringi. Ma küsisin, kas keegi on näinud minu mehiga ja adjutant ütles, et ta oli näinud minu meiega Sauli tahapoole hakanud liikuma Tudulinna poole tagasi. Mulje jäänud süda rahule, ma läheksin uuesti sillale vaatama, mis on saanud leidunud, tantsisid oma rühmaga, seal ühtki meest ei olnud ja hakkasin pikkamööda tagasi liikuma. Jõudsin uuesti kirikuni. Kiriku juures enam ühtki inimest ei olnud ja ma hakkasin liikuma edasi meelde, tagasi Tudulinna poole nägin, süsteel olid roolid maha jäänud. Autod olid koormatega maas, hobuveokid olid, hobused olid lahti rakendatud, inimesi enam kedagi ei olnud. Sain edasi udu hakal selleks ajaks juba täielikult lahti, ütleme nii, et oli peaaegu täiesti nähtav maastikul. Ja kui palju ma olin siis kirikust eemale jõudnud, võib-olla kolmveerand kilomeetrit, võib-olla kilomeeter. Siis vaatasin kõrvale, nägin kõrvalt, hõikas ja sõitis naaberkompanii kolmanda kompanii ülem, leitnant pais oma käskijanna kar ratsudel minu Rathoolivoori jäänud, ma olin jalamees, tema sõitis ratastel ja näitas käega üle õla tahapoole. Ma vaatasin tagasi ja nägin, et üksiktank tuli kirikumäest üles teed pidi. Ees oli üks metsatukk, see võis olla umbes 100 meetri kaugusel. Ma hindasin olukorda, et ma sinna enam ei jõua joosta. Sain mõnikümmend meetrit tee kõrvale, seal olid õnneks kõrged künkad, ma laskunud sinna küngaste vahele kõhuli. Tank jõudis minu kohta, tankist oli kuulipildujaga tornist väljas laskevalmis, mind ta siiski tõenäoliselt ei märganud. Tank sõitis minust mööda, sõitis metsatukale sellest, kas siis läbi või, või metsatukka. Kui suur see metsatukk oli, seda ma ei ole olnud eemalt hinnata. Ja seal siis kostsid kuulipildujavalangud. Kindlasti pidi ta seal kedagi nägema ja mul jäi mulje, ta võis tabada kergesti leidnud paisu. Oma käskelaga. Tekkis vaikus, keegi mäest enam edasi üles ei tulnud ka ja ma jäin üksinda. Tegin väikse revisjoni. Tõmbasin oma dokumendid lõhki, hävitasin, hävitasin fotod peale abikaasa foto ja võtsin siis lahti rahakotti mul oli. Saksa rahale oli tol ajal ju nagu ta oli, peaaegu väärtusetu, aga rongil saime seda tugevasti. Mul oli rahakott paksult raha täis ja sealt raha vahelt leidsin miinikillu herne suuruse sakiste kantidega. Ja see väärtusetu raha, mis siis oli juba absoluutseltväärseks muutunud, oli tõenäoliselt päästnud minu elu. Jutustaja Julius Põldmäe mainis Avinurme kirikut haavatute vastuvõtupunktina. Loeksin Eesti diviisi kahurväe ohvitseri Valdo kallioni tunamullu avaldatud trükisest Avinurme lahing selgitavaid ridu Avinurme kirikus aset leidnu kohta. Läksin osa meestega kirikusse, kuhu oli paigutatud haavatud. Seal valitses täielik segadus. Haavatud olid kirikus kõik oma pead, sidemeid tegid neile terved võitluskaaslased. Raskelt haavatud olid asetatud kirikupinkidele või altariäärsesse paremasse nurka põrandale lamama. Olin ainuke ohvitser kirikusse tulnud nagu mingi sisemise hääle kutsel. Taipasin, et on viimane aeg ära viia haavatuid, kes veel vähegi olid antud olukorrast transporditavad. Andsing kirikus viibivatele ja läheduses olevatele meestele käsu aidata haavatud taga neurovoori vankritele. Haavatud vankritele paigutanud ja teele saatnud läksin veel kord pooltühja kirikusse. Sinna oli jäänud vaid 10 15 väga raskelt haavatut. Senini on mul nii selgelt silmade ees tollane pilt kirikus ja kõrvus nende palve kaasa võtmiseks. Kainest mõistusest lähtudes tajusin, et nende