Eesti sõduritund. Lõppeval märtsi kuul oli meil põhjust mäletada ja mälestada Eesti vabariigi sõjavägede ülemjuhatajat kindral Laidoneri. 1940. aasta juulis Eestist oma Viimsi suvekodust viidud Johan Laidoner suri Venemaal Vladimiri vanglas 13. märtsil 1953. Nimeta vangina number 11. Mis vangla, see säärane õli, kus inimesi varjati vangis peeti ja maetigi vaid numbri all tundmatuks jääma pidanud elu loota. Kolonel ise Sven ise. No Vladimiri vangla on vana vangla, ta on 19.-st sajandist kuulus niinimetatud etappi, vanglane tähendab tsaari tsaariajal. Kui ei olnud raudteedega, ei olnud muid mehhaniseeritud transpordivahendeid vange koguti kokku ja neid viidi sinna Siberi poole. Siber ja need idaalad olid ikka vangide vangide väljas katmise ja vangide paigutamise kohad viidi teatud teid mööda ja need teed kulgesid siis läbi suurte vanglate, kus need vangid, kes võib-olla nädal aega olid teel olnud, seal näiteks Moskvast Vladimir sisse on natuke kallas alla 200 kilo mets 180 kilomeetrit. Seal nad olid, siis ma ei tea, nädalakese või palju nad seal said nii-öelda puhkust, eks ole, vangla vanglalobi peal ja, ja said natukene ennast kuivatada, pesta ja jälle siis jätkata oma teekonda ida poole. Neid vanglaid ja vangilaagreid oli siis igal pool. Aga Vladimir, neist üks kõige kuulsamaid ja ta on säilinud tänapäevani. Ma ei tea, seal on juba kaugelt üle 100 aasta, 230 140 aastat, kindlasti on need hooned põhiliselt on juurde ehitatud, on olnud olemas ja teda on kasutatud. No vähemalt nõukogude ajal teda on kasud poliitiliste vangide kinnipidamiskohana, see oli sisevangla, ei olnud enam etapi vangla, eks ole. Paljud teised Siberi vanglad olid etapi vanglad, kus vange transpordi ajal ühest kohast teise rongiga viidi, 1000 kilomeetrit seal hoiti kolm-neli päeva vanglas ja siis jälle läks edasi. Aga Vladimiri vangla oli need, kes keda peeti kinni kohtuotsuse alusel, mis nägi. Kas võib oletada, et Vladimiri vangla oli vangla, kus peeti kinni eriti tähtsaid ja tähtsamaid isikuid kui vaadata seda rida, kes sealt kõik läbi on käinud või sinna jäänud? Ja kindlasti oli, sellepärast seal on, seal on, kindlasti on olnud ja sinna muide maetud saksa kindralfeld Mašhankla eest. Siis on sinna maetud Berliini viimane komandant, enne kui venelased Berliini vallutasid, kindral väitling. Siis on sinna maetud. No nagu me teame, kindral Laidoner sinna maetud ka Poola asepeaminister Jan kovski, kes on suli ühel päeval või Surdi ühel päeval me seda ei tea. Laidoneri kaja maeti samasse hauda. Sinna on maetud suur hulk jaapanlasi, jaapani ohvitsere ja allohvitsere ja kindlasti ka kõrgemaid riigiametnikke, poliitikuid, saatkondade töötajaid avat niisuguse niisugusel tasandil. Tavalisi lihtsaid vange seal sel ajal ei peetud, hiljem pärast seda adenavaria Hruštšovi. No ütleme oma omavahelist kokkulepet 100 viiekümnendat aasta keskel. Need välismaalased, mis, kes olid järgi jäänud, need viidi ära igaüks oma koju ja sinna toodi juurde siis ka kergemat kontingenti, kui nii võib ütelda, aga seal oli näiteks ka mitme aasta jooksul oli seal Stalini poeg. Ma ise olen teda näinud Vassili Stalinit, teda hoiti küll eraldi niinimetatud kolmandas korpus, mis, mis oli endine endine EK. Selles ehitus oli, oli, oli vangla kirik tsaariajal aga see oli muidugi ümber ehitatud ja seal hoiti siis neid, kes pärast seda kahekümnendat parteikongressi Stalinit siis seal kõvasti kritiseeriti, Abeeria piiri kinni võeti ja maha lasti siis