1941. aasta Erna retke tuntus ulatub tänasesse. Selles eesti meeste suvesõjas, bolševike vastu oli aga teisigi vabatahtlikke üksusi, suuremaid ja väiksemaid. Ja ehk mälestatakse neidki neid juhtinud ohvitseride nimede järgi kaptentaalpat major vaskpiirivalve kapten Villem raid. Major sirvelan. Hirvelaanemehi oli praegu Järvamaal elav Hugo Ruizo. Siukseid noori oli palju, meie olime kui sakslane, tuli, see esimene eelsalk, tulid, nemad olid mootorratastega ikka ikka kahe kolme mehega olid peal ja siis kuulipilduja oli neil meie kurat seal vahime tee ääres ja kui nemad tulid, siiapoole jääb. Aga silmapilk hakkas laskmine jändi emale, kus nad said ja juba tulid ratastega tagasi, oli haavatuid peal ja siis näidati meile vec vec. Siis panime Kema kurat läbi jõelsem raiemets. Ja siis selle peale Oliveri valve, aga siis ükskord tuli, meie ei teadnud midagi, tegi Terr ja olisi valve kadunud, mina ei tea, kas nad said põgenema või lasti maha, sinna meie ei näinud. Ja olidki kadunud. Ja, ja siis ärge siis tulin tagasi. Ja siis eksis. Sedasi asi läks siis, paar nädalat oli seda vaheaega kui siin hakkasse vormeerimine peale sinna minemiseks, hirvelaane pataljoni, no ütleme seda eellugu, räägime siis sedasi, ütleme, meil oli ju kassid siin nagu sõda ei olnud palju, aga siin naaberkülas karjakülapoe on sealt, kus Nugiseks pärit on ja see kõla ju tulid läbi neil kütipolk see põletas selle kõla puhtaks maha. Võib-olla paar maja jäi kõla alguses üks ja siis siin tagapool ka ja kõige lõpus oli sedasi, et. Talu pauner, talu no perenaine nagu ei vanainimene, ta võis olla 45-ni ja siis noorem tütar oli minuealine. Ta oli vist aasta vanem 19, need võeti ligi ja nende haud on siiamaani teadmata. Ja ja noh, muidugi eks siis noori mehi ärritas ka ikka. Ja siis juhtus sedasi. Ja see, see irvelane asi oli sedasi temal. Jagalast tulid. Seda on palju räägitud, aga jagalast ja siit siis Türi mehi oli ühes Jägala lennuväe. Seal oli lennuväemehi paelu lennuväe ohvitserid vormis kõik vormis samuti Hirvel, alleeli, maavägede ja merejalaväe ja tema oli härra major või aga siis Türilt pärit kapten Ain Järv oli lennuve siis kellega minul oli palju läbikäimist, oli leitnant kava, aga vaan, tuntud mees, ta lendas saksa risti lennuüksuses Koiaid kava oli ta nimi, ma ei mäleta, nimi, temal oli nõuke relv selle puuga puuriga, mis käis välja ja siis panin sinna otsa ja siis kirjutas, jah. Jäi ja siis minul oli temaga jah, palju kokku ja seal oli teisi lennuväe ohvitseri veel ja nii, et üks, üks pani või kuidas neid kutsuti, siis läks eelmisel päeval juba. Ja mina läksin siis oma sõpradega, läksime kuuendal augustil. Bändinimed kirja. Nojah, meil väike komisjon oli ka seal välke, tõrin, arstlik läbivaatus ja ja siis irvelane tulekust, jah, kui te selle eest tahate, ikka ikka tema sealt jagalas tulid ja kauplused ja kus nad läbi tulid ja nemad olid koos selle Erna pataljoni ka olnud, aga see ei ole Ervelane meeldinud. Ja siis tulid Väätsalt läbi ja Lõõla külas tegid need Läti hävituspataljon sedasama, mis siin Tarja küla Levala küla põletati ka ära ja nägid muidugi seda asja ja eks see ärritus rohkem üles veel ja siis vormeeristeril siis omale üksuse. Ja selle ülesanne minu teada oli ainult nagu luuretegevus või midagi, ega lahingud ei olnud, aga noh, mehed läksid, need