jaoks oli see võimatu. Lohutasin neid ja palusin vaid loota vaenlase halastusele ja au mehelikkusele. Seda enam, et kuulduste järgi on nende hulgas ka Eesti üksusi. Veel praegu näen oma mälupildis mind palunud noore poisi ahastust täis silmi, kui ma jumalagajätuks tema kätt surusin. Nagu hiljem selgus, jäigi see käepigistus talle viimaseks inimlikkuse tunnetuseks enne seda jubedust, mis mõnekümne minuti pärast seal jumalakojas järgnes. Lahingupäeval kiriku kellatorni peitunud kirikuteener oli kuulnud, kuidas haavatud eesti keeles palusid. Poisid, poisid, ärge laske. Samu septembri päevi meenutab neljanda piirikaitse rügemendi rühmaülem Mati Kahro. 19. kuupäeval kutsuti jah, pataljoniülema juure, kõik teised mehed juba hakkasid taanduma juba seal tänava ammu juba ammu lasti, et Lairgavad, lehmad, sakslast lasid õhku ja suurtükkidest ja miinid lahti, kõik, kõik tekitati tühjad, patsid peas. Ja kui need ka põgenesid juba ja ja, ja, ja siis ütles, et vot sina, sina oled määratud pataljoni kat rühmaülemaks. Võta vali omale 25 meest kompaniist, julgemad mehed, kes vabatahtlikult on nõus jääma ja jääd siia meie taandumist katma, kuni sa saad väljatõmbamiseks korralduse. See oli see Puhatu soos omab põhipositsioonil ikka teie väljatõmbamise ajaks aja saate valemiga, kusjuures x võrdub kolmega x võrdub kolmega valemiga ja siis, kui aeg oli jõudnud juba nii kaugele, seda ma ei mäleta enam, kuidas me selle saime, kas mingi raadio teel vaid telefonidel, käskjalaga te ei mäleta seda. Tuli x, pluss kaks, see tähendab kolm pluss kaks on kell viis, aga õiguli x miinus kaks. Kelõks ja pärast kella ühte jäi ja tõesti oli kõik rinde vasakul paremal jäi, jäi jumala vagaseks, Mäldama isa Ramasime meiega, püstolkuulipidaja jooksen, kui palju ma sain sinna vasakule, panin seal barbartiraater tirterteria sihilikult pirtete ja ajasime hästi laiali, nii palju kui võimalik oli. Omavaheline sidet ära ei kaotaks. Jah, ja mehed olid koguja ikaks, kurat. Argpüksid, argpüksid jalga lasknud. Lähme meiega läheme, mina ütlesin, et mitte mees, miks mesi liigut kell on siin, vaatan kella ja kell viis Sislane. Ja, ja olimegi kella viieni välja ja viis oli siis juba niimoodi tõesti. Vastane märkas meedet, mis kuradi asi see on, et igal pool on pagan, et meie üks trupp on seal ees ja tegid pool nagu rünnak, nadolid, roomad meie õigeid ligidale juba. Meie hakkasime ise taanduma, siis oli nii, et lõppel tammid ja soo oli meid õhku lastud, kõik. Seal ei olegi kuskile minna, nii et me ujusime läbi turbaraba ja selle sellest rabast. Üks hobune oli meil vankriga, haavatute jaoks. See hobune nagu tükeldama, ära lõppes, nii ta läks kohe, pauh vajus kohe kaelani pähe ja ainult välja ja silmade punni ja suu ninasõõrmed suurest lahti. Vorskas tõmmati ja mehed panid püssi, püssi talle silma silma, kui silma bulast laste opel maaja vajus, kadus ära, nii et kui keegi oleks tahtmine ründama tulla, tagant need niikuinii sinna ära uppunud oleks, meile polnud relvi, midagi ei olnud vanud oma väiksed ribadega, suurema relvaga oleks juba ja sinna sisse vajunud. See oli siis 19 september või 20-sse kell üks öösel, 20. pidi see väljatõmbamine olema, aga me tulime 20. kell viis hommikul juba väikseid päike koitis juba. Ja siis, kui me pärale jõudsime mingi suurele grupile, siis oli seal üks SUUR koonduseks, suur plats oli seal isegi huvitav selle Avinurme metsades, kus niisugune plats oli