Vikerraadio lainel kuuleme nüüd kirjutamata memuaare. Seekord ellujäänute teekonnalt. Sõja viimastel nädalatel mõõtsid Saksamaa teedel viimaseid sadu või ehk tuhandeidki kilomeetreid Ühe eestlastest koosnevad transport, üksuse veokid. Selle neljandas kolonnis keeras ühe mobiliseeritud mundrimehena rooli Eevald Arumäe. Ei jätkunud bensiini kõigi jaoks, siis nüüd ta kordamööda käisime väljas laskma, vedamas kord kukkusin linna, kus oli tänaval võitlused. Tulin tagurpidi tagasi kolmedolisse. Kahurimürsud olid peal. Nädal aega iga öösse vedasime sinna teatud kohta, kus meil Muhamedi Se koorm. Ja nüüd ükskord läksime jälle ja vaadanud, mis asi see on, et akendest suitsulinnas akendest suitsu vaatame. Hommik hakkas koitma, ega vene sinelid jooksevad üle tee. Soov nüüd kiiresti masin kinni ja ruttu tagasi. No ega ümberkeeramiskohta ei olnud lihtsalt ukse vahelt piilusid taga tagateed ja ja niikaua, kui siis üksused said ära keerata ja kui ma siis ära sain keerata, siis esiaknas oli kaks lasku sees, tagant oli välja läinud märtsis Me oleme Ida-Preisi soline veel, aga sealt tuli kole kiiresti ära minna. Huvitav seik on veel, kuidas auto maha jätsin? See oli, mida täidis olime mõeldud koolimajja. Fleenitsi küla oli küla, küla ikka kirik ja ja oma teema ja seal ja poodia ja viinavabrik. Ja nüüd olime terve talve seal, mis me käisime ikka vahetevahel reisil ma ei tahtnud tööl ikka hea rinde poole varustus viimas. Ja nüüd lihtsalt padrunit tagasi melonit bensiini masinat, siis tulen tagasi, aga meile anti küllalt vähe bensiini arestida. Et sa jõuad sinna sihtkohta ja tagasi ja siis jälle uuesti tangid, kui sõitu varusid ei olnud. Ja tulen tagasi kolonni juuren. Tähendab sina hoovi kolme õue, vaata, mis seal on, et tänaval on kõik autod reas ärasõidu ootel, lääne jätan siis oma masina viimasena, küsin siis kolenüülina käest, et mis nüüd lahti on, neljandi käsk täna öösse ära kolida, siit evakueerida. Aga ma ütlen, et aga mul ei ole bensiini. Et mul paak tühi. Ta ütleb, et noh, neil on kõigil kiirituse bensiin pooleks. Et küsi siil meistri käest. Mõti ja mootorratas, minge tooge piiritustehasest. No sai tehtud nii nagu kästi. Kaks kahekümneliitrist kanistrit, mõtlesin kiiritust ja tõin siis auto juurde ja kallasin paaki. Aga no ja teadmisega, et noh, küll ma nüüd sõidan. Aga mis juhtus? Anti juba käsk, läks videvikuks, anti käskkolonn liikvele. Mina olin kolonni lõpus koos meie kolonni kingsepaga. Saime naeralt sõita paar postivahet, kui masin suri välja ja enam käima ei lähe. Siis oli selge bensiin, mis, mida pulaatori sunnib, see sai otsa ja palja piiritusega enam ei sõitnud kuhugi. Aga teisiti oleks eilisuse bensiin ja teised kaadrid nii filmist. Ja me jäimegi ilmselt väga ööseks sinna külla. Aga küllaltki kiiresti tuli venelane idas peale neile külla, sinna öömajale. See külarahvas oli evakueerimise käsu saanud juba paar päeva varem ja see küla oli peaaegu tühi rahvast. Me jäime siis masinaga tihelde muidugi jahe oli, otsisime üles maja, kus oli lahti keldriseinal. Hoidised keldrisse ilusti riiulis. Muidugi kasutasin minul sealt, et meie ei pea kaugele veel minna, tunnen ta kauem tühja kõhtu kannatama pean. Võtsime sealt nii ühte kui teist kaasa jää imikul ootama. Ummiku kuuleme, et üks tank tuleb, mõtlesin soo, nüüd juba ongi käes need venelased tankiga külla. Pugesin. Läksime ruttu maja nurga taha ja kui seda ampli nii kaugele tuli, et me nägime, mis värvi ta siis nägime, siin saksa tank. Läksime ruttu auto juureid. Peatan ta kinni. Lepi tank pidas kinni, tankiluuk läks lahti ja tankikomandör tuleb välja. Mis te siin teete, ütleme meditsiini juurde, bensiin lõppes ära. Need ei ole teile ka bensiini anda, aga kuna neil on endal diislid