Legend. Saade suurest muusikust. Rändur kahe maailma vahel võiksime pealkirjastada meie teise saate legendaarsest pianist Svjatoslav Richter-ist ja saate avamuusikanagi kuulete Richteri juht Meelis teost, Franz Schuberti fantaasiat, Ränik. Kui viiekümnendatel aastatel Nõukogude muusikute ees raudne eesriie läände oli 40.-tesse eluaastatesse jõudnud Richter vene kuulsusrikka, pianistide plejaadi üks jõulisemaid esindajaid. Ta oli mänginud juba pea kõigis Nõukogude liidu tähtsamates muusikakeskustes ning kuuldused temast jõudnud kaugemalegi. Pärast Stalini surma 1953. aastal hakkas ta andma kontserte sotsialismimaades ning 1960. aastal toimus tema esimene sensatsiooniline ameerika turne, mis pianistile enesele väga vähe rahuldust pakkus. Aasta-aastalt laienes tema tegevushaare. Richter mängis Pariisis, Londonis, Viinis, Roomas, Veneetsias, Milanos, Läänes, Berliini jõudis ta esmakordselt alles 1971. aastal olles seni leidnud paradoksaalsel moel sakslaste poolset poliitilist vastuseisu. Ühe Berliini ajakirjaniku küsimusele, kas ta tunneb, et rohkem venelase või sakslasena vastas ta hetkelise kõhkluse järel diplomaatiliselt ja seega nii venelase kui sakslasena. Karisteri repertuaaris domineerivad suppeniate bussi kõrval Rahmaninovi, Tšaikovski, mussowskiskreabini, Prokofjevi ja Šostakovitši ning Bachi, Beethoveni, Brahmsi, Schumanni, Schuberti teosed kõrvuti. Richter ei ütelnud aga Venemaast lahti ega jäänud läände, nagu paljud muusikud tollal tegid. Kuid alates 60.-te keskpaigast veetis ta vähemasti suure osa oma suvedest ja elu lõpp pluss kolm aastat tervenisti Prantsusmaal naastes lõpuks Venemaale vaid viimasteks elu kuudeks. Tema kontserdireiside geograafia kuuekümnendaist aastaist ulatus Hiinast, Türgini Hispaaniast norrali. Richteri endi sõnul ei olnud tema jaoks erinevust, kas mängida New Yorgi Carnegie Hallis või mõnes Venemaa väikelinna kultuurimajas, kus publiku südamest tulev tänulikkus teda enam soojendas kui näiteks ameeriklaste sensatsioonijanune üles kõhetus. Samas kõlab üsna paradoksaalselt Richteri vastus ühe ajakirjaniku küsimusele, miks kerkib kontserdil tema ja publiku vahel sageli otsekui nähtamatu sein. Igal juhul ei mängima publikule, vaid iseendale. Ja kui see mulle meeldib, on ka publik rahul. Mu käitumine mängu ajal on seotud teose enesega mitte publiku või oodatava eduga. Ja kui minu ja publiku vahel tekib vastastikune mõistmine üksnes teose kaudu. Rihkel oli kõikjal oodatud Tauli oma liikumistes ja valikutes vabam kui paljud teised Nõukogude kunstnikud. Kuid Moskvas kardeti Richteri sõite, sest Ta oleks võinud mitte tagasi pöörduda. Ehkki Richter ei olnud kunagi meelsasti andnud intervjuusid, kardeti neidki tema sirgjoonelisus ja jäärapäisuse pärast. Kui küsimused kaldusid kuidagi poliitikasse, mis teda absoluutselt ei huvitanud. Küsimusele, kas ta loeb ajalehti, vastas ta, et need määriksid vaid lugeja käed. Ta oli kontserdid, olid kõikjal pressi ja kriitikute tähelepanu keskmes. Mitte alati ei äratanud need üksmeelset vaimustust. Saksa kriitik Wolfgang Klemprid kirjutas, kui lugeda rahvusvahelisi kontserdiarvustusi, paistab Richteri kiitmisel silma kriitikute vaoshoitus, mille põhjuseks on kindlasti ka interpreedi enese ülim suletus ja tõsidus. Lentrid ütleb Richteri interpretatsiooni hinnates ise muu hulgas järgmist. Tema mängus on palju