Eesti sõduritund. Oleme raadiomaja suurimas stuudio kõrvalruumis ja jälgime. Kuidas kaitseväe orkester viimistleb, pea salvestan, selle tulevad. Teost selle loojat pärjab aastatetagune salapärasest peadirigent. Saani sõnul ei ole mehe saatusest teada midagi. Nooremleitnant Harold Lindjärv oli esimesel eesti ajal sõjaväe orkestri kapellmeister Rakveres. Kui eesti sõduritest Punaarmeelased tehti ja sõja puhkedes vastu tahtmist Venemaale viidi, tuli lahingute ajal tuhandeid eestlasi üle. Kaharas Lindjärv. Saksaaegses ajalehes avaldatud kirjutis orkestriga üle rindejoone sundis hiljem Lindjärve elama pikki aastaid võõra nime all. Aga nüüd räägib major, saan, kuidas leiti haaralt Lindjärve loodud Võnnu lahingunoodid. Ja see oleks õnnelik leid mõni aasta tagasi ütleme aasta tagasi, sai juhuslikult pistetud käsi siis. Garnisoni orkestri noodikokku, mille ma leidsin muusikaakadeemia keldrist ja esimene pala, mille ma mapi välja võtsin, oli meenutused Võnnu lahingust või meenutasid vannust minu arust väga ilus lahingustseen, läbimõeldud, läbikomponeeritud, mitmekihiline. Ja pärineb tema siis esimese diviisi orkestrijuhilt. Lindi arvelt on tema teos kannab veel numbritootlus 16, nii et kui teaks, mis on siis esimesed oopus 15 oleks päris huvitav. Võib-olla tõesti veel midagi huvitavamat seal veel kirjas. Kas Lindjärve nimi on teile teiste heliteost või mõne marsi kaudu veel tuttav jäi? See on ainus, mida olete näinud ja see on ainuke tema teos, mida ma olen näinud. Ma ei tea isegi täpselt, mis temast sai, olen näinud tema allkirja hiljem veel Lõuna-Eestis, kui ta oli Põlvas, olen näinud ühte, noh muidugi 60. aastal kirjutatud ühte marssi, mis on tema oma, aga juba sellel noodil oli kirjutatud oopus 16, tähendab, ta oli enne 115 hobust kirjutanud, mida ta vähemalt pidas ootuse vääriliseks, võib-olla sealhulgas on ka midagi? Ei tea, ei oska öelda, ei tea tema saatusest, kuhu ta kadus, kuhu on kadunud tema käsikirjad, ei tea. Läheme edasimarsimuusikaga. Eduard Tamme marss, kindluse vallutamine uuelt heliplaadilt. Hetkeolukord on küll selline, et tahaks jäädvustada selle, mis oli enne olemas enne neljakümnendat aastat, see on praegu minu suund. Kui see saab tehtud nii hästi, kui halvasti, on see võimalik, kui palju on võimalik üles leida? Siis võtaks, järgmise etapi raadiumäe, stuudiotes mängib, jõuab tavaliselt varem või hiljem helikandjale. Kuidas on lood seekord? See on need ettevalmistus, ütleme nii, et see on nüüd lõpetamine kogu sellele tööle, mis sai tehtud juba kevadel alustatud need on need viimased palad plaadilt mille nimi siiamaani on veel lahtine unustatud ja keelatud, unustatud või keelatud. Või lihtsalt eesti mardid sõjaväemarsid enne neljakümnendat aastat, millest mitte keegi mitte kedagi mitte enam ei huvita, ei teadnud, nad olid ära pandud, ära keelatud. Aga nad olid arhiivis alles, nii et õnneks neid on ja neid on üle 30 mida ei teata enam praeguse hetkeni. Nii et kas nad kõik joovad ühele plaadile, ei tea, aga paremik nendest jõuab plaadile, mis peaks tulema välja koos sõjaajalookonverentsiga neljandal detsembril rahvusraamatukogus, mis seekord on pühendatud puhtalt sõjaväemuusika ajaloole kuni 40. aastani ja tulevad meile külla ka Soome sama ala eksperdid, kes