tühi plats oli, oli siis oli hulkas ohvitseri suuremat kõrgemaid ülemaid oli seal ratsahobustega ja kui meises hirmusime sinna siis oli suururaja, sest meid olid niikuinii maha kantud juba 22. Septembri hommikul kella viie ajal läksime Tamsalu ja nõmmküla raudteejaamade vahel tegime hüppe üle üle raudtee, siis me jõudsime Ambla kuskile sohu, soodesse väljasin Ambla kanti ja lõpus on ta niimoodi läkski. Kadus nii käest ära, et mul ei olnud oma üksustena maid, vaid olid kokku korjatud sorti mehi. Narva pataljoni mehi oli, vot tänu jumala oli väga palju neid oli seal kambas neil faux patroon ja siis, kui me hiljem maksme oma rõngastest läbi murdma, nendest oli suur kasu. Me muide, murdsime läbi kolmest tankirõngast Eedu korpuse tankid, need, kuivõrd suures rõngas oli, aga üksikud tankid olid tee peal, meise liikusime kant metsades, ristiteedele ja lennukiks metsavad, tiirles Hugo üleval ja see meid ei tulistanud absoluutselt. Ja meie liks oma oma oma teed ja lennuk Ants nähtas tankidele teateid, jah, et nüüd tulevad meedia. Tankikolonn oli seal tee peal ees aga Narva pataljoni poisid, noored poisid olid ja nagu paugu andsid nagu üks vōi, kaks tanki ära kadus. Nii ühed läksid edasi ja teised kohe tagasi ja oli meil tee vaba. Panime üle tee. Mälestusi septembri päevist 1944 jätkab sihveri üksikpataljoni kompanii ülem leitnant Bruno Karro. Vints sai kätte seal mul vana tuttav kapteni sihver, kes vormeeris pataljoni pataljoni alleride tuttavani. Minagi ei taha ja ütles, et säält vana idavõitleja juba kogenud point, et tule võta mul esimene kompanii juhtimine oma kätte. Ma läksin siis 19. septembril ei määratud see koht, aeg pind üle võtma, aga kui ma siis sel ajal ette läksin, siis ühel kohal öeldi, et kuule, mees, kuhu te lähete venelaste poole üle minna. Ühesõnaga, nad tõmbasid varem tagasi, kui ette tuli, seal olukord muutus, taandumine tuli varem. Ja siis mul oli jalarännak tuli sealt ühesõnaga kurtast Kuremäe, Iisaku, Tudulinna. Kusjuures Tudulinnas oli teede ristis saksa major kiskuda saksa taandavad kolonnid juhatas põhja suunas eesti kolonni teod savinurga peale selle käest kriisiolukorda ja see ütles, et olukorda nii puutub, et tema ei taha öelda midagi. Aga kuna ma nii pikka rännakut maha teinud õhtu hakkas hämaraks minema, väin Avinurme versi peata Julbarast sünnipäev, 19. september. Seal veel oli tee peal sattunud niisama tuttavaid mehi kokku. Pidasin väikse sünnipäevasel maha. Hommikul kella viie, eks ole. Pritsiomaniku tütar raputab kõvasti, ütleb, et Avinurme poolt lastaks kuulatud tüüpiline vene raskekuulipot-pot-pot-pot-pot ja väe paaks uduniettena sõrmusega suhu pista, nagu öeldakse. Ja tee peal on siis CD on selles paksus udus kolonni täis. Seal on kahurid ja tankitõrjekahurid ja muud voor ja kõik muud asja. Siis ma selle ausalt oma täitsa omaalgatuse saatsin tuuri välja. Neli meest, muidu saad, et et kui peab kindlakstegemisel ees, siis on, need käisid ära, ei olnud kaua ära üks pool tundi olnud ära ja siis tagasi ja oli kaks meeste kaasa toodud. Üks eraisik oli muste mees, kes oli teejuhiks olnud. Teine oli Eesti korpuse mees, eestlane. Selge pilt, Saloidurde sees on, seal, selles kotis oli ikka piirikaitse rügementide. Vanemaid ohvitsere andis teatud määral Joe Biden, sihukest tekkis sihuke ebamäärane olukord, keegi juhtimist enda peale võttis puntras vill, juhtimist ja selge on, et piiratakse ringis. Siis ma küsisin, et