ebaharilikku. Tema Mozart on klaasselge ja mehelik, selles puuduvad rokokoolikud ilutsemised. Schumanni Ööbalad ümbritseb ta impressionistliku väreleva Pedalisatsiooniga. Samas kui te püssi kõlapilved hõljuvad otsekui kuivalt. Ja siis Bachi. Haadeegaa ei kõla romantiliselt, veel vähem aga ajalooliselt autentselt. Richter leiab ainusobiva kõla, mis lähtub moodsast kontsertklaverist. Ta struktureerib Bachi mitte üleliia analüütiliselt, vaid alati väga selgelt jälgitavalt. Ta mängib heliloojaid, keda paljud pianistid suurtel lavadel ei esita. Haydlite Schubertit. Richter mängib suveräänset ei traditsioone eirates ega neid ka järgides. 1900 kuuekümnendad aastad olid Richteri kontserttegevuses kõige viljakamad. Ta esineb palju ja on pidevas ajahädas, nagu ta ütleb, oskamatusest oma aega jagada ning sageli kannatab valmisolek pikalt ette planeeritud esinemisteks. Ja nii harjutabki ta viimastel kontserdieelsetel päevadel 10 12 tundi järjest, sageli ka öötundidel. 1950. aastal alustas Richter maalimist saanud selleks tõukama kunstnikust tuttavalt annatrjanovskajalt, kes oli õppinud muide, see Rovi ja Matisse'i juures. Trueenoskaja ateljees käis Richter sageli harjutamas. Pianist on meenutanud. Ma maalisin esimesed kolm päeva järjest visandades varasematest mälestustest muljetes talletunud maastik. See tegevus saatis mind aeg-ajalt kümmekond aastat maalimise lõpetasin, kuna märkasin, et kordan ennast. See, mis kergesti õnnestus, polnud halb. Aga edasi ei liikunud. Lõppude lõpuks muutus maalimine mulle igavaks, kui tegeleda millegagi tõsiselt, peab liikuma edasi. Selleks puudus aga aeg. Ometi ei jätnud Richter märkimata, et kuidas rõõmustab, kui teda kiidetakse ka millegi muu kui muusika eest ning meenutab näiteks üht esimest kohtumist Itaalia helilooja Luciano peeriuga, kes oli pöördunud Richteri poole sõnadega. May õnnita teid mitte kui muusikud, vaid kui kunstnik. Neid teie pastellid, mis ripuvad loorin, maa selle juures on suurepärased. Kui Richter sai lõpuks Moskvas avarama korteri hakkas ta koduste muusikaõhtute kõrval korraldama ka näitusi pealkirjaga muusiku kohtumised maalikunstiga eksponeerides oma akvarellid ja maalide kõrval pilte mis tema enesega kuidagi seotud. Näiteks Picasso kingiks saadud soolio report Reed. Tema eneseportreed, mille lutsernist klaasikese viskit aga oli maalinud Oscarcocoska samal ajal kui Richter harjutas fugad Beethoveni sonaadi ste, uppus sõda kuus kus ta Tiievi portreed Šostakovitši ja Robert Falcki poolt maalitud noorepõlve portree Tristerist enesest. Alati olid kunstiga seotud Richteri korraldatud festivalid-Prantsusmaal tuuri lähedases Turäänis ja detsembri õhtul Moskvas Puškini nimelises muuseumis. Oma korteris eksponeeristas sageli töid, mis Moskva ametlikel kunsti näitel Dustel olid keelatud. Modest mussowski tsükkel, pildid näituselt only Sesteri interpretatsiooni kunsti üks tippsaavutusi. Svjatoslav Richteri diskograafiast täit ülevaadet saada on peaaegu võimatu sest viimastel aastatel, nüüd juba kaheksa aastat pärast pianisti surma on välja antud üha uusi plaate tema aastakümnete tagustest avalikest esinemistest mis plaadikriitikute sõnul ei hiilga alati oma helitehnilise kvaliteedi ega ka tutvustavate brošüüride sisu poolest. Väga paljude plaadistuste suhtes oli Vihter ka ise rahulolematu. Nii oma mängu osas kui plaadistus tööl tekkinud