Eesti sõduritund. Läinud nädalal tulid Eesti idapataljonide vabatahtlikud oma ühenduse 10.-le kokkutulekule, täpsustab Jaan kuningas. 17 18 kuni 20 paistena läksin vaba kramplikult reži millestki Eesti vabatahtlikena kommunismivastasesse võitlusesse. Lübareid. Kus juhtivkoosseis välja arvatud pataljonile ohvitserid, malev, armeeametnikud, kontoritöötajad, olid käik, eestlased, Eesti reservohvitserid, eraldused, noored tehnikud kes, kellel oli õnnestunud vene mobilisatsioonist esimesel aastal hoiduda ühinesid kahe nelja pataljonile ja sai väljakompaniide ja Avas esimese tule traadi tolleaegsete kompad. Organiseeritud hävituspataljoniga. Seal kokkutulekul kustutasid kunagised vabatahtlikud ühe võla langenud relvavendade ees. Mälestused neist jäävad elama trükivärske raamatu lehekülgedel, mis kannab pealkirja Eesti idapataljonid idarindel 1000 941944. Miks sa astusid Saksa sõjaväkke? Selle küsimusega alustab Harri aadel oma mälestusi sõja ajast. Kallis kaasvõitleja, kes sa kannad juba 70 viie-list või juba enamatki aasta koormat oled kahtlemata esitanud enesele sellelaadseid küsimust või kui mitte sina ise, siis vähemalt pool sajandit kestnud nõukogude okupatsiooni ajal esitati sulle taolist intrigeerivat küsimust tolleaegsete võimumeeste poolt kindlasti. Neid huvitas väga, miks sina normaalne inimene Saksa sõjaväkke läksid? Kuna õige eestlane võitles Nõukogude poolel. Nad ei esitanud seda küsimust sulle mitte sellepärast, et sinu privilegeerituna virelemisele kaasa tunda vaid tegid seda enese õigustamiseks, kuna nende sisetunne ütles neile, et just sõdimine punasel poolel polnud kaugeltki see õige pool. Oma rahvavaenlase poolel sooritatud kuritegude koorem hakkas, kui hakkas tasapisi nende südametunnistusele koputama. Sestap olid nad huvitatud sinu õige või vale poole valikust. Kuigi kätte antud võim hämmastas nende kui võitjate arusaamad tõelisuse tunnetamisel. Nüüd aastate koormat kergitades ning ajalootolmu alt killukesi korjates esitame veel tänini igiõigustatult küsimuse. Miks ma astusin Saksa sõjaväkke. 1941. aastal, kui moodustati esimesed vabatahtlike üksused abistamaks saksa armee võitlust bolševistliku Anastaja vastu idarindel siis me seda küsimust võib-olla põhjalikult ei analüüsinud. Tundsime, et aeg oli küps ja läksime silmi, seisid 1940. ja 1941. aasta kolletud pildid Eesti vabariigi anneteerimisest punaarmee jõhkras sissemarsist ja meie rahvusliku kaitseväe hävitamisest süütute inimeste Siberisse küüditamisest ning kõikjale jõudvatest tapatalgutest. Siis me tundsime, et kõik need kuriteod vajavad kiiret kättemaksu. Me haarasime relvad ja leidsime endid peagi keset bolševismivastase võitluse keerist. Lühidalt öeldes, sellepärast me astusimegi saksa sõjale kõike muud teed ju meil ei olnud. Peettaguse tagas õigeks või valeks pooleks. Loomulikult ei sundinud meid noori mehi kõiki relva haarama kättemaksukiht osutatud vägivalla eest. Paljud noored mehed ajasid võõra armee mundri selga lihtsalt sellepärast, et oma kaitseväge meil enam polnud. Selle riismed kyll kuhugi Venemaa põhja hajutatud. Kohustuslik ajateenistus aga sõjaväes teenima Ta ning nad kasutasid võimalust aasta vältava vabatahtlikkuse lepinguga oma kohustuse koduma ees täidetuks lugeda. Sellest meie raamatus on kirjutatud kirja pandud mälestusi 59 kaasvõitlejad. Nemad olidki need paljude hulgas, kes vasteri klubi juhatuse üleskutsele panna kerige oma mälestusi ja need lubiduaalsele saata. Neid oli päris palju, isegi nii palju köit raamatusse ei mahtunudki. Mina 99. aasta