Eesti sõduritund. Kus on kuulajate hulgas olevat mehi, kes mäletavad seda lauluviisi eesti sõduri omaaegse rivilauluna ja Eesti sõjaväerivikäsklusi õppusi ja õhtusid loendusi. Eesti iseseisvuse loojangul õigemgi loovutamisel oli rivis 16000 relvakandjat meest mis sai neist pärast seda, kui suvel 1940 tuli kasarmud jätta sisse valgunud punaarmeele. Milline oli Eesti vormi kandnud meeste saatus? Mis sai Eesti sõjaväest? See on tänase sõduri tunni küsimus. Jah, ja siis oli see aeg tuli kätte, kus, vat need tulebki see kurb, kurb lõpp Narva linnale, kus eesti armee saadeti Narvast välja. Nõudis. Ja minul oli au olla siis esimese ešeloniga, mis tuli siis Narvast välja rügemendi Esedunulise. Aga meil oli ka, neil oli ka, ma ei tea, neil oli ka mingeid relvi või õieti või mis oli, sest et neil oli ka hobuseid, oli seal Selonis kaasas vagunites. Ja see oli väga kurb siis rahvast oli terve Narva linn tuli sõjaväkke ära saatma, see pühapäevane päev. Ja rahvas nuttis jaamas. Ja venelaste valve on ainult kaks kuulipilduja posti oli jama ja see rohkem ei olnudki, rahvas lauldi jälle seda hümni ja orkester mängis rügemendi oli oma puhkpilliorkester ja ohvitserid ei olnud üldse staabivagunis nõul, määrati ka Taavi vagunisse koht seal, et seal on teada siis kus kättesaadav midagi juhtub juhtunud mitte midagi. Ohvitserid olid kõik vagunites, meeste hulgas, lauldi kaasa ja ja kõik poed ja putkad, mis jama said, kõik osteti kõigist asjadest tühjaks kütuudis sõduritele. Rahvas nuttis ja jätate Narva mehe Narva maha. Sõdurid lähevad minema, kuidas me veel siin elame? Venelaste sees. See oli viimane sõna. Ja õhtu hakkas liikuma ja seal on kogu aeg orkester mängis ja tulime, hommikuks jõudsime tapale. Tapa soomusrongides toodi meile aga järgmised esemed, mis öösse teine homiku juba laaditud. Sinna polnud enam ühtegi inimest kõigi lastud seal Vene ahelikud ümber. Ega te ei saanudki nii peavormi seljast maha, millal te oleksite pidanud? Vabanema sõja laabidin vabaneb, meil oli ja ma läksin aega teene meisse säärasele aasta esimesest oktoobrist esimese oktoobris. Joo kohe kibe kibedad on, nüüd saame lahti ja kõik läheb nii ja naa. Aga ei läind. Kasvatasime juuksed, mehed olid kõik õnnelikud, saame esimesest oktoobrist aasta täis ja me saame vabaks. Toodi tapale ja sealt saame kõik nukram lahti, aga ei saanud, vaat öeldi kohe ära, et mingisugust. Ja siis hakkas tapal see siis oli terve diviisi diviisiülem, oli ju siis Tomberg kindral Tomberg ja sai seal diviisi ülemaks. Ja kui siis Tapalolise juuste miiting, siis oli tohutu, kui see terve diviis oli, siis seal selle soomusrongile kasarmute vahel ja seal väljas ja kõik karjusid, elagu juuksed ja elagu juuksed. Ja siis see diviisi ülem ja diviisi ata veel siis oli meelse sõjavägede ülemjuhataja kindral Jonson. Ja ta oli sõjaväejuhataja kaitseväe juhataja või rahvaväe juhataja. Ma ei mäletagi täpselt. See oli tema ja vaat see mees siis oli ka veel seal siis üleval ja siis need läksid nii et Eeessaadi ank nii palju ruumi, et nad olid lahti ja tagant kohe koosjale kinni, kaiknejad kaitsma, karjuti kohamukus. Elagu juuksed ja maha puhaar. Eks seal loet. Kommentaarideks saab sõduri tunnis sõnasõjaajaloolane Toe nõmm. Eesti sõjavägi tehti ümber uue korra järgi ja see ümbertegemist algas juba augustis 40 ning viis välja niinimetatud 22. territoriaalse laskurkorpuse moodustamiseni kuhu koondati siiski suurem osa varasemas Eesti sõjaväes teeninutest. 