diiselmootoriga tankid siis et meil on Kadiisis piiritus sees, et haridus on lihased, on kõik uksed lahti ja aga ei ole neile anda, mitte midagi. Pandi luuk kinni, läksid nii, hakkas nüüd kiire midamoodi meie ära, nüüd saan jätta korras auto. Paak piiritus täis. Käisime siis majast majja ja kus me ikka sisse saime ja lõpuks leidsime pump jalgratta. Ei mäleta täpselt, kas meeste või naisteAga tühjätkumite, üks kuni küsib mõlemil pumpa, kuskil pump poleks saanud autlus. Aga ei olnud ventiile seeski. Kiire tuli sellepärast, et juba oli kuulda ummiku vaikuses ütelda rinde müra. Juba automaatide müroliga, kuuldel. Aga nad lõikasid selle tee läbi. Meie küla jäi aardest väljund, tähendab küla jäi nagu ütelda koti. Aga nii jõudsime oma ratastega, lõikasime siis kumbki selle tühja kumminoaga ära ja palju rehvi peal kumbki. Sõitsime sellest külast ühe kraadise nurga all, sõitsime sealt külast välja suurele teele ja vältasime siis nii, nagu meil siis seda jõudu jätkus järgmise linnani. Ja saime isegi mööda meie küla elanikest, kes meil omal ajal seal nii-ütelda viimastena välja külastaks. Ja linna ei julge minna, seal rattaga jätsime siis tee ääres on rasedad Saksamaal õunapuu. Mõtlesime õunapuu najale, nüüd rattad ja kõndisime siis jala ja siis hakkasin üksikute juhuslike autodega ikka lääne poole minema. Ja lõpuks õhtuhämarus, nii suur sagimine linnas taanduvad mäed, tsiviilisikud moodustasid peamise linna tänavaööd lihtsalt inimestest umbes. Ja ma kaotasin oma sõbra ära, niimoodi seal taga. Siis hakkasin üksi seiklema, leidsin ühe suure rahvamaja. Vaatasin, et seal on kuskilt piilub tuledki. Muidugi, pimendamine oli peamine, Saksamaal. Läksin sisselase huvi siin sõjaväge nii palju kohe. Otsisin endale ka ühe nurgakese, kus sai siis öökese ära nii-ütelda veedetud hommiku jälle uuesti mees sõja ja siis sain ühe laatsareti masina peale masina järel haaki peale, kus olid haaratsid peal. See hakkas tõusu peal, jäin ütelda aeglasemaks. Ma jooksin siis sinna ja sain endale varjupaiga. Lähen madratsi alla, muidu ketikoerad ei märka muidu kui ketikoerad üksikuid sõdurid nägid, siis kohe võeti saeti komandantuuri, seal anti uus varustus ja relvastus jälle vastu. Idapoolne, mitte läände ida poole vastu. Ma mõtlesin, et ma ei tahaks kätte jääda neile, nüüd katsun ikka varjuda nii palju kui saab. Ja siis lugesin sinna madratsite alla. Mis selles autos siis oli järgi seal kaks sõdurid juba ees, nii et olime kolmekesti. Need mehed ei Dieurowe juba sõitnud, küsib minu käest, kas sul leib on? No oli ikka natuke, sai siis murtud ka leivale. Ja siis ükskord sviine münde ja Vaare münde vahel käis liikuv praam, mis võttis isegi raudtee koosseisu peale. Ja meie ootasin siis järjekorras, kolonn oli suur vastavalt praamimahutavuse mõtist oskusi peale ja nii ta siis üle vedas. Mind tsiviilne mind vahel. Ja nüüd ma kuulen äkitselt, et nii kui oleks eesti keel olnud sealt ristidega järelaagi oli, et tõesti oli eesti keel ja meel kolonnis, oli üks Alliku nimeline, tema hääl on ju eriti huvitav. Et see on allikväel. Viskasin need madratsid pealt ära ja hüppasin sealt alla ja läksin meestele järgi ja olid omad mehed, kaks ööd-päeva seiklesid üksinda juhuslike masinatega ja lõpuks sai oma kolonni meestega kokku. No see oli suur. Me ei tea praegu selle eestlastest koosneva väeosa täpset nimetustega välipostinumbrit. Aeg on kustutanud jutustaja mälust mõndagi, kuid sellest transportüksuses oli vähemalt kaheksa kolonni, kuna Aleksander Suusalu oli just kaheksanda kolonni mees. Asso Hamburgis tulekuga jah, vaadarb Aapo kestab Berliini uuesti tuletaks värv kuue või seitsme kassidega viie kuuega ei mäleta, kes arvuna ja aga nendel kiivritega sõitsid piibedes kiiri