talvel jõudsid nendeni enne mind oli neid loetud ja sorkeeritud, vaatas, telli minu ülesandeks valida nende hulgast välja minu arvates sobivaid kirjutisi ja need raamatu käsikirja ette molekule 1000 esite rada. Tegin esialgse valiku, millele juhatus tegi sobivaid muudatusi. Nii saidki pauku need materjalid, mis nüüd on raamatukaante vahele saada. Mitte selle järele, kui kanged või märski külgetõmbega tähestiku järgi. Väga paljud nendest meestest ei ole minu andmetel enam elavate hulgas ei jõudnud ära oodata. Tähestiku järjekorras lahti, esimene haavel all, tema jalad, viimati Tartus. 69. nii-öelda politsei oli seal orelil. Kadri siis ainult kallimad on ka surnud, aga tema elas viimati Argentiinas Tsiilis 183. pataljoni kompanii. Üks mees, kes on, järgmisel, ei hulgas. Allmann torn tõuseb korra püsti, kus sa oled? Tema on üks, siis üks nendest kirjutajatest ta teenist Fischeri pataljonist ja tööd algavad leheküljelt 300 telkimispunkt. Karl Allmann kirjutab Mida kõike siin ei juhtunud, olen näinud, kuidas surnu tulistab. Kord venelaste rünnakut tagasi lüües jõudsin küljelt nende Maximiga kohastiku ja siis ma seda nägin. Maksimi taga põlvili olev sõdur oli langenud näoli kuulipilduja peale aga käed olid klammerdunud käepideme külge ja oli näha, kuidas hüplev lint edasi liikus. Toru oli aga kõrgele tõusnud, mis näitas, et midagi on viltu. Alati ei ole ka kiivrit läbiv kuul surmav. Ühele mehele tuli kuul meelekohas sisse ja peaaegu vastast poolt välja. Kuul ei olnud pealuud läbistanud, vaid oli teinud pikka riivamisebjaaja kiivrivahelises ruumis, et siis jällegi risti väljuda. Kord vahetasime Griva soos välja mingi SS üksuse, need mehed olid saanud päris korralikult nahutada. Meile tehti ülesandeks tuua kahe öö jooksul kolm sakslaste surnukeha. Meelde on jäänud, kuidas mehed otsisid ikka lühemaid ja selle üle omavahel kõvasti mõtteid vahetasid. Kuna langenud lebasid kõik kahe liinivahelisel eikellegimaal, oli ohtlik seal liikumine, rääkimata omavahelisest jutlemisest. Olime seekord metsas ümbruses, maapind oli kuivem ja läksin eelposti välja vahetama. Jõudes apostli asukohta, näen, et postil olija Kivimägi lamab maas vereloigus. Kiirustasin tagasi ja tulime mitmekesi asjasse selgust otsima. Kivimäge oli tabanud snaiperi lõhkekuul. Peatselt alanud venelaste rünnak sundis meid taganema. Sõbra surnukeha jäi maha. Meil õnnestus järgmisel päeval omad vanad positsioonid tagasi saada. Leidsime oma kaaslase surnukeha tema langemise kohalt. Saatsime selle jõhvi, kus ta maeti linna kalmistule. Palju aastaid hiljem, kui olin juba üle 60, kohtasin jutuajamisel samanimelist meest Muhumaalt. Rääkisin talle seda sündmust ja tuli välja, et olin kohanud Kivimäe venda. See mees oli sõdinud korpuses. Ta teadis, et vend oli langenud, ainult ei teadnud, kuidas palvetas ja ma veendusin, et tegemist on uskliku mehega. Olin siiani suhtunud korpuse meestesse väga halvustavalt ära, tõid ju meile okupatsiooni. Aga selle vanamehe siiras pöördumine jumala poole sundis mind paljugi ümber hindama. Lõpupoole, kui juba mehi oli väheseks jäänud, juhtus järgmine lugu. Ja millegipärast oli öö jooksul mitmel korral antud tagasitõmbumise käsk. Varahommikul taheti jälle, et võtame eelmise päeva koha tagasi. Kaasmeiust vanadesse kohtadesse jõudsime, ei mäleta enam. Aga seda mäletan küll, et venelased tulistasid seda metsa nii ägedalt, et olime Paksu silmi kipitama panema, suitsu sees. Kästi asuda kaitsesse. Minu kaaslaseks oli Muhumaapoiss nimega viltu, eesnime ei mäleta. Olime kahekesi, on