räägivad meile Soome muusika arengust pärast iseseisvumist kuni sõjani ja sõnaga võrdlusmoment ja sealhulgas siis tuleb ka selle plaadipresentatsioon ja väike selline tutvustav loeng-kontsert, mis on siis pärast neid ettekandeid kaitseväe orkestri poolt? Näitame siis rahvale ka neid lugusid. Ega veel, kõik ei ole teps mitte veel salvestatud, nii et iga päevaga järjest tuleb neid juurde ja tuleb juurde, nii et ilmselt kogu tõde ei jõuagi kunagi lauale. Eesti Raadio sünniaega arvestame detsembrist 1926. Ja tollal tegi ringhäälingu esimeses trios tšellomängijana kaasa Alfred Vaarmann kes on kirjutanud mõned valsid ja polkad kuid kes on ühe marsi pühendanud ka vabadussõjas langenud soomusronglasele. Kapten Anton irvele. Kelle marsid nüüd on, kelle helindeid need on? Siin on täiesti huvitavalt meie tuntud Marsi loojad, kõik kolm, keda mina pean eesti mardikuningateks Niksmann kuru tamm ja noor Ploom Rein Ploom, Rein Ploom ja noorest peast tema alustas ja ka siis kolmanda aasta lõpus, kas siis tuntud Marsi kirjutajal kurul on tuntud marsside kõrval ka veel tundmatuid oi kui palju veel tema noodikogu on veel leidmata. Tähendab, tamme noodikogu on nüüd ütleme et leitud noh, peaaegu et viimase noodini, mida väidetavalt ta ise ütleb, et ta on kirjutanud, võib-olla kuskilt veel leidub midagi, aga väga see on nüüd väga minimaalne. Miks ma nii noodikogu on täiesti leidmata üksikute tükkidena fragmentidena praegult olen need korjanud, aga ka temalt täiesti unustatud tundmatud, kõiki teame Marss number seitse, aga ei teadnud number kuus mars number viis, need on ka nüüd olemas. Sest need olid ära unustatud ja plaadil ja tulevad plaadile. Tammelt loomulikult mitu, mitu, mitu väeosade pidulikku marssi. Ära loomulikult unustatud kulli. Kalevi malevamarss, Jeremy küll Raymond küll. Ja veel ja veel ja veel ja veel. Hirvesoo kes ei jõudnud rohkem kui oma neli marssi ja seejärel Tartu keldris hukati, lihtsalt oli niivõrd vale noormees ei jõudnud veel rohkem valmis kirjutada ja, ja temalt temalt mõned lood. Nii et huvitavat huvitavat muusikat, samas ka. Sellised tundmatumat nimed, keda keda isegi veel täpselt ei tea. Aga lugu on enam-vähem, nii et lõpptulemusena peaks moodustama üks selline pilt üldse kogu sellest sõjaväemuusikast 40. aastal ja see on ka eesmärk. Aga see võtab veel mõned aastad aega. Korraks pilku salvestamisruumis nootidele peale visates hakkas silma selline nimi nagu Enn Hermann, kas tõesti Miina Härma Miina Härma tervitusmarss just nimelt kellele ja millal? Taust ja lugu ei ole teada, 20.-te aastate algus? Ei tea täpselt, võib-olla ta isegi konkureerisid presidendi Marsile omal ajal. Aga ette kantud ta on vanadest annaalidest ta lausa trükitud oli ja ette kantud ka laulupeol. Aga sinna ta ei saanud, siis võttis ja unustati ja pandi ära, nii et aga, aga selline huvitav, lihtsakoeline, aga, aga täiesti täiesti mängitav pidulik marss tervitusmarss, mis on leitus teele, mis on salvestatud teile kõige huvitavama neid, ma arvan, et see tänane Võnnu, see sai kõige, kõige enam sai tema kallal tööd tehtud, sest Ta oli, mul on tunne, et seda lugu ei ole ka kunagi esitatud setama nootide valmimise kuupäevaks on mai 40 ja kas 40 on tal aastal võidupüha enam peeti? Ei enam nii, seega ma