osaleks enne teine päev ja meie läksime, jah, kuuendal minuga oli, tehes siit üks aasta, oli minust vanem, üks toru, Alfred. Tema tegi sõja kõik läbi ja lõpus sattus Inglismaale. Käis üks kolm aastat tagasi Eestis ka ja nüüd on ta ka madalamees jälle ja poiss oli noorem. See oli ju kuue-seitsmeteistaastane. Ja see langes kohe. Nii et kuuendal läksime, 10. oli see lahing Raplas ja sai kohe surma. Ja siia juurde ma tahan rääkida veel seda, palju on räägitud, et inimene tunneb oma saatust. Me läksime Käru Lelle maal või kus maal me olime, noh siis kui me läksime alles see oli esimene või teine päev. Ja ütleb, et mina ei tahagi neid justkui minna, et mul on niisugune imelik tunne. Ja, ja me sattusime sellest teine teisi Jäku või sedasi ja ma ütlesin, et aga vahetame ära, et et jälle ma tulen sinna, sinu asi nüüd siis noh, ega me seda ei saa teha enam ja jäigi nii ja oligi kruusi Rapla lahing läbile, kes siis. Teine toru, Alfred tuli õhtu tuli minu juurde, ütles jogurt mõne enam. See oli Juhan. Noor poiss, noor poiss ja, ja nüüd kui sinna Raplasse vaatame, enne, seal on ju peal, need on kõik 23. 22. 21. aastal sündinud noored mehed, kes seal langenud, suurem enamus. Ja, ja siis noh, eks see oli ka üks, meie oli muidugi noored poisid, meie Tjanud. Aga eks seal oli vanemaid ka, Türilt oli üks vanem mees, oli, ma ei mäleta, tal oli kaitseliidu või, või oli teil muidu niisugune kaitseriietus, tal oli soome kone. Ja pärast räägiks, kes mulle on meelde jäänud käised üles kääritud, Soome rünnabel ja venelased tulid kuusiku mõistes oli nende baas ja, ja kuusikud tulid peale, ega nad ei teadnudki, et midagi on, tulid seda maanteed pidi kolonnis. Aga noh, meie meestel ka rumalus, aga sihukeste meheline automaatne teevad. Ja pärast ütlesid, tegin sedasi, tähendab, andis valangu, noh, jah, niiviisi lehvikuna. Jaa jaa. Kolonn. No mõtle, mis seal on. Ja eks siis argnesid laiali ja piirati rapla sisse ja meie meda Rapla linna laiali ja eks siis oli. Siis oli, käis see asi kaua aega päris. Ja neid jutlusi pärast, kui mina käisin. Rapla surnuaias. Siis üks vanem mees tuli, ütles, et et seal oli äraandmist, et noored poisid Pedasid lõunat ja juhatati venelased peale. Aga no kes seda teab, eks neid oli igatpidi. Kuidas oli osa, kuidas seal mäda jõge ja siis sai siia kiriku poole põgenema. Ole kodas, kuidas seal jah, kellelgi õnnestus ja, aga noh, surmasaajaid oli palju ja selle, selle kone mehel oli noorem vend ka see oli 23. aastal sündinud. Ja teine hommiku leidis sealt, kus neid seal Rapla automaas on, seal oli kartulipõld kalu vagude vahelt, need osad poissi olid kõik jah, seal kartulivagude vahel. Joosid sinnapoole välja siis ja. Kuidas nad sinna said ja leidis oma noorema venna, sealt? Järgmine hommik, aga missugune kone mehe saatus oli? Tema tegi sõja läbi. Nüüd on ta ka läinud, ta oli vanem. Meie mälestused ja eeskuju Lembit. Ja ta oli siin jälle veneaegne metsamajandis oli suur loodus, Taltsi inspektor ja tuli meie klubisse ka ikka, aga nüüd teda enam ei ole. Naftaaeg teeb oma töö ta ka vanem. Jah, ja seda nüüd siis osa mehi jäi sinna vagude vahele. Jah, üle 10 mehe vist sai, siis tulime, osa toodi siia, aga osa jäid sinna ja ja siis. Noh, irvelane võib-olla sellest Ta noh, sellest on kirjutatud ka. Irvelan sai 20. augusti siis lahingud ei