ebakõlade tõttu. Suurematel lääne plaadifirmadega alustas ta salvestusi 1956. aastal Prahas, kuhu Deutsche grammofon saatis oma võttegrupi. Kuna rihteril ei olnud veel luba sõita läände. Richteri poolt mängitud Schumanni metsast seeni ja fantaasiapalad leidsid kriitikute kõrgeima tunnustuse ja kohekas suurima ostjaskonna. Tuhandeid 159. aastal plaadistas ta Deutsche Cramofonile Varssavi filharmoonia orkestriga Stanislav Vislovski juhatusel Rahmaninovi teise klaverikontserti, mis leidis oma ebatavaliste tempude ja kohatise orkestriga ebasünkroonsus samuti väga kriitilisi hinnanguid. 1961. aastal Londonis tegi ta esimese heliplaadifirmale EMI edasi sõlmus leping firmaga Philips ja nii edasi. Plaadistuste arv paisus määral, et Richter märkis liiga suur arv kaotab nende juures igasuguse väärtuse. Richter mängib ja plaadistab hulgaliselt instrumentaalkontserte erinevate orkestrite ja dirigentidega, kelle arv tema muusikuteel ületab 60 piiri. Nende hulgas on palju keskpäraseid muusikuid aga kõige nimekamad, kellest ta kõrgeimalt hindas, vaatslagdalisid Jevgeni vravinskit, Carlos kliberit, Ricardo mutid ja Lorin maadelt. Esimest salvestust välismaaorkestriga, Rahmaninovi teist klaverikontserti luges ta ise vaatamata kriitikale õnnestunuks ja jäi selle arvamuse juurde ka mitmete hilisemate kuulamiste järel. Richter plaadistas peagi välisfirmadele ka koos oma nimekate ansamblipartneritega näiteks Rostropovitšiga, Beethoveni tšello, sonaadid, ois krahhiga, Brahmsi sonaadi ning koos mõlemaga Berliini Filharmoonikute ja Herbert von Karajan iga Beethoveni kolmikkontserdi. Sellest sündmusest jäi rihtrile ebameeldiv mälestus. Meile tehti ettepanek plaadistada koos Karajaniga kellega kõigil kolmel oli juba eelnev töö, kogemusplaat tuli kohutav, lükkan selle otsustavalt tagasi. Plaadistus protse sisel meenub tõelise Kozmaarina puhkes sõda Karajan ja Rostock bovitši poolt ois trahhi ja minu vastu. Rostropovitš kiirustas tegema kõike, mida Karajan nõudis. Aga Karalil oli sellest teosest, mida mina väga armastan, pinnapealne ja selgelt väär arusaam. Ta oli poseerid, jäi meeldinud Ei ossachillega mull. Rostropovidžaga jooksis üle, ta püüdis kogu aeg tõusta esiplaanile, ehkki see, mida tema pidi selles teoses mängima oli vaid figuratsioon. Karajan nägi, et ma ei ole rahul ja Ostrast Usadsed kuid ei saanud aru, miks hoidusin teadlikult varju mitte selleks, et Karajali pahandada vaid seepärast, et Rostropoviks viis mind endast välja. Saabus hetk, kui dirigent otsustas, et kõik on täiesti korras. Nõudsin veel üht katset. Karajan keeldus, polevat enam aega ja jääb vaid veel pildistada. Vot siis peamine on pildistamine. Haletsusväärseim foto, kus Karajanu täies ilus ja meie nagu lollid määratame. Ta käitus üldse ebameeldivalt. Kui ma jutu sees mainisin, et olen sakslane, järgnes tema vastus loja, mina olen hiinlane. On asju, mida ma ei saa talle andestada. Tema tõttu jäi lubamatu viga ka meie Tšaikovski kontserdi salvestus. Vaatamata kõigele pidas Richter Karajani vaieldamatult säravaks dirigendiks. Kellel maakleri ja maakleri esitusi. Ta kuulas ja imetles siiralt. David ois trahhiga oli Richter kohtunud juba 1934. aastal Odessas ja kuulnud seal tema soolokontserti. Muide, samal aastal toimus Richteri enese esimene soolokontsert, mis oli 19. aastase noormehe pianistikarjääri algus. Richteri kuulas ohistra esmakordselt 1943. aastal Moskvas Prokofjevi seitsmenda sonaadi esiettekandel. 