edelt, kes tahab kaasa tulla purema läbi et siin teist enam teha ei ole, et nii kui valitsus läheb siis siit hävituslennukeid peal ja seda taotlust puruks riiuli ka seal lai murda või mitte, siis ysna pundar mehed oli kaasa ja põhja suunas levile. See asi oli arvalt veel, seal. Õnnestus läbi murda üllatusena ja siis me tegime jalarünnakuna. Järgmine hommiku varakult läbisin Porkuni. Porkuni sai keel osadega väikse nokkimise jagama seisud eest. Parajasti olin juba nii kaugele, et rõngas ei jäänud. Seal polnud midagi teha, agu tuli edasi astuda Tamsalus. Tamsalus, süld juba tanki, roomikujäljed tee peal. Tankikolonn Tallinna peal läks 22 tanki või mis need olid seal see oli juba läbi sõitnud. Siis tekkis lootusetuse tunne, et teeme ju puhkus, magamata olime vähes talupere näidemoselt kaevust viku piimaga väljad, pätsi leiva ja vilja saime kered täis, tegime seal veini, madala kanni, kuidas tegime puhkepeatuse mõned tunnid ja siis läks laevas. Järgmine öö oli kunagi JärvaMadise kandis, oli seal metsnik, oli vanamees, 60 aastane, mütsiga oli see, tal oli palju mesipuud, mitu pätsi leiba ja teisele kolmeliitrise nõukogude tõi vett ja, ja petuämbarttigi maja, selle keretäis Phys eemal ühte Kotex küün oli sinna kõnnidesse Leindlusel magasime öö otsa ära ja ütles, et oma noomikudeid vara üles. Ja ta ajas vara üles veel pimedas ja mitte mööda teid viis läbi mööda metsasihte. Võitsime neid maanteede hulka ja ohutult. See vana, mis läks Eestis tempoga, meile andis järgi visata. Sealt öeldes minul oli Eesti kaart ja kompass oli olemas. No jäi see kogu see kolonn jäi nii-öelda. Ei mäletagi enam neid kõiki neid kohti, kus ringi liikusime ja siis kuni siia purdi ja Hanna alla. Ja siin olime hädas, siin ei saanud üle maantee seal, iga paarisaja meetri peal oli tank peaaegu. No otsime neid kohta, kust lõikas läbi läbi venna punt, natuke suur ka. 90 Tartu maanteed oli soine heinamaa seal kusagil seal heina tehtud heinakuhjad olid reas seal. Seda ma ütlen kohe sellel kuupäeval, 24. september ja heidame sinna magama, kuhjedaldamasin Eino peale ja kus mina olin külmetanud, olin palavikus. Tugevas palavikus, põhisid, ladus mul hea heinavirna peale ja hea soe jaoks olnud ja siis, kui ma seal magama jään, hakkan uinuma vajuma ja tekib väike mingi ohutunne. Katslasest võid saada ennast istuli ajada, väsimus on nii suur, et ma ei jaksa. Jälle tekib see kohutunne, selline lainetust, nendega tõusu ja mõõna tegelikuks kuus kordades spaan tahtejõuga omaselt välimust võidu ajal kõik mehed üles, lähme siit ärase kohtleja. Saime sellest kohast seks 50 meetrit eemale, 10-l tõmmati tagant tuli peale. Viisises oleks, kui seal oleks kõik laibad olnud. Jätkame nüüd Keila lähistelt, kus täna nagu varasematelgi aastatel liigub salgaviisi vanu sõdureid vaadates üle septembri lahingute paiku. Ajaloolane Mati Mandel kommenteerib. Milline osa on siis nendel väikestel kokkupõrgetel, mis toimusid siin Keila ümbruses Pääskülas totva jõe ääres kanamaal haruteel Hüürul, Kunnase Keilas. Et kas üldse on mõtet neist rääkida, siin oli ju tegemist ikkagi ainult kohati mõne pauguga, mõni mees sai surma haavata. Mis on selle asja mõte ja miks sellest üldse rääkida ja miks seda asja esile tõsta? Ma arvan, et siiski on. Ja kõigepealt kahest aspektist. Esiteks kui mäletab ajalugu, siis kahe 18. septembril, neljandal aastal, endine peaminister Uluots määras ametisse Otto Tiefi valitsuse. See