Täna on oktoobrikuu Kaheksateistkümnes. 18. oktoobril 1939 avati Eesti piiri väravat punaarmee pikkadel kolonnidele idapiiril Komarovka ja kagupiiril Irboska juures. Tagasi vaadates võime öelda, et sellest algas Eesti kui iseseisva riigi kustutamine maailmakaardilt. Kas seda tajuti ja taibatiga? Tollase sõjavägede staabi operatiivosakonna ülem kolonel Alfred Luts on kirjutanud? Oktoobrikuu keskpaiku, umbes nädalapäevad enne punaarmee tulekut Eestilt välja pressitud baasidesse kutsus mind kindralmajor Tomberg, kes tol ajal täitis sõjavägede staabiülema ülesandeid oma tööruumi ja andis mulle Ta oma käega kirjutatud korraldusi punaarmee väeosade baasidesse saabumisel. Käskides need tõlkida vene keelde ning paljundada eesti- ja venekeelsed tekstid. Nende korralduste kohaselt punaarmee väeosad pidid tulema üle piiri 18. oktoobri hommikul kahes kolonnis. Põhjapoolne motoriseeritud kolonn pidi liikuma Narva maanteed kaudu kuni jagalani sealt üle Raasiku Kohila, Hageri arude vähe kaudu Paldiskisse ja Haapsallu. Lõunapoolne kolonn, peamiselt soomusväeosad pidid liikuma Irboska Vastseliina, Võru, Kanepi, Tõrva, Abja, Kilingi-Nõmme, Pärnu kaudu, Lihula Virtsu rajooni, Saaremaale ja Haapsallu. Punaarmee vastuvõtt Eesti piiril pidi olema pidulik. Kohal pidi olema kohalik diviisi ülem, kes pidi ütlema punaarmeele sellekohase tervituse ja orkester pidi mängima Eesti Nõukogude Liidu hümne suurtükivägi pidi andma 21 aupauku. Maanteeosad Narva, Nõukogude Liidu ja Irboska Nõukogude Liidu piiril tulid parandada ja liiklemiseks korda seada. Eelpool nimetatud maanteed pidid sissemarsipäevadel olema punaarmee väeosadele liiklemiseks täiesti vabad eraliiklus. Nendel teedel oli tol ajal keelatud teelahk, meile tuli välja panna vastavad suunanäitajad. Tee ääres olevate majade ja talude õue väravad pidid punaarmee väeosade rännaku ajal olema suletud elanikud asuma majades või vähemalt 200 meetrit teest eemal. Kõik need Tombergi poolt kirja pandud korraldused olid väga üksikasjalikud ja võtsid oma alla mitu lehekülge baasidesse asuvate nõukogude liidumaavägede ülemaks määratud diviisi komandör kiuriniga. Punaarmee väeosade sissemarsiküsimustes rääkides ütles ta, et teda huvitavad ainult maanteed. Et sillad oleks vastava kandejõuga ja teed oleks vägede rännaku ajal liiklusvabad. Rohkem temal soove ei olevat. Seepärast olin väga üllatatud, kui sain Tombergilt korraldused, et punaarmeele tuleb söögikeetmiseks viia puid, valvata neid nende puhkepaikades ning piiril punaarmee väeosi vastu võtta auavaldustega nagu tuleks meile külla oodatud kallis külaline. Ka kohapeal diviisides, kutsus Tombergi korraldus välja imestust ja pahameelt. Seda täiesti õigustatult. Me olime oma verivaenlasele näidatud auavaldustes läinud liiale sundides diviisiülemaid piiril orkestri ja tervituskõnedega Moskva röövjõukusid vastu võtma. See oli alandav mitte ainult diviisi ülematele, vaid meile kõigile. Pealegi suhtusid venelased sellisesse vastuvõtu kõrgilt ja üleolevalt nagu hiljem diviiside vastavatest ettekannetest selgus. Selles alandavas Eesti ajaloovaatuses pidi kagupiiril kaasa mängima ka Võru garnisoni orkester eesotsas kapellmeister Eduard Tammega. Sõjaväe orkestri pillimees Elmar Samosson mäletab aset leidnud järgnevas. Meenutame, et see juhtus täna 1939. Aa ja see oli operooma ette. Korda oli niisugune lugu, palju me siis poliitikast teadsime või olime sellega seotud, aga tuli käsk meile. Vastu võtma punaarmeed, et nemad tulevad meile baasidesse ja antigi, siis korraldus kõigil uued riided selga. Meil pillid läikima lüüa ja sõduritel püssid kaasa võtta, uued relvad kaasa võtta, aukompanii koostati aukompanii läks vastuorkester muidugi ka kõige ees ja, ja anti käsk kätte end üles lüüa ja poisid küsisid siis sõjamehed, küsisite tagapadrunit, aga