1953. aastal olid nad mõlemad siis veel eraldi mänginud Stalini matustel. Koos musitseerisid nad esmakordselt alles 1967. aastal. Richteri festivalil Turäänis kavas Pramsija Franky sonaadid. Konstraholi talt küsinud. Öelge ausalt, Slava, kas teil pole liiga igav minuga mängida, mis igav? Oma päevikusse on Richter kirjutanud, et ta on esimene viiul ja maailmas jäljendamatu. Kui rõõmus ma olen, et musitseerisime temaga. 1969. aastal tõi Richter koos lohistrahhiga Moskvas esite kandele Šostakovitši sonaadi viiulile ja klaverile. Ja kui Šostakovitši tuli pärast neid lava taha tänama pomisenute, korrates skandaali, kardan skandaali, kardad? Kõla, fragment on pärit just selle teose esiettekanded. Rostropovitš oli Richteri tutvustanud Benjamin Britteniga, kellega aastatepikkune, kust sõprust ta väga kõrgelt hindas. Richter mängis ja plaadistas Britteni kontserti, tutvus tema teistegi teostega, lavastas Puškini muuseumis, tema ooperid Albert hering ja kruvipööre ning mängis Britteniga neljal käel Mozartit, millest tehti ka heliplaat. Richteri sagedasteks. Lavapartneriteks said uistrahhi õpilane, viiuldaja oleka, kand ja tema naine, suurepärane tšellist Natalja Gutman ning hiljem ka artisti Uri Pašmet. Koos mängisid Nature, mis Moskvas ja mujalgi. Richter armastas noori muusikuid enda ümber kuid ei töötanud kunagi õpetajana, ehkki Moskva konservatooriumis selleks kutsega tuli. Kuidas võiksin lõpetada, kui pean ise veel pidevalt õppima küsista? Oma õpetajast hallignoi Housist rääkides oli ta kord öelnud, et õpetamine on kunstnikukarjääri lõpp. Kaudselt on Richter õpetanud siiski paljusid. Üks tema noori lemmikuid pianistandreiga friilov on öelnud. Richter pole lihtsalt suur kool, vaid tohutu kaugele kiirgav teoveli. Aastaid töötas Richter Moskva konservatooriumi üha uueneva ja vahelduva koosseisuga üliõpilasorkestriga mängides väga erinevat repertuaari. Bachi, Mozarti hindemiti, Stravinski Albernbergi teoseid viimase kontserdi klaverile, viiulile ja 13-le soolopuhkpillile esitusküpseks valmimine õpetas noortele teadjate sõnul ligi 100. proovis töösse suhtumise, põhjalikkust, täpsust ja distsipliini. Teost esitati hiljem Moskvas korkis ja Ateenas ühes imelise akustikaga iidses amfiteatris. Richter armastas pööraselt ooperit, nendega juba varasest lapseeast Odessas tutvudes. Richteri päeviku ridu sirvides võime lugeda, palju külastas ta ooperietendusi kõikjal, kuhu teda viisid kontserdireisid Londonis, Pariisis, Salzburgis, Viinis ja mujal. Suurima vaimustusega kõneleb ta Marie Kallasest, Chessi normanist, Barbara Heldriksist või võrratust kaasaja muusika interpreteerimist, Kädi berberi jaanist Marlen tiitrichist Richteri lauljatari, sest elukaaslane Niina Dorljak, kellega ta esines viiekümnendail kuuekümnendail kuni Dorlejaki lavakarjäärist loobumiseni, oli tema nakatav kaaslane. Lauljast kõige tähelepanuväärseim park. Mer oli risteril tiitrifišerdiska. Discauga esitasid nad Schuberti, Brahmsi ja Hugo Wolfi lauludest koostatud kavu. Richter on meenutanud, et töö Pramsi Magelone lauludega ei olnud kerge sest esialgu häiris teda Disgow liigne tähelepanu igale sõnale igale häälikule mis takistas tema arvates muusika vaba voolamist ning ta ei võinud sellega kuidagi nõustuda. Tiitrisi suhtumine sõnasse oli