tulistada. Mõtlesin, et hea küll, jah. Väike hiiresilm, ei ta tehasega ribana ideed. Kiiver oli porilaua peal. Jaajah koridor Laponesid Alt ja öelge, kas selle peale jäänud pedede ja küllaltki täto sellega pidi küllaltki lähedalt sõitma. Ja ühe korraga kõigi huvitatud siiralt viitega fordile läbi rooli muidu ei saa. Ja korra, kes tuli mul silme eest läbida, lennuk tulistas, tunnistas ülistada le kuulid, jah, liigulli nendegi kahe hiiri, mis meil nüüd on? Aega pole ju ta kahe auto vahelt kahe auto vahel natuke vähem, kui puua seal paar meetrit esituli üks, neli meetrit sõita Ta oli, ta võiks kasvõi 20 kilomeetri 20 viiene olla automaatselt kuidas? Seda ma olen hiljem mõelnud, et kuidas me selle süüte välja keerasin ja kõik, kõik, kõik vakka ja kesisus klassid läksid edasi või tabati veel seda, aga teised tagant seisma ja ja need nägid ka vihaseid haiguste kohe autost välja. Ei läinud välja. Leedumakse võib ütelda nii. Aga teine juhus mul oli veel, kus mu lasknud esile kummi tagumine kombeks laste eralennuki. Ja kolmas juhus oli üks oda Moikin Aleksander seal, kas ta nüüd elab Tallinnas ta masedega kokku ja 70. aastal juhuslikult ma mõtlesin, et teda ei ole Venemaa eestlane. Sellega meil oli üks selline paha lugu. Käisi mehe. Asja naistulime sealt väljedrose orus sees väga ilus linn ja väga ilusa koha võre. Sealt välja tulles teeäärsed külad, kõik kivikatused ja punased majad ja ja ka tuli lennuk. Selle korra juhtus aga selline asjad. Nagu ta tulid, seal käisid, ei saanud veel auto paaniver välja, autopall sisse, kohad, kus seirest harjuda ja olime seal, hüppasime massidest välja kahekesi kahe käe Altogolime ja sõda, väike sai mingisuguse killuse silma. Kas seal katuses tulisel katuselt lendas katusekillust? Kilter oli punane kild, ma võtsin selle sealt välja, silmuli halvatud ikka. Ja siis ma viisiseks kaks kilomeetrit oli minna autopaani peale selle varjulise taskusse. Viisin ühe edasi tuli teise jälgida jälle ja tema ka ära. Ja solin hädaga, kui järgmise hommikuni peaaegu selle tohter silma oma oskuste kohaselt ja aga nii poreetlasemaamikkuselt liikuma uuesti Berliini poole. Aga kuskil korra, see oli vist hiljem veel siis mul läksite, kummilastera, oli, eks kõrvale tee, mitte autogaanibel. Ja ega ma seda märkas, mõni üksipäini kõveli. Ei märkijadki, vett ei pidanud, ükskord käis, tuli, läks siit mööda, basid vajus ära ja kiirus oli ka küllaltki väike. Lennuk oli näha, lennuk läks ja seda ma nägin veel ettepoole Eedeebule tagant tulides. Põrutas kaks kummi ära. Üks tagavarakumm oli ühe, võtsin siis teise alt sain ikkagi liikuma taga kaks kummi ja neljakummiga säilikuma kuue kummijärvel. Selliseid asju juhtub. Sõjas juhtus köike sõja ajal juhtunule otsitakse selgust tänaselgi päeval, otsivad omaksed. Oleme eelmistes saadetes pärinud sõjas kadunuks jäänud autojuhi Johannes Lumiste saatuse kohta. 1916. aastal sündinud Johannes Lumiste sai väljaõppe Tartus ühes Eesti transportüksuses. Võimalik, et samas, millest räägitakse meie saates arvatakse, et tema auto võis saada tabamuse kusagil Saksamaal. Kus, millal, millistel asjaoludel ootame vastust kõike, mida teate ja mäletate sellest mehest teatagi Eesti raadio aadressil. Paraku ei mäleta teda saates rääkivad autojuhid Soosalu ja Evald Arumäe. Me langesime juba siis vangi ja see oli 26. aprill. 