Eesti sõduritund. Kui sõjaks valmistudes lähenevad kaks suurt, võivad väikeriigid nende vahel osutuda peenrahaks. Täna on 29. september. Täna hommikul 1939 ärkasid Eesti vabariigi kodanikud suveräänsuse kaotanud riigis. 28. septembri viimastel minutitel ühid Kremlis kirjutatud alla vastastikuse abistamise paktile. Eesti vabariigi ja NSV Liidu vahel. Ehk lepingule, millega lubati Eesti territooriumile punaarmee ja Eesti vetesse. Punalaevastik lubati, ei ole siinkohal õige sõna, sest allkirjad pressiti eestlastelt välja sõja ja ma okupeerimise ähvardusel. Samal ööl kohtuvad kremlist teist korda Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentropp ja Stalin et muuta Molotov-Ribbentropi pakt juba kahe suurriigi sõpruslepinguks. Venelastele see meeldib. Ja tegemata isegi Chastuska, mis tänab Joachim Ribbentropi akna eest Euroopasse. Spasibo Jašerypentroppustu, annad Aknofjeuroopu. Ainult et see aken raiuti läbi iseseisva Eesti. Ja c tõi peagi Eestisse teised laulud. Pikk ja teeme. Ja ka pelga kliima jatter iga yin masin. Pikk ja teeme. Ja kaugel ka lima. Et ma siin oli õigus, lasen, kes ette kuuluta. Et drell liinituv mul määratu Ära võeti vaeva. Jäi ära ja häälestun ja heliniga omaga. Ka. Sinu kõrget kivi müü, ka palju ohvreid nõudnud sa siin istu üksi ma. Ma majandust lahutatu. Uskur ja karv pea, maa. Kadus on Ulystu. Vaid Siina viilu jäid jääre. Sul vaevamaaga all kuid siiski. Päeva see on elu no. Kui jaa? Neist septembri päevist, mil Eestil tuli loobuda oma suveräänsusest, teeme veel jutusaate lõpu poole. Praegu päevakajalist jälgides jääb küll vahel mulje, nagu oleks Eesti riik loodud iseseisva riigina 10 aastat tagasi. Eesti iseseisvus võideti kätte siiski vabadussõja lahingutes edasi niisiis sellest. Tänavu möödus 115 aastat vabadussõja kahe kuulsa soomusRõnglase Anton irve ja Karl Partsi sünnist. Järgnevas avaldame helikilde Haapsalus toimunud ajalookonverentsilt teemal kadunud relva liik, soomusrongid. Korraldajaks olid Laidoneri muuseum, Haapsalu linnavalitsus ja sõjahaudade hooldeliit. Põhiettekande soomusrongid sõdades juhatas sisse ajaloodoktor Hannes Walteri järgmiste sõnadega. Loomulikult selle eelduseks, et niisugune relva liik nagu soomusrongid saaks tekkida, on raudteevõrgu vehkimine. Ja ülemöödunud sajandi siis 1800.-te aastate kolmekümnendatel, neljakümnendatel aastatel toimus maailmas revolutsiooniline muudatus. Nimelt rajati raudteevõrk kõikides kultuurriikides ja selle raudteevõrguga koos ühtlasi ka telegraafivõrk. Telegraafiside jooksis mööda raudteeliine ja need kaks infrastruktuuri koos moodustasid selle võrgustiku tegelikult kuni teise maailmasõjajärgse ajani mille peal seisis püsti kogu tsivilisatsioon. Tsivilisatsioon, see oli raudtee ja telegraaf umbes 150 aastat. Ja on arusaadav, et selle infrastruktuuri kontrollimine oli esmajärgulise tähtsusega selleks, et võita sadu selleks et mitte kaotada sõdu. Ja loomulikult tekkis siis ka vastav relva liik, mille abil seda infrastruktuuri kontrollida. Elik teisisõnu soomusrongid. Vabadussõja soomusrongide kaht suurt kuju, sama aastakäigumehi Anton irve, Karl Partsi võrdles Laidoneri muuseumi teadusdirektor Leho Lõhmus. Võib-olla mõningase pilgu annab nende kahe mehe iseloomu võrdlus. Mul oleks siin käepärast üks. Üks väike lõik. Admiral Pitka mälestustes, kus ta iseloomustab Antoni hirve kui väikest kasvu, põlevate silmadega roosa roosilise jumega, noorevõitu meest alalise alaliselt rahulik ja mõtleja suurte annetega lõvi julgusega sõjaväes. Kui nüüd seda tõmmata paralleele Partsi, siis parts kindlasti olnud väikest kasvu, vastupidi, ta oli tolleaegsetes mõõtudes Pole aegsetes arvestustes päris