need perioosse, nii, nii Nemibeerivaitseebeeria mehed, need, need istusid kõik seal selles kolmandas korpus, neid ei segatud meiega. Aga meistri järgi siis põhiliselt see balti ja ukraina kontingent, mõned grusiinid ja, ja armeenlased ja ka venelased ka küllalt palju, mitmesugustel põhjustel. Aga üldiselt kaks kriteeriumina oli vanglasse paigutamisel, see oli üldse väga haruldane, haruldane nähtus, ma arvan, et alla ühe protsendi kõikidest Venemaal kinni peetud kinni peeta paist vangidest. Alla ühe protsendi oli vanglarežiimil range, vanglarežiimis on teine jutt, pikem jutt, aga, aga see oli rangeim karistus, mis üldse mõisteti sel ajal nagu vahepeal ei olnud surmanuhtlust, eks ole. Oli 25 aastat. Kas ka mitte feldmarssalid? Sõrneria Paulus ei veetnud seal oma. Vangipäevi ja see on õige, nemad olid ka seal. Mina neid enam ei kohanud, sellepärast ma tulin Alexandrovski vanglast, mis likvideeriti, kuna neid vange vähemaks. Ja kui see likvideeriti, siis vangid koondati pooltühjaks jäänud Vladimir isse. Ja mina sattusin siis ka sinna, aga need sakslased olid juba läinud, kes elus olid, nende hulgas oli aga sörner. No kuidagi seotud Eestiga Ja ta oli, võib nii-ütelda põhjarinde juhataja sinimägede lahingute ja tema, ta oli sinimägede lahingute üks üks nii-öelda peategijaid, aga muidugi Sinimäe lahingute Se Steineri korpus oli tema alluvuses. Ja Paulus Paulus oli ka seal, Paulust peeti mõni aeg, seal, räägitakse isegi omal, mul ei ole selle kohta täpseid andmeid. Et päts olevat mõne aja veetnud seal. Laidoner oli seal, eks ole, suri seal. Ja neid on palju-palju, teisi kõiki kõiki ei tule nii-öelda paugupealt meeldegi. Aga siiski, see oli niisugune noh, peenema seltskonna jaoks tehtud, tehtud ütleme koht. Ma tabasin varem teie vastusest kiillause et kindral Laidoner ja Poola asepeaminister Jankovski surid või suretati ühel samal Päeval möödume suredati või Surdi niisugune, no selliseid juhuseid olnud nii palju, kus asi jäi kahtlaseks, nad surid ju mõned päevad pärast Stalini kaheksa päeva pärast Stalini jah, nädal aega pärast Stalinit võimule Tribeerija ja no kogu võim vahetus ja, ja seal tekkisid omavahelised konfliktid ja ei ole sugugi välistatud, et nende konfliktide tagajärjel otsustati siis need kahtlasemad tüübid sealt. Noh, ma nimetasin tüüpideks tähendamisele selle vene vene nõukogude nii-öelda arusaamise järgi siis lihtsalt ära koristada, sellepärast mine tea, mis nad teevad veel. Keerukaid käike kaudu on tänasesse jõudnud ja teada Laidoneri vangistuses kirjutatud poliitiline testament. Tema sõnum. Suur osa minu elutööst oli pühendatud Eesti riigile ja selle oma töö eest ei karda mina vastutust ei, ajaloo, ei inimeste ees. Tegelik Eesti riigi iseseisvus kestis tsirka 21 ja pool aastat. Ajaloo seisukohalt on see väga lühikene aeg. Aga olen kindel, et Eesti rahva ajaloos ja rahva mälestuses see periood jääb kõige ilusamaks ajaks kogu tema elus. Ka sel juhul, kui eesti rahvas tulevikus jälle kord tagasi võidab omariikluse iseseisvuse. See riikliku iseseisvuse tagasi võitnud rahvas kogunes 13. märtsil kindral Laidoneri 50. surma-aastapäeval sõjameeste mälestuskirikusse Pärnumaal Toris. Kirikulistele kõnelemas kindral Laidoneri seltsi esimees suursaadik Trivimi Velliste Täna palagi tuli Badeemeris Venemaa vanglas. Kindral Johan Laidoner. Laidoner oli ja on legend, sümbol mis sündis vabadussõjas ja kasvas pärast seda. Eesti ajaloos on palju suuri sündmusi. Siiski on raske