Eesti sõduritund. 28. september on olnud Eestile õnnetu päev rohkem kui kord ajaloos. Kindlasti õnnetustuv oli ta aastal 1939. Täna hilisõhtul, alistades idanaabri survele ähvardustele, kirjutati Kremlis alla vastastikuse abistamise pakt, mis lubas Eestisse punaarmee baasid 25000 meest 10-ks aastaks. Eesti riigimehed ja valitsuse kontrollitav ajakirjandus rahustasid rahvast. Reakodanikule võis jääda arusaamatuks, mis on toimumas, millised ajad ootavad ees. See oli siis okta õhta hilja, tasandus on meil juba nüüd kõikjal oli nii, enne magamaminekut käis vile kompani paigale. Ei teadnud midagi, tulime välja rivisse, kõik gammaldati, ainult kellel on sineli midagi, ekret, katkised kohad, vaiba kuidagi varaaita tunni aja jooksul varaaidas vahetada ja uuesti kompanii paigale. Muide, kas meil särand jale Uuedkovile paigale ja siis läksime välja rivisse pahtuna Rakveres, nagu olime täitsa jaama Santoli oodata, aeg-ajalt oli oodata, siis tuli vedur sisse, seal tagunikul järel kuulsime orkestri mängus pakkundis kindlasti, no mis siis lahti on, kust ta tuleb, pikk ja riigipüha ei ole ja ei ole. Nädala tööpäev oli. No ja siis sain jaamas kamadel ikka meitale ja läks sõiduks lahti, nagu ei teinud, aga muidugi ta seda edasi teha, need, et Venemaa pole, läheb ja kuhu ja sõitsid, saime Irboska, Irboska, käin aeg tuli maha ja siis rivisse ja tahtsime Pill kordoni minema Pihkva-Riia kivide. Nojah, kui sinna juba korter teibalses nägime, Pihkva-Riia kivides tuleb paistusid terve pikk-pikk, tulejoru oli liikubki pigem meie Eesti poole, saime sinna piirikordoni juures, siis laske rivitult, oli muidugi vara veel, aga oli kordade ruum, täiskuurid ja igalt poolt abihoonetel, meie läksime sauna perse samblast muide kõhnakas õnnid oma ootamine käskuniga. Ja enne päikesetõus oli juba siis kamatädilt välja läks rivisse ja. Aga kas teil hakkas koitma, mis nüüd toimub või tulemus on muidugi seal midagi teha ja ta nägi energia sisenege, piir ei ole piiriäärsed. Püstak, kus tunnimese üleval nägime, seda ütles. Nojah, kui päike tõusis, siis läks, delegatsioon läks kokku, samas selle seal oli piiri peal, juba siis nägin Venemaa poolt tul tuliteetmeda tulid ratsahobustega Venemaa orkester, valged hobused, likel tellid ja 42 inimest üks s, neli tas jabur järel ja taga Need olid Eesti piiri äärde ja juhtuski nii, päitleja tõusevad, kui päike hakkas tõusma sesooni sel kihid. No ja siis läks delegaat seal muidugi ei kuulnud seda juttu kõike seal kaugel ja kui see oli läbi, siis olid paljud kahuripaugud vene poole pealt tehti ja hakkas meie paluma tulema masinad, mis tulid, et kas i Aik 16 milist pääl neli korda neli tutiga nüüdsetel torniga ja täitorniga, nii nimetate doktor. No ja siis kõrvale seal natuke pikutasimine ja tulime Irboska jaama Petseri tagasi, meil rohkem nendega midagi tegemist, aga ei olnud sellega. Mis mehed sellest asjast arvasid, mis mehed omavahel rääkisid? Või mis seal rääkida tujule, väga sant, kõikjal need midagi rääkida seal, aga nüüd oleme allunud no meil ei olnud. Informeeris sellest kuigivõrd ja oleksime kasarmus ja läks elu edasi minema. Nii meenutas nüüd sügisel Võrumaa mees Eevalt pilt kuid sõduritunnil on olnud juhus kuulata teistki võrukest, kes pidi tookord pillimehena tulijaid tervitama. Elmar samusson. Aa, ja see oli ooper omaette korda oli niisugune lugu, palju me siis poliitikas teadsime, olime sellega seotud, aga tuli käsk meile kätte, et nüüd sõidame Irboskas piirile vastu võtma punaarmeed, et nemad tulevad meile baasidesse ja antigi, siis korraldus kõigil uued riided selga, meil Billyt läikima lüüa ja sõduritel püssid