Eesti sõduritund. Teisipäeval, 19. veebruaril möödus 130 aastat. Nad admiral Johan Pitka sünnist. Tallinn tähistas seda vabadussõjaväejuhi rinna kuju avamisega Tõnismäel. Saabus kaitseväe juhataja kontradmiral kõuts, kellele raporteerib kaitseliidu ülem kapten Leesik. Kohal on kaitsejõudude peastaabiülem, kolonel Ermus, kaitseväe ja piirivalve kõrgemaid ohvitsere, mereväe aukompanii, kaitseliitlasi, Eesti kaitselahingutes osalenud vanu sõjamehi, oma lippude all tallinlasi, hümni kaasalaulev rahvas. Kokkutulnute poole pöördunud kaitseväe juhataja kontradmiral kõuts, kelle sõnavõtt peab kuulajani jõudma läbi vinge tuule ja läheneva lumesaju On ikka suutis juba eluajal ehitada endalt monumendi külgedega vabadusi ja, ja ennastsalgava vastu fondi vastupanu, homme on ikka ta juba oma eluajal legendiks ja eesti patrioodi võrku. Okupeeritud rahvale avalduse märgipausid on aken tütarettevõtlikke autovaim sulistada sekkun aja käiku just siis, kui oli esimene käegakatsutav muutva õeluseks. Ammune unistus Mariigile. Admiral Pitka on meile jätnud kolm käegakatsutavad jälgem aiseli määragi romu rongid igaühele eraldi loomine väärib rahvuskangelase tiitlit. Kõneleja lõpetas pikema ülevaate admiral Pitka elust, tegevusest ja saatusest järgmise mõttega. Igavene naisele loga Eesti riik on monumendist, mina ihanuks admiral Pitka endale kõige enam monumendi, mille loomise juures oli ta juba oma eluajal. Meil ei ole õigust olla nõrgemad kui nähtavam. Sel hetkel eemaldavad kate Johan Pitka rinnakujult kaitseväe juhataja kontradmiral Tarmo kõuts ja eelmine president. On ainujumala, isa ja poja ja püha vaimu nimel. Aamen. Pühakirjal on kirjutatud, et geenid on peidetud jumala nimel. Riided igavesti jäävad ära. Mina jälle admiral Pitka monumendi. Mäed ja tulevate põlvede tähi kolmainu jumala isa ja poja ja püha vaimu nime. Kaitseväe peakaplan kolonelleitnant Tõnis Nõmmik pühitses vastavatud mälestussamba pärast mida kõnelenud Tallinna linnapea Savisaar lõpetas sõnadega. Kontradmiral Pitka on Eesti rahva jaoks vabadusvõitleja, ideaalis ja eeskujuks teise maailmasõja ajal veel kord koondas enda ümber rahva parimaid poegi. Ta jäi pumpama kodugavanale, mille vabadus oli talle Üligi teha. Ma loodan südames suurimaks tänuks kontradmiral Johan Pitka monumendi loomisannetajatele. Ja selle teostajad on teadmine, et admirali elutöös õpivad uuelt põlvkonnalt. Meie vajab ja meie tütre, kelle hoida on Eesti vabadus. 21. sajandil. Märg pärje järel rändab Pitka kuju, et pikk rida pärja asetajaid ootamas järge austusavaldusena eestlaste vabadusvõitluse suurkujule. Kallid rahvuskaaslased. Minu arvates ja arvatavasti kõigi teie arvates on väga hea nõiaadmiral tänases päevas. Siin seisab. Valva pääsu Toompeale. Kujutage endale ette admiral Pitka 70 kaheaastase mehena. Lootusetuse hooldusel tuleb teise maailmasõja situatsioone tuleb Eesti laua Eestimaal, kaitsen viimasel hetkel vaidlema tiidi valitsus pole vaid tema võimalus veel kord. Iseseisvusaastal. On raske ette kujutada, samal hetkel punaarmee vägede koosseisus ründa Tallinna. Millel on olemas kõik vajalik tegelikult pealinna kaitsmiseks tanki tankitõrje relva, võimas raadiosaade ja kuid nende hulgas ei leidu ühtegi meest, kes pööraksid Corud ümber. Tiefi valitsusel oleks võimalik olnud veel välja kuulutada kogu