sättinud ühe väga suure kuuse juurte vahel olevasse tühimikku. Kohe aga tuli joostes rühmaülem ja ütles, et üks tuleks temaga kaasa. Meie kumbki ei tõusnud ja selle peale ütles rühmaülem, et võtku üks järgmise mehe kohale. Ja nii ma viin kõik ühe koha võrra edasi. Kuna olin välimine, siis läksin paarkümmend sammu edasi järgmise mehe kohale ja rühmaülem läks selle mehega jälle edasi. Olin õhtul saanud pisikese paki ja otsustasin nüüd selle sisuga tutvuda. Olles maiustamise lõpetanud, otsustasin kuuse juurte vahele jäänud sõbraga mõni sõna rääkida. Minu hüüetele ta ei reageerinud. Kõvemini hüütud kutse peale vastas juba temast järgmine mees. Tõusime siis mõlemad ja lähenesime kahelt poolt viltu juurde. Miin oli lõhkenud kohas, kus mina olin lamanud ja killud olid meie kaaslase surmanud. Jälle oli saatuse käsirühmaülema näol surma, minust eemale juhtinud. Loetud mälestuste raamatust selgub muu hulgas, et ühel rinde kevadel ilmeni ääres lõi idapataljon 659 velsker Aimur murd laulu mida võib kuulda tänagi veel. Ainult paar sõna on selles esituses teisiti. Koolipoisilik saabub lahingu vahetund asemel lauldi sõja ajal vaibub lahingu marutuul. Kõige Eva korda Siido jaa, halliame taba. Tuju rindel kiilu, laulan armsamal, ma. Oota kallima ootas. Korda oli ma küll oli siis, kui kohtasin. Oli Leila Säälik ja saame eeldusid, mul. Teist korda enam ei tee. Olen punkari või tul ikkameinud, sammul saabub lahinguedu. Jälle laulan matu. Oota kallimaga tas kaugelt närvitan, teen. Millal tulen, ei tea ju. Augusti algul nähti jälle sinimägedel mehi, kes sõdisid samas 44. aasta kõige raskemates lahingutes kelle pärast ei pääsenud Vene väed siit edasi. Need lahingud kuni lõpuni olin, mina treenin, ainult ühe korra sain killuga süüa, kiivrele lib pragu sees päikeses, alguses läbi, pea jäi terveks, ainult terve päev olin, pea valutas, ei tea, milles viga. Siis viisin üks mees sai neil kõrvale, sai haavatuseks, ei, mina sain siis pillisin, mine kandsin selle mehe sinna, noh, see kergustik seal oli Punase Risti punkari, kandsin ta sinna Saaremaa poisse ja, ja siis pea valutas ja seal olid need lahtised kraavid võsa peale kasvanud ja läksin sinna kraavi alla ja mõtlesin, mis viga see on, need pean hirmsast valuta, siis roomas mulle ligi üks noor poiss, Võrumaapoiss oli, poiss hüppab, kuuleb papas vaatamisüllatute peal ja kiivril praegu võtsin kiivri ära, kiivris oli pragu, jalakate peal olid need luu ja ajutükid kõrval kollane ja sai silmapilkselt surma, nii et see käis ta minuga tähendab minu ees ja see teine mees, Saaremaa mees oli siin vasakul ja teine norralane ka vasak. Seega ma ei tea, kas teine norraleni täitsa terveks ja Saaremaa poissegi sind jalas, temal oleks muidugi palju kiivrid peas olnud, oleks samuti saada. Siis oligi seal niiviisi, et esimesel päeval meil kiivrid ei tarvitanud, sidesse, kiiver võlvoksuksin tehasetega. Aga seekord, kui see esimene tulin, tuli tänastel korral kiivrid ei olnud, aga siiski teinekord olidki siis kiiver ei punkrisse, lähen võtan kiivri pähe, siis nätsu sängiolekul, kiivrid peas olnud, siis ma poleks juttu rääkinud. Kuidas mõjutab ja seal jälle õnnemäng on? Sõjaga enne sama jama ja ma ei saa öelda, et ma midagi julge, ma olen küll teisele, kõik oleme ühesugused mehed. Maidla tuli sinna, ütles, ütles mulle meloni rääkimast Imeliku Auge raaditustestikule tramburai võõrad, et peame ühe plaani sinuga. Atonid siin mäest, kui vahest tuleb kiirelt minna, proovin. Proy mäes, teeme siksakki, saab mäest üles minna. Ma pärast näitan, kui