hiiglakasvu. Kindlasti oli ta põlevate silmadega. Samas ei olnud ta kindlasti rahulik mõtleja, vastupidi ta oli. Ta oli äge, väga tulihingeline kõnemees ja kui vaadata tema iseloomustust, mis on välja antud välja antud dema atesteerimislehel, kui ta lõpetas kindralstaabi kursused, siis on see punkt just aja toob tema liigne liigne ägedus kasvas tihti tihti välja igasugustest piiridest. Muidugi suure tarned ja lõviõmblusega sõjamehed. Mis siis neid kahte meest ühendas, kui me vaatame nende teenistuskäiku kuni vabadussõjani, samuti nende iseloomu, nende füüsilisi karakteristikuid, siis nad olid üpris erinevad. Samal ajal oli, ühendas neid kindlasti mitte traditsiooniline mõtlemine, selles nad leidsid ühise keelevabadussõja ajal. Kindlasti ühendas meid patriotism ja kindlasti ühendas neid nii imelik kui see ka ei ole nende iseloomud erinevus Nad täiendasid teineteist heas mõttes. Anton Irv langes vabadussõja lahingutandril ja seetõttu sai ta säästetud sellest 1940. 41. aasta häbist. Miljard pidi taluma teised paljud soomusronglased sealhulgas ka kolonel parts, kes arreteeriti juba 14 juba 40. aasta sügisel ja hukati esimesel septembril 1941 kiirabi vanglas. Kui akt ei valeta, siis 18 25. See tema hukkamisakt on toodud ka tema toimikus. Sõjaajaloolane Mati Õun rääkis soomusrongide ohvitseridest kui värvikatest isiksustest. Siinkohal Paul Laamanist. Kui seitsmeteistkümne omastav algab revolutsiooni terror ohvitseride vastu tuleb, keda Eestisse ja astuge, esines Eesti palku, nii et rindel ega vene ohvitserina ei satu esimese Eesti valgusata majandusülemaks teatavasti esimene sport. Kui 18-l aastal sakslased Eesti okupeerinud saadeti laiali. Ja 14. aprillil 1009 18 tuleb kalaamanil kenasti koju minna, elab Tartus. Ja sama aasta oktoobri lõpul, novembris tuleks peale saksa revolutsioon. Laaman, tule Tallinna ohvitseri kohusetundest juba ka Eesti vabariigi ohvitser, teatavasti siis 11.-st novembrist, kui Villem saksa villu läheb üle Hollandi piiri ja seal oma mõõga Hollandi piirivalvurile ära annab. Ja Pariisis kirjutatakse alla vahe Raul Marshal Wolfi vagunis. Sõda kuulutatakse lõppenuks. Sellest ajast hakkab kehtima ka Eesti vabariigi seadus ei ole siin, noh, mitte küll kõik, aga mitte päriselt üle terve Eestimaa, see võtab veel aega praktiliselt novembri lõpuni, aga igatahes 15. novembril on Laaman platsis Tallinnas. Ja esialgu kindralmajor err Põderi käsutuses. Tartus ei ole tõsist eesti võimu veel, aga nii et meest tõmbaski siia Tallinna linna. Käitu ära, kindral, teise kindralmajori, meil on neid jah, tollal kolm kindralit siis marka. Tõnisson, Põder. Nimelt Andrew Lorca käsu ta käib ära vene valgete põhjakorpuse juhtkonna juures tõrvas ja luurab sealse korpuse Yoko'le meelsuse ja kavatsuste kohta. Tuleb callida tagasi, pannakse ohvitseride reservi ja on ta siin kenasti ka siis, kui vabadussõda peale hakkab. Mees kibeleb rindele, nüüd juba tõepoolest, aga kindral Põder ütleb, et tal on ka arukaid mehi siinsamas Tallinnas tarvis. Ei tea, millal siin nii-öelda punasega kähmluseks läheb ja esialgu on siis laam siin. Aga mees on tõesti tunne, et nii-öelda oma kutsumust ja läheb ta Sugordimatsioonist mööda hiilides lähete otse Johan Laidoneri juure ja saabki sellelt korralduse. Laidoner ei tea kõiki neid riukaid, et mees tuleb lihtsalt julmalt tema juures omal ajal ta juba pudeli kasutades saab ka Laidoneri olid tõepoolest nii-öelda lähetuse soomusrongi number kolm ülem aabiks, sõidab riidele. Ja saab kolm päeva hiljem siis suur rongi number kolm ülevaks selleks olema 25. detsember, esimene jõulupüha aastal 1918. Sealt edasi seitsmendast jaanuarist 1919 saata lakk kitsarööpmelist soomusrongi number kaks ülemaks jõuab olla lühikest aega ka kitsarööpmelist soomusrongile rongitee ülem, kui kapten Arved-Johannes enban on vahepeal haavatud ja teebki läbi siis oma kitsarööpmelise soomusrongiga läbi vabadussõja teenib välja vabadusristi esimene, kolmas ja, ja seda tundes, et ta niisugune põhimõtteline tsivilist läheb erru, siis teisest augustist 1009 20 töötab Võrus linatööstuse ühisuse juhatajana 28928 osutab ta samasse omale autoäri. Ja Neil aastatel kuskil 30.