maailmale eesti rahva taasiseseisvumisel. Tahe. Meie Meie austame halvasti oma suur mägi. Tahaksin öelda, et juhtida tähelepanu tänase päevani, on püsid pildistamata lähimineviku okupatsioonide muuseumi asukohaga ega tava. Meil ei ole vabariigilt pildistatud monumenti Johan Laidoneri-le. Heina Tallinnas teadvustamata korra käinud, väldi märe. Meie roll. See oli hääl rahva hulgast mõnele kuulajaist ja kuulnutest, küllap hüüdjaks hääleks jääl. Tõnis Mäelgi Eesti vabariigi pealinnas seisab kaks monumenti. Üks neist püstitati Eesti iseseisvas vabariigis, teine mitte. Eesti sõdurilaulu taas elustaja koos Tallinna tehnikaülikooli akadeemilise meeskooriga. Eesti piirivalve orkester pühitses kümnendat aastapäeva, andes aastapäeva kontserdi Estonia kontserdisaalis ja seal mõistagi tõsisema kavaga. Viime sinna viivuks nüüd ka sõduritundi kuule, kuhugi saali keskmistesse ridadesse kasutamata lava mikrofone. Tehnikaülikooli akadeemilise meeskooriga on välja andnud kolm. Plaati, kusjuures kasseti muljetavaldava Tuha. Piirivalve orkester peab aastapäeva veebruaris, veebruaris sellepärast, et tuldi kokku vajadusest mängida esimesel kaitsejõudude paraadil. Taastatud iseseisvuse ajal tuldi kokku muide, meeste algatusel. Ja mängitigi Vabaduse väljakul esimese ja ainsa sõjaväe orkestri na 24. veebruaril 1992. Orkestrikümnendaks aastapäevaks valmis uus Marsi plaat, mille esimese kuulamise loa sai sõduri tunni saade plaadil ligi 20 lugu. Pealkiri lihtne ja selge. Meie marsime Arvimiida Marss, glamuur. Piirivalve orkestri 10-st tegevusaastast räägivad peadirigent kapten Arvimiido ja orkestrivanemleitnant Andres Kapp. 10 aastat on pikk aeg ja algas peale meil väikese koosseisuga 16 inimest. Olime isegi sõjaväekursustel, röövli tingimus oli, et ennem üldse teenistus ei saabume. Allohvitseride kursused läbinud. Läbisime siis 93. aasta jaanuari lõpuks veebruari alguseks. See oli valguskoosseis on järjest suurenenud. Tänaseks on meid pea 40 inimest tegevteenistuses. Esinetud on üle Eesti. Kõikides suuremates linnades ja keskustes on käidud piiril palju mängimas, eritust, algaastat, talgukordonite avamised olid lipud, õnnistamised, laevade õnnistamised. Nüüd on vähemaks jäänud, sest piirivalvelipud ja laevad ja kõik on juba olemas ja Eesti riik on saanud jalad alla. Oleme käinud välismaal. Oleme iga aastal praktiliselt olnud üks välisreis, viimastel aastatel isegi on kaks tükki olnud aastas. Oleme käinud üle mere Kanadas ära oleme Euroopas, ma ei hakka neid ette lugema. Ütleme, et siis hilisematel aastatel juba alates 95.-st siis oleme pööranud tähelepanu juba, mida muidugi niidu peab hakkama äkki kontserttegevusele rohkem jube, suurematel kontsertidel. Jätkame siis me oleme väga palju oleme eriti just viimasel ajal pööranud tähelepanu noortele ja siis me oleme teinud väga palju esinemas koolides. Ja meil on ka nyyd vahetult enne seda paraadil oli üks kontsert lastele siin koolis ja peale paraadi läheme Paldiski maanteel on seal vene Vene kool, nii et see on meie jaoks on see juba teine vene juurde, kolmas kolmas vene kool, kus me oleme väsinud, nii et me ei tee vahet seal rahvusel, et me püüame neid kontakte hoida, just see noored saaks aru, mis asi see piirivalvealune. Kuna on ju öeldud, et et sõjavägi ja noh, peab hoidma nagu, et on olemas side eksväline ja