olnudki, aga jutusi on igavese uus deta anda. Las haavata saanud ja haigressurdjaga ükstri poiss oli temal tentsikuks või adjutandi, kuidas kodutee ka 2003. aasta poiss ja sellega me käisime veel, see oli alles sellega, me käisime seal Rapla surnuaias ja siis see ütles, et tema seisis kõrval herwelane kõrval, kui tõstis binokli. Ja tahtis vaadata ja snaiprikuul. Ja et nii kui tuli, nii kukkus ja kohe oli valmis silmapilkne silmapilkne surm. Ja siis, kui me Raplas käisin, ma mõtlesin, et kus pool mina küll ei tea, enam seda kohta ei leia, kos kohelda on ja nüüd see poiss on Surnud. Palju neid hirvelaane pataljoni mehi on veel alles, te olete aeg-ajalt kokku saanud? Ega lähe kokku pole saanud rohkem kui nüüd siin kaks aastat tagasi oli see mälestusmärgi. Seal taastas Rapla kaitseliit ja seal omavalitsused ja need võtsid ja taastasid, panid seal platsi nimelised nimelised hauasildid. See on väga ilus. Me käisime sealt läbi oma klubi ja ja meestel kõigil. Ja oli niisugune, kui nüüd selle jutuga edasi minna, selle peale Rapla olevil. Isal oli. Seal sai mitu meest surma ja pääskülas oli viimane 28. augustil. Siit laupäevalt päriteks mees ka oli ronge, Mihkel oli ka vanem kaitseliidu mehes, see sai surmapääskülas ja see on ka Türile maetud. Ja siis sealt läks edasi veel saue mõisas. Siis olime noh, nagu ma ei tea ka, kuidas noormees, kes seda teab. Kuidas jaga eelsalk oli meie saue mõis, olime ühe öö ja sealt läksime edasi siis Vihterpalust läbi kuni Nõvani mereääre. Ma ei tea, osa sakslasi või osa mehi läks aga pärast võimlaus selle poisiga, kelle, kes Inglismaale pärast sattus ja siin jutustasime ütles, et tema, mina mõtlesin, et tema käis Saaremaal ka, aga ütles, et ei ole käinud. Ja siis siis nõva koolimajas. Kui mander oli vaba Siis oli meil lõpetamine, aga mina minul kuumpäevalt meeles ei ole, tal oli ka augusti lõpp või septembri algus või sedasi võis olla. Noh, peale herwelane langemist oli siis majul kitsa pea oli pataljoni ülemaks ja, ja seal lepiti kokku sedasi. Et noh, kui sõda läbi saab, et siis selle Rapla lahingupäeval tuleme. Kas see kokku meie sõda kestis 51 aastat? Sama kaua ei kuulnud me ka nendest meestest ega nende 41. aasta lahingutest. Emajõelt Saaremaani ulatus ühes sellises Vabatahtlike üksuses Heino Reigo sõjatee. Vennad võsud, nemad organiseerisid siis nüüd niisugust üksust lahingüksust, kes oleks nüüd sakslastega hakanud koos edasi liikuma ja nemad organiseerisid kaks rühma kumbki umbes 30 meest ka, eks ole, ja me hakkasimegi koos sakslastega edasi liikuma kallaste peale me üldse meie ees oli ilmselt läki miilitsat, Te üksus ja hävituspataljon. Nendega esimene tõsisem kokkupõrge oli meil Omedu jõel Omedu lahingus seal siis ma sain ka, nagu öeldakse, esimesed miskist, tõsisemad tuleristsed. Eks ole, sealt juba Omedustiksime edasi Mustveesse must vest siis, nina küla on üks niisugune Peipsi ääres seal seal Nonii sihukesi väiksemaid kokkupõrkeid. Aga meie ülesandeks põhiliselt oli nüüd just. Milleks sakslased meid kasutasid, kasutasid luureks, et. Kuna rinnet tegelikult ju ei olnud, siis meie liikusime Järgmiste, tegutsesime väikeste gruppidena taludesse ja, ja küsisime, kas venelasi on siin nähtud ja kus ja kuidas ja ühesõnaga alustasime niisugust eelluuret saksa üksuste ees ja üks teine rühm, kes oli, see käis ära ka Narvas. Narva ei saanud, aga siis paiguti toodi meid ümber, Tallinna alla allusid millisele saksa üksusele? Kuulge, kui ma ausalt ütlen, sel ajal, kui nüüd seal Peipsi ääres olime, siis ma õieti ei teagi, kes missugune saksa üksus nüüd meie nagu otsene ülemus oleks vormideks härrade ostserile asi rohkem nagu oli. Aga kui me tulime siia Tallinna alla, siis juba alluta, kui meid 61.