41. aasta algul teenis selles territoriaalkorpusesse 10000 Eesti kodanikust sõjaväelast. Järgneva poole aasta jooksul eestlaste arv selles korpuses pidevalt vähenes. Asi oli selles, et korpusesse ei võetud ei enne suvesõja puhkemist 41 ega selle alul Eestist üldse mobiliseeritud. Korpuse koosseis jäi siis eestlaste poolelt samasuguseks, nagu ta oli loomisel olnud. Küllaga toimusid arreteerimised, samuti kevadel 41 ka lihtsalt reservi arvamine enam kui 1000 mehe korpusest kojusaatmine. Lisaks 14 10. 15. juuni arreteerimised. Nii et suure sõja alguseks oli korpusesse jäänud 8000 eesti kodanikust sõjaväelast. Korpuse edasine saatus või õigemini korpuse isikkoosseisu saatus kujunes mõneti erinevaks tavapärasest ja ka nõukogude ajal sellest väekoondisest kirjutatust. Pärast väikest alguse segadust viidi korpus Eestist välja Porfrovi ette rindele. Me sõitsime venda vända ringi ratastega, siis otsekohe kušeti läind. Novgorodi jaamas oli niisugune episood, et meie sõitsime, rong sõitis sisse. Mõlemil pool oli küüditatute rongid, Ezelonid. Ja need olid lätlased, naised nutsid ja palusid, andke suutäis vetevett vene keeles ei kabidiga valusid ja meil poisid tahtsid minna sõrmed pudelitega, et viime veteran. Nii oli kohes need suured sõjaväelased, vahel kohe löödi meid vahunud see rongi peale tagasi, et mitte ükski maha ei tule ja mõlemil pool nedeseronid Lätti küüditatute koitsis Novgorodi jaamas. Ühtekokku jõudis Venemaale veidi üle 7000 Eesti sõjaväelase umbes 7000 207400 meest. Need mehed Eesti territoriaalkorpuses olid ju siiski sõjaeelse Eesti vabariigikasvatuse saanud mehed. Kuidas see kõik käis kokku nende maailmavaatega, kuhu nad nüüd sattunud olid? Selle ehitamine oli, oli mitte ainult raske, vaid paljudele ka üle jõu käiv arreteerimiste ja muude repressioonide alla langesid eeskätt muidugi kõige kõige ausamad ja otsekohesemaks. Selleks ajaks, kui korpus oli et Venemaal rindele paigutatud oli, oli see niisugune julgem ja, ja iseseisvalt mõtleva Moza vähemalt olulises osas juba välja rehitsetud. Kuid ka ülejäänud siit päris erinevalt teistest punapunaarmeesse kuulunutest nimelt sellest enam kui 7000-st mehest vähem kolmekuulise sõjategevuse jooksul langes sakslastele vangi üle 5000 kas siis üle jooksnud täna haavatuna kõik kokku. See protsent on üsna erandlik ja näitab küll päris selgelt, et tegemist oli enamiku suhtumisega sest samal ajal oli neid, kes tulenevalt üksuse iseloomust lihtsalt ei sattunud kivinde lähedusse ja neil puudus võimalus enda vangiandmiseks. Kui selle lahingutegevuse käigus siiski umbes poolteist 1000 ja meest langes või haavata nendest enamik langes või mõisteti surmavälikohtute poolt või hukkus mingite õnnetuste või muude asjaolude tõttu mis arhiiviandmetest näiteks välja tuleb, on see välikohtute otsustega maha lastutest. Eestlaste seas oli valitsevaks süüdistuseks ülejooksmist katse vangi Algis katse. Venelaste puhul see tähendab siis mitte Eesti punaarmeelaste puhul enesevigastamine ja muud niisugused lihtsalt hirmust ja segadusest tingitud asjaolud. Kas oli ka selliseid hulgi ületulekuid, niisugusi, hulgi, üleminekuid toimus juba esimesest lahingust Polhovi lahingust peale nimelt see Te olite ära korpuse esimene lahing toimus siis Polhovi linnast veidi lääne pool ja ründas seda Mansteini tankikorpus. See oli mõnes mõttes niisugune omapärane lahingusse sisuliselt