oli veel siis, kui sakslased olid alles Tallinnas ja venelased ei olnud veel Tallinnas. Ja see valitsus hakkas tegutsema suurte raskustega Saksa võimude vastu töötamisel, aga siiski hakkasid tegutsema, hakkasid Nad andsid välja ka vastava riigi teataja numbri selle kohta, et Eesti valitsuse uuesti asunud tegevusse hakati moodustama kaitseväge uuesti. Muidugi, see kõik toimus väga suurte raskustega, sest rindeväeosad ei saa, mudel on Tallinna alla ja kogu see uue, uuesti sündinud Eesti riigi sõjavägi koosneski nendest väga noortest poistest, kel kellest mõni oli alles kuu aega tagasi sõjaväkke võetud ja ka need, kes olid enamasti, kes olid Soomes käinud, ei olnud lahingkogemustega ja oli väga vähe üldse mehi, kes olid nii-öelda kahur tuld ja, ja püssirohtu nuusutada saanud. Milline oli selle asja mõte üleüldse muidugi, et välja kuulutati Eesti valitsus jälle? Selle mõte oli ikkagi eelkõige teadvusta seda välismaailmale. Et jälle on Eesti riike, jälle hakatakse organiseerima, aga kaitset Eesti riigikaitset muidugi välismaailm seda kuulda ei võtnud. On ka teada ju, et Eesti ja teised Baltimaad olid juba ammu staadionile maha müüdud. Ja see jäi peamiselt ainult siis nende meeste entusiasmiga. Aga siiski, ajaloole pandi märk maha ja ka need üksikud väikesed kokkupõrked, mis siin toimusid, olid ikkagi märgiks sellest, et eesti mees tahab veel oma maad kaitsta. Et ja, ja see kõik toimus sinimustvalge lipu all, mitte teiste riikide lippude all Keila linnas. Omoraitse majal lehvis sinimustvalge, seda ei tohi unustada ja see oli ka mitmel pool mujal. Nii et see oli üks aspekt, see Need lahingud erinesid kardinaalselt nendest, mis olid enne siin toimunut võõraste lippude all. See oli üks asi ja teine asi oli see, mille pärast me peaksime nendest kokkupõrgetes rääkima. On see, et nad pidurdasid siiski oluliselt punaarmee edasiliikumist võimaldasid veel väga paljudel inimestel läände jõuda. Seesama Otto Tiefi valitsus enam ei jõudnud läände ja jõudnud ka mitmed väga tuntud inimesed, kes too korral tookord juba olid mere äärde läinud näiteks Paul Keres või Harri Moora või mitmed teised. Nemad enam ei jõudnud, aga paljud siiski jõudsid ja nad pääsesid hilisematest repressioonidest, hilisemast Siberi laagritest ja muust sellest ülekuulamisest. Ja see oli siis see teene, mida need noored poisid tegid teistele. Mina mäletan nii palju õmbel meid rivistati üles, seal, seal oli väga palju mehi, tegelikult ma ei oska öelda seda arvu enam, aga ma usun, et üle 100 mehe oli küll seal, mis üles helistati. Ja siis tulid vene tankid, tulid kohe sinna sisse, igal nägin aga selle kiviteed mööda ja meile anti käsk ära tulla, siis me tulime sealt jala tulema. Ja siis saime siia pääskülla. Ja meil pandi, tähendab raudtee taha siin olema kui nii kusagil siin, aga no ma ei tunne enam ümbrust ära hoopis muutunud. Ja me olime raudtee tagasi välja, siis vene tankid tulid, sõitsid linna äärde välja, tähendab, pääsku läheb jättina toppama. Edasi, enam nad ei tulla. Meid ootas auto, üks veoauto ootas meid seal tagapool, kusagil mujal. Tangid tegid seal mõned raginad, kuulipildujad, atriategi, raudteelased lõdisesid. Ja siis tuli vene jalavägi, tahtis mehikest ümber haarata, läksid saue poolt hulka maad, meistriks võib-olla neli, 500 meetrit, saabunud on siis lage kõik, ma ei tea, kõik oli näha. Ja siis jalavägi, hakkasime minema meile, andis käske, taganeda auto