-le kuulusime, 61. diviisi juurde. Rügemendi numbrit ma täpselt ei tea, küll aga tean, et rügemendi ülema nimi oli ooberstleitnant Foogel sang. Sellepärast et kelle haruldane nimi ja see jäi, mul on jäänud meelde. Teie rühmaülem oli leitu leitnant Eduard Võsu suurtükiväeohvitser ja teise rühmaülem oli tema vend ka osu, aga ma selle eesnimegi nii siin toodi meid kõigepealt jõe Lehtme külasse. Olime seal jõele külas, enne siis võis olla nii kuskil 25. augusti paiku, täpseid kuupäevi ma lihtsalt ei mäleta selle tõttu, et neid nagu ei olnud mingisugust tähtsust nendel kuupäevadel, nii palju oli muud tegemist. Ja säärt. Me vaatasime, kuidas Tallinnat pommitati, muidugi kuidas Tallinn põles. Tallinna oli ainult üks suur tuleenergiat siis 27. öösi vastu 20 kaheksandat siis toodi meid jõe Lehtmelt Tartu maanteele ja Tartu maanteel algasid hakkaksime siis koos sakslastega. Alustasime rünnakut siin enne veepuhastusjaamasid. Ja ühtse Venemaa tuleksid ja niisugust asja oli juba tõeline. See oli juba tõeline lahing ja seal, kui me minul üksus nii-ütelda, me liikusime seda praegust ringteed mööda. Me tulime välja siia järve metsa ja Pärnu maantee ja Viljandi maantee vahel, seal orus oli üks vana suur kõrtsijoone tol ajal seal oli mingisugust sõjaväelaod ja asjad ja seal oli üks grupp, madrused vastas. Need tõstsid käed üles, võtsime neid sealt vangi ja saatsime relvad, ütlesime ära ja saatsime tagasi. Lõikasime siis Pärnu maantee mööda linna sisse ja viidi need igale poole laiali. Kaupluste ja niisuguste kohtade juurde valvepostidest. Mina sattusin raekoja taha kaarpallipoed ja. Tulime tulli leheks ja olime seal kolmekesi ja noh Seetõttu ka peale, et kui me rääkisime eesti keelt ja eesti vormis ja kurjalt, et kus siis rahvas, mis sinna kokku voolas naised ja lilled ja, ja suudlused ja kallistused ja oi issand, ärast ära taheti lähvad. Need rahastatakse, rahvast oli küll, küll siis see elu hakkas nii peale kohe, mina ei tea, kus kõik tot küll toodi süüa kui oleksime näljas olnud. Või noh, see oli, see oli muidugi, meid pandi valvesse selleks, et, et igasugu reedeni siia ära hoida, nii, aga vähemalt tol ajal ma küll ei näinud, et oleks eesti rahva poolt toimunud mingisugust röövimist või lõhkumist või akende lõhkumist taolist, vastupidi teete. Meie olime nagu. Kive loovad, võeti meid vastu. See oli kirjeldamatu. Aga kuna meil peale nii-ütelda Tallinnasse jõudmist, meie senised ülemused mõlemad Vennad võsud läksid ära siis formeeriti üksus siin ümber. Tallinnast tuli veel palju mehi juurde ja üksuse komandöriks sai leitnant Hurt. Edasi hik läksime juba koos nüüd selle 61. diviisi üksustega. Põhiliseks ülesandeks oli meil just luure ja liikumine saksa üksuste ees. Üks kõige suuremaid mandril meie poolt nii-ütelda, enam-vähem iseseisvalt teostatud operatsioone. Oli lahing hanila kiriku juures. Tol ajal rinne püsis, noh kui seda maanteed mööda vaadates Kõmsi kirikujoonel, see