kaasa võtta, relvad kaasa võtta, aukompanii koostati kau kompanii läks vastuorkester muidugi ka kõige ees ja, ja anti käsk kätte. Võta keskmisest plokis, kus orkester oli, et mis, mis vastuvõtt venelastel on ilmapadrunit data on, et vastu vastu vastu kohe hakkama vaata ja kõik olid pahased, aga püstitati uued, välja, midagi polnud teha. Löödi meid õhtul rongi ja öeldi Liivised, nüüd sõidate Irboskas ja sealt läheb, et piirile seitse kilomeetrit tuleb Irboska jaamast jala piirile minna. Meil oli siis pasunat kaasas, poistel olid püssid, aga padrunit. Ka veel seal piiri peal valesti, aga Vene pool oli ka, kui me olime piirile juba jõudnud ja meid üles rivistati seal öösel ja kui hakkaks valges valgeks minema, nägime juba kah läbi traataia, mis teisel pool on. Siis selgus, et seal oli terve tee, see Pihkva-Riia kivitee oli täis armee, neid soomusmasinaid ja sõdureid ja ratsahobuste seljas oli ka üks võrdlemisi suur üks 50 liikmeline bene orkester. Need muidugi meie ei mänginud ja meil ei olnudki vaja nende. Kui oli see, mis, mis meile üle piiri tuleb, kirjeldage palun seda tseremooniat nii palju, nagu te seda mäletate. Tseremooniat mäletan ma nii palju, tähendab, kus meie asusime kohe selle maanteeukse juures Riia Pihkva kivide, selle värava juures. Seal seisis siis vene. Seal oma selles putkas, see seisis, vaatas ringi, aga vene oma vaatas ainult selle piiri suunas, seal ei liigutanud peadki. Ja meile tuli sinna siis kindral Kruus tänartodilisele Tartul ta oli just saanud kindraliks. Ja siis tema oli siis nii-ütelda, noh, vastuvõtja või kuidas seda nimetada, see pidas seal kõne, ma ei mäleta, kas see kõne, mis ta pidas, oli eesti või vene keeles. Ja, ja siis tehti need piri väravad lahti. Ja meile Veldi rivitult. Teie kõrval kõndima tagasi Irboska poole diateed mööda tulid siis nende vene lühikeste masinatega, nende veomasinad olid ju äärmiselt väikese kastiga see, kas kas tüüpi või mis nad olid ja seal oli siis kolm rida ja sõdurid olid peal. 12 meest masinana kas ja püssid jalgade vahel ja vahtisid ainult omal otse. Meie tulime jala ja me ikka, kes me ei osanud vene keelt üldse, mõni ka midagi hõikas taga. Aga need meistaliaid? Tegid oma asja. Palju neid oli, no nii, nii kaugele kui silm nägi, pikk ise on otsetee seal täiesti sirge, tee kõik säde oli neid täis nagu valgeks hakkas minema, siis masin masina küljes kinni, nad olid nad. No see oli, see oli. Ma püssilukk edasi-tagasi, mis sa teed, padrunit ei ole lasta ei toida ja nii et kurb, kurb sündmus, ühesõnaga küsisime endilt ikka, mis, mis nüüd on. Aga noh, selgus, et see oligi see. 150 aasta. Ja ei kulunud aastatki, kui järgmisel juunikuul punaarmee tankid sõitsid juba ilma igasuguse tseremooniate läbi piiriaia ning algas okupatsioon. Kaduma pidi viimanegi märk Eesti iseseisvusest. Juba kuu kaks hiljem hakkasid õhku lendama vabadussõja mälestussambad. Ilumäel oli aktsiooni juhatamas kanget eesti keelt rääkiv politruk. Haapsalus ja Valgas oli abivalmilt kohal punasõdurid. Kodaveres tulid punaste lippudega võõrast keelt kõnelevad mehed. Aga Kadrinas andsid eesti sõdurid sammast maha võtma tulnutele, peksa. Kõigest sellest. Vabadussõja mälestusmärkide avamisest lõhkumisest ja taas püstitamisest võime nüüd lugeda last trükitud teosest. See on esimene tervet Eestit hõlmav värskemat teavet pakkuv suurteos. Vabadussõja mälestusmärkidest 300-l leheküljel tiitellehel neli nime peakoostaja Mati Strauss, ain Grillo, Renee viljat, Jaak Pihlak, kes kõneles ka raamatu esitlemisel Viljandi Muuseumis. Kõik te, kes te siia olete kokku tulnud, tõenäoliselt sama mõttega. Saada ükskord