usun, see jäigi proovisaalist välja tulemata, kuna noodid on noh, nagu me ütleme puutumata Neil ei ole ühtegi, noh, ikka juhtub, et tuleb vaheliselt iga sisse siis pillimees, kes mängib, parandab pliiatsiga midagi. No nendel ei ole ainsatki märget peale, et need oleks kunagi keegi mänginud, need tõenäoliselt see lugu ei olegi kunagi kõlanud. See on päris huvitav leid. Järgmine leid, mis ei ole veel plaadis, on, on karbi noored kotkad sümfooniline pilt. Nii et vot sellist sellist muusikat tuleb, tuleb vaikselt, tuleb Väljateatri muusikamuuseumi arhiivides on paistab vist ammendamatu varasalv, rääkimata siis teistest noodikogudest, mis on Purple, kes noodikogud. Aga nii imelik, et on väga paljud noodikogud on nii jäljetult kadunud, et isegi mitte ühtegi ühtegi mappi alles jäänud ja keegi ei mäletagi, kuhu nad sai, ega ometi tuleroaks. No ei usu, aga keegi võib-olla viis oma koju, viis oma pööningule keldrisse ja sinna nad jäid ja võib-olla on siiamaani seal ja annaks jumal, et nad seal on, siis nad, küll nad ükskord välja ilmuvad. Kas nende nimetatud uute vanade marsside hulgas on ka selliseid, mis vääriksid mängimist, ütleme vabariigi aastapäeva paraadil? Hoiannad, nii ajast-arust? Oi nad on väga-väga heas konditsioonis selles mõttes, et. Kindlasti on nad täiesti mängitavad ja nad tulevad meil kavasse. Siin ei ole, siin ei ole teist juttugi, nad on pisut nüüd. Ma olen selle julguse võtnud, et ma olen nad kaasajastanud. Nagu te nägite, mänginud ajaloolistest nootidest, mängisime nüüd juba arvutitrükis valminud nootidest ja tulemusena võiks ju olla see, et kogu Eesti Marsi tagavara 40. aastani on olemas kaitseväe noodikogus ja lugupeetud orkestri võite saata neid meie käest siis endale muretseda, see on see eesmärk ja nad on tehtud ka praeguse aja orkestratsioonide kohaselt koos täis orkistratsiooniga kõigile instrumentidele mis on eriti oluline, sest palju alati on probleem see, et kuulge Saksa pole ja mis me nüüd nägime, eks ole. Aga nüüd on ja muidugi üks haruldasemaid leida, millest ma ei saa mööda minna, on veel kindral Johnsoni marss, mis on nii-nii ehedalt ratsaväe marske veel olla saab. Pilt tuleb silme ette, kuidas Janson on oma uhkel hobusel ühesõnaga kuuele ta muidugi hobusel oli kindrali näoga nii ratsaväe kindral ratsaväe, kindral lina ja nii et see noh, sellised huvitavad leiud, mis on seal tõesti väga ilusad asjad, kellesse on saanud ammelt tamm, oli mees, kes kirjutas nii Johnsonile kui ka oma suurele protersele Kruusile. Edward Tammemars kindral Jaan Kruus. Seega siis kaitseväel ja kaitseliidul tuleb 85. sünnipäev mida hakatakse tähistama 16. novembril väga pidulikult. Ja selleks pidulikuks sündmuseks on kaitseväe orkester tellinud Urmas Sisask kilt oratooriumi mis tuleb ettekandele siis kaitseväe orkestri ja oratooriumikoori seal siis Hirvo Surva juhitavate kõiksuguste kooride kokku pandud kooriga 200 lauljat, see on 100 poissi, 100 noort meest. Ja kannab tema nüüd siis pealkirja, ma võin nüüd julgelt öelda, sest see teos on valmis. Eilse seisuga on Urmas pannud oma allkirja noodi lõppu öelnud, et see on valmis tänav tema pealkirja probaatria ehk isamaa eest. Ja on loodud sellise unustatud luuletaja nagu Jaan loo tekstidele mis kannavad tegelikult oma