-te alguses hakata siis aktiivselt tegutsema ka vabadussõjalased, teatavasti vabadussõjalaste liikumine ülendas endalt just väga palju vabadussõjas osalenud ohvitsere, kes nägid, et see Eesti valitsus, see Eesti vabariik ei ole nagu päris see, mille eest olid võidelnud ja mis ta peaks olema. Paul Laamann viimased võitlused Eesti eest jäävad aastasse 1944 admiral Pitka löögiüksuse staabiülemana. Aga nagu Karl Partsil ja paljudel teistel soomusRõnglastel tuli temalgi tasuda selle eest oma eluga. Eesti raadio heliarhiivis leidub Elmar Samossoni meenutus sõjatribunali istungist taas okupeeritud Tallinnas. Kus protsess peeti ja millal see protsess peeti 14 kuni 16, november. 45 Lauristini või praeguse roosikrantsi tänaval? Mõistvat emaile Laamanile surmaotsus ja menule karutam 20 aastat ja minule ja soss-sepale 15 haruldane mees. Et et noh, et olite võitlesite Nõukogude vastu, et siin on kirja pandud, et te olete 500 Nõukogude sõdurit tapnud. Siis ütles, no mis siis istus maha ja jälle siiski ära, tas püstija tõuseb püsti ja ütles, et kuidas nii palju 500 sõdurit. Ja ta ütles, et ülekuulaja tahtis viitsada. Aga palju siis tegelikult olevat ta tapnud. Ja siis ma ei mäleta, kas ta ütles siis 350 või 250 ja mitte üks, ei rohkem ega vähem. Ühesõnaga minu poolt on jutt lõppenud. Ja näitas veel käega ei rohkem ega vähem, 250. Nii kirjutage, istus maale, jalad risti jälle ja jälle norskab. Ja ma ütlesin, et kuule, sorg, sõprat, Dali, Tartul ta oli niisugune, noh. Tavaline töölislaps krundilt tuld, kes kaitses oma kodumaad ja tema Protsessil oli juttu ka Pitkast ja pika saad. Laamanni ülekuulamine toimus kõik vene keeles. Mis ta rääkis seal, seda ma ei tea. Ühel poisil oli ka kaitsja advokaat vanemate poolt või kuidagi see. Tänan väga küsimusi, Ansta ikka, vastasin ikka kiht majale, küsisin, et mis tähendab Pauliga starter mitte mingisuguseid. Me olime, sõdurid on nii, saatis, rääkinud varemgi suure sõjaohvritest. Tervise, võis jätta lahinguväljale nii saksa sõjaväe vormi kui punaarmeelaste vormi kandnud mees. Lesed jäid leinama mõlema poole langenuid. Kellel neist oleks mingigi õigus hüvitisele. Mida vastaksite juristina Hiiu Omachow, kes te olete neid probleeme pikemat aega lahendanud? Jah, meie advokaadibüroo on tõepoolest tegelenud niinimetatud sõjaohvrite pensionite asjadega. Paraku puudutab see eelkõige küll neid sõjaohvreid, kes teenisid Saksa poolel siis Saksa sõjaväes haavata saanuid, langenuid, nende leski, need, kes punaarmees võitlesid. Nende pensionikindlustuse katvus on viimasel ajal. Ma olen aru saanud, jäänud tahaplaanile, nende asjadega meie tegelema ei ole, aga tõepoolest need, kes teenisid Saksa sõjaväes, seal langesid oma tervise, kaotasid neid asju, on meie büroosanud sadu. Kõigepealt võib öelda, et on kaks põhikategooriat, kellel õigus on kõigepealt need, kes ise teenisid Saksa sõjaväes ja selle tõttu oma tervise kaotasid. On see siis sõjaväljal või siis ka pärast hiljem vangilaagris. Kusjuures oluline on, et see endine sõjaväelane mitte ainult et siis teenis sõjaväes vaid et tal selle tagajärjel praegusel hetkel on oluline terviserike. Nii teine kategooria, kui see Saksa sõjaväes teinu on