on siin Tallinna poole. Ja meie üksus leitnant hurda juhtimisel. Me läksime läbi. Noh, võsa ja metsa ja tuline välja hanila kiriku juurde. Hanila kirik, kui on tee ääres, õieti need kirikumõis on teispool teispool teed ja kirik ise teispool teed. Kirik on ümbritsetud niisukene maagilist aiaga ja teisel pool oli samasugune. Ja üksus paigutati siis niiviisi ära, et me olime seal kirikuaia sees. Nagu ringkaitses ja osa siis teispool maanteed jälle seal aia taga ja jäime sinna hommiku vara, me jõudsime sinna pärale. Jäime sinna ootama, vaatama, mis toimub. Toimus see, et vene sõjaväeüksused, transport liikustet tuli üks veomasin, alguses tuli üks veomasin Virtsu poolt, noh see lasteni võimalikult lähedale tõmmati, tuli peale kutud. Ja nii viisime, tegutsesime seal päeva jooksul mitme masina tulid Kõmsi poolt üks väike üksus jala. Et said ka nii lähedale, kui said, igatahes keegi sealt minema ei pääset. Senikaua, kuni vastu õhtut järsku tulid vetsu poolt kerged tankid või blanketid. Kui nike hanila kiriku juurest vaadata vetsu suunas, siis seal kiriku aja ees on kõigepealt üks lage väli. Seal oli üldiselt rukkis olnud või midagi taolist, seal hagid olid veel põllu peal kuhilad ja edasi maanteede pöörangu ja kaob võsasse ja metsa ära, nii seitse 800 meetrit või oli seda lagedat välja sealt. Nii. Ja siis tuli see tanki. Vaatas juba, eks ta nägi ära, need põlevad masinad, mis olid seal põlenud juba ja kraavi sõitnud ja pööras sealt otsa ringi ja kadus. See oli juba õhtupoolikul nii kuskil, võib-olla nelja-viie paiku või ja siis oli vaikus. Aga paar tundi hiljem kuuleme, et autot Virtsu poolt tulevad masinad sinna jäävad metsa taha seisma ja vaikus edasi. Aga õhtu iga minutiga tuli lähemale ja järjest, eks pimedamaks. Leitnant Hurt tõmbaski, meie poisid teiselt poolt teed ära sealt kõik kokku siia kirikuaeda, nii et me olime siis seal kirikuaias kõik. Ja tol ajal meil oli juba väga hea relvastus. Meil oli nii, et umbes iga kolme mehe peale oli juba kuulipildujad. Meie tulejõud oli üsna üsna tugev, seal aega hakkas juba õhtu hilises ilinesimaks minema juba pimedamaks, kui hakkame siin, nägime. Esimesed ahelikud hakkasid särgneks järjest välja tulema. Taketi meid ründama sealt ja aga see oli augustikuu või septi, septembrikuu juba pimedad ööd hakkas võrdlemisi varakult juba pimedaks minema, Ivaski pimedaks. Ja oligi nii. Avasime, tule kohe. Need jäid sinna nagu pidama, aga ikka just kasutades ära neid takisid seal piinali ei näinud enam hästi. Nii et liikumine ikka eespool toimus. Ja leitnant urla käsk oligi, et valis kuus meest neist, nende hulgas ma olin ka. Pidime jääma maha, sinna kirikuaeda. Ja ülesanne oli lihtsalt kogu aja liikuda ühest kohast teise ja jälle väike valang ja tekitada niisugust muljet, et neid võimalikult palju on seal. Siis see oli esimene väli, kus venelased tulid ja siinpool oli ka võsa võrdlemisi vasakul ütelda, võib-olla üks, 100 150 meetri kaugusel esine võsal suunas, kus enne kus need tulimegi läks, suur niisugune magistraalkraatrit ja üks ja hakkaski seda magistraalkraavid ana pisi. Ära tõmbuma, sinna võsasse kõrvale. Hea meel oli järsk, nii et kui jõuame pool tundi veel seal olla, enne kui päris otserünnakut ei tule, siis ka ikka tulista, tulista ja siis ka rutta seda kraavi mööda kehtile järgi. Ja nii