näha raamatut vabadussõja mälestusmärkidest. Tegelikult ju peab ütlema, et mõte sellel teemal on Eestis idanenud väga pikki aastaid, erinevad organisatsioonid on selle peale mõelnud. Aga siiamaani seda raamatut sellisel entsugustveidilisel näol, nagu ta nüüd ilmus, ei ole ilmunud. Miks vabadussõda, miks vabadussõja mälestusmärgid? Ma tahaksin väikese tagasivaate siin teha ja nagu selgitada seda mõtet, miks üldse selline mahukas raamat on nüüd ilmunud. Eesti ajaloo jaoks on kaheldamatult kõige tähtsam periood see, kui sündis Eesti vabariik. Sellele Me oleme rajanud hiljem ka oma rahvusriigi taastamise, eestluse kestmise sellel pisikesel maamunal. Need aastad 1900 18 20 otsustasid meie jaoks ju tohutult palju. See oli meile ainulaadselt antud ajahetk, kus me saime kahest suurvõimust jagu. Ei ole tõenäoliselt kunagi olnud minevikus sellist võimalust. Ja lootma, et Eesti riik kestab igavesti. Seepärast tõenäoliselt ei oleks ka vaja. Aga need aastad tegelikult oli sõjategevust natuke üle üle aasta. Novembri viimased päevad, kui algasid lahingud jaanuar 1920, kui lõppesid lahingud. Selle aja sees sai surma otseselt lahingutegevuse läbi. Suri haavadesse, haigustesse ja igasuguste muude õnnetuste tulemusel umbes 7000 meest. Üle 12000 mehe jäid invaliidiks või said raskelt vigastada lahinguväljal. Eesti rahva jaoks on see siiski suur arv, nii siis kui ka täna. Aga ikkagi seda võitlust kroonis võit. Ja nende meeste mälestuseks, kes olid langenud Nende meeste mälestuseks, püstitati kõikjale maakondades kihelkondades, linnades, valdades, mälestussambaid, ikka selle mõttega, et oleks alati meeles need ohvrid, mida olid kantud Eesti vabaduse eest. 1940 meile kõigile anti, teatud aastal algas periood, kui hävitati kõike seda, mis oli seotud riikliku iseseisvusega. Nende hulgas olid ka vabadussõja mälestussambad, mis pühiti maamunalt. Ja alles aasta 1988 tekkis see võimalus, kui sai jälle mõelda. Vabadussõja mälestussammaste taaspüstitamise peale. Seda ka tehti. Esimesed kerkisid juba maikuus, esimene maikuus seda küll pidulikult ei avatud, aga ta siiski kerkis. Järgmisena oli juba juunikuus. Ja ma pean uhkusega ütlema, et see, see esimene sinimustvalgete lippude all avatud mälestussammas asus just siin, Viljandimaal Lalsi õigeusu kiriku juures. Lalsi õigeusu koguduse liikmetele pühendatud monument, mis oli aastaid olnud näoli mullas, tõusis sinimustvalgete lippude all kõigile Taal teadvustama seda, et Eesti aeg on tulnud. Raamatut vabadussõja mälestusmärgid, trükitud 1000 eksemplari. Raamatu tegemine ei tähenda ainult inimeste tahet, teadmisi ja tööd. Selleks on vaja ka raha. Ajal, mil eesti kultuurile määratud miljoneid kantakse kasiinosse on selle raamatu ilmumine muidugi ime. Kuid seda imet aitab seletada järgmine trükirida. Käesolev raamat ilmus tänu Pertti Hujala toetusele. Ma olen juba kolm-nelikümmend aastat olnud suur kollektsionäär korjanud Fila teenijad korjanud postiajalugu. Ja nüüd olen viimaste viimase 15 aasta jooksul olen. Olen väga palju uurinud eesti vabadussõja ajalugu. Huvi läks sellepärast, et esimeseks muidugi tahtsin teada, kuidas Soome vabatahtlikud pojapojad siin omal ajal oli võistluses Eesti vabaduse eest. Ja siis kui kui hakkasin seda uurima, siis oli pidi eesti keelt õppima ka sellepärast, et andmed on kõige rohkem eesti keeles. Soome keeles neid nii palju ei ole. Ja siis hakkasin seda Eesti vabadussõjakirjandust korjama ja võib öelda, et praegu mul on, on päris, päris hea raamatukogu Eesti vabadussõjakirjandusest ja ja see ei ole ainult ei ole ainult raamatukogu. Ma olen peaaegu kõik läbi lugenud. Ja üks väga