sinnapoole lähme, et kui ongi kiire korraldus, tuleb minna staapi. No ja esimene kord, kui ma läksin sinna, siis. Ma läksin seda, Maidla ütles ka veel, et egas turmtuld sa ei saa. Aga no mõne käki võid saada küll. Aga nii kui kuuled käki väljalaskepauku siia kohadele ja viska pikali. Ja mina läksingi ja niimoodi, nagu seal öeldud olija. Ja hakkasidki venen, pani selge, aga neid palju. Kuus seitse miini tuli käkidega newisk ettepoole, lasi maha ja siis ootasin tükk aega oli vahet ja siis pani rohkem mitte midagi tuss keskis seal staabis ja kaks korda käisin niimoodi siis kolmas kord oli sel Jüril seen. Põlda, tema oli minu otsene käsundusohvitser, tema käis need laskedes Assadi võttis need andmed, mis selle haavatute misse on. Siis andis minul selle korralduse ja käisid siis ta ja tema siis, mina kaks korda käisid südameke, tema läks siis teist korda. Või see kolmas kord läks tema ja, ja nemad alati, kui ma ütlesin, Cavele põld meile vaatad, sai, unustati tõlk kuuletit, käki, käki tuli, lüüakse pele, et sa enam ei jookse. Tegin nalja, ta teadis ees insener. Ja tema läks ja käki tuli meetri peal kena kogusak jooksupolka panime mingist pidamist ei olnud, kes siis oma silmaga nägin, töödesse käkisel tükeldati otse tabama ja otse tabanes oma silmaga nägi. Ja siis täieris küsisite kord raadio kaudu siis Haitist. Ei enam ei lähe seda minu peamine idee olisi, läksime sealt seal mis medes jalal, kinno, seal oli üks kuus-seitsesada meetrit on ikka jalane tükk maad, aga muidu sealt otse mäkke, otse Mäkeselt üks 300 meelt. Nõia venese venelased, turmtuli kaevikute peale ei olnud, ta oli üle ja et kogu aeg ühesugune pritseljad ainult, mis meile taandustegi Sarat neli ja siis nüüd kahuripaugud mürsu kaugemale. Noh ja eks eksmees oli Storm, tule aeg, hüppas, tahtis ütelda kaevikust välja, mesilane tagant kinni, tõmbasime karjaks tagasi. Selle meel kadus, Jukk jutt ära enam ei räägi, muidu lõpus. Ütlesin talle, ta jäi edasi ja mina sain kaheksandasse paremasse jalga. Mullonise Meil on laskepesa ning mina olin kuulipildur, teine number ja me Olime selle, millisele kesa solinist väikese tänavused, nii et sellest Sarap, Nelly tuledest turni tuult ei olnud, ta kas annab veel ei tule Saika varjus. Ja mul oligi seal jalad olid alt väljas. Tõusin ülesse ja midagi aru saanud, tajusin tülitama kelleltki liitlane. Ja siis meil on seal velsker, mees hakkas jalga, vaata, mul oli kild ja kildoni siin paremas jalas luu küljes kinni ja närvide vahele, nii kui kanna peale astusin, sain elektrilöögi, seegis, käes on, siis pole midagi. Ja niimoodi siis neil on kaheksandal augustil seal siht. Lahkus, aga külastasin nimed ja ja oota, mis ma siin räägin, ma tahaks inimesed. Ja jah, Paul tuli seekord, ütles mulle seda veel, need kuule tramburai füürer teeneks plaan sinuga ja jäin ise mõtlesin, mis kuradi aukraadid mulle ütles. No ja, ja siis tramburai füürer jaajaa, sellepärast ma hiljem küsisin staapi läksin hiljem hiljem küsisin temaatilistest, kuule, mis aukraad, son Maidlaselgennaarisinte, kes saksa sõjas kõige rohkem tramburai teevad, Grenada wow, siis ma saingi need mu aukraadi tõusnud taga Grennoderiks ja nii edasi. Lubage tervitada teid 20. Eesti diviisi juhatuse nimel. On hea meel, et me oleme tublid ja terved. Ja oleme jõudnud jälle siia sinimägede jalamile 12 ahele. Võib-olla teeme mõne ühislaulu hiljem, esialgu olge valmis laulma hümni. Selleks aga leppudele. Tervituseks. Seistes täna siin Kredada mäed paigas, kus 59 aastat tagasi peeti meeleheitlikke kaitselahinguid