juurde tagasi. Läksime auto juurde viidi meid edasi, ma ei oskagi rohkem midagi rääkida, enam kestasid. Kamandas. Oi, see on küll väga raske. Ei olnud õiged kamandad olemas, aga keegigi seal midagi oli. Keegiga kamandas, kes ta oli või mis ta oli seda? Ma lisaksin võib-olla siis nii palju juurde, et Ilmar Kiidli, kes on kes Rannut, kes omal ajal rääkis need sündmustest siin tema oli siis tulnute 11 mehega siit jõe tagant juba nagu, nagu vastu nendele tankidele ja kusagil siin nende kõrghoonete juures olidki need tankide kokkupõrge olnud nii, et tankid olid hakanud tulistama neid ja nad olid siis tõmbunud kummalegi poole teed ja ega neil ei olnud suurt midagi muud teha kui taganeda. Aga siis siin ikkagi selles lahingus oli ka mitmeid surma saanud ja kahe mehe au, ta on mul igatahes näidatud, see on sil nüüd natukese linna poole minna juba selle raudteepoode juures ligemale männi all on mõeldud kaks mees, seal on männisesse rist omal ajal lõigatud. Ja see risk on seal praegu alles, nii et minu tädipoeg sai ka siin surma ja matistama maa, üks kohalik siin mingi voorimees ja 10 päeva kuskil hiljem viis dokumendis ema kätte. Ja ühesõnaga ema läks ja kaevas laua lahti. Tema nimi oli Tõnis Oja. Sünnitud veel 27 oli Paldiskis väljaõppelaagris, olime koos ütleme, vanatädi tädipoeg oli asjad. Me läksime lahku, me lava peal. Võdisesid, tuli koju, võttis karabiini ja sai siin surma netoema, mattis ta uuesti komitee egi järvele. Talveks lubasid rahad nii Pärnu maantee ja Džiin jääki saue teerist on siin, mis, kus me oleme kaks metsatukka, kummalgi pool umbes räim ahelikus siin 300 meetrit ühele teisele poole, neid umbes 30 meest, umbes 15 ühelt pool 15, teise põleb inimeste ajalikus ja vahekaugus oli 15 20 meetrit. Nii umbes 30 meelerühm, aga ma siiski paar sõna, võib-olla enne 22. ja 23. septembril, 22. septembri pärastlõunat. Meie tulime pääsküla poolt ja eesmärgiks oli see sild õhkida või lasta lahinguid alla. Ja meie juht oli siis üks Eesti sõjaväevormis ohvitser ja mulle öeldi, et seal kapten Laaman Pitka staabile. Madin, ta andis oma selle välitaskukaarditasku minu õlale, läks silla juurde intedva silla juurde ja vaata seda nende lõhkepakendite sinna talade alla panekut. Kontrollis seda ja nii, kaugel see see tasku minu õla pealisvõttis selle tagasi. Nii, ja siis oli pärast lõunat 22. septembril ja läksime piki seda maanteed edasi kuni Kanamalt, jällegi rahula mõis on siin lõuna pool, teed rahula mõisas jäime küürima. Olime ööd siin ja hommiku vara pimedas, ütleme hakkas koitma, Tallinna poolt oli näha, siis hakkasime, tuleme ja marsime tagasitulija positsioonide siia kahele poole, Pärnu maanteel on umbes 30 meest 15 ja 15 niimoodi ahelikus. Ja see võis olla kella üheksa-kümne vahel, ütleme pool poole 10 paiku. Siis tuli üks tankidessant peal, noh, mõni ma ei tea, kasvõi neid üks seitse-kaheksa meest, mitu tükk oli peal, tulid sellega siis siia ja mina olin, tähendab pääsklemast paremat kätt, sind jälgime pool teed, neil neil seal pool teed, neljas mees olin aedikus siin ütleme üks üks, 60 meetrit teest. Ja üks tankirusikas oli ja see lastise tank põlema siin siinses teeristi lähedal. Ja jäigi siia põlema, dessant oli pealt, hakkas maha pudenema ja muidugi siis need likvideeriti ära. Ja siis me tõmbusime siia karjamaa pool nad paralleelselt kiviaiad olid sinna põldude vahel kiviaiad ja metsatukka karjamaa, tukad ja jäime siis ja ostsime