nimetada kas või ühtki, mis oma tähtsuselt kaaluks üles avastaja. Sest et Eesti riik, millest oli unistanud Juhan Liit sündis just vabadus tuleneb läbi vabaduse ime. Millest koosnes vabaduse imen? Eesti koolipoisist, Soome Vabatahtlikest, Briti laevastikus Eesti sõduri ja ohvitseri haridus. Muidugi ülene, joon. Käsi teenituutilist nagu. Meil on eriliselt hea meel, et täna siin Toris Eesti sõjameeste mälestuskirikus, Nende riikide suursaadikud, kust pärit vabatahtlikud, kelle laevastik sunnitud koos meiega Eesti vabaduse eest. Need riigid olid Soome ja Suurbritannia Rootsi ja Taani ning Läti. Eesti on nende rahvaste eest tänuvõlglane ja kindral Laidoneri mälestuse austajad. Ajalugu tuleb tunda. Ajalugu tuleb ajalugu, ta mõistis. Ajaloo sündmusi tuleb suuta näha omas ajas, mitte tagantjärele tarkuses. Iseäranis juhtudel, kui meil tekib soov hukka mõista. Teine maailmasõda ja sellele eelnenud saatanlik telg röövisid meid pikaks ajaks vabadusega. Tänased ja homsed Eesti ajaloolased väitlevad veel kaua. Kas midagi saanuks teisiti minna? Kas oli olemas mingigi võimalus endile paremat saatust välja võidelda? Vastust sellele küsimusele pole võimalik leida. Kuid asjaolu, et meil, nii nagu igal teiselgi rahval on vastamata küsimusi ei tee olematuks vaieldamatu tõsiasi. Vabadussõja võitmine ja Eesti riigi rajamine, teod, mille sära ei kustu niikaua, kuni maailmas kõlab eesti keel. Janu hoiduma enese hävituslikust, kirest, ise oma iidoleid, kellest daalid alla kiskuda. Otse vastupidi, nagu teisedki kultuurrahvad, teame ausambaid püstitama peale selle sõjameeste mälestuskiriku lõpuni, ehitama peale püstitama monumendi. Kindral Laidoneril. Peame rajama üleriigilise vabadussõja ausambale. Kallik kirikus kui Laidoner suri Oli NATO juba peaaegu nelja aastane. Eestis on praegu peale kasvamas põlvkond kes ei mäleta võõrast sõduri saabas oma isade maal. See teadmine valmistab meile üksnes rõõmu. Ometi ei tohime eales unustada oma vana talupojatarkus rege rauta suvel, vankrit paranda talvel. Jääme lootma, kõige paremad, aga samas valmistuma halvimaks. See võib aidata halvemaks, säravaid ajalugu ei saa kunagi otsa. Kunagi ei lõpe ka väljakutsed vabadele rahvastele kaitsta oma vabadust. Just seetõttu on meil suur hea meel, et täna on koos meiega kirikus kindral Johan Laidoneri mantlipärija, kaitseväe juhataja viitseadmiral Tarmo kõuts ja koos temaga suur hulk kaitseväelasi, kaitseliitlasi. Täna mil me vaimusilmas langetame pea vabaduse juhi ja tema sõdurite eest mõtleme tänutundega haava praegusele kaitseväele selle juutidele. Nii nagu me tavaliselt ei pane tähele puhast õhku ja puhast vett enda ümber märkame iga kord oma nüüdse tulevase vabaduse panti. Olgu vähemalt selleks korraks meie auvõlg kustutatud. Kaitseväe juhataja, viitseadmiral Tarmo kõuts ütles sõnavate lõpetades. Lähtudes sellest väga muutuv, kuulub kindral Laidoner kahtluseta Eesti ajalooliste surra. 150 aastat tagasi lakkas Vladimiri vanglakambris number 15 kutsumast kindral. Laidoneri saatus oli sadadele tuhandetele Eesti kaitseväeohvitseridele. Meie teha on, et ajalugu sellisena. Ja selle nimel me teeme kõik, mis on võimalik ja kui vaja, on võimalik. Eesti kaitse ei unustata iialgi oma kuulsamatki vabalt võitjat juhatada. Sõna võtab Soome vabariigi suursaadik Jaakko Plamberi Igatahes on oma ajalootegijale, kelle panus on otsustava tähendusega oma rahvast, saarlaste turvaline. Kaitsevägede ülemjuhatajana tegi kindral Laidoner