üksinda üks ühe vastu oli siis Eesti tegelikult ära korpusse nimetatud Manstein väekoondis. Ilma teiste tiibadel asuvate suuremate üksuste osaluseta. Ja korpus sai selgelt ja kiiresti lüüa, kuid teda ei purustatud. Ja see tulenes ka muuhulgas Saksa üldisest taktikast. Saksa korpus liikus edasi Novgorodi peale. Kui ta oli territoriaalkorpuse mõnes mõttes hajutanud ja itta surunud, siis niisugust jälitamist ümberpiiramist ei toimunud. Korpuse isikkoosseis koos järelenud relvadega valgusse ida poole, kuni siis koondusida pool Porfavit uuesti. Aga selle lahingu käigus jõudis juba selle esimese lahingu käigus jõudis punaarmee juhtkond üldistava järelduseni, mis on ka kiilva käädes kirjas lausega, et eestlased, nii sõdurid, ohvitserid on kõik kodumaa reeturid ja ülejooksmisi ja vangi ant, mis oli juba Porfrovi lahingus märkimisväärselt palju. No näiteks korpuse suurtükipolk 614. kaotas oma võitlusvõime suuresti selle asjaolu tõttu, et osa polgu eestlastest sõjaväelasi lahkus vastase poole suurtükiväepolgu autodega. Aga et autod olid koormatud kõik võimaliku tulejuhtimisvarustuse, kahtlased diplotarite kaardid ja muu siis pärast seda korpuse suurtükiväepolgu võitlusvõime muutus pea olematuks. Üks, ühe kahuri venelased said siis ära, kõige kurvem oli see, mis vahetati ringi just öösel ringi, vahetud kõik, kõik eestlased võeti kahurite pealt ära ja venelased olid hobuste peal ja eesti hobusel ka väga palju eesti hobustega nad ei saanud venekeelseid hobustega jagunedes on ja siis vahetati ärad jestas, ei usaldatud, am kahurite peal võeti need venelased, mis siin Eestis tülidest ja põlve on. Kaks nädalat said õppus nüüd kahuritega, nägid, need viidi kahurinumbriteks ja eestlased viidi hobuste peale hobuste peal. Ja siis oligi see laskmine siis teada, missugune seal mõned laskunud klassidele. Ja sama päeval oli siis lõpp, meie sel asjal tulime tee peale välja, suure tee peale. Ühe kahunenud ridasid oma jõumehed seal ära. Kaugusmõõtja oli kadunud ja pandi siis tänava teerist suur maanteeristil Maarja instituut, nüüd venelase ja sakslase tuleb, et nüüd siis lasevad sealt läbi toru sihiti ja me vaatasime sõda sõjastele kedagi välja, Paide polku seal kõrval. Poritüdrukud, tulge poisid appi, tulge appi, oli määrav, tõi vilisega granaadi kastia, granaadikastid toodi ja viisime seal nelja-viie mehega abiks ja esimeseks kümmekond kasti suured kastid, kaigas granaadid olid polguülema seal vastasmajas külgusliku allamäge tuli sõdurid, et ma seal kaevikutes sees. See oli kastid lahti, Kaitšitsikuid ära võetud, ilma sütikud olid need seal küll hakkas hirmsasti vanduma, seal Jottomaatiden lõi jalaga need kastid, ümbersaamine oli tulivihane seal ja vaatasime sesse aastal midagi välja. Kolmik suiks Türi poiss, kus üks oli, Lähme siia taha metsa võsas paks pajuvabriku eseme alla kaur sukasuu oli, aga nii oli kuivedel suu kuiv. Suvi oli, see oli nii kuiv. Hästi paks Pau põõsas olija, suurohi oli rinnuni, läksime son Pau põõsa sisse. Küll oli manama, et vaatame, mis sellest välja tuleb, et öö tuleb, et siis vaata, mis tulevik toob. Ja oligi sõda veetud. Magama nii väsinud, eelmine magada ei saanud. Ärkasime üles, kuu paistis seal, 11. juuli õhtu, see mul meelest täpselt kuu paistis ja poisid kuulevad, et maantee peal sõidavad need jälle vene masinad, et võõrad elada, heledam. Ma ütlesin, et aga lähme välja, et mul on punane žesti, paun kaasas, vahele jää. Lähme