1945. Tulid Ameerika, kaks Tseebi tulid metsast mäest alla ja otse meie talu peale, kus me oleme naerdud noh, kavandati siis hoovi peale meid kõiki laskevalmis automaadid neil ees ja ja nii-ütelda, olukord muutus kohe nii, aga me ootasime, sest meil enam midagi teist pääseb. Hoovi peal võeti meid rivisse. Olid selles autogolines enamasti eesti poisid. Auto, kui ronis ühelt Eesti poisid, aga kolonni ülem oli sakslane ja siis veel üks kõrgem ülemus, oli ka sakslane ja see liikus meiega kaasa, kuigi nad olid natuke eraldi majutatud, nad otseselt meie lummides ei, ei elanud ja siis oli veel huvitav, et seal talus, kus meie Olid kadunud meie ülemused, need ei olnud kuskil näha enam meiega koos rivis sakslased Saksamaal, Saksamaal ja avapoole rohkem olid varjunud Saksa sõdurid, kes olid haiglatest ja hüppess. Ühesõnaga jooksikud olid ennast varjunud seal. Aga nüüd, kui on minek, oli juba meil õue peal, siis siit ja sealt tuli välja noor, rohkem tuli välja varjus olnud, kui neid oli seal paigutatud. Nii et huvitav jälgida, et kus need mehed olid, kuus päeva meie ei näinud neid ja nüüd äkitselt tulevad nad kõik välja. Nii tõid võeti relvi ja edasi. Ja siis rivi ja vöörihmal pealt ära. Ja käekellad ja püstoli need ka küsiti veel ära. Noh, mul oli kuus 35 telgi, eeslinn ei olnudki midagi tagataskus, ta ilusti varjund, kaunis pisikene, öeldakse, naiste kestab. Ulatasin selle siis Ameerika sõdurile käte. Kella mul ei olnudki, oli katki ja selle ma viskasin minema ja mul kylla junudki ja kelladega tegid nad niisuguseid vigureid, et kes kella andis, selle kella pani rihmaga kinni, lõi püssi otsa ja oli siis. Kõik ära tarvitatud püssitoru merre. Sõjasaak, saak, Delfi Nalja ise naersid ka. Lossis oli, oligi niimoodi haavatud ja vanad mehed, vanemad mehed pandi siis autodesse, kuna need sõdurid ise olid siis neid nii-ütelda konvjueerimas. No me saime kolm kilomeetrit minna, siis oli üks suur küün vastu õhtut ka veel ja paigutati sinna küünia. Järgmine hommikul tulid juba laskemoonaveos tagasi tühjalt suure tegelenud, võtsid siis meid kassidesse ja algas sõit läände. Ja ikka niikaua, kui esimene linn, kus meid peatati, olin Nürnberg, seal saime siis jaama platvormil ka sooja suppi, esimest kond. Edasi läks ikka läände läände, niikaua kui Maini ääres suured vangilaagrid vaba ütelda vangilaagrid ja Maini ääres olime, siis sinna tuli iga päev tuli, juured oli juures. Nii suur ristikupõld sai mustaks trambitud lühikese ajaga. Hiljem tehti siis traataed ümber. Traataed oli nii võidelda. Noh, kuidas öelda, väga primitiivne, sealt oleks võinud minnagi läbi. Aga kuhu, aga koguja valvevalvuri meie ümber ka veel tornike Vedolissis tornikest, palve seal. No ja siis olime ühes laagris selle teise siis kolmandasse, otsiti läbi. Siis hakati vaatama, kas sul käel on verekrabi märgusärk seljast käed üles ja lähed kontrollidest läbi. Ma ei saanud auto peale ja auto viis järgmiselt. Laagri vangilaagri oli rahvusvaheline vangilaager, kus olid mujaltki eesti poisse sattunud sinna ja kaasa toonud sinimustvalge lipu. See oli siis konservi kassidega laudadest võetud tehtud lipuvarras ja siis pandi Silip siis laagri püsti, seal oli lätlased, leedulased nendele Kaumanip ja seal laagris seal olla. Jälle viidi Edasis kuus, seitse laagrit tuli läbi käia, enne kui ära sai tuldud. Aga kuhu? Ja prantslased hakkasid neid toitma ainult veidi vett. Ühesõnaga, toit nii vilets, et me jäime nõrgaks peaaegu. Ja siis oli huvitav see, et niukse poolakas tuli meile laagrisse. Ta oli prantsusvõõras leegioni vormis, tulime laagrisse ja üteldi vene keeles. Et ma tean küll, et te olete baltlased, prantslastel on vaja meediasse mehi. Ta tahab teid värvata, aga teine ei tohi baltlaste aina ennast esitleda. Või tuleb teel arvata poolakatega või sakslastega ennast tituleerida. Venelased ennem poolakad, et me natuke vene keele ka rekka või poole kas saavad nii ohveni keeratava. Poola ohvitser oli olnud viis aastat prantsuse võõrleegionis ja saanud prantslase kodakondsuse ja ühtlasi ka Kerge ohvitseripagunid peale juba selle aja jooksul. No ja tema siis värblaski meid Kirces nii saksa keele