huvitav ala oli, oli see nõme, need sambad, mis omal ajal püstitati ja ära lõhuti ja jälle uuesti püstitati ja Renega oleme, oleme väga palju ühistööd teinud raamatute korjamisega ja nende sammaste piltidega. Võin öelda, et minul on ka mitusada Ei tea täpselt, kui palju, mitu sadaneid sambate pilti, postkaarte. Ja sellepärast tundsin, et on väga tähtis et neid andmeid, mis on olemas praegu, et need Pannakse kirja kaante sisse ja olen väga hea meelega siin. Et olen võinud olla abistamas, et seda, see raamat on sündinud. Väga hea, väga hea, aitäh. Septembri lõpunädalavahetus kutsus ka tänavu Keila kandi lahingupaika relvavendi kes noorte meestena tegid 1944. Viimase lootusetu katse peatada siin edasi tungivat punaarmeed. Teejuhiks seekord ajaloolane Mati Mandel. Võib-olla täna on küll külm ilm ja ma arvan, et me siin väga pikalt ehk ei ole, aga siiski ma arvan, et kõik ei ole vast kuulnudki. Lühidalt, mis siin toimus ja, ja võib-olla siis paar siin tol korral olnud meest võiks lühidalt, et ikkagi rääkida veel kord. Võib-olla sina näiteks Maurer Seisame selle koha peal, kus praktiliselt sai raskesti haavata. Aksel Kübar, teine allohvitser minu kõrval, kes me tol ajal siin ühterinte üksust ütelda juhtisime? See koht on sõna tõsises mõttes verega immutatud. Kuidas Keila lahing alguse sai? Peale sakslaste lahkumist Eestis otsustasid osa mehi, kes 21. septembri õhtul pidi evakueeritama Paldis, kes laevadele osa mehi jäi maha Kloogale. Ja järgmisel päeval oli siis 22. organiseeriti rong. Millega siis toodi mehed Keila Kloogal juhtus olema teatud arv Soomest tagasi tulnud teise pataljoni ohvitsere. Need nimetasiti Vändrikeks, nõndanimetatud lipnikut saksa keeles. Svendrich. Relva SS-is oli selle auaste füürer, Anvercar. Need olid noored mehed, kes ei olnud siiski kõik rindel olnud. Keilasse oli kogunenud ka teisi väeosade mehi ja 22. oli siis üks väikene formeerimine, mis toimus Keila surnuaias ja seal ligidal ümbruskonna hoonetes. 23. oomikul ööbimine tolmus muidu surnuaias. Meie üksus oli täpselt üks rühm 30 meest. Ja nagu öeldud, seda juhtis Aksel Kübar ja siinkõneleja 23. oli tuli teade, et 22. sisse marssinud Nõukogude armee väed Tallinna on edasitungiga tulnud lääne poole. Ja antigi siis korraldus. Peab siiski ütlema, et need vändlikud ei olnud eriliselt nii ütelda enda kogemust mustega ja teatud määral nii-ütelda isetegevuse korras, meid paisati, ütleme siia teeristile täpsemalt öeldud sellest kohast. Me praegu seisame meetrit 300 taga tagasi on üks kiviaed ja sinna paigutasime meie omad mehed, kolm kuulipildujat, esimene tee ääres, teine, teine ja kolmas seal raudteepoolses küljes. Siis samuti siin teeristil paiknesid üksused, vähe sel määral teatud grupeeringut, osa kumme, mõisast, osa mehi oli ka siin umbes peale lõunat, see võis olla umbes kella kolme vahel. Mina paiknesin tol momendil äärmisel tiival ja siin sellel teeäärsel tiival oli kübar. Sõitis siia vene veoauto, see oli siis viis tuntud masin. Ja siin tekkis üks väike segadus ja toimus üks laskmine sealt 400 meetri kauguselt mul ei olnud kahjuks binoklid, ma hästi ei näinud. Ja ma saatsin ühe mehe siia asja uurima aga see oli kahjuks mitte eriti tugeva närviga mees ja mul tuli ise siia roomates muidugi roomates piki maanteekraavi siis leidsimegi seal kübaras masin seisis keset teed ja tulevahetus käis ikkagi edasi. Ilmselt osa venelasi, kes selle auto peal olid, olid vastaspoolkraavides ja osa jooksid muidugi roomasid ilmselt tahapoole. Minul oligi esialgu plaan, see veomasin ära tuua, aga leides nüüd seal kübara, siin tal oli kiiver maha kukkunud, oli meelemärkuseta, aga