selle mäeseljandikul peale välja, et otsime, kui tulevad vastandunud otsima haavatuid. Paide pulki liini tuleliinile. Põldsel Paide polku põld seal midagi. Aga Vene rinne oli kuskil kaugel tagalas, aga nad midagi märkasid ja me olime alles mäe, selle on küll all ja antitõkketuld. Et mina olen kõige ees kõrgemal ja kolmekesi ja kõik saime pihta. Mina sain jalasäärde. Ja Türi poiss sai, ma sain kõhtu, mõtlesin siis otse läbi oma. Ja see kolmas mees seal jooksis kuul läbi, vasakukäelised pehmest lihast sääre, aga luud katki löönud, killuri lahti lase. Ja samal ajal ülamärja kiibra rida tõusis. Sakslased tulid iga 10 meetri peale vaheni, mehed tulid ja ohvitser oliias, püstol käes ja nädala kõigel püssi venna peal ja tulid ahelikus üle ja rohkem venelane last ka, kui nad vist põgenevad, nägid juba, tulid üle, et keegi maha jäänud. Või sai laskemoon otsa teha ja need läksid rahulikult ülemines ohvitsema, näitasime, kui pinge tahab tagant, minge tagasi. Ei võtmepoistelt, püssid kai võetud püssimänguga. Läksin tagalasse, väike järv oli seal. Mõtlesin, et mulle, et mina ei saa käia. Saabas otsas, verd täis, tegin sideme ja see, mis kõhtu sai, vaat kas õnnelik juhus. Kuulu läbinud vöörihma sineli püksivärvli ja mõtlesin, et võta riidest lahti, vaatame, siis seal on. Ja nagu tase särgi ära võttis, särgi kõhunaha vahel oli kuul kukkuma. Paistesse suur lusikasuurune muhk oli andnud segu. Sidusin kinni, temal selle käega ja omalgi jalaga kinni ja läksime suure tee peale välja. Terve tee täialt tulid juba neli mees, rivi. Nelja mehe rivis olid eestlased, tulid, mis kõik ülevaid tulnud juba. Septembri lõpus 41 anti välja üldistav käskkiri, mille alusel saadeti rindelt ära kõik nii-öelda kahtlaste rahvaste esindajad. See on siis eestlased, lätlased, leedulased, poolakad ja teised. Tegemist oli dokumendist selge rahvusliku eristusega. Ja sel ajal oli endise korpuse üksustesse otseselt jäänud umbes 300 mehe ringis ja lisaks rin liitlasi jah, eestlasi ja rindelähedases tagalas siis võib-olla veel sadakond nendest suurem osa ilmselt sattus siis põhjapataljonidesse. Nende saatus ootab veel lähemalt uurimist mis sai vangi andnud vot või vangi sattunud meestest. Nimetatud viie, 5000-st vankri sattunud mehest osa lasti juba peatselt lahti ja siis Pihkva lähistest sõjavangilaagritest ja nendest Mobedamad jõudsid Tallinna selleks ajaks, kui sakslased võtsid Tallinna ära. Aga suurem osa vangi langenuteks viidi Ida-Preisimaa ja ka Lätis Leedus asunud sõjavangilaagritesse. See oli nüüd näide ühest eesti meeste valikust, kus pretsedenditu osa väekoondise eestlastest isikkoosseisust satub vastase pale vangi, kusjuures nimetatud ost kogu sõjategevuse jooksul siiski ümber ei piiratud. Ta ei langenud niiviisi koti nagu paljud punaarmee teised suured üksused, kus võetigi polkude ja diviiside kaupa mehi. Vangi arvestades jääb korpus kaotasse taastuma. Ta kaotas täna, see on siis langenud, teadmata kadunud vangi langenud ümmarguselt 17000 meest sele ligemale kolmekuuse laimu tegevuse jooksul. Siis eestlastest vangid moodustasid sellest ümmarguselt kolmandikku, samal ajal kui eestlaste osakaal kokku korpusest läbi käinud isikkoosseisus oli väike Ükskord ärkan, olin põrutatud, ärkan ja olen siis surnud pääl häält ja õhkrhatava, kurat, verine kaija. Vaata embleemi täieviga patareil embaator tuumaga pat suurt õige taga ja tal oli pikali maas, vaatasin, tulid, jalad, tulid