surnud või langenud haavatasaamise tagajärjel või otse sõjaväljal ega vangilaagris, siis nende leskedel on õigus taotleda pensionit Saksamaalt. Kusjuures siin ei tohi seda segamini ajada nüüd nende nende sõjaohvritetoetustega, millest viimasel ajal rohkesti juttu on olnud, nimelt Ida töölistega, teatavasti sõja ajal küüditati võisati paljusid inimesi tööle Saksamaale ning praegu vaadatakse läbi ka neid nõudeid siis nende nõuetega meie pole tegelenud, nende nõuetega tegeleb punane rist ja teised organisatsioonid. Kas teie klientide hulgas on kõiki Wehrmachti, Eesti diviisi oma kaitse ja politseipataljonide mehi? Jah, kõik on ette tulnud, on isegi selliseid juhuseid, kus üks ja sama inimene on olnud vaata et kõikides väeliikides ära alates Eesti Eesti vabariigi armeest jätkates punaarmeega ja hiljem siis Wehrmachti SS-i ja politseipataljonide ka. Et on ka selliseid inimesi olnud. Saksamaalt on õigus sõja horite pensionitele eelkõige rindeväeosade võitlejatele ka relva-SS-i võitlejatel julgeolekuteenistuste nagu Eesti ja puhasessess. Nendele nad pensioni ei ole maksnud. Pension on välja makstud ka sõjavangilaagris hukkunute laskadele. Jah, siin on küll vahe tehtud, kas see sõjaväevangilaagrisse hukkunu osas oli olemas ka mingi kohtuotsus või mitte. Juhul kui kohtuotsus ei olnud, siis loetakse ta saksa õiguse mõttes sõjavangiks ja probleeme tõesti esimese saamisega pole olnud. Juhul kui pärast sõda on, ütleme, sõjanõukogude sõjatribunal on fabritseerinud ka mingi kohtuotsuse siis on vesin saamine raskem, sest nii naljakas kui see ka ei ole on siis neid isikuid loetud enam mitte sõjavangideks, vaid kohtulikult karistatud isikuteks ja nendega on meil tõesti raskusi olnud. Kui kaua on õigus nõuda sõja ohvril pensioni Saksamaalt elu lõpuni? Jah, elu lõpuni. Kahjuks nad ei maksa küll tagantjärgi, vaid sellest hetkest peale, kui inimene avastab, et ta võiks seda taotlema hakata. Aga oma eluajal on tal õigus alati nõuda. Välisõigusabi advokaadibürooga on võimalik ühendust võtta telefonil kuus 44 44 11 veel kord kuus, 44 44 11. Ma oletan, et teel on tulnud tutvuda väga huvitavate lugudega kuid juristina te kindlasti ei saa jutustada oma klientide elulugusid. Jah, selles on teinekord lausa kahju, advokaadina meil vaikimiskohustus ja meil on kogunenud ehk umbes 1000 isiku kohta väga huvitavad elulood ja andmed aga neid ei saa me avaldada ainult nende isikute loal või siis nende pärijate loal. Nii et tegelikult ütleme asjasse puutuvad isikud varem või hiljem meie käest need andmed uuesti tagasi saaksid. Meie oma arhiivi säilitame, aga siinjuures ongi võib-olla sobiv ja kohane kutsuda üles inimesi, säilitama oma peres perekonna lugusid nendest aegadest. Perekonna puurimine võtab maailmas järjest rohkem populaarsust. Ja perekonnapuu uurimise esimene reegel on see, et tuleb säilitada, fikseerida need mälestused mida homme võib-olla enam ei saaks, et homme enam ei oleks kahju. Ja, ja võib-olla ongi siinkohal selline soovitus, et üles kirjutada nende lähedaste või omaste mälestused ajast. Ajad on olnud keerulised, aga igal juhul igal inimesel on olnud sellega seoses väga huvitavaid meenutamisväärseid mälestusi mida me täna võib-olla ei loe eripäraseks. Aga järgmisel põlvkonnal on nad väga huvitavad. Või egaa Vubalusama mulle elu rinda minu isa ikka joovet. Ellu ta mult mu laneeridas kaugele ka. Elulised lained rannal veetorn. Kohal nägemata mustatiivuline surmaalil. Või ehk juba praegugi minu kohal nägema. Enne seda Mulmus lane kasko kodudes veel elus kallimaga pidama või ütelnud ta, olen talle andestanud. Mis ta tujukust karm olla. Ütelnud talle anda seda nõuda mis ta tujukaardid on? Minu