pealetungivate punaväelaste sissetungijate vastu võime seda maalappi pidada täie õigusega pühaks paigaks. Ja siinses lähimas ümbruses on langenud tuhandeid võitlejaid meie vastase poolelt. See tagasihoidlik puurist, mille jalamil me täna kogunenud oleme. Meenutagu meile meie sõpru ja võitluskaaslasi kes andsid julma vaenlase tõrjumisel ülima, mis ühel sõduril on anda oma elu. Ja täna võime meie täie uhkusega öelda kõigile, kes kuulda tahavad. Siit nad läbi ei tulnud. Teises maailmasõjas idarindel peetud tähtsamate ja kuulsamate lahingute nimistusse kuulub vääramatult lahing Narva maagitsusel. Seda võime väita eelkõige just seetõttu, et siia suhteliselt kitsasse rindelõiku olid koondunud erakordselt suured inimjõud ja sõjatehnikahulgad. Peale tunduvaid bolševike masse. Massid ületasid kaitsjate arvu lahingu igas faasis mitmekordselt. Nii on arvestatud pealetungijate hulgaks 270 kuni 300000 meest ja nende vastas seisis ainult 80000. Sortlike suhe oli vaenlase kasuks kaheksa ühele õhus 10, ühele tanke kolm. Ühele. Nende arvude taustal saab arusaadavaks kaitsjate erakordne kaitsetahe ja visadus. Siin seisid vastamisi kaks täiesti erinevat maailma. Õhtumaine kultuur ja tsivilisatsioon kaitses end pealetungiva idamaise bütsantslikud salakavaluse ja bolševistliku terrori vastu. Noorte eesti sõdurpoistega koos olid rindel juba keskea ületanud vanemad mehed kes 25 aastat tagasi olid vabadussõjas võidelnud samas kohas sellesama vaenlase vastu ja võitnud toona eesti rahval kätevabaduse ja iseseisvuse. Ja kuigi nad nüüd tegid seda võõras mundris, oli võitluse sisu ja eesmärk ikka sama. Ja vahepeal. Saime orelituld siin mitu korda siin all saime seal viimasena tagasi saime, lõi ühe kahuri puruks lahvegi masina küljest lahti, üks mees, Illuka poiss, Niinepuu, Niinet sai surma, väikene kild meelekohast sisse ja kõik valmis. Täienduse poiss, 25 aasta poiss ja sellest sokutasin ühe veomasina poole, mis läks Tartu peale, et minge pange ta Illukas mööda sõites sinna lihtsalt maha, inimesed tunnevad ära ja sõitsime masinatega kahuritega konjusse, seal siis hakati söötma mehi, siis nüüd oli siis veel järgi jäänud pihutäis ja kõik olid huvitatud, mis siin toimub. Ja kui nad kuulsid, et üks kahuri maha siis relvurid olid need, kes ütlesid, et lähme toome ära. Et lähme võtame meie masina, meil veomasinal, lähme toome ära. Midagi ei olnud teha, tuli nõustuda, kuigi väsinud, kui surnu kolm päeva söömata, joomata magamata, sest mis sa siin magatki ümberringi lõhkeb siin ja seal. Samas siseminister see on niisugune, kes transporti juhendab ja selle eest vastutab. Ja voorimees orimeister ütlesed Steineri staabist just helistati, et kui on bensiini ülejääki, et meil on väga tugev bensiinipuudus ja et visake vaat bensiini peale, meil praegu on ja lükake seal Steineri staabi juures maha. No me lükkasime seal selle maha ja olime kohe saksa automaatorid ümber piiratud, tekkis lärmi ja kisa seletamine ja siis tuli sealt keldrist välja tüseda. Härrasmees oli see püksid, olid säärikud, oldi ohvitserile omad, aga nüüd maskeeringut ei ole, Donbassi ei olnud, maskeeringu, tulid peale, aga säärikud olid all ja ongi kõik olid valvel, kui tikud, saime aru, et tegemist on väga tugeva mehega, auto ütles, et kuule, see on vana ise mulle ja, ja tuli keeles, milles on asi ja ma kandsin ette, niisugune niisugune asi. Siis kuulas hoolega selle asja järgi, küsis, mis seisukorras kahur on. Ja et ma ütlesin, no midagi sealt saag vähemalt osis sisenedes niimoodi kõigepealt liitrisele bensiini siit ära ja