kõik tal puruja. Ja siis kaevandad kaevandaja. Ja siis oli siis seal kõrval oli siis pesas oli see üks venelane õhutõrje kuulipildujaga, tol ajal oli siis alakeha kõik ära. Ja suurt ikka oli suurte küll, täitsa puru. Meil jah, ja siis mina hakkan vaatama, mina ei lokkad lugema, kui palju neid surnuid seal oli, kui haige tahes, politruk oli jalga saanud lasta tuua, igatahes oli elutu raibe, mis pani, kui hakkas päälesi, tubanija aitas vedela ja ja mina surnuid lugemas haka. Ja siis vaibusid, läksin sinna. Küünikenevaiu hoone oli seal taga, viskasin sinna pikali, et ootan, mis asjast välja tuleb. Ja aga siis näed-le kuuligaset läks põlema, ei ole katus, tule põlema, see ära seadustada seal ka valla. Ja siis. Siis hakkan taga poole astuma. Ja sealt tuleb vastu sakslased ja see minu leitnandiks patarei sakslastega ja toodab little rulle ja no siis oli selge pilt, sakslased olid juba seljataga, sakslased olid mööda läinud tõesti panna ja kes, kes oli see Eesti poiss, kes tuli, oli üks leitnant Ringvee väikese Mei patareis oli minuga koos, teenisime. Oli jah ja siis läksime, saadeti, viidi sinna tee peale. Tee oli paremalt, läks mööda, siis oli üks Eesti kapten, üks parse nimeline tooli saanud rinnust läbi, oli vist ja kus sakslased valitsesid, toodi mootorratas, oli kohe, väitis mootorratta peale kohe haiglasse. Siis tuli üks autosõiduauto, ülemisse oligi mingi, ma ei tea, kust asjana ilmutil ei mootorrattale autosse pandud ja ja viidi haiglasse kohe auto peale ja sai terveks. Ta oli sõjavangil sõjavange noaga niiviisi hoolitseda, tegelikult teda sulle küll vandi viidudki ja aga ebavideo näitas, näitas seda hoolitsust ja, ja rinnustanud läbi, aga näed tervist pärast ma nägin, olin temaga koos, oli Saksa sõjaväes pärast no siis tasus päästamist jah, no siis tee peale, siis oli seal juba igavene kamp seal venelasi palju rohkem kui eestlasi. Eesti kapteni oli stuumerati ülemaks ja venelased pidid kõik olema eestlaste valve all ja siis ma läksin patarei peale vaatama, ega et mul pidi portfell kuskil olema. Et kas oli neliku peale või, või vai oli mul Surti juures ei leidnud ma midagi, sealt sa ei saanud. Ja siis tule ja kas rad saabule, seal liigub ilva beeta hobuse, istusin selja ja läksin sellega tee peal ja seitse, kaks pääle selle hobusega tagasi, ega meile valveid juures panta meile üteldi, hakake minema tahapoole. Kapten oli, sest see oli see ülemus välja tagasi minema, aga venelased hoidke omale minema ja kapteni võtnud ka hobuste käest ära. See ei võtnud huvid ja alles siis, kui foor tuli, nendel oli vaja ideede, sul ei ole vaja seda uut ja ja huvitav, et huvitav sakslased läbiotsimist ei teinud. Mis nad oldi, esimene asi, mütsimärki. Aga siis kaarditasku oli mul seal patarei peal, tolle saime pärast sealt kätte Mullest meelegi kurask, seal kaarditaskus kaks venesida granaati, need pudelid ja minas oskab vaadatagi, ma kandsin neid kaks päeva kaasas. Ja kui öösel oli, meil libises puhkamine igavesel heinamaa peal ja seal avastasin, et mulle granaadid. Paela alla ja ja siis, ja siis hakkasime minema, siis oli hobune võetud, tuli voor vastu ja sakslased tood ja ta annab sulle nii vägisi võetud tollele midagi teha temaga, aga jah, no ja, ja siis tuleb jälle vastu, sakslased. Kaarditaskud, mul näevad jäljega vägisi. Palun, palun anna ära, et sulle, mis sa teed ja ja kahekesi võitsid vadi, võtke, jaga kõva või. Õigel ajal sai