Eesti vabadussõjas toimetus võimalik vôimalik. Müües Veskimäe poetan vaenlasele lega praktiliselt jõudude vastu. Tõrjudes oma territooriumi välja nii nõukogude vene kui ka saksa väed, punastas täiesti sellega Endale kuuluvat väärika positsiooni maailma suveräänsete riikide hulgas. Kindral Laidoneri jobud järeleandmatult tõi edu ka lootusetuna näivas olukordades. Nii oli see näiteks MM joomed 1980, kui Laidoner pole just nimetatud kaitsejõudude ülemjuhatajaks. Suur osa Eesti territooriumist oli sel hetkel okupeeritud nõukogude vene vägede poolt ja oma kaitsejõududes korraldamine olenev poolest. Ülekaaluka vastase peatamine ja ma väliajamine toimub, sai võimalikuks ennekõike tänu rahva ühtekuuluvuskuuluvustundjatele ja usume oma fondidesse. Soomlased ja eestlased on külg külje kõrval seisnud ka rasketel hetkedel. Vastuseks saadud abipalvele otsustas Soome valitsus 1918. aastal novembris anda Eestile materiaalset abirelvade, laskemoona ja panka laen määr. Lisaks sellele tekkis Soomes eesti abistamiseks mõeldud laialdane rahvaliikumine, mille tulemusel saadud Eestisse 1990. aasta jaanuaris umbes pool 1500 Soome Vabatahtlike. Kindral Laidoneri juhtimisel laipasid soomlased Eestimaa eest. Nii Virumaa kui ka Soome ja Eesti vabaduse eest. Soomlasest algsete oma sõjalise psühholoogilise panuse Eesti vabadussõtta samuti nagu soomepoisi Toometi aasta palka, kui soomes oma olemasolu eest. Me mõlemad oleme pidanud maksma kõlapinda oma iseseisvuse eest. Ja just seetõttu oskame ja tahame aru anda oma suurmeeste mälestusele. Tahame austada vedelane. Täna ennekõike vabadussõjasangareid eesti rööpaid, ütleb ülesehitaja juhti Johan Laidoner oma austust avaldama. Me ei olnud kõige sellega, et kanname hoolt selle eest, et meil oleks ise sees seisab kodumaa, mida pärandada tulevastele poovate, võtma? Sõduritund jätkub raadiomajast. Stuudios on kolonel ise meenutamas kindral Laidoneri hauaotsinguid. Kuidas need algasid? Tegeles Laidoneri selts, ma ise kuulun ka Laidoneri seltsi, aga selts oli juba olemas ja need et noh, ühesõnaga otsingud käisid juba, kui ma selle tegevusega liitusin. Hannes Walter, kes on praegu Laidoneri muuseumi juhataja, pidas ühe loengu Laidoner-ist aga temal, kui ma õieti mäletan, siis ei olnud veel teada Laidoneri matmispaik niimoodi. Ma oletasin tema jutu põhjal. No võib-olla ta ei teadnud täpselt, muidugi ei tea praegu ka täpselt. Aga ma siis viitasin talle selle peale, et seal ei saa olla muud. Kuna Ma olin ise selts vanglas ja vaatasin siis aknast. Üle müüri oli kalmistu, eks ole, kustuda lõika, viidi, eks ole, sinnasamasse maasse ta pandi. No 95. aasta kevadel käis kohapeal selleaegne Eesti saatkonna saatkonnas teenib kapten Tilk, ta oli sõjaväe atašee Moskvas. Ma ei tea nüüd, kellega käis kohal peal eelluurel jahiluurel tutvumas olukorraga ja ja seal oli sel ajal isegi veel alles jaapanlaste poolt oma oma surnud vangidele püstitatud mälestussammas. Kui meie tulin paar kuud hiljem sinna temaga koos, kapten Tilk oli siis kadunud, arheoloog Vello Lõugas siis riigiarhiivi direktor Peep Pillak ja mina läksime neljakesi sinna. Siis oli see jaapanlaste mälestussammas juba. Ainult vundament oli järgi oli juba maatasa tehtud. No me võisime ainult oletada, kus kus ta oli nüüd paar asjaolu, esiteks haud oli number 11, seal olid teise haudu ka, kus oli teisi numbreid. Näiteks ma ei mäleta, kas taidlingi haud, kindral väitlingi haud oli ka mingi numbriga. Siis noh, ühesõnaga niimoodi