kui ma keerasin ta selili, siis ta tuli meelemärkusele ja jõudis siis korisedes siiski ütelda, et kes mind pagan võtaks, jõudis last. Ma vaatasin tema magasinid, tema maga, sinist oli ka tulistatud. Ja sai talle hädasideme tehtud, ta oli minust natukene pikem, aga ta oli niivõrd platvereta, andis oma jalgadega siiski kaasa, et me saime koos roomates siiski selle maa ära roomata. Senna oli toodud meil laskemoona järele ja seal laskemoona vankri sai ta siis paigutatud ja samaaegselt tuliseb. Veomasin sõites küllaltki aeglaselt, sõitis sinna Keila poole. Tekkis üks hetkeline paus, ma jõudsin oma meeste juurde tagasi, teatasin kõikidele meie teisele kuulipildujaid, tulistamine lõpetada. Ei olnud enam õiget sihtmärki ja siis korraga tulid tankimürin ja tuli üksiktank. Ja andis kõvasti tuld. Ja siis tuli järgmine jama, mõtlesin lugeda neid, nad tulid umbes saemeetriste vahedega. Tulistasid kõiki ümberringi ka Keila kirikut suurtükkidest. Nende sõit oli küllalt aeglane, neli kilomeetrit 15 20 tunnis. Pidevalt tulistades. Kui olin jõudnud juba 25-ni lugeda esimesed tankid, vahe tulid umbes tsirka 100 meetrit ja neid tuli veelgi, siis oli selge, et meil ei ole enam midagit siin teha, sest tankid sõitsid meist lihtsalt läbi. Nüüd, kuna kõigi meeste mälestused siiski on igalühel, on erinevad mälestused, nagu selgus ka raamatukokkupanemise käigus. Siis paluks veel siia rääkima härra Sepperit eile võib-olla härra oja, kes olid nüüd selle kummna tee ääres, siin tegutsesid. Ma räägin lühidalt, mis siin toimus 23. selle märgi juures, siin mina tulin 22. septembril Loogalt umbes 20 mehega ja tulime Keilasse, seal olid omakaitse mehed, paar kaptenit ja kuidas nad olid juba nagu äraminek õhinas vindised ja ma küsin, kus kohas rinne Siinane juhatati siia, me tulime, õhtaks siia ja siin ja ütlesite, et siin üks soome Vändrik võtab teid vastu, paneb paigale ja nii oligi, tulime õhtal siia ja läksime sinna mõis sajult, olime seal. Ja siin olid valvepostid välja pandud, hommikul tulime, siis panime mehed kohale ja see Vändrik jättis münte enda juurde, kuna ma olin Narva Ta oli, oli mees ja kaks aastat juba sõdinud väljaõppes Saksamaal ja Poolas saanud. Ja seisime siin ja Tallinna poolt, kes tulid, pidasid kinni ja püssis, rääkisime kaugel venelased on ja viimane auto tuli umbes kell 12 ütles täna pääle meid ei tule sealt ainult venelased. Ja nii me siin ootasime, nägime, et tuleb üks vene masin ja umbes üks 10 20 meest või palju seal täpselt oli, ei tea. Ja nad nägid neid, jäid seisma ja me küsisime, kes te olete, ütles omad ja käis kohe paugu. Ja see Vändrik geen ilmselt oli ta nimi ja says siia avata ja pähe haaras kinni, aga ennem oli meil juba ära räägitud, kuulipildujate kergelt olid siin ja siit tõmmati kohe tuli peale. Imekombel jäi masin ellu, viisin selle Vändriku sinna, üks soomepoiss tuli veel appi. Seal oli kolm naist, kes aitasid siduda, võtsin ta lahti, tal oli, siin oli auk rinnust läbi ja pääs ja varastad tuli nagu meelemärkusele, ütles, et Jaan, kus sa jääd ellu ja võta mu rinnataskust minu rahakott ja paberid ja kus sa saad Tartu kunagi, et mu ema elab herne tänavale. Ja siis ta surigi. Peale seda ma tulin siia tagasi, tulid tankid ja, ja siis me ma ei teagi praegu öelda, kust Haapsalu maantee, kus on, me läksime sealt haapsalu neljakesi viiekesi poistega Haapsalu maanteed ühte talu juurde ja sealt saime erariided, ma olin saksa vormis vanimaks vana kuivaks kaev ja seal naised olid, kes seal talus olid, tantsid meil erariided, see oli väga soe ilm olla ja ka Saksa sõjasäärikud jalga. Ja läksime sealt hommiku vara Haapsalu