ankeedi, kus geenipärit on no ja saksa keeles tulises Kirde-ta, Krakowi linnast ja pikestraalsest mul väga hästi emeetilised. Ja siis teisel või kolmandal päeval võeti meid laagrist välja nüüd autode peale ja läksime Pariisi külje alla, ühte suurde, sakslaste poolt maetud baraki. Seal olid ennem totti mehed, need on need mõlemad mehed, kes on siis sõjaväe juures abi tööjõuna. Ja nüüd hakati meid värbama sisse. Meediani anti Meliga prantsuse keele väljaõpet iga hommiku ja me olime ühtlasi veel prantsuse sõduritega ühes kasarmus. Saime nende võltstoidu ja käisime hommikuni, kui sõiru tulin, viidi meid autodega metsa alla ja hakati meile õpetama siis prantsuskeel väljaõpet sõjalist väljaõpet prantsuse keeles. Noh, mäletan väga kardemoni, Valmen, Repo vabalt oleme ja nii edasi meelde eluks ajaks Ja nüüd tuleb vastikum ison. Arhiku, mis võtab vastumehi, kellel on kolm hammas suus väljas. Need ei kõlba, klants näärideks. Kellelt pikkusi vastad, kaalule jälle ei kõlba. Mina sain omadega hakkama, aga mul ei lampjalgu. Ja lamp jalaga jälle ei võetud. Nii et sikud lammastest. Kolmandal-neljandal päeval tuleb vene sõjaratas see masin meile laagri õue peale ja võtab meid baltlasi kokku, kes meie siis ei saanud tervislikel põhjustel ei pääsenud trandus ülesse liigi õppelaagrisse ja viidi meid Pariisi linna külje alla. Oli prantsuse sõjaväe laskemoonaladu, mis oli mäe sees ja isegi soli raudtee ulatus sinna ja seal ennegi juba mingisugused vangid olnud, et oli narid olemas juba seal ja meid pandi sinna. Nüüd majutati sinna, noh, seal ei olnud kaua keset Pariisi Jaanus tööl, laadimistöödel prantsuse sõjaväele, jah, laskemoona, mis me sealt vagunitesse laadisime, läksid juba ida poole. Ja meil oli siis, see oli 26. oktoober jälle 26. oktoober kui võeti meid kokku ja öeldi, et nüüd lähete kodumaale. 26. oktoober õhtu pool. Anti meile korraldus autodesse istuda, tähendab peale minna ja sõit levib Pariisi kaubajaama kus ootasid kaubavagunid, kuid mitte trellitatud majutati meisis vagunitesse. Ja isegi neid vene immigrante, kes olid Prantsusmaal elanud juba mitukümmend aastat. Isegi lapsed olid sündinud seal ja lapsed olid suureks juba kasvanud ja nii saadeti sealt ära ka Meiega koos pudu mulle tagasi. No see oli kurb tõdeda, terveid seljakotid ja ja ühesõnaga hädatarvilik oli neil kaasas. Ja, ja algas siis meie sõit ida suunas, mis kestis 26.-st oktoobrist, kolmanda detsembrini olime kogu aeg vagunites. No see on omaette jutt, vagun, elu ja mida me sõime. Ja kui meil oli külm ja kui me läksime juba täiu täis aluspesutüki ära visata, sauna vahepeal mingisugust ei saanud, kus lõppjaam oli? Lõppjaam oli ette nähtud, preestrit, Dowski. Nii, nüüd oli jälle imelik lugu. Me jõudsime ida poole ja vees purustatud linnas jäime meie vedureid videosid tihti tihti, sest need olid vanad ja nad tegid auru üles. Energiaid, tühje vaguneid oli, kui pikalt see rong oli? Koosseise veduritele jätkunud auru ja nad lihtsalt pidasid tihti kinni. Seisame ees aru, tee peal linnu purustatud ja seal oli üks reisijat, reisivagun oli maha veetud looblastelt ja ratastel ja seal asus siis kohalik jaamahoone. Ja nii kõrgele tuleb rong just selles suunas, kus meie nüüd lovski põrgus meie minema hakkame. Ja rongi vagunid jäävad paralleelselt meie roobaste kõrvale. Ja vagunitesse oli kirjutatud uste peale kriidiga. Latvia, lito Estonia. Ja just vormid ja, ja siis on, hüppasime oma vagunist välja, läksime, tegime seal ukse lahti, kus olid siis kiri Estonia? Tegime lahti ja muidugi tervitasime, küsisin, kust tulete ja kuhu lähete. Ja siis me saime teada, et ristlitovskis võetakse maha läänest tulnud sõjavangid. Kuigi meil olid juba ripatreerimise laagrist orgavus saadud vastavalt Filternaarne