neid maeti pandud nime nimetahvlitega, midagi peale seal generaalfeldmarssal, nii, see on niisugune veel number, see. Ja. KGB oli niivõrd täpne ja bürokraatlik organisatsioon, tema selliseid asju ei korraldanud niimoodi, viskas aia taha ja, ja mulda peale vaid on teada. Me saime siis selgeks, et Vladimiri linn on eraldanud territooriumi seal vangla noh, ühesõnaga vangla piirde lähedal müüridega ja müüri taga müüri taga oli niisugune mõist kuuemeetrine, surmatsoon, traataed mis oli, kuhu ei tohtinud minna, eks ole. On võimalik, et sinna just maeti. Aga on ka võimalik, et see oli kusagil mujal, aga seal lähedal kindlasti usaldan, kaugele ta tassima ei hakanud, kus, kus, kus teda, seal võib olla juhuslik tsivilist võis näha. Öösel maeti muidugi vist kolme, kolme ringis või midagi seal ja see on täpselt fikseeritud. Pimedas ja pimedas maeti, publikumi seal jaamatuselisi orkestreid ei olnud. Noh, seal oli, oli niisugune asi, et me võisime oletada, kus see haud on seda piirkonda. Nimelt asi on selles, et seal ligidal mägedes läbi müüri või üle müüri ei viidud, aga üks, üks müüri sees olev uks oli seal lähedal, kus, kus ta võis olla ja ilmselt sellest siis on väikene jalg jalgvärav. Sealt ta siis välja toodi või nad välja toodi, eks oli, Ankovskiga. No see on, see on niisugune asjade ütleme loogiline arutelu ja sinnasamasse lähedale oli kindlasti sama ruttu-ruttu tehtud haud ja sinna sisse pandi ja kogu lugu. Nüüd. Seal piirkonnas on maetud kuni 65. aastani. 12 aastat pärast seda on maetud inimesi ja risti-rästi on neid krunte sinna jagatud. On väga võimalik, et sinna nendel on peale tehtud. See ei tohiks isenesest olla takistus, sellepärast see võib-olla siis ühekordne pealematmine mis nii põhjalike uurimistööde juures annaks võimaluse seal osa säilmeid välja selgitada, praegu DNAd ja kõik muud, eks ole. Muuseas, Konstantin Päts oli pätsu jaoks, kaevati lahti 42 oletatavat hauakohta, 42.-st ta leiti ja DNA proov, tema võetud tema pojapojalt mati pätsud. Tehti siis Inglismaal analüüsiti ja leiti, et see on sama mees. Niiet see võimalus seal oleks kindlasti olemas. Kas te saite oma jalaga käia Vladimiri kalmistul? Kalmistul me käisime, kuidas see välja nägi? No Vladimiri kalmistu on tegelikult mahajäetud kalmistu, teda enam ei kasutata nagu Venemaal ikka, ta on teatud määral niisugune noh, ütleme väga poeetilises segaduses. Aga nüüd töö nende viimaste aastakümnete jooksul, sest oli nüüd 30 aastat, kui sinna enam ei maetud, on ta võssa kasvanud, seal oli juba tükk tegemist sinna ütleme, ligi trügimisega. Ja noh, raske raske oli seal üldse midagi leida, orienteerida, aga selle tõttu, et kapten Tilk oli seal juba varem käinud ja mina tundsin seda maastikku, nii-öelda ta siis muidugi me oletatavat kohad leidsime, aga nüüd hauakohta konkreetselt ei olnud võimalik niimoodi selgeks teha. Kõigepealt oli vaja, nagu öeldud kindlaks teha see ala, kuhu need inimesed maatildi maetud nii üks siia, teine sinna, vaid nagu ma ütlesin, Vladimiri linn on eraldanud piirkonna piirkond eraldati nii-öelda plaani järgi, eks ole seal topograafiline või mingisugune piirkonna piirkonna skeem või plaan oli seal olemas ja vangid maetiga ja heideldi identifitseerimiseks, eks ole. Seal noh, ütleme number 11 oli siin number 12 oli seal ja nõnda edasi pandi ritta või mingisuguse mingisse järjekorda ja niimoodi seal maetud ta selle skeemi kättesaamisel, seega peab kindlasti olema Moskva arhiivides. Nii, meile