maantee peale Haapsalu veel minna. Ja kokkusena kohe kolmes ajas punaarmee Eesti korpusse peale näkitum metsast välja toime olingi nende käes, aga kuna me ei rääkinud, me oleme noored ja komnoored ja taheti saksamäele viia, nüüd tähendab kodu Saaremaal ja Haapsallu minna, võeti meid ühes, saime nendega siis minna Saaremaale ja sealt hiljem ma siis sain tulema ja lühidalt oligi kõik, mis siin toimus. No võib-olla veel härra Oja räägib. No, ega siin pikalt ei olegi rääkida, see on juba räägitud ja ainult muidugi kahju, et ei ole neid mehi siin kes otseselt sellest tegevusest, kes kelle põhiraskus olime, kord rääkisin olitamast ceteroomiga vene kuulipilduja nurga peal, kaks kolm meest olid ja need otsib, eks ju, ja kontrolli all millal tulistada, keda tulistada ja kui palju tulistada. Ja need ei olnud mitte noored poisid, aga need olid kas endised idapataljoni võitlejad või või hinnates Meie õpetajat aus Bilderit, kes olid juba Narva kini mägedest juba läbi käinud ja neil olid kõvad lahingumehed. Peale selle ei ole välja tulnud neid poisse, kes auto ära viisid, sest neil olid samuti julged poisid hüppasid autosse, tõmbasid seal käigu, sest uks oli lahti, lükkasite Kunegi välja lükkasid. Ja mida me pärast ära korjasime? Jah, ja no muidugi, lõpp oli see, et välja ei saanud, nii nagu rääkisid, tulid sealt silumist tagasi ja ja siis tuli üle kraavi joosta ja kuulipilduja tuli pikuti kraavi peale tõmmata. See oli küllaltki julm. Haavatuid ei olnud, vangi ei võetud. Mis asi siis oli? Ja kui ka vist tagasi tulime, relvad kokku korjasime, nägime oma poisse, siin oli kolm tükki, olid dokumendid ära võetud ja rinna peale pandud. Nii keda mina nägin, meie, meie poissi oli kolm, aga keegi oli, küsin. Ega neid väga palju minema ei pääsenud. Ja noh, muidugi meeleolu oli ülevkest tulemid puruks, lööme aga, aga midagi puruks lüüa. Läks üks tund-poolteist koguusidet, tangid tulid sulis Isamaa 20 meetrit 15. Üle 20 tahangi, lugesin ära ja siis tuli panna masin oma konenes kraamist sai sellele küll kaasa. Emmgja jäi puu taha, kukkusin, väänab lekkima. Need lähevad muidugi kahuri tulin, tõmmati keila-le peale. Et üks on meid vaesinguige, kirikutorn lendas juba ja, ja minuga ühinesid siis veel mõned poisid Pärnumaalt ja ja nii me selle asja siin lõpetasime, muidugi pärast tuligi keemiliste või selleks maksa. Ja lühidalt masin võib-olla räägiks paar sõna tema ju otse Saiguezi pihta. Jah, järsku härra Tois tahab veel mõne sõna öelda, sina said haavata. 22. õhtul tulime Kloogalt. Keilasse toodi aga me jõudnudki Keilasse toodi siia kummna Mõisa. Täpselt ei mäleta enam, kas see oli öösel või oli see hommikupoole ööd, ainult pandi meid kuulipildujapostiks siia puu äärde, suunaga tolleaegse kardule põldu, oli seal sinnapoole noh, väsinud, unine kuskil. Kui oli juba päike üleval, oli müra, vaatasin siis viis nagu tol ajal onnid puukabiiniga. Puna venelased seal peal. Sina pole kuulipildujaga tulistamise võimalust ei olnud, kuna oma mehed olid seal kiviaia taga. Ja võib-olla ei olnudki niisugust mõtet esialgu üks vintpüsse oli seal, võtsin selle vintpüssi ja tõusin rumala peaga põlvili. Ja Kasma tulistada sain või ei saanud, seda ma ei tea. Aga siis sain ise. Vot ei tea, kas üksiklasu või olisi kuulipildujavalangut, püstolkuulipilduja valang, nii et rebis mul kaks sõrme ja õlast on ka läbi lastud ja paarimees või kellega me koos olime paluga. See siis. No esialgu oli niisugune tunne, et nagu jääkski siia maha, aga noh, ajab ikka ingvil liikuma ja siis me kahekesi läksime õidi pooljooksuga läksime siit kraavi tagant, mis oli kraav, oli kasvanud võsasse