kaks tundi. Ta võis olla umbes nii. Enne kahtteist kas poole 12 paiku, et ma sain pihta, sain kella poole ühe paiku tund aega, mida seevastu siin siis tulid juba nii et täitsa nagu regulaarsemalt suuremat jalaväegrupid tähendab, ilmselt need tulid mitte piki Pärnu maanteed, vaid see tee Vana-Pärnu maantee läheb siit üks kilomeeter maad ülespoole on TOPi sild, Topi küla ja see sild oli terve ja siis nad tulid üle ja nii, et nad tulid pärast hiljem tankid ka kuus tanki, tik siitpoolt paremat ees, nii ülbelt ilmselt valab piki Vana-Pärnu maanteed ja tulid läbi siis nende karjamaad ja etemad, aga küllaltki ettevaatlikult, kunas üks tank põles siin nad ei riskinud siis väga suure täie hooga tulla ka ja läksime tagasi järk-järgult hakkasime taganeme jälle ühe kirjadega tihe taha siia Kadama poole siis kuus tanki tulid parajasti siit topi poolt ja, ja no mina hakkasin ka viimane ka minema ja siis sain parajasti üks mürsk lõhkes umbes üks kümme-viisteist meetrit eemal tankimürsk ja sain siis poolviltu, õnneks mitte siin selga mürsukilluga. Ja ja siis mind aidati kõige toredam tüdruk, minuvanune tüdruk umbeski talude lähedalt taludest, ilmselt hoidis null siis ümbert kinni masina ümber käega ümber kaela kinni ja niimoodi saime taluõue, kus parajasti autu juba Murises masinat seal veokastis oli üks 15 20 meest oli juba ära ja ma sain siis juhi kõrvale. Ja hakkad hakkas taga ajama. Nii sai surmasõit seitse pikki põlluvahendeid, nii täisnurga all ei diagonaali seal üle üle kuidagi. Nii, aga jõudsite Pärnu maanteele välja ja siis raputasime lahti ja sõitsime siis lääneristile ja lääne risti kooli massimitis opereeriti Ilvesel Haapsalu haiglasse ja olukord oli selline sitt. Tõrje kahur. Ma kuulsin, et Pitka organiseerib leer salkade Narva maanteel filistaabult enne Pitka staabi paar maja. Enne enne seda hakkas tulistamine. Ma viskasin pikali ja siis, kui tõusin üles, Laden õiendavad sakslased ja Eesti poisid Anžiidi auto, tahtsid eestlased, sakslased ära võtta. Ja, ja mina esimest korda nägin, kus eesti poisid läksid vastamisi sakslastega ja asi ei ole kuigi siin, selge, et ma ei lähe veel Pitka juure, lähen linna ja uurin, milles siis asi on. Mis olukord üldse on? Läksin linna jäinud, sain üle Viru väljaku siia parki, teatri juure, kui tagantselja tagant kuulen tulistamine, see oli Mere puiestee nurgal kuskil ja mina nii nagu tulin, nii ettepoole viskasime. Siis kui pea tõstan üles vaadelnud seitse tokki vaatab otsa. Mereväelased tulid mulle vastu ja oli piiskand siis näoga sinna tulistamise poole. Nemad tõusid üles, panid omad püstolid sisse, jäävad, sest minu peale ja ja, ja no ja hästi selle gaasi lõppesid. Ma tulin jaama, vaatan, seisab üks kaubarong mitte üht hinge, kuskil inimest ei olnud näha, uksed vagunites lahti, sakslased, rist nagu tulid öösel, nad jooksid sadamasse, vagunitesse olid voodid rippusid, räägib Tiia, püssid ja kõik. Ma endale sain Walteri, mõtlesin kaks muna granaadi ja siis hakkas rahvast tulema Jaama terve peredega. Vagunid said, täiskatused sai rahvast täis, tõstke pea puhvrite vahel. Ja siis korraldaja jookseb ja karjub, et kes saab nüüd Tallinnast ära sõita. See on viimane võimalus, rohkem mul midagi anda ja ei ole, see oli niisugune jutt, et Tallinn lastakse õhku, viimane sakslane, kui ära läheb, siis Tallinna Neil lastakse õhku. Noh, siis tuli vedur tagurpidi Tendriga eetri peal olime. Leia koidik kuulipildujaga. Ohvitseriks