padruneid ei antud. Ja siis tekkis juba juba seal Jaapanis, kus me olime seal Taara kasarmute keskmises plokis, kus orkester oli. Et mis, mis vastuvõtt venelastel on ilmapadrunit, et ta on, et vastu vastu vastu kohe hakata ja kõik olid pahased, aga püstitati uued, välja, midagi polnud teha. Löödi tehtaval rongi. Liivised, nüüd sõidate Irboskas ja sealt lähete piirile seitse kilomeetrit, tuleb Irboska jaamast jala piirile minna. Meil oli siis pasunat kaasas, poistel olid püssid, aga padrunit. Malelahing otsustav viib ja me laulsime kohe ülesse, aga pidi alul alla minema korda, mis seal pidi siis viis minema nagu kõrgemale üles lepil finaali peale. Nii et me mängisime sõda internatsionaali ka veel seal piiri peal valesti. Aga Vene pool oli ka, kui me olime piirile juba jõudnud ja meid üles rivistati seal öösel ja kui hakkas valges valgeks minema, nägime juba ka läbi traataia, mis teisel pool on. Siis selgus, et seal oli terve tee seal Pihkva-Riia kivitee oli täis. Oli see, mis, mis meile üle piiri tuleb. Kirjeldage palun seda tseremooniat nii palju, nagu te seda mäletate? Tseremoonia või mäletan ma nii palju. Tähendab, kus meie asusime kohe selle maanteeukse juures Riia, Pihkva kivide, selle värava juures. Seal seisis siis vene. Seal oma selles putkas, see seisis, vaatas ringi, aga vene oma vaatas ainult selle piiri suunas, seal ei liigutanud peadki. Ja meile tuli sinna siis kindral Kruus. Tänatuudilisi läheb Tartu, ta oli just saanud kindraliks. Ja siis tema oli siis nii-ütelda, noh vastuvõtja või kuidas seda nimetada? See pidas seal kõne, ma ei mäleta, kas kõne, mis ta pidas, oli eesti või vene keeles. Ja siis tehti need piri väravad lahti. Ja meile Veldi rivitult. Tee kõrval kõndima tagasi Irboska poole ja teed mööda tulid siis nende vene lühikeste masinatega, nende veomasinad olid ju äärmiselt väikese kastiga see, kas kas tüüpi või mis nad olid. Ja seal oli siis kolm rida pinke, sõdurid olid peal, igas reas oli siis neli meest, nii et 12 meest masinas ja püssid jalgade vahel ja vahtisid ainult oma otsa. Meie tulime jala ja me ikka, kes me ei osanud vene keelt üldse mõniga midagi, hõikas taga. Aga need meist nalja ei teinud ja kes pidasid masina kinni ja siis ajasid oma. Pikk ise on otsetee seal täiesti sirge, tee. Kõik see tee oli neid täis nagu valgeks hakkas minema, siis masin masina küljes kinni, nad olid nad. No see oli, see oli. Ja edasi-tagasi, mis sa teed, padrunit ei ole lasta, ei tohi käia. Nii et kurb, kurb sündmus, ühesõnaga küsisime endilt ikka, mis, mis nüüd on. Aga noh, selgus, et see oligi see. 150. Niisiis me meenutame tänast päeva kaheksateistkümnendat oktoobrit 1939. Kolonel Koerni autojuhiveebel Karl Kalli mälestused on kirja pandud tema poeg Ralf raamatus kotkasilm ja stuudio päiker. Sel ööl istusid vist küll kõik Narva inimesed oma raadiote ees kuulates Eesti ringhäälingu lõpusaadet. Nagu koputus uksele ja südamele, kõlas raadiost meeskoori esituses laul, hakkame mehed minema. Oli 18. oktoober 1939 kui astusin läbi hommikupimeduse Hermanni kindluse poole, oli linn sama vaikne nagu sajandivanused müürid. Kahel pool tänavat oli kuuldavaid, kose, kohinat ja kindlusetorn mustas tumedalt. Munakivisillutis näis olevat erakordselt puhas ja läikis tänava tulesõõris nagu pestud sõdalane enne lahingut võimatust. Kindluse suurel õuel liikus kiivrites sõdureid, tankitõrjekahurid olid rivistatud vooriks. Maastikuautod ajasid sinist suitsu. Peavärava ees, ütlesid ringkonna ülem kolonel koer ja rügemendi ülem kolonel Lukas. Mõlemad olid saanud hiljuti ülenduse. Nendega ühines kaks ohvitseri ja neli allohvitseri, kes olid määratud sissetulevatele venelastele teejuhtideks sidemeesteks meie idapiirist Klooganya Paldiskini. Kuigi kell oli alles viis hommikul, oli idataevas välgu sinatalt valge kolm