see ka toimus. Igatahes siis oli juba päris pime kohend ja saime sealt nii kenasti välja, et terve selle operatsiooni tulemusena meil ei olnud ei ühtegi pihta saadudki ega ühtegi kaotust. Nii see selleks, aga nüüd järgmisel päeval, mina ja mu sõbrad, Arike ja Meeksi andsime, kolmekesi, saime ülesandeks. Üks saksa üksus sama teed mööda sinnasamasse olid välja viia ja sealt edasi nüüd nagu vene rinde selja taha. Ja nii saimegi, antin, ilmselt see oli üks raske kompanii, sellepärast neil olid raskekuulipildujat. Või oli ta kõvendat kompanii üsna üsna suur Saksa üksus ja meie olime siis kolmekesi need keejuhid ja järgmisel hommikul hakkasime siis liikuma. Ja me saime nii kenasti. Pimedas siis identiteedist, kus me olime tulnud ja hommiku vara, kui me läksi, mis oli ka ööbime niiet ei, nagu ei osanudki võib-olla täpselt seda teed mööda minna. Igatahes tulemus oli see, et kui me tulime selle saksa üks valguse valges juba võsastaksime välja tulema, siis ees pole seal mõnikümmend meetrit võsa ees olid venelaste kaevikud, kus need parajasti mehed liikusid, kes seal oli veel särgi väel ja olid pesi niisugust asja. Ja muidugi tulin puhtalt selja taha, neile tehti ootamatult täielik ootamatus ja see Saksa üksus muidugi koheselt hargnes ta lahingurivistusse jätti mõtiselt tuli peale. Et polnudki muud, kui ainult seal käpad üles tõsta ja olis rinne sealt nihetest likvideeritud. Huvitav on selles mõttes episood, et siin, kui ma olin Narva rindel siin soos siis 44 ja siis seesama Kompanii 61. diviisi, seesama kompanii mulle naabriks ja räime, nendega neetile sidet, siis seal leidus veel mehi, kes selle operatsiooni olid kaasa teinud ja need siis rääkisid nii suure vaimustusega. Arike ja mina olime hääletasite ja mäletasid meediat, ETVd võeti umbes nii nagu fantastilisi kangelasi vastu, kes, kes veel, Weber oli seal, kes siis rääkis kogu seda operatsiooni ovalejatel sõduritele seal. Nii väga, väga värvi ikka. Nii et niisugune niisugune juhus jah, et saime veel neid mehi, oli veel elus, kes seda operatsiooni ütlesid ja, ja seal olid kaasa teinud. Ei tule või 41. aasta tagasi, no 41 sealt läks edasi siis juba kui Kamsi juurest rinne oli läbi murtud, siis oli ees Virtsu ja virtsus. Jäime siis pidama ja hakkas ettevalmistus muhu, kes andiks. Dessant muhule toimus kolmest punktist. Me läksime virtsust põhja pool ja virtsust endast ja veel lõuna poolt virtsa. Nii et kolmest punktist nagu toimus Kessant, viidi üle Storm bootidega. Need olid päramootoriga, paadid, pikad, niisugused paadid. Kuulipilduja oli eesotsas, seal paadimeeskond oli sakslased, kaks kuulipildurite oli kaks mootorimehed minu mäletamise järgi, need neli tykki minu meelest oli või oli juba kolm Värnarkaadidel ja Storm Bootnu näpaatia. Üksjagu mahtus sinna sisse. Meie plussi paadi meeskond, paadid läksid siis niisuguse koguse rünnak, esimene laine, teostki öösi, kuskil kell kolm öösi hakkas see üleminek peale kõikul pimedasse kobame, siit see asi käis ja paadid viisid meid ja, ja toimus täieliku üllatus rünnakuna ilma igasuguse suurtükiväe, tule ettevalmistust ilma millega lihtsalt vaikust, kohe pandi Venemaatasapisi öösi, paat viis veid niiütelda muhu randa, nii kaugele nähtavasti kui, kui nad võisid sõita. Ta tegi seal kohe pöördeni, ütleb ta küljega vastu ranna poole. Mehed ludinal