luulekogus pealkirja, heroika ja tekstid räägivad eesti muistsetest võitlustest alates Pramalla lahingust lõpetades Sirje ja Ta ei saanud, kirjutab vabadussõjas, sest see on avaldatud 16. aastal alles aga ilma teadmata, et selline sõda tuleb, on igas salmis igas troofis võimalik välja lugeda, et Eesti, sa oled iseseisev, sa oled omaette, sa oled ise määrab nii, et see on see sisu, Isamaa eest peetud lahingud ja see võimas oratoorium, mida küll 16. saavad kuulata, selles mõttes valitud, et keda, keda kaitsejõud kutsuvad oma pidupäeva tähistamisele. Aga 26. novembril on jälle nagu kombeks öelda kõigile maksumaksjaile prii sissepääs Estonia kontserdisaali, seda kuulama kodanikupäeval kodanikupäeva üritusena. Nii et see on nüüd kõige uuem uudis kaitseväeorkestrist ja see on juba järgmisel kuul. No teine moment on natuke lihtsam, et enam-vähem mõne päeva pärast, kui me oleme siin lõpetanud selle salvestuse pakib orkester oma kohvrid ja lendab ehk Euroopa kõige esinduslikum ala sõjaväemuusika festivalile. Tale ilmusid festile sisaldub Berliini ja esineb seal kolmel kontserdil kolmel etendusel oma siis selle vigurmarsikavaga, need, need on need sellised huvitavamad uudised, millega orkester viimasel ajal tegeleb, mis käivad sõiduks, läheb sõiduks, läheb 20 Üheksandal, kolmapäeval. Ja etendused on siis laupäeval ja pühapäeval, esimesel teisel novembril. Oktoobrikuu tõi Soome poisid korraks Tartumaale kunagiste lahingupaikade lähedusse. Lähte koolimajas peetud seminaril. Soomepoisid võitluses iseseisva ja demokraatliku Eesti vabariigi taastamise eest, kõneles kolonel Sven ise. Eestlased käisid Soomes läbi raske ja pika sõjatee eriti endine vallila. Nüüd 200 201. pataljon osales kõige raskemates lahingutes Karjala Kallasel, sattudes venelastel Suurorgansiivil läbimurde ette. Koos teise pataljoni kaitsti edukalt oma lõiku Viiburi lahe otse linna Lassas. Eestlaste saavutanud seda, mida taotlesid võimaluse luua oma kaasad, koolitada suuremal hulgal ohvitsere ja allohvitsere ning olla sobival ajal ja olukorras valmis ja võimelised sekkuma olukorda oma kodumaal eesmärgiga taastasest seal Eesti vabariik ja selle relvajõud. Mida aga ei osatud ega võidudki ette näha oli Saksamaa poliitilisel juhtkonna maniakaalne idee jätkata sõda täiesti kaotatud situatsioonis, ohverdada oma rahvas ja teisi mingi ebareaalse ime ootuses. Ka ei olnud võimalik ette näha lääneriikide tohutut materjali abi venelastele, mis andis viimastele võimalusi oma piiramatut inimressursside, eriti jõhkraks inimelusid, mitte arvestatavaks rakendamiseks. Nüüd juba sissetungiks Euroopasse. See maksis nii suurel osal Euroopast, eriti aga meile, kes taas sattusime nõukogude süsteemi orjusse 50-ks aastaks ja paarikümne protsendilist meie rahvasele väärtuslikuma osa kaotamist. Soome sõdades osalenud teatasid oma juba täiesti lootusetud võitlus oma kodumaal kuni jäid pärast sakslaste lahkumist koos tuhandete Saksa sõjaväes olnud tega sadadele tuhandetele venelastele jalgu ja olid sunnitud loobuma või jätkama võitlust Eestimaa metsades. 