venelaste piiritagust. Helgiheitjad püüdsid valgustada linnaäärt. Diviisi ülem kindralmajor pulk jõudis Narva kell kuus ja liitus meie grupiga värava ees. Venelased pidid alustama piiri ületamisega. Kell kaheksa. Alustasime kolme autoga sõitu piirile, kolonelid jäid oma väeosade juurde kindluse õuele. Sõitsime üle puusilla jaanilinna kindlusele, nendest tornidest mööda üles keldrimäe kõrgendikule. Sealt vaatasime tagasi läände. Kindluse siluetti tulid nagu üks ajastu keldrimäe lahinguväli oma vanade kaevikutega nagu teine. Meie lähenesime kolmandale. Hamburgi maantee piiripunktis oli meie orkester võtnud koha sisse tee paremal pervel. Piiri taga oli samal pool maanteed, venelaste orkester. Piiriväravad olid suletud. Vene poolel torkas silma askeldamist, ratsamehi kihutas edasi-tagasi, aga vägesid polnud näha. Kell kaheksa ilmuse Vene poolt tee künka tagant üks sõiduauto ja teatus ninaga vastu piiriväravat. Autost väljus lühike jässakas ohvitser. Piiri pärav avati ning venelane astus Eesti pinnale. Kindralmajor pulk astus venelasele vastu peajagu viimasest pikem ning tervitas sõjamehelikult. Samal hetkel hakkas meie orkester mängima internatsionaali helid, nagu hangusid külmas hommikuõhus. Enesetunne oli rõhu ja avatud piirivärav silmadele valus. Äkki lõhestas muusikat kahuripauk, nagu äikeserakk sattus. Ja vene ohvitser käsi veel tervituseks mütsi ääres pöördus nagu rabatud poolest kehast ida poole. Pauk tuli meie kahurist pool kilomeetrit piiri väravast ja venelane ootas neid tõenäoliselt mürsu lõhkemist Venemaa pinnal. Kindralpulk kummardus ta kõrva äärde ja ütles talle midagi, mis peale venelane endise asendi võttis. Samas lõpes internatsionaal ning vene orkester hakkas mängima meie hümni. Meie kahurid jätkasid saluuti, nagu see oli ette nähtud. Kui muusikapaugud ja valve seisang olid lõppenud, sügas vene ohvitser mütsi alt pead näiliselt suures segaduses. Ta saatis ratsamehe Venemaa poole. Siis jälle rääkis midagi kindral pulgaga. Hiljem saime teada, et venelased olid meie kahuripauku tõesti väga üllatunud kui mitte isegi hirmunud. Päriti, et kus asub teie kahur, aga meil polnud sellest aimugi. Ratsamehed olid saadetud Leningradi ringkonnaülemaga sidet otsima. Sealt saadeti järelpärimine Moskvasse, et kas tohib soluudile samaga vastata? See olevat ära keelatud. Asi venis ja venis, venelased jooksinud piiri taga ikka edasi-tagasi. Lõpuks algas vene üksuste tulek üle piiri. Esiteks poolsada veoautot, relvastatud sõdurid, siis kino, autoremonditöökoda, bensiiniveokid, ambulands ja üks uhke sõiduauto, kus istusid karakul kasukais, naised. Lõpuks tuli kolm soomusautot vanad jäänused, meie vabadussõjaaegsete tasu ja, ja suure Tõllu sarnased. Olin määratud saateautoga venelaste esimese üksuse juurde, meie sihtkohaks oli Klooga ning mina autos istuvate ohvitseride ülesandeks oli olla venelaste kolonnile teejuhiks ja hoida neid meie poolt ette nähtud teedel. Ohvitserid võtsid oma ülesannet tõsiselt, kõneldes vene ohvitseridega viisakalt nagu võõramaa esindajate kõika. Sõit läbi Narva läks ilma tõsisemate vahejuhtumiteta, nagu tavalise tööpäeva hommikul oli tänavatel näha, inimesi tööle ootamas. Mõned seisatas hetkeks, mõni lehvitas venelastele. Vene autodel oli tegemist, et Hermanni mäest üles saada. Mitte tee oleks libe, vaid autodel polnud lihtsalt jõudu. Esimene tõsine sekeldus tuli aga varsti, kui olime jõudnud Narvast oma kaks kilomeetreid läänes asuva Tritska männiku kohale sõitis meist mööda Narva linnavalitsuse veoauto kolme töömehega. Venelased esitasid kaebused, selle auto pealt olevat neid kividega loobitud. Nad nõudsid kurjalt süüdlaste karistamist. Ja lõpuks saime venelasi uskuma panna, et kivid tulid autorataste alt, kuna oli kruusatee. Meie kiirus oli vaid 30 kilomeetrit tunnis, sest Vene