siis sisenesid ja siis me oleme püüdnud väga palju rõhku ainult sellele välisele sideme ja just eriti palju noortele, aga samas me ära unustanud ka vanemaid inimesi, näiteks pensionäre, siis me oleme ka nendele teinud kontserte, oleme aidanud läbi viia üritusi ja, ja siis oleme esinenud üle vabariigi mitmetes kirikutes. Selle hooaja viimane, viimased kaks esinemised olid siis Keila kirikus ja ja teine suurem üritus oli siis Rapla kirikus ja sellist joont oma tegevuses me püüame jätkata. Milliste sõjaväeorkestrit ega teiste sõjaväeorkestrit te olete koos mänginud? Venemaal Me oleme mitmete vene sõjaväe kestetega mereväe, Venemaa, mereväe testriga, siis oli piirivalve üks koosseis, kellega me oleme koos musitseerinud muidugi mitmeid kordi oleme Rootsi sõjaväeorkestriga koos olnud. Rootsi mereväeorkester. Eriti meie üks, kellega meil tihedamad sidemed ja kus me oleme saanud noote ja Saksamaa, Soome kellega me veel oleme prantslastega iirlase šotlastega, vabandust siis ameeriklastega ikka ikka koguneb, koguneb ei tule nagu kõik meeldegi korraga olete vahetanud repertuaari ja, ja tähendab, kui hakatutsetatuvust rääkima, siis programm on Arvimiido poolt looduda, välja mõeldud. See on temal üks suur tükk tööd, mida kodus tegema väljaspool orkestri tööaega. Ja iga iga aasta me püüame ikkagi tattoo programmi uuendada ja selles suhtes Üllar vees mütsi maha võtma, et seal ikkagi suurde ruutude pealse valmis joonistada, sammud välja mõelda, kõik, panna loot lugudega paika. See on töö, mida keegi ei näe, see on töö, mida keegi näe ja mida keegi ei oska ka teinekord võib-olla nagu vääriliselt hinnata isegi kuidas on rikastunud Marsi repertuaar. Võib-olla mõni huvitavam juhus. Minu käes on üks huvitav juhus, istub sealsamas vastas, kes praegu intervjueerib meid väga huvitaval kombel siis intervjueerija ütlemisest sakutas nalja ühe Marsi, mis seal siis esi, esimese diviisi marss millest minul näiteks ei olnud õrna aimu, sest ma ei ole enne kuskil arhiivides niimoodi nagu otsimas neid käinud. Teadsin ainult siin, mis oli loomi näiteks kodumaa kaitsel, midagi, aga minu jaoks. Aleksander Simoni marss ja siis nagu see marssis, sai nagu ka ette võetud. Teda sain muidugi täiendatud, sellepärast Stahlil natukene nagu tänapäeva jaoks veidi lihtsakoeline, siis tegime natuke tema ümber ja ja me oleme selle marsiga nüüd salvestanud oma uuele plaadile, mida, mida me loodame lähiajal kätte saada, täpselt seda kuupäeva ei oska veel öelda. Peaksime siinkohal tunnustavalt mainima sõduri tunni tundmatuks jäänud kuuljad, kes ühel heal päeval ammu aega tagasi tõi raadiomaja valvelauda pakkide koltunud pabereid. Tutvumisel selgus, et need on õnnitlustelegrammid Eesti sõjakooli esimesele ülemale kapten, hiljem kolonel Simonile üllatuslikult luulembese ohvitseri värsikogu ja sama autori kirjutatud Marsi noodid. Helitöö oli nimetatud esimese diviisi marsiks pühendusega kindral Aleksander Tõnissonile. Millal lugu noodijoontele kantud, ei tea, kas Marssi kunagi kusagil mängitud on? Ei tea. Ehk keegi sõduri tunni kuulajaist teab. Varsti on väga hea. On ka veel olemas sil huvitav masson, Ratsarügemendi marss, mis mõjub hoopis teistmoodi lavaline rivimas, sellepärast et selle tõttu on suhteliselt aeglane. Kas see on mõeldud mängimiseks hobuse seljas? Ja see on ikka mõeldud