üle poordi veke, noh, ma sattusin nii kuskil natuke üle naba värke ja davai siis maa pooled nii kuidas jalad võtavad ja jumala juhatab. Neel kohal see rünnak, nähtavasti oli venelastele nii suur üllatus, et sel ajal, kui Meie nüüd juba ranna poole trügisime, siis veel ühtegi pauku vastu ei tulnud. Värvi oli ju merel palju, lärmi oli merel palju, jah. Aga tulistamist oli juba kuulda siin-seal ja me saime esimese tule nii-ütelda juba siis, kui me olime juba maas ja juba ise ka tule võisime avada ja see oli nähtavasti ikkagi venelastele nii palju ootamatu ja et minu meelest eriti suurt vastupanu seal ei olnud. Saime varsti nende kiviaegadeni välja ja noh, kui juba kiviaedade taha sai, siis oli juba kindlam kindlam tunne just, aga juba järgmine laine, mis tuli, see sattus juba tugeva kahuritule alla ja sealt need paadid said paljud pihta ja aga just need olid need kõige esimesena ja meil vedas kõige rohkem Sillamäe moodustamine, ütleme see toimus selle esimese päeva jooksul ja siis sealt tulid juba saksa tulid juba teise kolmanda lainega tulid juba edasi, kohe hakati tooma raskemat relvastust ja, ja need nagu võtsid juba selle silla laiendamise nagu enda peale, eks ole. Aga me, kes me selle silla peal nagu alguses kohe lõime, nii me siis juba nagu käis ešeloni, meist mindi juba nyyd üle. Aga see kõik oli selle ühe päeva jooksul õhtuks oli juba see Sillamäe võrdlemisi võrdlemisi suureks sinna paisutatud. No järgnevalt nüüd hakkasime juba enam-vähem jälle sellest esimesest madinast nagu toibuma ja, ja hakkas Me harilik tegevus peale juba organiseeriti jälle grupp, mis läksid juba luuret tegema ja venelased taandusid sinna muhu Leinateed mööda seda poomitega tammi mööda ja seda pommitasid siis saksa lennukit juba stukat, et vaatasime, kuidas need siis pommiks pikeerisid seal ja, ja see tamm löödi võrdlemisi sodiks, komised, süle hakkasime minema, siis oli nii mürsuaugust sisse, teisest jälle uuesti välja ja jälle võrdlemisi raskelt sõidukiga üle ei lähe. Ei, ei, seal polnud mingisugust sõidukit, seal see hakatisel paranda meil muidugi, juba, kui me olime saanud Saaremaale, siis meie üksus pööras Saaremaal alla peateelt alla vasakule Kübassaare peale. Kübassaare poolsaarel oli suur venelaste raskepatarei Kübassaare poolsaare ees on ka, ütleme, niisugune kitsas mahariba ja niisugune suur seljandik nagu, nagu umbes Sõrve sääred. Ja seal olid vastas sellel seljandikul just enne seda lage heinamaad, et üksikud seal olid, vastas mingisugusedki hävituspataljonid või kurat teab mis, mis pataljon ja tuli välja, et seal naisid naised, olite näiteks mingisugune üksus. Ja madrused muidugi, ja seal see lahing nendega kestis. Kuskil poolteist päeva umbes niidet, et see oli enne, kui me edasi saime Saaremaa ütelda lõunarannikut mööda või püha maanteed mööda nagu tul nimetides Kuressaare suunas siit üle Pihtla ja vot seda maanteed mööda tulime meie niikaua kuni Kuressaarde vaid vastupanu osutada. Ja siin aga siin oliteestiskist taanduvat üksused ja mõtlesin, et me lõikasime nii sakslastega nagu koos, nüüd juba. Aga linna jõudsime välja enne kui peajõud, vot seda peamaanteed mööda, et anda Martin meile korrektselt. Esimesel Kuressaare Kuressaarde jõudes. Ma arvan, et meie olime võib-olla kõige esimesed just mee läksime Kuressärgi särgi sisse ka sakslaste