soomusautod ei jõudnud kiiremini sõita. Peale mitut peatust tingituna vene autode jahutusvee keemaminekust jõudsime padaorgu. Seal ei saanud nad mäest üles. Esimene veok jõudis poole peale edasi, aga mitte. Vesi, auto mootoris kees ja sõdurid ronisid välja, et autosid lükata. Tuli pikk mahorkapaus. Astusin ühe auto juurde, kuna olin ise kaua aega Eesti soomusüksuse juurde kuulunud. Tahtsin ka venelaste soomusautot seestpoolt näha. Minust trügis aga keegi venelane jõuga mööda ja seadis oma laia istmiku sulgema. Nii jäi mul suured saladused nägemata. Need soomusautod said lõpuks siiski suure kisa ja lärmi saatel padaoru mäest üles vene sõdurite karja poolt lükatuna. Õhtuks jõudsime Haljala lähedale, kus mere poolt maanteed ühe talu põllul oli ette nähtud ööbimine. Vene kõrgemad ohvitserid keeldusid ööbimas talus, kus neile oli korraldatud magamisvõimalus. Venelased tegid autode külje all lõkketuld, jõgi, tsiteed, nende kinoauto sõitis ringi filmides helgiheitjate valguses laagrisse seadmist. Igal pool oli kuulda vene laulujoru. Meie ohvitserid olid nördinud ja kehitas õlgu. Oli mõttetus olla esinduslikult viisakas vene ohvitseride ees, kes nautisid põllul toimuvat tsirkust. Jalutasime ringi ühe lõkke äärest teise juurde, kuid venelased hajusin mind nähes pimedusse. Nendega kõnelusi astuda oli võimatu. Ainult ühega sain sel ööl rääkida. See mees jäi tule äärde ja küsis selges maakeeles, et kas Jõgevale on palju maad, temal olla seal sugulasi. Hommikul algas autode täitmine bensiiniga, ämbrid käisid käest kätte, mis paaki mahtunud, see visati maanteekraavi. Enne väljasõitu nägin vana talumeest tulemas autode poole läbi hommikuse kaste üle põllu mööda mustendavateste lõkkepesadest. Ta tundis muidugi kohe eestlased meie mundrite järgi ära ja hüüdis nagu imestunult ja väljakutsuvalt, et näe, meie sõdurid ka, siin oli tore valge habemega vanamees. Tema talu maadel oli öö mööda saadetud. Ta silmitses kaua tuleasemeid ning küsis, et kas arvate, et see põld ka tuleval aastal vilja kannab. Pärast pikka vaikust vastas ta ise ei vist enam. Ja pöördus oma talu poole tagasi. Vene kino autofilmis hoolega üksuste edasisõitu. Sõit jätkus Raasiku kaudu raudalu maanteele. Siia olid meile vastu sõitnud meie uued maastikuautod. Noor meeskond, näe, venelaste soomusmasinaid ei suutnud jätta olukorda kasutamata ning hakkas venelaste ees demonstreerima oma oskusi ja masina võimeid. Nad sõitsid risti-rästi üle maantee üle kraavide ja liivaseljandikke. Venelaste lahti unustatud suudest võis lugeda, et midagi sellist polnud nad veel näinud. Veelgi rohkem hämmastanud jälgisid nad meie ratsaväesalku. Ratsanikud liikusid kahel pool maanteed kolonniga kaasa. Ratsonikel olid seljas lambanahksed, vestid ja venelased uurisid, et mis maalased need kasakamoodi mehed on. Aukartus oli suur. Pimeda tulekuks jõudsime Kloogale, venelased paigutati ühte suurde majja männimetsa sees. Laternad vilkusid puude vahel seekord laulujoru kuulda polnud. Meile antud korraldus oli täidetud ja nüüd oli veidi vaba aega. Klooga metsamaastik oli Eesti valitsuse otsusel uudismaa rajajatele välja müüdud ning uus talunik oli seal palju. Läksin üht sellist talu külastama. Ilus uus maja, toore puu lõhn veel sees. Noorema väike poiss käekõrval võttis meid lahkesti vastu. Kuid mure oli juba siia tunginud. Esimene küsimus oli, et kas peame nüüd oma koha maha jätma. Mis meist saab? Mis meist saab? See küsimus rõhus meid kui sõjaväelasi eriti raskelt. Sest oli tunne, et olime oma koduma rüvetamise juures vaikset pealtvaatajad. See rõhuv tunne läks iga päevaga suuremaks. Ma arvan, et selle päeva üks haruldasemaid jäädvustusi Eesti Raadio arhiivis on elukutselise sõjaväelase ohvitser Harri Lessel jutustus. 