nii nõudlik. Ta tahtis, et kaashäälikute puhul mängiks pianist pisut hiljem ja sellega oli raske harjuda. Plaadil oli suur menu, kuid Richter väitis, et ei armasta seda. Tiia tsüklit ennast samuti. Voltimöörike lauludega oli asi parem. Me leidsime hea inimlikku kontakti ja arvan, et mõlemad musitseerisime naudinguga. Kuidas rõõmustan, et plaadistus õnnestus? Minu jaoks on disko meie sajandi suurimaid lauljaid. Wolfi müürike laule esitasid nad ka Moskvas, Leningradis, kust ka tänase saate autor sai ühe Elukestva maid kontserdielamusi. 1970. aastal käis Richter viimast korda Ameerikas. Jaanuarist aprillini andis ta ulatuslikul turneel 23 erineva kavaga kontserti. Sama aasta sügisel mängis ta esmakordselt Jaapanis, andes seal U19 kontserti. Jaapanis mängis ta ühtekokku 160 korda. Esines ligi 60. linnas. 49 kontserti toimusid Tokios. Jaapanlaste tohutu muusikahuvi oli muljetavaldav, nagu ka nende tänulikkus. Jaapanis tõi Richter endale suure džiibi Nissani, millega ta hiljem läbis tuhandeid kilomeetreid Siberi turneel ja sõitis kord ka Moskvast Pariisi. Jaapanlased kinkisid talle kaks suurepärast Yamaha klaverit, mille kõlatundlikkust Richter väga hindas. Need klaverit sõitsid temaga hiljem kaasa pea kõikjale nagu ka jaapanlaste poolt pakutud häälestajat. Vaid siberi turneed jäid klavereid maha ja Richter oli tookord nõus leppima ka viletsamad pillidega, mida ta seal reisil sageli kohtas. Kuid ta ei olnud kapriisne. See 1986. aastal toimunut pikim juulist detsembrini väldanud reis Leningradist, Habarovski nii sealt edasi, seitsmes kontserdiks Jaapanisse ning Kasahstani ja Vene linnade kaudu taas tagasi Moskvasse sisaldas üle 100 kontserti. Richter oli tol ajal juba 71 aastane. Skeptikute küsimusele, miks nii palju linnu ja kontsert kõlas, Richteri vastus seepärast, et ma ei ole veel mänginud neis paigus. Lugesin ühest listi raamatust, et ka temal oli tekkinud samasugune soov sõita linnadesse, kus polnud veel käinud. Teate, mis mind köidab? Geograafiline huvi. Minu sõidus ei ole midagi imestusväärset, mingit kangelastegu. Mul on huvitav, selles on liikumist, uued kooskõlad, uued muljed. Kas see on omamoodi kunst? Suure osa turnee eest kaasa teinud Valentina detsember chi raamat reisil koos rihteriga on vaimustav lugemismaterjal mis ei ava üksnes Richteri rännupäevade olmelisi ja kontsertidega kaasnevaid üksikasju ega muusiku elujääst tõestiili sageli ekstreemsetes situatsioonides, vaid jutustusi, vestlusi muusikast ja muusikutest ning sobiks koos muusikaga ideaalselt näiteks raadio järjejutuks. Richter mängis väga laia repertuaari teoseid üha varieerides kavu kuli kontserdi alguseni kiivalt saladuses hoides, et publikut üllatada ja oma vaimu värskena hoida. Ka sel reisil on väga vähe päevi, kus ta raudse plaanipärasusega ei harjutaks ja oma kirjatöid ideeks. Alates 70.-te aastate lõpust mängis Richter noodist. Ta on põhjendanud seda järgmiselt. Pärast üht viletsat kontserti muusikapidustustel Turealis, kui ma mängisin kaheksat listi transtendents, etüüdi ja eriti sellele järgnevat soolokontserti Jaapanis, kus ma kogesin hirmu hoogu enne Beethoveni sonaadi uppus 106 esitamist otsustasin ma enam mitte kunagi mängida noodita. Miks kurnata oma aju, kui võib toimida teisiti? Küsib muusik, kes on oma pika karjääri jooksul talletanud mällu sadu teoseid. Miks õppida pähe kakskolm