öeldi ka Vladimiri vangla administratsiooni poolt, me käisime ka nendega rääkima. Väga toredad ei tahtnud üldse rääkida, selle kõik viitasid Idietifasku. Me käisime, tase ja see mask vabas vahel ei aeta tausta. Mingi Moskvasse, kui Moskva annab loa, teeme, ja just täpselt niimoodi. No meil õnnestus seal veel Vladimiri kohalike aja loolastega rääkida, nendel oli küllalt palju informatsiooni päris huvitavat informatsiooni, mida seal varem olnute kohta ja üldiste olude kohta. No aga, aga nagu öeldud täpse asukoha selgitamiseks on vajalik alustada asja Moskvast riiklikul tasemel, eks ole, või ma ütleksin isegi riikide tasemel, sellepärast terve rida riike on sellest huvitatud. Sakslased huvitavad jaapanlased huvitatud, seal on kindlasti kõikide balti riikide mad huvi, kindlasti on ukrainlastel seal oma huvid, eks ole, võib-olla mõnedel Kaukaasia vabariikidel on seal inimesi, kes, kes sinna ja me kõik ei tea, kui sellega tegeleda täiesti põhjalikult, siis saab see asi selgeks, aga selleks on tingimata vaja riikidevahelist sellekohast kokkulepet. Eks ole, ja niisugune kokkulepe saab olla ainult vastastikune. Ma tean praegu, et on venelastel tekkinud huvi Eestis olevate Vene sõjahaudade vastu. Sellepärast sakslased tegid siin suure töö ära oma sõjahaudade Nad nägid seal sõjahaudade osas, nemad nägid seda isegi osalesid nende surnuaedade uuesti korraldada surnuaedade kalmistuid, sõjaväekalmistute pühitsemise ja panid pärgi ja kõik, nii, tähendab, see viitab sellele, et siiski pinnakse, no ütleme, inimlikule kultuursele tasandile on võimalik vastava tahtmise ja ettevõtmise juures jõuda. Sellisele konsensusele antakse luba või, või öeldakse, olge lahked, meie anname teile võimaluse uurida neid asju, kui selline võimalus on olemas. Ma ei kahtle selles, et võimalus sealt midagi leida. Mis oleks meile väga oluline selliseid inimesi niimoodi lihtsalt kuhugi teadmata maha jätta, kui on vähegi võimalik, neid kätte saada? Ei kõlba. See ei ole auks sellele, meie rahvusele ega riigile, meie kaitsejõududele ega mitte kellelegi, eks ole. Lühidalt järeldus, ehk on siiski lootust leida kindral Laidoneri? Mina olen veendunud, on võib-olla liiga kõva sõna, aga siiski, ma olen kindel, et kui saadakse võimalus otsingud läbi viia materjali koguda ja need hauad leida siis. On ka võimalus sealt midagi ära tuua. Üks asi veel, see on huvitav, tähendab venelaste suhtumine, kui maeti kindralfeldmarssal Phantlayst, siis ta maeti nagu kõik teised pesu väel. Mingi Pirkaali seal seal seal liri leepik, seal vineerist oli jala küljes ja, ja sinna pandi, eks ole. Ja teatati muidugi Moskvasse, vot nüüd Laidoneri teatati ka kindlasti, eks ole, aga teatatakse mitte seal pandi Birg lahkhülgefondi kusagil auku, vaid teati täpselt, kus ta on. Ei läinud palju aega mööda, Moskvast tuli kõva põrutas rusikaga laua peale, mis asi, see on? Kohe haud lahti kaevata. Ja Moskvas toodi kohale kindralfeld Saksa kindralfeldmarssali munder, pandi see juba maetud feldmarssal fant laest mundrisse ja maeti käsu järgi, Moskva saab on ka särgi. Ennempadžiotame tähendab sõjaväeliste auavaldustega. Ma ei tea, kas selts oli orkester kohal, vaevalt, aga seal oli mingit sõjaväelased, tegid seda? Tähendab sellest teatati ilmselt sakslastele ja see oli üks niisugune, vat kuidas meie teeme neid asju selle jaoks. Noh, ütleme otse öeldud, see on juba teater. Aga niimoodi meile seletasid seda asja ajaloolased, kellega me saime seal räägid, kes neid asju uurinud. 