tõendid, et neid on juba nii-ütelda kontrollitud. Vaatamata sellele olid needki mehed pandud kõrval venelased trellitatud vagunitesse vagunitesse. Ja algas nendele sõit Siberisse. Meie aga saime sellest teada ja otsustasime meloni, kellelgi on ikkagi, oli raha ka, minul oli natuke raha, noppisime seal kokku ja läksime jaamaülema juure ja rääkisime, et kuule, mees, et mis sa sellest saad, kirjutamine, vagun, meil oli kaart kaasas. Kuid jätke mütsi poola rahule. Pressidovski lahu, leia üle vihkevski, kirjutage meil. Me arvasime niimoodi, et tuleb meile vastu. Võttis aega, mis võttis ja tuli vastu. Ja rääkis, et noh, tunni aja pärast see president OSCE ei ole see rong keevorminetame maha Teledel tund või poolteist hiljem viidevski peale. Mis teie tagamõte oli? Aga meie tagamõte, et pääseda Kristit uski? Linnas serblastest sealt võeti ju eestlaste jutu järgi, et seal pätiks terved mehed maha pannakse, treenitud vagunitesse olnud, sõid siberi, kuna meie ei kujutanud ettegi, meie vabal kodumaal ei jõua, ees oli veel püünis neile seatud. No ja siis ei olegi, jõudsime siis viidelski Need samal õhtul muidugi olime väga õnnelikud, et saime, mitte ei veetud alt. Toski jõudnud. Ja edasi ikkagi loomavagunis kaubarongide sabas veeti. Ja ükskord oli Valga olime Valgas. See oli viienda detsembri hommikul Davis kellelegi ilm oli, olime Valga jaamas ja siis, kui saime kokku raudtee lasega, küsisime, et kas me ei saaks kiiremini Eestimaa poole, ütleb, et ei saa, et meil rongiliiklus on nii halb, siin jäime ikkagi sama vagunisse. Osaleks tapalt maha, ringi islasid ja minul tuli siis Tallinna poole sõita, muide, keelas Aegviidus. Ja siis jõudsin omingu kella kuueks Aegviidu, sealt siis jala kolm kilomeetrit, enne kus siis ta oli talu oli. Et sain siis koondjalad jälle Eestimaapinnale. Te kuulete mälestusi ellujäänute pikalt teekonnalt kodumaale. Paljudel tuli sel teekonnal läbida lõik, mille ellujäänud ristisid hiljem tsehhi põrguks. Paljude tagasitee lõppeski selles põrgus. Eesti lendur Valdo Raag meenutab seal juhtunut. Need tsehhid käisid lihtsalt võtsite ühe kampa mehi kokkutaid rivisse dist tegid nendega teatel ühte teist ja üks ESSi. Liplik. Mis pagan ta nimi oli, mul ei ole seda nime praegu meeles. See, selle nägu ilmselt see vist natuke kodageli väga ülbelt täitesse suhtlusväljad. Ja siis üks kommunistest võttistad daami püstoli, see kuus, 30 riistad ja umbes meetri välted lasi siis talle siia. Muidu elu tavalisest enam-vähem südamesse läheb, aga Tal oli selle lenda alla. Foto fotopakk oli jälle rahakoti, vahel oli foto baklad, nii et see kuul läks sellest nii palju, see võttis selleks ribidest läbi, jäi kopsud pidama. Oluliselt 1001 ööd. Ja siis umbes üks nädal aega olime seal selles staadionil ja seal oli siis niiviisi, et ühesõnaga meid anti ütelda venelastele heledad, siis tuli vene vene sõjaväe kiidatis, võttis veesele kolonni, tata, hakkas viima siis sinna pronoschweid. Ja vaat seesama mees, nüüd kellesse kuul kopsus olijas, see marssis siis meiega ka rivis ka kaasa, teate aga lahti, et vahepeal oli päev, tuli veel peaaegu 50 kilomeetrit käijale. Niikaua kulis õhtul pimedaks hakkas minema, siis pandi tee äärde täkit, Dohalata. Ööseks temaatiliselt poisitadega, mina nagunii seda maha ta ära ei jõua käia, tead, et me katsusime ta ikka toetada, välja öelda. Et tema et tema jääb lihtsalt sinnamaale öelda, käskis kataloogiga seda. See maanteekraavis oli kõige suurem probleeme maru kuumad ilmad olid joogiga, just maanteekraavis oli vesi tema Alexis katelokkidega vett võtma, siis lasti tal reestlamiinast nimed. Me tõmbasime ta jälle rivisse rivisse ära, omavahele. Ei jätnud, sinna lähed. Õhtul laantes. Ega minust niikuinii enam seda kaasa