granaadid Venera visata. Ja siis läksime siis tuli vastu üks, too pidas kinni ja ütles, et vot mingi paar kilomeetrit edasi seal diviisi staap. Vot seal silla, minge läksimegi, ja siis tuligi, võeti meid vastusesse diviisi ülemolija ooberst. Ja siis adjutant, jah, ja kõik tema asjamehed hakati siis meiega rääkima, üle kuulama, mitte üle kuuluvad ju olukorrast pilti saada, see esimene asi, et kuidas meie, meie värk on seal ja lõpuks sai ametlikult läbi küsib püks, major, sakslane on eesti keeles. Ja kas neid Tartu mehi ka liialid ja pilvele deva Tartusse Tartus elada baltisakslane jah ja saespeka jutuliselt, oh teie lähete kõik varsti kodu, jah, ega teiega pikka pera ei peet, tutki väli veel lollid, jalga lasknud olles saanud kodukest, läksid oma päevad olid ammuilma kadunud ja need, kes ei ka ameti, kuid seda asja kurat vangilaagrisse tuli minna ikka. Saatus oli üsna karm, koheldi neid enamasti võrdselt kõigi teiste vangi langenud punaarmee lastega ja seal juba nende elutingimuste tõttu hukkus ka omajagu Eesti sõdureid ja sellest tuleneb nüüd üks suuremaid eestlaste nii-öelda päästmisaktsioone, mille korraldas šeff. See on asutus, kes kasutus, mis tegeles Eestist ära viidute tagasitoomisega kodumaale, enese sealsesse selgitamisega. Jah, ja nende saatuse selgitamisega ja selle selfi eestvedamisel õnnestus enamik eestlastest 41. 42. aasta talveks tagasi koju saada. Selleks saadeti kuni Preisimaal isegi Eestist busse, et need ära tuua ja edasi. Siiski mõnisada meest jäi veel ka pärast veebruari-märtsi 42 erinevatesse laagritesse ja osa neist jõudis siis hiljem tagasi. Kui Eesti sõjaväelased oleks jäänud nüüd terveks selleks talveks sõjavangilaagritesse, siis oleks ilmselt nende saatus kujunenud ümmarguselt samasuguseks nagu üldse punane vaatama. Ja siin toimus veel üks niisugune kummaline tendents, nimelt vähem kui poole aastaga 41. aasta jaanuariks-veebruariks oli Saksa nii-öelda sõjaväe ja sõjaväestatud politseiteenistusse astunud üle 10000 mehe kellest üle poole teenis juba Venemaal. Tuleb arvestada sellega, et need olid üldiselt vabatahtlikud. Seal võis esineda kaudset sundi, aga ei toimunud mingeid mobilisatsioone ega, ega muus via vormis. Seaduse jõuga tagatud värbamist. Ja juba 41 sügisel taastati põhimahus kaitseliit küll nüüd oma kaitse nime all. Nii et novembriks 41 oli selles 40000 meest. Kui arvestada nüüd selle numbri osatähtsust relvakandmiskõlbulik Eesti meeste seas üldse, siis oli see täiesti. Ma ei tea ühtegi näidet, kus muuhulgas okupeeriva riigi struktuuri astuks sisuliselt vabatahtlikult niisugune protsent aktiivsest mees elanikkonnast. See ei saanud loomulikult olla mingi armastus sakslaste vastu. Sead aja vastu hästi teada, et suhtumine sakslastest soli üldiselt vähemalt kuni 40. aasta suveni eestlaste poolt tõrjuvam kui teistesse rahvastesse ümbrindi siin oli toimunud lühikese ajaga mingi väga põhimõtteline muutus inimeste mõtlemises. Ja kui nüüd sellele teemale joont alla tõmmata, siis need kaks näidet peaks seda kinnitama üks siis erakordselt suur vangilangenute hulk korpuses kusjuures korpus sõdis ju sakslaste vastu ja kelle noh, sõpru ja armastajaid oli ikka väga vähe. Ja teine oli see massiline eesti meeste astumine saksa sõjaväe või korrateenistusse. Kuigi see toimus näiteks omakaitses noh nii-öelda oma oma asja varjus, aga puhtõiguslikult oli ta okupeeriva riigi üks struktuure. Mis ajendas Eesti