1900 39. aastal ja see oli siis, kui punaarmee kontingendid tulid meie vabariigi territooriumile vastastikuse abistamise plaani raames. Ja siis minul oli ülesanne saata ühte moto mehhaniseeritud kolonni mida juhatas major Kalinin. Virtsu me olime sideohvitseridega Nosin kohalikute võimudega kontaktid ja sellised asjad tuli siis lahendada seal kah tuleb välja, et ma selle keelega sain siiski päris hästi toime. Sest nende esimeste päevade selline noh, küllaltki külm suhtumine ja niukene, reserveeritud hoiak, kodanlik kodanluse armee leitnandi vastu. See paari päeva jooksul muutus päris korralikuks vahekorraks. Siin võib isegi veel niisuguse väikse. Niisuguse näitena võib tuua, jah, oli selline juhus, et esimene, selline pikem niukene peatus sellel kolonnil. Tavalisel rännaku puhkepeatusel. Tulime autodest välja. Ma sõitsin sõjaministeeriumi poolt üülitud autos üüritada iirlased admis, mitte sõjaväe, ei, see oli võrust üüritud taks auto. Sõjaväel autosid nii palju ei olnud, tulin sellest autost, välja, tuli ka üks major, kes seda kalonielvage juhatas. Tuli siis ka välja ja. Sattusime siis vastastikku. Ma mõtlesin portselanitaskust välja. Pakasin tale suitsu. Aga hiljem meil selliseid asju juhtunud. Ja noh, nagu ma ütlesin, et siiski selle aja jooksul see oli peaaegu nädalane liikumine oli saime päris headeks sõpradeks. Hüvastijätt virtsus oli päris südamlik. See oli muidugi esimene kokkupuutumine on mul üldse punaarmeega ja muidugi, nagu ma ka oma selles tonaalikeses olen märkinud. Just nend hämmastas sel ajal see uued vahekorrad. Ei saa öelda, et hämmastas aga ma väga teravalt jäid meelde. Jutustaja Harri Lessel ega ei ole täiel määral nõus tookordne Nõukogude Liidu saadik Eestis. Nikitin, kes kirjutas oma päevikusse saabuva punaarmee väljanägemise kohta sõna-sõnalt. Tuleb otse öelda, et see polnud küllaldaselt efektne, polnud hiilgav, polnud korrastatud. Juhtpolgu komandör nägi igerik välja. Harri Lessel mõistmiseks võiks lisada, et tema mälestused lindistati 25 aastat tagasi. 1939 punaarmee kolonni vastu võttes oli ta Eesti sõjaväeleitnant järgnenud suure sõja lõpuks aga punaarmee polkovnik ja diviisi staabiülem. Teise pilguga nägi toimunut eesti ohvitser, kes Eesti viimaste kaitselahingute aegu oli Tallinnas asunud kindral inspektuuri staabiülem. Sügisel 1939 aga Eesti sõjavägede staabi operatiivosakonna ülem kolonel Alfred Luts. 18. oktoobri hommikul 1939 algas punaarmee väeosade sissemarss baasidesse Eestis. Sama päeva hommikul osakonda saabunud teadete kohaselt olid punaarmee osad piiril juhtnööride kohaselt vastu võetud. Rännak meie maanteedel arenes takistusteta Ta ja mingeid vahejuhtumeid ei esinenud. Hiljem tähendas Nõukogude baaside maavägede ülem juurin mulle, et baasidesse tulnud punaarmee väeosade komandörid olevat talle kaevanud, et Eesti relvastatud sõjaväelased on kogu aeg neid piiranud nende peatuspaikades. Need olid muidugi meie kaitseliitlased, keda Tomberg oma agaruses punaarmee puhkepaikadesse välja komandeeris. Venelased said asjast omamoodi aru ja panid seda pahaks. Staabis ei olnud sel ajal veel andmeid, kas meie teise klassi maanteele Hageri Jägala vahel olevat sillad, milliseid tuli kõvendada, on juba liiklemiseks korras. Asja kontrollimiseks sõitsime kindralmajor kase Campiga kohale. Selgus, et sillad olid nõuetekohaselt kõvendatud ja tee liikluseks vaba. Punaarmee rännaku tabeli kohaselt, mis meile oli antud, pidi nende esimene rännak kolonn peatselt jagalasse jõudma. Otsustasime jääda Jägala teelahkmel vaatama, et vaadata, kuidas baasidesse tulevad punaarmee väeosad välja näevad. Peagi saabus motoriseeritud rännak kolonn ees, luurepataljon siis diviisi staap ja selle järele polgud oma lippudega eesotsas. Punaväelased olid paigutatud tavalistele veoautodele igas autos 20 meest. Maastikuautosid üldse ei olnud. Veoautod olid enamikus võetud