minemata ei ole. Ma lõpetan siin omasele äraldast täitsa ära jamad, küll me siis siiamaani läbile antud ja järgmiseks hommikuks oli mees kadunud. Ahah, no küllap ta siis nüüd selle küla, küllap ta ilmselt siis leidis siukse võimaluse sinna kuuli alla sattuda. Kadunud ja nüüd mõni aasta tagasi selles saates CVs räägib, tahtis kogu seda lugu jätkuda. Selle mehe nimi oli Aksel Väljaots. Seda lugu rääkis ta mulle. Bulad kuulandajate tõesti, see. Mina sain siis paremast reiest läbi lasu. Jah, ja, ja nii imelik, kui see ka ei ole, eks ma olin nõrk ka ja mul oli palavik esimesest päevast. Nii et vägise, nii kui see valgus kadus ära, mul on nii selgelt meeles ja tulid kõik pildid nagu lapsepõlvest isa ja ema ja nägin ja ja niisugune mõte keeles nagu läbi, et vist on ots käes, sest alul, kui inimene saab haavata, ei saa aru, kuhu kohta sa said, kuhu kohta see on väga imelik tunne ja siis. Aga mis, mis mind päästis? Poisid ikka poisid, meie oma kaaslased, need haarasid mulk kahelt poolt, tähendab käe alt kinni ja tassisid mind, siis lohistasid peaaegu üks kuus-seitse kohta ettepoole kolonnis ja viimasel momendil, sest kõik haavatud viimaseni lasti maha minu silma all. Ja ja nad otsisid kohe ühel poisil oli natukene riivanud sääremarjast, sealt tuli kõvasti verd, püksid olid, tähendab punased, minul oli kaunis Raskaa, natuke kontiga haaran mina meeleheitlikult, püüdsin oma seda oli ka huvitav, ma otsisin selle haava taga kusagil vaatan käsi terve teine käsi, üks jalg, siis ajasin käe tasku ja seal mul nahkkindad, tõmbasin need nõretasid verest lindile kiiresti siis mul oli kaks taskurätikud, hoidsin siis taskus käe selle augu väljalaskeaugu peal, mis verd ajas välja. Hoidsin meeleheitlikult, et mitte näida haavatuna, vähemalt esialgu pääseda. Ja, ja siis oligi niimoodi siis otsotsijate, kõik nad haavadele ja see mul kunagi ei lähe meelest ära mu oma silma all. Neli sammu minust ja see eesti poiss oli ja see küll ta paluslikel nihtzisson ja Nestrallijaid ja ei aitanud seal midagi. Ja siis koera moodi punane tsehh, tulijad, et kas ma võin teid aidata, seda punaväelast? Davai, ja see võttis siis kohe kätte ja tunduma kuulid, Nad olid viilinud, need otsad lihtsalt nähtavasti ära tulistas siis seda poissi pähe, kus tal pool pealuud koos ajudega lendas. Need olid õudsed pildid ja mu oma ise nüüd süda sees peksab ega minagi kaugel ma pääsen sealt. No vot. Seekord läks mööda jälle, see läks mööda, aga kauaks sellepärast ma ju võimatu käia, niikaua kui see süles rivistati ja siis läks marsiks, siis me muidugi ei teadnud, kuhu Prahas prognoos 200 kilomeetrit. No avatus peas, seda kuidagi käia ei saa, sõbrad aitasid alal kahelt poolt, nii et ma 16 kilomeetrit haavatud peast käisin ära, siis anti võimalus istuda siis mul sõbrad sidusid jala pealtpoolt aluspesu kuidagimoodi selle enam-vähem kinni. No jalg oli niivõrd jäme, et ma ei saanud enam püstiga õieti. Ja siis mul käis niisugune mõte, et nüüd ja vahepeal oli juba selge, kuidas see asi käis, mahalaskjate komando käis tagantjärgi sadama pärast veel mitmel korral, nägin. Ja mõtlesime. Ta lihtsalt palun ennast nüüd tunnistada, et et oleks mitte püsselt vähemalt automaat kohe otsa saada ja, ja sel momendil vaatan, tulevad kaks püssimeest sinna. Venelased, sinna ma mõtlesin, nüüd tulid minu järgi ja siis ma just vaatasin, et näed, et neil on püssid, et ei tea, kas saab mulle pihta, esimese pauguga oleks automaat võinud olla. Ja ütlesin poistele, et mu nimi on Aksel välja otseselt mälestuseks. Et ütelge, et niisugune poiss seal sinna jäi, noh mis ega selgus tuleb minu juurde. Moosers sütti ei saa, raputasin pead, ma sain aru, et ta küsis. Et kas sa käia saad. Ja mind aidati selle püssi peale, nad võtsid