noori mehi tollal nii käituma, seda valikut tegema? Siin muud põhjendust küll ei söanda välja pakkuda, kui muljet ühestainsast Nõukogude aastast 40 41. Kõige Eva korda Siido hallianna taba Tuju rindel Q. Laulane armsamal ma. Oota kallima ootas. Millal tule neid? Korda oli ma see oli siis, kui kohtasin Oli Leila Säälik ja saame eeldisid mul. Olen punkari või rünnakul ikka Meinud sammul. Saabublahinguva tund, jälle laulan, Mansour. Oota kallimafoovutas. Kaugelt tervitan. Millal tulen, Me ei tea ju ma, see võitlus veel mind auta kallimaga tas laugelt värvitanzi. Millal tulen? Kui kord no ja kui me eile jääb, võim, saabuv seis, helge õnnepäev, algab kojumaid. Häda õidetuile eesti leegionärid, kuulutab Virumaa vabadusvõitlejate häälekandja, viimane number. Aeg sangarid kõik unustab tandrit tasandab ja surnupealuusõdurist vaid tuul, kord jutustab. Read kunagisest sõduri laulust on prohvetlikud. Need noored mehed, kes kunagises Eesti vabariigis olid kasvanud vabadussõja vaimus, teadmises, et kodumaa kaitsmine on iga mehe aukohus ja kes vastuseks Eesti seaduslikku riigivõimuorganite üleskutsele läksid siis, kui nende arvates kodumaa seda vajas. Teda punase hädaohu vastu kaitsma väärivad taasiseseisvunud Eestis paljude noorima põlvkonna eestlaste arvates mitte ainult unustust, vaid ka sügavat põlgust. Sellisele järeldusele tuleb paratamatult tulla, kui lugeda meie ajalehtedes viimasel ajal ilmunud kirjutisi ja kommentaare Saksa sõjaväes ja eriti SS'is võidelnud eestlaste kohta. Ei püütigi endale selgeks teha, mille eest need Eesti noormehed tol ajal võitlesid. Millised olid eesmärgid, mille nimel oldi nõus oma elu ja tervist ohverdama. Lähtutakse lihtsalt faktist, et Saksamaa mõisteti Nürnbergis sõjakuritegudes süüdi. Ja et suur osa eestlasi võitles oma võitlust relva-SS'is, siis lähtub enamik kirjutiste ja kommentaaride autoritest põhimõttest. Mis siin ikka pikalt arutada. Tegemist on lurjustega, kes võitlesid Suur-Saksamaa ja natsismi eest. Miks nad seda tegid ja kuidas üleüldse Essessi sattusid, mis tähtsust sel on? Aitab sellest, et kogu maailm on nad hukka mõistnud. Kui nii mõtleksid lääneriikide kodanikud, oleks arusaadav, Nemad ju, teise maailmasõjaaegsete Eesti ajalugu ei tunne ja lähtuvad Eesti ja eestlaste kohta hinnangute andmisel enamasti ainult üsnagi ühepoolsetest Lääne-Euroopas ja Ameerikas loosungitega kujundatud tõdedest millede puhul konkreetset ajaloolist tõde eriti selle neid nüansse, mis üldiste seisukohtadega päris hästi kui klapi eriti just arvesse ei võeta. Kuid eestlased, paistab, et Nõukogude liidus elamine ja kommunistlik kasvatus on eesti rahvale sügavamat mõju avaldanud, kui me seda ise uskuda tahaksime. Seda isegi meie noorematele põlvkondadele. Ühepoolne nõukogulik ajuloputus on olnud kapitaalne ja ilmselt jätkub ka veel käesoleval ajal, kuna sellest, mis kunagi ikka tegelikult toimus, tänapäeva Eestis eriti ei räägi. Nii see praegu on. Saksa sõjaväes teeninud mehed peavad endale aru andma, et nad on sõja ning mitte ainult relvavõitluse, vaid ka ideoloogilise võitluse nõukogude võimule nähtavasti lootusetult kaotanud. Kunagises Eesti vabariigis eriti noorte hulgas valitsenud isamaalisust ei ole Eestis taasiseseisvumise järgi suudetud, aga võib olla ka tahetud taastada. Need olid mõned read Hendrik Arro kirjutisest väe Viktis leegioni veteranide Virumaa klubi väljaandes võitluse teedel. Et saadet mitte nii