hobuse seljas, aga kui momendil hobust ei ole, siis ma tean, siis ratsaväelased marsivad rahvas ka, tavaliselt võivad marssida ilma hobused, aga nad läheb sama marsi, sedasama mõõduka sammuga lähevad. Hammer, paraadile minek. Millisena on teile meelde jäänud esimene vabariigi aastal garaaz taasiseseisvunud Eestis? See on küll, oli küll nüüd teist nägu kui viimased ja ka homne nojah, tähendab vormili olnud ühtlustunud. Kodukaitsevorm oli selline sinine nailonjope hallide äärtega ja eks ta natuke selline, kus hakkas, olin kandsite, te kodukaitse hõrmine, kaitse, kaitseväekodukaitsja vormi ja ja no siis need, kes meiega kaasas siin ja seal oli, ta marssisid paberiga koduvaid suuremas kodukaitsja lased. Ja üksused olid ka kuidagi nii maavillased koolile, olid jah ja oli, osadel olid vormid seljas, osadel ei olnud ja siis ma tean, et üks kompanii oli, et tuli ilusti, vormid olid seljas, aga kindlad olid, mõnel olid labakindad, kirjud lillelised, mõnel olid mustad ja tore vaatepilt. Sel ajal ja pillid, pillid olid, igal mehel olid siis nii, nagu keegi oli omale nagu soetanud, mängisime oma oma pillidega. Kuna veel meil nagu ei olnud pillikomplekti riigi poolt nagu. Kuidas tuli esimene arvestatav prillikomplekt? Tuli, see oli 90, kolme kolmanda aasta kevadel härra õli eestvedamisel, nagu siis enne seda sai käidud Rootsis seda tatud vaatamas ja siis seal nagu tehti kaugsellega Lätiski kingitakse nagu Rootsi kuningriigi poolt meile pillid ja siis tuli nagu terve komplekt. Ülal meil tore farmi rääkima ka see pillide väljaajamine, see oli ka huvitav selline seik, et me mõtlesime, et ei löö risti ette ja kirjutame Rootsi saatkonnale, vot meil on need orkester olemas, kallis Rootsi suursaadik, et nüüd teatage Rootsi kuninglikule sõjaväele, et las pillid ja suursaadik võttis tuld ja tänu talle ja siis sai nagu kirjavahetus nagu Rootsi ärimehega, nagu lahti. Lahti läinud. Pillid olid nõndaviisi, kui me seal esimest korda statuut käisime röövliga vaatamas, siis kutsuti ta välja sinna ja sõitis lava peale või Ainile sinna sõitis siis vana, mingi nike kastiauto ja siis tuli see ajateenijate orkestrile, siis ladus kõik oma pillid sinna kasti ja siis helistas sinna autosse ja sõitis lihtsalt nende pillidega ära ja hiljem nad siis siia Tallinnasse jõudsid. See kõik toimus rahva ees, see, et kõik toimus bluumeni, Scluben on üks Rootsi suuremaid spordihalle ja pealtvaatajaid oli umbes 15000 inimest, nii et see toimus nii sõuna kõik, mitte niimoodi kusagil sõja osaseda, laota, pillid, autodesse, atlaseeriti, aplodeeriti ja prožektorite valguses ja see oli ka teine suur enamus, tõenäoliselt need, kes seal olid. Kas samade pillidega lähete Vabaduse väljakule homme? Nüüd on meil juba siia arenenud aegamööda Me oleme saanud omale uusi pille ja nad viimane suurem ost, mida siis tänu Eesti riigile ja eriti siseministeeriumile on meil nüüd toimus, tähendab eelmise aasta lõpul, nii et me oleme tasapisi, oleme pillipargi, kui, kui niimoodi võib öelda, siis oleme praktiliselt uuendanud see aasta me loodame ka veel natuke summasid saada, et me saaksime sajaprotsendiliselt oma nagu uued uued pillid kätte tahaks soovida teile kõike head. Ma muidugi ei tea, kas see on mingi eriline pöördumine, siin on niimoodi, et jõudu paraadiks siis vastus on, et paraadi tarvis.