ja tee peal ja me tulime alles seal, kus oli see ausammas. No läksime edasi, mingisuguste haige punkti kuskil ei olnud, on kõik juba evakueeritud, nagu öeldi, ainult see asi oli, et mingisugune rong pidi jaamas ei ole. Me läksime jaama, jaamas seisis mingi vedur. Kas seal oli üks või kaks klassi vagunid? Ja mingisugused platvormid olid hiljem tuleb välja, et raskemale rong veel seal? No olime seal, ootasime, ootasime, väljasõitu ei olnud ja kui juba hakkasid paugud tugev Mul on ainult käima, tankikolonn oli juba Keilasse jõudmas siis üks siinolijatest proua nime ma kahjuks ei mäleta. Proua Birk, Dirk, ja siis oli sarnane asi c torkis siis neid vedurijuhti, kes olid natuke rohkem õõd seal kui vajadust. Ja sellega siis tänu temale me saime Keila jaamast rongiga minema siis rong peatus ristil, muidugi tee peal oli iga, tähendab truubi kohal oli peatus, kontrolliti teid, jõudsime ristile, ristid testiti maha ja siis ma sain alles esimese arstiabi, tolleaegne ristitohter tegi siis sideme. Me sellises, noh, nii kui meditsiiniline selle muidu oli vana taskurätiku ja midagi ümber käe. No ja siis hommikuks jõudsime kuidagimoodi Haapsalu edasi läks Läänemaa haiglasse, nüüd hiljem ma näen nende praeguste siinolijate seas päris mitut, kes olid tol ajal ka seal haiglas. Ja see ongi minu reisida. Et. Lugupeetud, armsate aatekaaslased ütleksid sõjaga, ütles, et mina ei olnud sõdur ja aga seda ma tahan öelda, et ma nägin. Ma ei tea, milliseid, aga neid, kes siin võitlesid ja siia olid tulnud nii pallis kest kui Bloogalt ja Tallinnast Pitkapoisid, soomepoisid, et need olid minu silmis nii lapsed. Et see oli imekspandav, nad olid väsinud unised ja täiesti lapsed, enamus olid minust nooremad. No mina olin siis juba preili. Ja teiseks, mis ma veel ütleksin, et seal vagunis, kus olid haavatud, seal? Ei, keegi harjunud ei hoianud ja nad kannatasid kõik nii vapralt ja 11 toetasid. Niisiis, september 44 jättis veel eestisse sõduri haudu leskedele leina ja hakkamasaamise muret. Leevendust on mõnel puhul leitud välisõigusabi advokaadibüroo kaudu Saksamaalt välja võideldud sõjaohvri pensionist. Sellega seoses on tulnud ka juristidel uurida Eesti sõjameeste lahinguid teises maailmasõjas. Ivo Machav. Ja meie advokaadibüroo tõepoolest on lahendanud taotlusi, kus langenute lesed või haavata saanud taotlevad hüvitist Saksamaalt. Ja selline õigus neil on, kui asjaolud tõendamist leiavad. Ja just kahjuks septembri lahingute uurimine on eriti raske sel põhjusel et arhiiviandmeid eriti ei ole. Needsamad Keila kandi lahingud, kus Narva rindelt taganenud Rausada riismed löödi puruks, nende kohta ei ole säilinud mingisuguseid dokumente. Sama kehtib ka muude rinnete osas, mis siin septembris lagunesid Emajõel ka Emajõel just. Ja see teebki töö raskeks, kuivõrd tuginete tuleb põhiliselt kas siis mälestustele või siis ka nende inimeste käe säilinud dokumentidele, kes matsid septembris langenud inimesed. Reeglina olid need taluomanikud, kes pärast lahinguid paari nädala pärast oma talu maadele tagasi pöördusid ja avastasid siis ühest või teisest taru metsanurgast langenud sõduri. Nüüd ehk konkreetsete juhtumite juurde, lootuses, et kuulajate hulgas leidub teadjaid, inimesi. Kui rääkida nüüd Keila lahingutest, siis Keila alla ja, ja saue kanti taganesid Narva rindeväeosad. Ja näiteks oleme otsinud andmeid politseipataljoni leitnanti Paul Miku kohta, kes oli adjutant leitnant, 220 kuuendas politseipataljonis pärit Elvast sündinud üheksa, 12 oli raudristiga allerlahingute eest Neveli all ning kadus või olevat langenud septembri lõpus 44 saue kandis mida sooviti