nukralt lõpetada, elustage mõned minutid nendesamade sõjameeste läinud suviselt suur kokkutulekult Virumaal 1000 päisele kuulajaskonnale, Toila lauluväljakul, kõneleb riigikogu liige Trivimi Velliste. Kallid vabadusvõitlejad, kallid eesti leegionärid. Me oleme president Pätsi suvekodus 63 aastat tagasi, kui vabariigi president lõi lahti ajalehe, vaatasid talle vastu kaks suurt fotot ja nende foto peal suurte tähtedega lause. Need kaks meest on nüüd sõbrad. Need kaks meest olid teadagi Hitler ja Stalin. Ja see tehing, mis oli sõlmitud eelmisel päeval, määras meie rahva saatuse rohkem kui pooleks sajandiks. Me oleme tihti küsinud, kas Päts ja Laidoner tegid õigesti, et abi astunud kohe 39. aasta sügisel vaenlasele vastu. Eteid teeb, on teha alati kerge, kuid me peame oma süüdistustega olema ettevaatlikud. Sest pätsile ja Laidoneril oli kahtlemata teada, et sõda Saksamaa ja Venemaa vahel on ainult aja küsimus. Ja Päts ja Laidoner kahtlemata tahtsid säästa oma rahvast. Jääb üle nõustuda ajaloodoktor Hannes Walteriga, et 14.-ks juuliks 1941 pidin igal viimasel eestlasel olema selge, mis on juhtunud. Ja siis, kui see sõda kahe kiskja vahel lõpuks puhkes, olid eesti metsad täisrelvis mehi. See sügissõda, mis oleks võinud puhkeda enne Soome talvesõda 39. aastal jäi küll ära, kuid selle asemel oli suvesõda 1941. Ja Eesti leegioni moodustamine 60 aastat tagasi ei olnud mitte midagi muud kui selle suvesõja. Järjekordne pikk samm edasi. Kui professor uluots kutsus kõiki eesti mehi väkke et astuda vastu ida vaenlasele siis ei teinud ta seda mitte Suur-Saksamaa nimel. Ka minu oma abikaasa isa oli üks nendest, kes sõdis sinimägedes ja sai seal haavata. Ta suri küll vene okupatsiooni ajal ja ei ole kahjuks enam meie keskel. Kuid tema ei läinud sinimägedesse Witte Suur-Saksamaa nimel. Tema ei läinud sinimägedesse mitte vale nimel, vaid ta läks sinna pale vastu. Ja see, et meie mehed sinimägedes suhteliselt rinde kinni hoida nädalate, nädalate kaupa andis seitsmele protsendile eestlastest võimalused põgeneda läände ja võidelda vabas maailmas iga päev ja iga aasta ja niimoodi viis aastakümmet järjest Eesti iseseisvuse taastamise eest. Ja neil õnnestus üle kõige saavutada Ameerika Ühendriikide mittetunnustamispoliitika Nõukogude Vene okupatsiooni suhtes. See aga omakorda tegi meie ülesande 1988. aastal mõõtmatult kergemaks, kui meil ei oleks olnud 70000 eestlast vabas maailmas võitlemas iga päev ja iga aasta Eesti vabariigi iseseisvuse taastamisest. Täna ei ole siin meie hulgas mitte väga palju eesti noori kuid kuu aega tagasi külastas salk kindral Laidoneri seltsi noori sinimägesid ja kuulasid tähelegi panelikult, mida vanematel meestel oli ütelda. Ma arvan, see pisikene eeskuju selle väikse Laidoneri salga noorte poolt võib-olla seemneks sellele, et igal järgmisel aastal on üha rohkem eesti noori kes mäletavad, mis juhtus Eesti rahvaga 50 aastat tagasi. Ja need Eesti noored ei nõustu iial sellega, et kellegi teise pisarad sõjas on olnud soolasemat kui meie pisarad. Need Eesti noored ei nõustu iialgi sellega, et keegli kirjutaks meie ajaloo ümber. Meie tunneme oma ajalugu ise kõige paremini. Eesti vabariik. Eesti vabariik olid sõjamehed on teie eest tänu võlgu ja Eesti vabariik langetab oma pea nende meeste eest, kes puhkavad siinsamas mändide all. Kalvudes aga Eesti vabariik, Peepa, sügava kummarduse teile, kallid Eesti vabadusvõitlejad. Ma tänan.