1943. aastal, kui jalgalalaagris oli moodustunud nii, nagu nad iseennast kutselt jalgele põrukas jalgalamporuka. Sama aasta oktoobris, kui vallila pataljoni eestlast üheksas ja 10. kompanii olid eesliinil. Kaevikutes tutvustati neid eesmärke kõigile pataljoni meestele. Ohvitserid kirjutasid sellekohasele broklevatsioonile alla problambatsioon saadet Eesti vabariigis enneaegse saadiku Aleksander Parma kaudu teadmiseks kõigi sõbralike riikide valitsustele. Problavatsioonis öeldi, esiteks, meie võitluse eesmärk on iseseisva ja demokraatliku Eesti vabariigi taastamine. Teiseks me loodame, et meie rahva kõik positiivsed jõud rakendatakse meie kodumaa vabastamise suure ülesande täitmiseks. Kolmandaks Me oleme igal hetkel valmis kaitsma relvaga eesti rahva huvisid. Neljandaks. Me ei nõustu tegutsema koostöös bolševistliku, nõukogude liidu ega rahvussotsialistliku Saksamaaga, kuna nende riikide ideoloogilised alused ja senine tegevus on sügavas konfliktis eesti rahva demokraatlike põhimõtete eluliste huvidega. Ja viiendaks, me usaldame Eesti Vabatahtlike esindamist. Mainitud küsimus ainult Eesti vabariigi seaduslikele esindajatele. Need on Eesti vabatahtlike omaks võetud printsiibi. Nende eest võideldi. Arvan, et ka täna, 60 aastat pärast neid sündmusi ei leidu kedagi, kes neid põhimõtteid võiks haigestuda. Arvasin, et saan siinkohal lõpetada 60 aastat on möödunud aga just praegu viimasel ajal. On ilmne vajadus veelkord kõike meelde tuletada, läbi mõelda ja otsustada. Arvaneb kõigil, kes tänapäeval loevad või kuulevad. Võtu sellest, et meie kaits meiega oma kaitse jõudis, ei vaja. Et meie, meil on küla ühes pataljonis ja seegi peab olema elukutseline palgaline. Nathan sügavalt eksinud ja kõik, kes on vähegi teadlikud sõjast ja sõjaga kaasnevast, kes on selles osalenud või on neid asju õppinud, teavad seda. Ma arvan, et sellised nii-öelda nõuanud, mis meile tulevad sealt, kus neid asju ei teata on täiesti asjatud ja näitlejad tagasi lükkama. Iga riigi iga rahva õigus ja kohustus on oma riigi kaitsmine kõigi võimalike vahenditega. Mitte lootes teiste peale. Iseenda peale peab lootma ja on hea kondi abistamas. Aga see ei ole eeldus riigikaitse parandamiseks. Täna. Külaline Soomest nööriki kurgivoori ütles soomepoiste poole pöördudes. Olen uhke ja tänulik et mulle on tehtud seda palutud esineda teie üritused. Ma ei kõnele siin ametniku ega ohvitseerina vaid eesti siira sõbra soomepoiste pärimusülikooli juhatuse liikmena. See tähendab, et köik alljärgnev väljendab ainult ja üksnes menu, isiklikke seisukohti. Olen selle põlvkonna esindaja, kellele koolis õpetati küll naabermaja Nõukogude Liidu ajalugu samal ajal kui meie ettekujutus Baltimaadest ja balti rahvastest ja täna õhtul pinnapealseks. Rääkimata sellest, et Eestit, Lätit ja Leedut oleks käsitletud endiste iseseisvate riikidena. Need maad kuulusid liiduvabariikidena Nõukogude impeeriumisse. Selle paktiga pidime 1900 90 90 aastate alguseni leppima. Soome säilitas oma iseseisvuse tänu eelmiste sugupõlvede ränkade pingutustele ja suurtele ohvritele. Aga sellestki ei peetud vajalikuks pärastsõjaaegsetes oludes valjul häälel kõnelda. Ega seda teha praegu. Ka teie, austatud Eesti vabatahtlikud soomepoisid võitlesite omal ajal meie vabaduse eest. Oleme täna siin selleks, et meelde tuletada seda oludest asjas ja et väikerahvaste vabadus ei ole enesestmõistetav, vaid et selle säilimiseks peab päevast päeva sihikindlat tööd tegema.