vabrikutest, need kandsid veel vastavate tööstuste nimesid. Möödus peamiselt jalavägi, suurtükivägivoor ja teised diviisi osad pidid saabuma raudteel. Järgmisel päeval, see on 19. oktoobril sõitsin pärnu, kust ajatabeli kohaselt keskpäeva paiku pidi läbi minema lõunapoolne baasidesse suunduv punaarmee soomusväe ja motoriseeritud jalaväerännak kolonn. Pärnu jõe silla juures turuplatsil oli selleks sobiv vaatluspunkt. Siin kohtasin sel päeval pea kõiki Eestis asuvaid välismaasõjaväe esindajaid, kes olid huvitatud eriti punaarmee soomusosadest. Nad avaldasid kahetsust, et ei saadud neid pildistada. Nimelt seoses punaarmee väeosade baasidesse asumisega oli venelaste nõudel ülemjuhataja paar päeva varem avaldanud määruse, millega kehtestati terve rida kitsendusi teatavates piirkondades. Muuhulgas keelati ka pildistamine väljas. Punaarmee rännak kolonn, kus suuremaks üksuseks oli tankibrigaad, saabus suure hilinemisega ja läbis Pärnu peatamatult. Üle Pärnu silla sõites ajasid tankid puruks sillakaitsed. Turuplatsile oli kogunenud rohkesti rahvast, kes vaikselt jälgis üle silla veerivaid punaarmee soomusmasinaid. Sillast veidi eemal asuvas sadamas seisid Saksa reisilaevad, kus parajasti ümber asujad Eestist läksid. Laeva kostsid eesti ja saksa riigi hümnid. See oli omapäraseks taustaks idabarbarite sissemarsile. Nende kahe sündmuse ja kahe suurriigi Nõukogude Liidu ja Saksamaa tegutsemise kokkusattumine siin Pärnus tekitas rahva hulgas kurva meeleolu. Kui siis saksa laevade juurest kossid väikese ja abitu Eesti riigihümni helid, millele rahvas kaasa laulis ei näinud ma ühtki eestlast, kelle silmis poleks olnud pisaraid. Draama oli tõesti vapustav. Aastate eest oli meil suur juhus Leida vedurijuht, kes oktoobrist 1939 töigi punaarmeelased Eesti baasidesse Eevald. Smitte ei salanud seda. Ja ma ei viitsinud neid ise sisse, selles oli süüdi, midagi ole teab, saime Narvast rongi, Narva depoog, Fedulid tõid piirilt rongi Narva ja siis ehitati ju tee Ülemiste jaamast otse järvele, sest baasi lepingutes oli ette nähtud, et Vene sõjavägi ei tohi puutuda peale tappa. Ja Haapsalu patsiendi, need olid vahepeal peatusi üldse olla, ei tohtinud meil käsitluses punaväge toomas toomas ja käisime küll juures midagi teha, käskusid tuli tuua, kas te sõitsite Narva või Komarovka nii piiripunktini väli? Ei Narva, sest komerokast piiripunktist tuli Narva poo vedurid tõid rongi Narva ja seal ikkagi Eesti ja Eesti Medulita int Narva. Jaa, jaa. No ja siis. Esimene kohtumine nendega sõitsime Narva ja no siis seal kohtumisminul suurt midagi muud. Käsk sõitme, sõitsime tapale, siis hakkasime kohtuma, sest rongi kiirus oli suur, meil tapal jooksis vedurit peale üks rongi arvatavasti ešeloni juhtidest või midagi taolist, revolver käes, karjus ja märatses tahtis sõduri peale tulla. Ja mina ei saanud aru mitte ühte sõna abilsalt, kas soti ühtegi sõda oli meil noored poisid, põlleme, ta oli ka minu klubikaaslane pani välja ja, ja mismoodi mees söölises kestele veduri peale norm soft, ohvitser, mina teda ka ei teadnud, tol ajal polnud aimugi, mis need nupud, püstik, ülikud, värgid tähendavat, aga sel ajal mul suurt aimu ei olnud, tõstmista tahtis, et no vot, kust ma tean, aga siis kui tuli tõlk pärast meile, tähendab jaamas tuli see tõlk, siis selgus nii, et tema nõudis, et rong sõidaks 40 kuni 50 kilomeetrit tunnis, Spiti kiirem, sõitsite 90. No mis sellest? No ja nad jäid merehaigeks ja kui me Tapa jaamas olime, siis Tapa jaama raud Te pagunite kõrval siis oli, see vist oli kahest otsast tullut. See lõhn oli hästi palju. Mitte üksise vede saapalõhn ei olnud, aga seal olid muud lõhnacavel. Pagunid kahedellilisi pagunid ikka loksuvad hästi kõvasti küll ja see on nagu mere peal ikka see kõikumine, nad olid merehaigeks jäänud. Te olite jõudnud tapale, mis