10 aasta eest käis Eestis Laidoneri jälgi otsimas Soomeraadiumis ogeiogeenen. Ta viibis ka Viimsis Laidoneri omaaegses mõisas kus lõpetas saate kõneka tähendusrikka seigaga. Kindrali saatus. Loos. See oli eile aeg, nagu ikka, juulikuu on heinaaeg ju ja veel olime lõunalt, läksime siit välja, läksime, mina. Kun peale viimsin kardanud aastatelen Alida sepi silmas erikohv ja leida Jaakko. Yodagin Johan Laidoneril tüübildiste ja suur ta oli, tuues stabiilsus hetkesse Kunetsi jätolivad tundi kausija keerde, need Ragenusta tulemata siseAstui Talon isanda Ovel ja sanovi, mida ta Siina Kiierrete Noh, hiljem siis rääkisid Mõisa tee, nii et siin üks maali, Alma, kes olid, ütlesid, et et noh, et ära nad piirasid mitmed tunnid ju siin juba, et ära läks, siis siia Rässile eest, kus me sisse tulime, trepi peale ja oli öelnud, et mehed mis piirete ümber maja uks on ju siin, mis ei tule, et mina olen ju siin. Sõdurid on nii mikrofoni ees, on välisõigusabi advokaadibüroo juhataja Ivo mahov kus on sageli nõu antud teise maailmasõjameestele sõjaohvri pensioni taotlemisel. Kas selles valdkonnas on viimane aeg toonud mingisuguseid uuendusi, täiendusi, muudatusi? Jah, viimasel ajal on meie poole pöördutud palju küsimusega, kas õigust saada sõjaohvrite pensionärid Saksamaal Saksamaalt on ka ohvrite lastel, ütleme, kui isa langes Saksa sõjaväes. Kas praegu Eestis elavatel lastel on õigus mingisugusele hüvitusele või kombinatsioonile? Ja küsitud on ehk selle tõttu, et me oleme tõepoolest viimasel ajal mitmes asjas sellise kompensatsiooni lastele ka saanud? Selle tõttu võib-olla oleks huvitav tõepoolest rääkida sellest, millistel tingimustel on õigus lastel saada hüvitust ja kompensatsiooni oma sõjas langenud saksa sõjas langenud või vangilaagris. Hukkunud isa järelt. Põhieelduseks on invaliidsus ja invaliidsus lapseeast. Nendel juhtudel, kus me oleme selle pensioni saanud, on näiteks ühel juhul tegemist noh, vaimupuuetega skisofreenia ka meningiidi tagajärjel ning ka teisel juhul päris tõsise, raske puudega. Nii et eelduseks on see, et laps, kelle isa langes sõjas EL 27 eluaasta täitumisel polnud võimeline ennast ise ülal pidama. Kui ta ilmalik lindistus enne see tähendab enne seitsmendat eluaastat siis võib see hüvitis tõepoolest kõne alla tulla. Kui invaliidistumine toimus hiljem näiteks viimastel aastatel, siis kahjuks see võimalik ei ole. See on põhitingimus, on veel ka lisatingimusi, näiteks kui sellel invaliidist lapsel on laps on olnud abielus ja tal on olemas abikaasa, kes teda toetada saaks, siis paraku jällegi välistab võimaluse seda toetust saada. Aga põhitingimus, nagu ma ütlesin, on just see, et laps, kelle isa langes, on invaliid lapsest saadik lapsest peale. Ja noh, endised endised kategooriad, kellel õigus on saada siis invaliidid ise, kes sõjas Igasaid Saksa sõjaväes see on noh, oleme varem rääkinud, on teada. Ning samamoodi lesed, kelle abikaasa langes või suri sõjahaavadesse, nendel on õigus. Või siis ka nüüd, viimasel ajal on tulnud paar klienti juurde, kes on olnud hiljem uuesti abielus, abielus, aga teine abikaasa on samuti surnud. Siis sellisel juhul tekib õigus saada toetust Saksamaalt esimese saksa sõjas langenud abikaasa eralt. Et nii palju on tõepoolest siin nii-öelda liikumisi või muutusi. Täiendavaid küsimusi võib esitada välisõigusabi advokaadibüroo telefonil Tallinnas. Null kuus 44 44 11 kordan null kuus 44 44 11. Tallinnast helistades kuus, 44 44 11.