tulija andis käsu, kellel on relvad näha nende meestele, anda katuste peal ruumist saine siia Keilasse. Vaguni katuse pealt vaadeldi valge maja kahekordne ja eesti lipp lehvib staap ja nominaal siis ei teadlane. Aga vedur hakkas vett võtma. Ma ronisin vagunist maha. Tulin ruuni peale, tulevad kaks ohvitseri. Kuhu sa sõidad? Ma ütlen, et ma ei tea, kuhu see on käes. Ja tule meile, meil on siin 200 meest, teeme venelastele vastupanu. Hästi. Lähme. No ja tulingi. Tulin siia staabi, panid mu nimi kirja, kirjutan kahurväelane ja mine puhkama, mõisaparki, et kui vaja, siis kutsun sind välja. Midagi. Hommikul kutsuti mind välja. See oli siis 21. oli ja 22. siis kutsuti väljaveoauto seisis staabi ees veel mitu meest ja Vasalemma ja sõitsime Vasalemmas, seal olid sakslastelt trofeeladu ja hakkasime otsima, et andke tõrjekahurit. Noh, mind nagu meistrimeest otsib vaaden üks kahurilukk, puudub, mõned katki, jalgratast ei ole, kellel torugati ühe vene tankitõrje kahuri, saime, mürsku ei olnud, siis käisime kastidesse igalt poolt läbi kolm mürsku said, veeretasin kahur peale ja tõime autoga, tulime staabi, et nii ma läksin siis staabi. Mulle jälle anti kaks meest luurele Tallinna poolel. Mis edasi tehti selle kahuriga, seda ma ei tea, aga kuulsin, et tolm, kuur, kuskil tee ääres ja kuurid on see 2,2 õhutõrje kahur ja sellele üks kassettpadrunitega. Nii läksin Tallinna poole. Ei tea, kui kaugele me saime minna, vaatan, et mingisugused kaks sõjaväelast jooksevad siiapoole Keilasse. Jah, tõmbasime põõsastesse, vaatame, oh, need 20 diviisi vormis. Tulime välja. Jäime nendega siis vestlema, nemad küsivad, kuumenevad Tallinnasse luurele, et kuidas seal olukord. Mida te lähete sinna, kuulake jah, tangi vene tankid tulevad juba kiiresti tagasi, staapi hüppasin, staabiohvitserid istusid mastaabis, ütlesin nendele, nad hüppasid üles, nii kaitsele. No mina jooksin siis seal künka peal vana tee ääres, seal olid kraavis, sillatangid tulid, kahuripeal oli juba teised mehed, ma kuulsin kaks lasku. Ja üks esimene keeras meist kasta, sai pihta, kuidas ta sai, seda ma ei tea, aga ma nägin, et ta tõmbas teepervele nii kraavi juures ja lina lasin neli pauku püssist nagu Hernidega vastu. Aga vaata, need teised tangid hakkavad hargnema. No vaatame enam siin midagi teha ei ole püssiga tankide vastu ja siis ma jooksin sealt minema. Jooksin üle raudteeohtu metsarohtu metsas, esimene talu istuseks, vanakene oma abikaasaga, poiss, kuud sa jooksed. Ma ei tea, kuhu see tee viib. Aga sul ei ole poiss kuskil joosta. Sa kuule, seal on teine maantee seal ka tankid mürisevad. Davai, kiiresti, viska oma riided maha ja ja tõi mulle oma tööülikonda. Nii. Keila põles siin hommikul ei, ma tulin kella üheksa või pool 10 paiku siia Keilasse ja vaadata, mis siin on erariietes. Erariietes tulin staabi juures staabi lollis, seinad lastud kuulidest, aa Eesti lipp lehvis teisel päeval enne lõunat kella 10 paiku. Ja ma seisan, tuleb vene kaptenleitnant, jäid minu juures seisma ja vaatavad. Ja ja minu käest küsib, mis lipp lehvib. Ma ütlen, see on Eesti vabariigi lipp. Aga miks ta lörtsiks maitsen, seda ma ei tea. Ja maha võtta vaja. Tule, poiss, aitad midagi teha? Ei olnud. Läksime katuse peale ja siis võtsid nad seda lippu maha. Ilus siidivillane, siidist või midagi, see lipp. Ja täitsa uus. Otšenkratsiooniks väga ilus lippol, pani ilusti kokku ja pani endale kondscheti sisse.