edasi sai? Kõik selle jändi tulemus selleks ju kuni teedeministri viidakani väljasse jäi. Seal nemad ei sõida edasi selle kiirusega ja kõik ja siis ellus, skandaal, suur siis nii kaua sealsel skandaalitsemine kestis, kuni hakkas siis toidukatlad üles ja vot sõjavägi peab süüa saama, siis me jäimegi graafikust välja ja jäimegi siis tapal. No ja aga siis, kui need katlad juba seal toidustasid mehi, siis sama Kiisake õli tuli masinist sööma. Lõpuks me keeldusime mõlemad lapid, mõtlesin meil omal kõik küll ja keha ei meie taha midagi, ikka käisid ikka ikate julgega sööma. Läksime sinna kataloogi sisse panti, mingisugust putru puutun esimest korda elus ma nihukest asja nägid, seda ja maitse oli ka niisugune plekk, milleks ta katla. Veduriahju veduriahju ja meil seda küll ei kõlba. Maitsele ta ei vastanud. Vot niisugune oli siis ja siis olime seal, kontrollisin petturid abiga, vaatas, seal tulid ja pani, oli tilgakese juurde ja see oli aega seal käia, olin seal veduri-vaguni vahel jälgisin seda õhuvoolikuid ja neid ja siis tuli meie juurde üks nuh vahiteenistuse mees käis kogu aeg seal ja vene keeles küsis, ma ei saanud aru midagi, mis ta küsis. Aga natukese aja pärast tuli sneks teine mees, see Porssis eesti keelt ja Venemaa eestlane vene meestel võib olla, kes oli meil ju pikka juttu ei olnud julgenud rääkida, seisis kaugemal ja nii siis kaugeltki see piirirežiimiga keelatud tuli, meiega rääkimine nendel oli, nendel oli keelatud. Niisama kaugel Moskvas vaatas mulle otsa, ega siin vist sellest pisike. 100 tuleb saksaga, ta rääkis võrdlemisi nii, aga noh, nii kõvaks ventika juures, et ei olnud näha, põld ikka eesti keelt kaua rääkinud, oli veel juttu seal ohvitseridega ja neil oli siis jutt, läks teil seal sutt olnud ju katla juures seal seks tõlkulisel paaks, raudtee töötaja tahab minu kella ära osta, kangesti üks ohvitser, venelane, venelane ja siin tõlkis mulle ütles, et tahab su kella ära osta. Siit osta pütil mingutab, panin, ei ostnud. Seitse kell. Mis ta minu käe pealt seda ostab, müüs? Muigas okei. Ja Narvas nagu nalja teeb, aga see läheks ja siis. Aga ei läinudki kaua aega, kahekesi tulid tagasi sinna supikatla juurde ja ma viitsin seda kataloogi, kui neile tagasi sama raudtee sisse tõlkis meile, et kas tõesti midagi võiks osta, mõtlesin, no miks te küsite? Tõlkis mees talle ju selgelt raat, minge linna, ostke ja siis nad läksid. Nojah, eks nad sealt ikka tulid, põdral olid ikak kohvrid mõlema käe otsas tuli säärikuid ostetud, eriti, mis neid huvitasid ja kellad ja muidugi kõik kõik, kõik, mida nad said, raha nendel oli küll meil olid siis juba eesti kroonid kaasas, eesti raha külluses paistis ole külluses kaitsel. Need vene kiltrati, teadlased püüdsid ju neile selgeks teha, et mis te siis siinid, Dormete, minge Paldiski või kui te lähete haapsalu, ostke sealt, et igalt poolt võite osta ja siis tuli niimoodi välja, et ah, mis te ajate närvijuttu, et see nüüd need, need jaamad, kus me nüüd peatume, need on siin meelega meie lollid ütlemiseks nüüd viidud vabakaubandusele, et neil on müüa nihukese jutu peale, mind ei ole niisama kui mindi üle selle juurde, olgu peale, et miks eestlased on pandud paraadi vormis, kui nemad tulevad, mis, mismoodi paraadi vormi Nuutun kuubedes ja siidi pluusades ja siis ma ütlesin, aga mees tõlkis neile ära. Kui te soovite, minul seisab keldris üks lahkuv, võin teile kinkida, kui soovite müüa, ei saa teda kasutada, sest ta on ebasobiv vedurijuhil üldse kanda, aga meile antakse iga kahe aasta tagant. No kuhu me ta paneme neid, et iga meestel oli hulka neid järelleid, lihtsalt keegi ei kandnud neid ebamugav veduri peal täitsa aakia rongiseale, väga sobiv tööriie. Ja sai räägitud nendele, et see on meile palgalisa jazz, Mui käsid kõike. Akvee Paldiskisse jõudsime siis