mind enda vahele ja üks püst pandi mulle istmeks ja, ja tassiti mind ühe auto peale ja tuleb välja, missuguse auto peale veel leivaauto peale, mis oli. Poolteist tonnine väike veoautos oli poolest kastist saadik leibu täis laotud, see ei olnud muidugi mitte vangidele sellisel saatemeeskonnatoitjad ja seal peal oli present ja mind selle presendi peal, mina muidugi alul ei saanud aru, mismoodi ma selle niisuguse halastuse välja teenisin, aga pärast tuli välja, et üks tütarlaps oli, keedame, tundsin, tähendab juba reaalkooli liuväljad noorest pärast ja see oli seal siis väga heas kirjas juba selle selle saatemeeskonna komandandi ka. Ja see oli ütelnud, et vaat, et mul on vend seal päästke ära. Huvitav, kuidas tema sinna oli sattunud, noh, tema oli nii, kui ka paljudel oli, tähendab nende tüdrukute saatuseks ta seal oma plitsmehedel ja, ja halastajaõde olnud Saksa sõjaväes ja eks ta siis oli nii ka kusagil vangi langenud. Siis juhuslikult nägi, ega ta nii väga ettevõtlik daam, kes ei löönud risti ette ka ükskõik kes mida ette võtta enda päästmiseks ja ka teiste. No vot, nii. Ja siis ma selle seal selle auto peal oli üks vene vanamees oli. See oli väga niisugune südamlik vana mees, kahju ainult, et me ei oskanud teineteise keelt, tema rääkis, kuidas pooleli olnud ja päris minu käest, mina muidugi käte ja jalgadega ma ei saanud suurt midagi rääkida, sest ma ei mõistnud vene keelt. Ja siis andis mulle pool pakki margariini ja ma sain siis nii kui jõudu kogusin ja siis meie auto niimodi ootas, kui see kolonn sellest liikus edasi edasi. Ja nüüd, kui me jäime sinna, siis selle kolonni lõppu, et siis ma nägin seda metoodikat, neli meest automaatidega, käisid siis selle kolonni lõpus järgi, sellepärast et seal oli ikka kümneid tuhandeid neid mehi, vange ikka juhtus neid, kes ära väsisid, kes ära väsis, sellest maha. Mul väga selgelt meeles, vana sakslane oli vistrike polkstormise viimase mopiga võetud mees, vana mehekene võib ütelda. Suur seljakotike seal kõrval toikust, lõikuse jäi selle kraavipervele istuma, noh, tuleb seal sisse mahalaskjate komandot. Purtses kaks sõna, saksa keelt, need olid punaarmee punaarmeelased ja need olid mahalaskjate komanda kiskusid tal seal seljakoti maha, et umbes viska ära vanad, katsu käia, nad veel proovisid, mine, sa jõuad järgi praegu või jäta see seljakott, kus see ja teine aga vana eta sihcanism ja ei saa, ma enam ei jõua ja raputas pead sinna ja siis see üks neljast, mis oli nende vanem, see siis nii, kui kehitas õlgu, ei olnud midagi teha ja tulistate ta sinnasamasse maha. Ja kõik see terve see Prahaspurnoosse, see tee oli palistatud nendest laipadest, meie sõitsime edasi ja niimoodi see rännak läks enne seda pornood, ei tea, kas siis sellel tüdruku või selle nende armastus siis vist lõppes selle komandandi või kuidas ühesõnaga mind aetimaalselt leivaauto pealt. Mina muidugi siis käia ka veel ei saanud, aga siis tulid jälle omad poisid oma kompanii, sõdurid tulid ja, ja oli seal, tähendab köögiauto, kus vangidele keedeti hobuseliha ja üks mees viskas oma kitli maha ja pani selle kitli mulle ümber, tõstsid mind selle köögiauto peale, justkui tee oleks, ütleme nii, kui ma oleks keegi tõeline all ja nii ma sain ka sõita ja sain peaaegu, ma sõitsin juba prognoosse, seal oli suur pikk sild, oli enne sõda ja peale seda paistvas üks niisugune kindlus, seal kindluses räägiti, et olevatki laager ja juhtuski niimoodi, et me ei saanudki laagri uksest sisse. See laager oli vist niivõrd täis, et meid ei võetud enam sinna sisse vastu. Mina siis jäingi oma poiste vahele, järsku tuldi meie juurde, Me istusime, seal tuldi meie juurde, öeldi, et soo. Nüüd lähete ise igaüks oma koju. Aga kodu oli 3000 kilomeetrit eemal.