siis juba Lolge juba hommik koitis, siis vaadake, kas toote äravedu ja niimoodi olimegi, me laadisime bensiini peale ja 100 meetrit eemal lükkasime bensiini maadi kraavi ja läksime tõime kahuri ära. Selleks ajaks olid juba mehed toidetud, istusid masinas, ootasid mind ja sõit läks lahti, periad sest natuke siiapoole periaksi külast meele vahele, seal tuli võtta kahed positsioonid siis päevaks lennukite laskmiseks ja teised ööseks sinna kalda peale, et juhul kui tehase dessant ja Meelis, mis oli antud täienduseks sidemehi ja relveritest, nii et iga kahuri peale siis kolmele kahuri sai kolm meest kokku üheksa meest oli üsna noor ohvitser, kes ma ei saanud aru, kas oli meie rühmaülemaks määratud siis või, või oli ta lihtsalt viis meid maastikule positsioonile. Igatahes tema teda me rohkem ei näinud ka. Ja 28. juuli möödus meil niimoodi, et terve päeva siin lennukid käisid ja pommitasid ja Me tulistasime seal lennukeid ja ma usun, et nelja lennuki allatulekus, sabad suitsesid, läksid sinna Alutaguse metsa, oli meie süü seal ka olemas, täielikult. Üks kahur oli veel nordlandi oma nelja toruline seal sülg Virlingi ajas, nii et ikkagi kokku oli neli kahurit laskemoona ja ja 29. juuli varahommikul olin momendil oli vaikus juba võib-olla tundi poolteist olnud, ma tulistasin isenesest. Kaks täiendusmeest kumbki tulistada ei osanud, ainult oskasid magasini sisse panna, see oli lihtne asi ja istusin sihturi istme pääl ja korraga kuulen mürinat, pommitajad tulevad kõrgelt, ei ole mõtet üldse häiret anda, sest meie ei ulatanud neid laskma. Kõrgelt tulid ja ma mõtlesin, et lähevad mere peale või Soomes niimoodi. Aga sain mõelda, kui hakkasid pommid vihisema. Ja varsti käis mul kärakas mul kusagil seal lähedal, nii et ma peaaegu kaotasin meelemõistuse, aga siiski mitte nii et et ma ei oleks siis lõpuks otsustanud, et rooman sinna punkrisse, seal on niisuguse oja ojakalda sees oli punker ja seal siis mind seoti ja mu oma autojuht oli seal, see aitas mind masinasse ja viis mind sealt, tulime sellest seltsimajast mööda. Mis varemeid siis ta oli natukene tervem juba teist korda ja 40 40 18 ja ja ma lihtsalt ühiselamu ja, ja selles olis sidumispunkt sinna sõitsid, masinad, sonitan, masinad viisid ära siis haavatuid ja mina olin kanderani pääl seal kivitrepi all, nii et ma uksest nägin, mis seal toimub. Nägin seda, kuidas kergelt haavatud kergemad haavad, ikese löödki, jalad, käed pinud, kuidas nad püüdsid esimesena sinna masinasse saada ja sanitarid samal ajal jõuga surusid meid tagasi, et saaks mõne raami sisse ütelda. Nii oli, lõpuks võeti minu raam ka ja niimoodi minu sinimägede lahingud lõppesid. 29. juuli oli muidugi ääred tult raskete lahingute päev. Venelastel õnnestus see Grünnaderi mägi isegi vallutada oma lipp sinna püsti pista. Aga lõppes seekord jälle sellega, et oma tankidega nad läksid liiga uljaks. Terve Sinimäe rünnak. Sinimägede operatsioonid kannavad niisugust suure vene uljus ja iseloomu sest neil oleks võimalus olnud. Kõva pinnas tankidega nagu mürinal, nad proovisid kergelt seal Rebase pataljon tegi neile seal pahandust oma tankirusikate ja värkidega miinidega ja keerasid tagasi jälle. Jah. Ja, aga kui nad oleks ikka tõsiselt võtnud, siis oleks sealt läbi läinud ja jätnud selleks Sinimäed sedapuhku siia maha jäi nii ja oleks niikuinii tagant rünnatud. Nad seda ei teinud, nad tulid hurraaga. Nad olid vaimustatud Narva jõest ületulekust, kus 46. rügement peaaegu tervikuna hävis. Nad olid vaimustatud sellest, et Repnikol läkski sõitnud 49. rügement. Nederland oma sattus sülle, lasid selle maha seal niimoodi, et nad olid õnnelikud, et said sinimägedesse sisse plastikud mäeke sisse tegelikult kerge vaevaga. Ja nüüd need linnaga surusid peale. Nii hoos olid nad üldse, hoog läks neile väga kalliks maksma. 