ees. Ja me muide olime esimesed, kes jõudsid Kuressaare lossi ja meie mehed lassid lahti Kuressaare lossis olnud vangid. Seal oli Kuressaare lossikeldrites, oli Saksa sõjaväelasi ja, ja eestlasi. Saksa sõjavangi vangi õues, jah, ei, ma ütlen sealt üks sakslane tuli välja, tead, noormees jumala hallid juust olid valged juuksed peas, ma ei tea, mis ta kõik seal olid läbi elanud, kes ja naerist, et ja, ja, ja seal oli neid üsna palju ja kuna ja eestlasi kaad. Aga meile ei antud seal hingamisaega palju. Kohe liikusime edasi Nasva poole. Me olime juba siin motoriseeritud, eks ole, ja esimene asi koejooga üle Nasva sillaAga teispool Nasva silda oli venelastel valitsus või, või noh rinne, Nasva sild oli mineeritud. Aga kuna meheni üllatuslikult kiiresti nendele kaela tulime, siis sild õhku lasta ei jõudnud. Aga nagu Nasvast need teisel poole jõge saime, nii saime niisukese tule sealt peale. Et mis suruks kohe üksuse maha, jäime sinna lahingut pidama, senikaua kuni tuli juba sakslasi juurte ja tankid tulid ja vahedal pioneerid juba võtsid need lõhkelaengud juba kahjutuks, tegid silla all, mis olid. Aga meil siin Nasval olid esimesed suuremad kaotused ja järgmine nagu suurem lahing oli siin enne Salme küla, siin algasid nyt venelaste tugevad kindlustused juba. Terve see kitsas osa oli siin puhta punkreid ja, ja asju täis. Ja siin toimusid niisugused, kui, kui see rünnak nagu jooksis sinna kinni siis niisugusi väiksemaid lahinguid noh, pidevalt oli ja nendes lahingutes saigi surma meie juht leitnant hur. Ja ei saanudki siit teistmoodi nüüd sellest punkrite süsteemist läbi, kui toodi siia saksa leegiheitjate üksust, oli. Ja siis viimane rünnak, mis algas Varaöösi meetodi ja siis need leegiheitjat. Need, need kõikusid ees. Joa laseb umbes 30 meetri peale, niisugune. Tule. Lekkiv vaim nagu paljat jookseb siis ja niiviisi küpsetati ja neid punkrit üksteise järgi hakati neid välja küpsetama sealt ja murti see kindlustuste vöönd siit läbi. Ja kui me olime Sõrves äärde välja jõudnud, siis minule tehti ülesandeks viijata Kuressaarde rügemendi staapi. Nüüd noh, need, eks ole aruanne nüüd selle kohtlejad või ettekanne, ettekanne nüüd selle kohta, et see Saaremaa on siis nüüd vabastatud lõpuni. No see oli nagu niisugune auülesanne löödrile pole või kui ma oleks olnud, ütleme, Saksa sõjaväelased täielikult, eks ole, siis oleks ka mingisuguse ristikese sellest heid rinda riputatud, see aga. Aga Ma sõitsin mootorrattaga, sõitsin üksinda nüüd öösi Sõrve tipust, Sõrve tipust, kogu selle tee. Kuule seal, kusjuures ma ütlen, noh, siin muide kui need Kuressaares liikusime siia samme küla poole, siis need Vene üksusi oli ju siin järjest, eks ole. Ja ma mäletan näiteks üks, üks madruste üksus, seal tekkis tulevahetus ja põhiliselt ikkagi andsid alla ja tõstsid käed üles ja kanis viisi tulevad, siin oli kogu, aga need metsad olid siin ja neid käis. Nii et selles mõttes oli mootorrattaga sõidad, ega siis Mootorratastel plärisi peegelt pole jah, ilma hääletas ja. Aga ei, mul läks õnneks ja ma ei saanud selle sõidu ajal ei saanud kuskilt niisukest tuld, mis mind sinna maha oleks jätnud. Kellele ta selle Meldungi need ongi, andsin üle rügemendi ülemale, eks ole, kirjaliku ja suusõnaline ja ja see käskis siis nii-ütelda süüa anda. Üle. Ja kogu lugu oli sellega.