Haydni sonaati, kui võib mängida kahtkümmet vabastades aju meeldejätmise asjatus tööst, väldid, võimalust koormata nii publikut kui iseennast lõputult korduvate kavadega. Richter kõneleb noodist mängimisega seotud probleemidest poolt ja vastu pikemaltki ja jõuab lõpuks tõdemuseni, et noodist mängimine on ausam. Sa mängid täpselt seda, mis noodis kirjas. Esitaja on peegel. Richteri arvates mängida muusikat ei tähenda tema moonutamist oma individuaalsuse allutades vaid tähendab kogu muusika esitamist, nii nagu on kirjas ei enam ega vähem. Risteriga võib nõustuda või mitte, aga mõtlemisainet leiab siit kuhjaga. Pärast siberi turneed ja detsembriõhtuid Moskvas 1986 kaob Richter mõneks ajaks publiku silmist hoopiski. Ta sõidab ringi Itaalias, Austrias, Saksamaal. Tema päevikuleheküljed annavad tunnistust, et ta kuulab pidevalt heliplaate nii enda kui teiste poolt salvestatud et tema muusikajanu on kustutamatu nagu uudishimuga. On võimatu siinkohal lugeda ette tema kommentaare ja hinnanguid, kuid kinnitan, et need on erakordselt põnevad. Richteri lavaelu kulgeb 80.-te lõpus tõusude ja mõõnadega ja saavutab veel kord tõelise hoo 1992. aastal, mil ta on juba 70 seitsmeaastane. Ta mängib rohkem Lääne-Euroopas, Itaalias, Prantsusmaal, Saksamaal, Austrias. Ta unistab esinemistest väikestes Itaalia ja Lõuna-Prantsusmaa linnades, kirikutes või koolides. 1995. aasta oktoobris oodatakse teda Jaapanisse. Richter nõustub sõitmakuid ehtrichterlikult tingimusel, et talle tehtaks Pariisi hotellis täis narkoos, mis kestaks kogu lennuaeg. Tokyoni arstid suudavad keelitada teda sõitma siiski narkoosite kuid Jaapanis. Richter haigestub lennupingest ja andmata ühtki kontserti. Naaseb Euroopasse. Kolm viimast aastat elab ta Pariisis ja siin-seal Lõuna-Prantsusmaal sõitmata, kordagi Venemaale. Ta on sageli depressiivses meeleolus. Ravib end, püüab harjutada reeglipäraselt kolm tundi päevas. Kahel viimasel aastal osales Richter ise Bruno Monsensiooni koostatud raamatu redigeerimisel mis sisaldab tema portreefilmiks tehtud dialooge ja kõnelusi, aga ka esmakordselt trükivalgust näinud päeviku lehekülgi aastast 1970 95. Nii köitev, kui on pea askeetlikus lihtsusest tehtud film. Imeliselt kaunite loodusvaadete ja arhiivimaterjalidega Richteri varasematest esinemistest on äärmiselt põnev ka raamat mida kuulajale tingimata soovitada tahaksin. Richteri viimane kontsert toimus 30. märtsil 1995. aastal seega 10 aastat tagasi Saksamaal Lübeckis. Ta oli saanud just 80 aastaseks. Kontserti kavas olid kolm Hayley sonaati ja maks Reigeri variatsioonid Beethoveni teemale. Svjatoslav Richter suri esimesel augustil 1997. aastal ja maeti noodavitši kalmistule. Risterit on iseloomustatud rändurina kahe maailma vahel. Rändurina erinevate kultuuride ja rahvuste vahel. Tema vaimu ja mõtterännakud ületasid muusika abstraktsed piirid. Tema kunstipärand on jõuliselt sirutumas kolmandasse aastatuhandesse. Jäägu tänast saadet lõpetama meie esimese Richteri saate alguses kõlanud read Veera Kornus taevalt. Kõneldes rihtrist, meenub mulle alati võrdlus inimestele tuld toova Promet teosega. Saatelegend Svjatoslav Richter koostas Maiali lee ja seadis eetri valmis Helle Paas. Lõpetuseks kõlas Richteri soleerimisel finaali osa Sergei Rahmaninovi teisest klaverikontserdist koos Varssavi Filharmoonikute ja dirigent Stanislav Vislotskiga.