sama, mees andis mulle ajale. Lugeda ei oskanud kaitset siis hiljem seda tõlkimiseks, seal olid sees pildid eesti lapsed prügikastidest toitu otsimas ja söömast vildid ja niisugused lisatiklid juures, kuidas, kui alb meil kõik selgus. Vaat see vaatas mulle siis nii palju tähendavalt otsa ja kui selle ajalehe mulle andis, raputas pead ja rohkem ei rääkinud midagi. Tõsiselt tulijad siis otse Paldiski Paldiskisse ja Haapsalu, nii et nad läksid üle Rohuküla läksid siis Saaremaale, sest baasid olid ette nähtud Sõmeral lennubaas ja tagarannas siis rannakaitse past oli pikk rong, mille te tõite, no täispikkusi, 60 vagunstica täispikkus, niipalju kui ikka ettenähtud rongi Karksus muidugi ei olnud ainus raamest tuli, ei Hessen unisi tuli sisse, neid tuli ka järjest voori Sakano, hiljem jäi neid vähemaks. 1000 nemad võtsid, kui nad Paldiskisse jõudsid, panid kohe Paldiski sadamale käpa peale. Ja Paldiski sadamast hakkas tulema laevadega kõik tehnika ja kõik ja siis tuli sinna palju eraisikuid ja kuna tuli seal niisugune suur skandaal oli meie, arvatavasti oli see seal nendega maad jagamas kindral Reek, sest tema oli vist selle lepingu üks osalistliku meie sõjaväeläbirääkimisi juures ja, ja seal oli niisugune skandaal, miks te siis pole ju lepingus nihukest punkti ees passite nüüd siit mere kaudu sisse, nii palju seda rahvast ja sealses tihti. Muidugi Selgeks läks meie meestel, et ükski sõjavägi ilma abiteenistused, ta ei saa olla, need on sõjaväe abi teenistuslased, kõikjal toome nii palju, kui tahab. Saate kokkuvõtteks katkenud kolonel Alfred Lutsu mälestuste raamatust heitluste keerises. Moskvas muidugi kaaluti, millisel viisil meie iseseisvust likvideerida. Algul oli tunnuseid, mis viitasid sellele, et seda kavatsetakse teha kohalike punaste poolt algatatud mässuga. Niipea kui sellekohaseid märgid ilmnesid, panime vastu oma suurema valvsuse kõvendatud sisekaitse. Teine võimalus oli Nõukogude liidul Eesti iseseisvuse likvideerimine sõjaliste jõududega. Kaalusime, mida saaksime liitlase kallaletungi vastu ette võtta. Liitlase kallaletungi ja meie kaitsevõimalused olid kõne all ka ülemjuhataja juures, kes selle kohta ütles. Iga elav olend looduses kaitseb end, kui ta elu kallale kiputakse. Seda teeme ka meie. Ülemjuhataja ei väljendanud lähemat direktiivi, vaid ütles, et kui Nõukogude liit tõepoolest hakkab meile kui oma liitlasele kallale tungima talitame me vastavalt olukorrale ja kaitseme end kõigi abinõudega. Nõukogude Liidu kallaletungi Eesti baaside ajal oleks muidugi meid pannud äärmiselt raskesse olukorda. Meie vastupanuvõimalused üheaegse nõukogude liidu pealetungiga rindelt ja selja tagant baasidest olid lootusetud. Kui Eesti valitsus siiski otsustaks vastu astuda liitlase kallaletungile oli esmaseks ja tähtsaimaks ülesandeks kõigi leiduvate jõududega hävitada ohtlikum vastane. Baasidest meile kallale tungivad punaväeosad. Selle ülesande täitmiseks oli võimalik koondada Tallinna garnisoni väeosad eeskätt sõjakool, lahingkool, tehnikakool, Kalevi Scouts ja 10. üksik jalaväepataljon. Vahipataljon kuues suurtükiväegrupi ja kohalikud kaitseliidu malevad. Tankitõrjerelvastus oli ülesande täitmiseks puudulik. Meil oli Tallinna garnisonis ainult üks tankitõrje kompanii. Kuid me olime midagi õppinud ka soomlastelt talvesõja ajal. Nad võitlesid vene tankide vastu, kasutades selleks heitelaenguid, bensiinipudeleid, Jamiine. Samal viisil oleksime veelgi tulnud võidelda tankidega. Baasivägede kallaletungi korral, asetasime suuri lootusi meie relvastatud rahvale kaitseliitlastele, eriti Lääne, Saare ja Tallinna malevale võttes milliseid peamiselt partisanisõjataktikaga ning tegevusega päeval, kui ööl oleks baasidest Tallinna peale suunatud punaarmee osadele tekitanud tõsiseid kaotusi ja aidanud kaasa nende hävitamiseks.