täpsustada tema kohta. Võib-olla need inimesed, kes matid või teavad midagi sellest, teinekord on jäänud koju dokumente tavaliselt september lahingutes langenute dokumendid olid nende juures ja väga tihti talu elanikud, kes siis need mõõtmised läbi viisid. Võtsid dokumendid enda kätte ja on olnud meil juhuseid, kus need on talu lakas või vanade dokumentide hulgas. Seniajani see puudutab just eriti Emajõe lahinguid aga võib olla ka sellesama Paulmikul puhul. Nüüd, kui rääkida Emajõe lahingutest, siis me teame, et seitsmeteistkümnendal septembril oli punaarmee poolt ette võtnud Emajõe forsseerimine, kus purustati mitmed ja mitmed Eesti üksused eelkõige esimene piirikaitse rügement, aga kuues piirikaitse rügement. Nendest lahingutest võtsid osa veel ka mitmed politseipataljonid siis Narva rindelt üle tootüks nagu Rebase pataljon. Ja kuivõrd forsseerimine oli väga kiire ja võimas, siis praktiliselt seal vange ei võetud. Kes ette jäid, need lasti maha. Ka ei hoidud alles arhiiviväeosade arhiive, mingeid dokumente ja ainukesed dokumendid ja tõendid, mis nendest lahingutest alles on, on tõesti olnud taludesse jäänud, langenud sõdurite taskus olnud isiklikud dokumendid, kirjad, mida paljudel juhtudel kätte on saadud. Neid asju lahendamata asju on meil terve rida, just sel põhjusel, et ei ole õnnestunud dokumentaalselt või piisavate tõenditega tõendada ühe või teise sõduri langemine mille puhul siis lehel oleks õigus saada toetusele Saksamaalt ning neid isikuid on tõesti terve rida ja ma loeksin need tõepoolest ette. Kõigepealt kõige raskema löögi alla jäi teatavasti esimene piirikaitse rügement ning sellest rügemendist oleme otsinud andmeid kolmevõitleja kohta. Kõigepealt Priit Wacker, kes on pärit Lääne-Virumaalt Rägavere vallast sündinud 1906 kes mobiliseeriti veebruaris 44 üldmobilisatsiooni ka ning jäi teadmata kadunuks seitsmeteistkümnendal septembril siis samal päeval samast rügemendist, samuti Virumaalt, Lüganusel kaldapner. Kuidas Karl tapner Virumaalt Lüganuselt sündinud 1911 jäi kadunuks samadel asjaoludel nagu Priit Wacker ning samas üksuses Johannes Nilk sündinud 1905 Keila vallas Ohtu külas. Samuti esimeses piirikaitse rügemendis, kadus samal päeval. Lisaks esimesele piirikaitse rügemendi le võttis lahingutest osa ka Rebase pataljon kes küll seitsmeteistkümnendaks septembriks olid nende sellest piirkonnast välja viidud. Kuid ta võttis osa lahingutest traadi all hilissuvel ja nendes lahingutes on kadunud või on langenud, aga puuduvad piisavad andmed ja tõendid. Arnold Ernst Paabin kes on sündinud 906 Tartus. Osa võtsid nendes lahingutes ka politseipataljonid ning üks politseipataljoni liige. Nimelt Juhan Kukk pärit Avinurmest. Sündinud 1916. Staažikas sõdur teenis akad väes juba alates 41.-st aastast. Oli üks, nende hulgas. Nende hulgast, kes murdis välja Stalingradi kotist sai selle eest raudristi. Oli ohvitseri aukraadis ning olevat langenud Tartu rindel Kavastu koosal. Võib-olla tõepoolest keegi teab, kui on kellelgi kodus säilinud mingeid dokumente või materjale. Milliseid teateid ootaksite eelkõige? Kõige parem oleks muidugi, kui oleks veel elus mõni sõjakaaslane, kes neid mäletab. Ja täpsemalt nende kohta midagi ütelda oskab. Palju on loota, et oleks mingisugune ametlik dokument. Aga teinekord leidub ka kaugemate sugulaste arhiivides mingit rindelt saadetud kirju, fotosid, ümbrikke, ka need on abiks. Niisiis, me ootame teateid välisõigusabi advokaadibüroo telefonil Tallinnas telefon kuus 44 44 11 kordan null ette kuus 44 44 11 täna või eesti raadio aadressil. Tallinn, Gonsiori 21, sihtnumber 150 20 Eesti sõduritund.