29.. Kus võib-olla paljuski ja eriti välismaa kirjanduses on väga vähe juttu sellest meie diviisi osast, räägitakse operatiivgrupp või rünnakul, Kaus aga vaevalt mainitakse mõnes üksikus üksikus kirjatükis, et kaussi jalaväeosa elavjõus olid eestlased. Kaks kompaniid, eestlast, Maidla kompanii oli seal tervet seda värki tuli veel siia kaasa aitama 45. rügemendi osad koos Riipalu endaga. Maidla oli nii kõva, sõitis oma autoga siia alla orgu, siin auto lasti tal puruks ja siis tuli ära ja siis üks ja teine pool püüdsid seda autod ära toomas käia. Niisugused haiglast on väga vähe jutt. Tegelikult oli ta selle 29. juuli peakangelane siin lõpuks otsustas korra majja lõi, kuid seda ta ajutiselt, sest ega rünnakud ei lõppenud, võib-olla tänane päev, teine august oli kõige Waythinnakustustes ja kuskil kolmandal olid palju tugevamad, lahingud kestsid kuni üheksanda augustini ja tervet seda neid mäge ja seda rinnet hoiti siin kinni kuni 18. septembrini. Enne kui alles Lõuna-Eestist tulime, tulid väed siis. Vaat niisugune oli siis see sinimägede sinimägede lahingute värk. Sõjamälestused võivad vahel olla mälestusest enamat ja omada tõendi väärtust kuid see oleks juba juristi kompetentsi kuuluv teemavälise õigusabi advokaadibüroo juhataja Ivo mahov. Jah, mälestused on ühelt poolt juhtlõngaks mingisuguste täiendavate andmete või inimese saatuse täpseks kindlakstegemiseks, ühelt poolt, aga teiselt poolt võivad olla mälestused ka tõendiks lausa kohtus seda nii Eestis, aga ka Saksamaal, kui me taotleme Saksamaalt pensionit sõjaohvrile lesele, kelle mees jäi kas või sinimägedesse Kõige olulisemad tõendid, oletatavasti leiduvad arhiivides. Jah, ja me rääkisime siin juunikuuse, inimsaatuste uurimisest ja otsimisest nendel augustilahingutel septembri lahingutel 44. Ja tõepoolest arhiividest võib-olla teatud juhtudel abi ja, ja vastukaja sellele saatele oli päris palju telefonikõnesid kus tunti huvi, mis üldse minarhiivides alles on ja mida on mõtet otsida või uurida. Ja tõepoolest pean ütlema, et meie arhiivifonde, mis puudutavad 40 viiendat aastat, on minu arvates üsna vähe uuritud aga materjali on tegelikult päris huvitavaid. Kui me räägime siin sinimägede lahingutest, siis on olemas relvases diviisi käskkirjad, päevakäsud kus on nimeliselt määratud, kuhu, mida mingi mees millise väeossa, millisest üksusest, millisest kompaniist millisesse pataljoni läheb. Ja kuigi need on tunduvalt kuivad nimede ja kuupäevade kohtade rivid kui neisse süveneda, siis need võivad olla vägagi huvitav uurimismaterjal, mida senini uuritud ei ole. Samuti on olemas, kui nüüd edasi minna, augustis olid ka ju ema ja sündmused kuni septembrini välja. On olemas esimese piirikaitse rügemendi päevakäsud, kus on praktiliselt olemas nimekirjad meeste kohta, kes esimeses piirikaitse rügemendis, mis teatavasti hiljem praktilised täielikult hävitati Emai lahingutes. Ka neile neid pole eriti uuritud, nii et onu materjale ja on huvitavaid asju. Emajõe lahingutes osalesid ju ka soomepoiste pataljon ja kaks eesti politseipataljoni 37 38. Ja mis puudutab soomepoisse, siis soomepoiste ajalugu on väga põhjalikult uuritud ja on ka mitmeid lausa teoseid uuringuid selle kohta raamatukogudest võib küsida. Ja kuna need 30 78. politseipataljon osaliselt pääses nendes lahingutest, siis on ka mälestusi. Aga kõige raskem on muidugi just esimese piirikaitse rügemendi ka, kes võttis vastu nii-öelda ema ju forsseerimisel 44. aasta septembris siis nendest on mälestusi vähem ja ka materjali on vähem, nii et nende asjade uurimisel olema lausa küsitlenud kohalike talude elanikke. Sest mõni nädal pärast lahinguid siis, kui inimesed oma taludesse tagasi tulid, siis nemad alles hakkasid tegelikult neid ohvreid matma kogusid dokumente taskutest ja, ja, ja kes tunneb huvi just nende sündmuste vastu, soovitame Braugi käia kohapeal ja küsitleda inimesi. Kas teil on õnnestunud ka esimese piirikaitse rügemendi osas mõni kaasus positiivselt lahendada, see tähendab on õnnestunud välja võidelda Saksamaalt sõjaohvri pensioni? Jah, on olnud positiivseid, aga ka negatiivseid lahendeid noh, teatud juhtudel on õnnestunud tõendada seda, et ta nendesse lahingutesse jäi, aga on olnud paar juhust ka, kus seda tõendada õnnestunud ei ole. Ja pension on määramata jäänud, kuigi noh, tõenäoliselt inimene kuskile mujale ja ta ei saanud nendesse lahingutesse. Ja need on rasked asjad. Eesti mehi langes, aga sai ka vigastada pärast Eesti lahinguid 44. aasta viimastel kuudel ja viimase sõja aasta esimestel kuudel. Kuidas ja kust otsida nende meeste jälgi? Huvitav on see, et Eesti riigiarhiivis siis maneeži tänav neli ja Madara 24 on andmeid mitte ainult selle hetkeni, kus rinne üle Eesti läks, vaid ka pärast seda, ütleme isegi kuni kevadeni 45 asi selles, et osa Eesti leegioni materjale toodi tagasi tšehhist pärast sõda, näiteks tasu, kaardid. Ta tuli tasu maksmise kohta sõduritele perekonnaliikmetele, need on need hellitatakse Braugi Eesti riigiarhiivis. Lisaks on Eesti riigiarhiivis alles hiljuti arhildunud ta ka tagasi senini välismaal olnud hammeri, õppelaagri nimekirjad. See oli siis see laager, kuhu koguti kõik Eestist lahkunud sõjamehed ja kus nad siis ümber formeeriti. Ja selle laagri nimekirjad siis noh, ütleme 45. aasta jaanuar veebruari-märtsini on fotokoopiat on Eesti riigiarhiivis olemas. Ka neid pole senini eriti kasutatud ja paljud ei teagi, sellised materjalid olemas, on. Arhiividest rääkides, keda teie saaksite aidata, kellele see jutt mõeldud oli, praegu? Need inimesed, kelle väga lähedased sõtta jäid, ütleme siis lesed kelle mees langes takso päevas või jäi kadunuks Saksa sõjaväes, nendel on õigus saada sõjaohvri pensionit. Juhul, kui kui isa langes Saksa sõjaväes, siis on kahjuks pensioniõigusega haruldaste juhtudel vaid siis, kui laps on lapsest saadik invaliid. Muudel juhtudel ei maksa aga väga palju huvituvad inimesed ka puhtinimlike jälle põhjustel, kui nad tahavad teada, millised võisid olla kas siis venna või lähedase või armsama või onu. Viimased lahingud või, või saatus või tõenäoline saatus. Ja puht ka sugupuuuuringutega seoses uuritakse inimeste saatused. Meie oleme uurinud inimeste saatusi tegelikult just eelkõige seoses sellega, otsime pärijaid kadunute pärimisasjades, kus on pärand Remeta ja inimesed on kadunud ning me oleme otsinud inimeste saatust või pärijaid nii-öelda üle terve maailma. Ja sellel põhjusel, et põhjuseid võib olla väga mitmeid ja erinevaid. Kellel tekkis kuulates küsimusi, välisõigusabi advokaadibüroo telefon Tallinnas on kuus 44 44 11, kordan kuus 44 44 11. Vanad sõdurid ja vabadusvõitlejad üle Eesti. Teid oodatakse nädala pärast, laupäeval, 23. augustil Rakverre. Teie kokkutulek algab kell 11 pärgade panekuga. Vabadussõjas langenute ausambale jätkub vallimäel linnuses. Kohtumiseni.