kodukoht obliga võib-olla, kui ma nüüd pean, mina. Täie keskel v siin ma õnnelik tund, mis mulle elu enam kordama ei sa. Aga ta eine keskel või siin ma on elik tonni, mis, nagu veel ohutu enam korraldama ei saa. Ja siis majalevitsevad rin, tähendab jah, võtab küll mina rinde, mullune. Õiglane kaugele kandnud elu Laile merele veel minna. Täna on 29. september. Täna hommikul tabas meid kõiki, kes me mäletame aastat 1939 ootamatuudis. Punaarmee tuleb Eestisse. Punaarmeele anti Kremli läbirääkimistel baasid. Teatavasti Nõukogude Liidu nõudmised baaside osas tulid Eesti vabariigile vähemalt ametlikult täieliku üllatusena. Kui 24. septembril, siis välisminister Selter oli Moskvas või sõitis Moskvasse. Et kaubanduses lepingule alla kirjutada, esitas välisasjade rahvakomissar Molotov see ainus Nõukogude juhtkonda kuuluv mees, kes käis Inglismaal õmmeldud ülikondades ootamatult nõudmised Eestile siis baaside loovutamiseks, Eesti terit tooriumil. Ja 26. septembril. Selter oli eelmisel päeval tagasi saabunud siis selle rabava masendava teatega. 26. septembril toimus siis vabariigi valitsuse koosolek, kus arutati, mida teha. Samal ööl argnesid Eesti sõjaväekate osad piiril positsioonidele. Kaevusid paigutasid tankitõrjekahurid pesadesse ja samal päeval kirjutas ka siis kindral Laidoner. Või lasi kirjutada oma operatiivkäsu number üks, mis oleks avaldanud ainult siis, kui valitsus oleks otsustanud relvastatud vastupanu osutada ja selles operatiivkäsus, mida kunagi ei avaldata ütleb kindral Laidoner muuhulgas. See sõda saab olema väga raske ja meil tuleb võidelda mitmekordselt ülekaalus olevate vaenlase jõududega. Selles sõjas saab vaenlane ka püüdma tekitada meie keskel lahkhelisid, et meid lahutada. Aga meie hoiame kokku ja koondume oma juhtide ümber. Üksmeel teeb meid tugevaks, kui katkeb side, siis kõik on kohustatud tegutsema iseseisvalt üldülesande kohaselt. Ja ühtlasi määras Sis Laidoner endale ka kolm asetäitjat, juhul kui tema peaks hukkuma. Need olid siis kindralid, Reek, staabiülem kindral, reede ja kindral, orasmaa kaitseliidu ülem. Ja kui staabiohvitserid veidi üllatunult pärisid ülemjuhatajate tiks orasmaa, kes üldises hierarhias ei olnud sugugi mitte neljas mees Laidoneri järel. Siis vastas Laidoner, et kui järg jõuab temani, on Eesti kopeeritud ja sõda käib metsas. Nagu kuulsime, viidi Eesti vabariigi kasinat kaitsejõud kohe häireolukorda. Lembitu kasarmutes Tartus toimunut mäletab üks Ratsarügemendi ohvitser. Mäletan, et löödi köik pritsida oma hobustega, terve terve üksus löödi välja, seisime siis seal platsi pääl kasarmute eest, Ratsbet pihus ja ootasin, kuna selga ja minema meie SKT. Küllap pidid need teised ka minema, pidi minema sinna Irboska Irboska taha, kus see piir oli seal järvede vahel? Mitte ainult ootaga diviisis tulevad, korraldas, et edasi minna nüüd, ja siis ma mäletan, käisid, sõitis kuradiks, lennuk. Me seisime seal niimoodi, ühesõnaga nagu vaatasid, mis, mis nüüd tehaksegi. Aga meil oli Grangelt miilil laskjaid lubatud midagi teha. Seisime, me seisime paar tundi. Ja siis tuli niimoodi, et ei lähe. Lõpp. 25. septembril alanud luurelennud Eesti õhuruumis jätkusid. Olin kutsutud sõjavägede staabiülema kindralleitnant Reegi juurde mingi õienduse andmiseks, kirjutab oma mälestustes kolonel luts. Kindrali tööruumis viibis tol momendil ka saksa sõjaväe esindaja Eestis Ooberst pressing. Korraga kuulsime tugevat lennukimootorite müra ja aknast nägime Nõukogude Liidu luurelennukit lendamas sadama poolt üle Tallinna. Lennuk lendas demonstratiivselt hästi madalalt ja Nõukogude lennuväe eraldusmärgid olid selgesti näha. See toimus muidugi selleks, et Eesti pealinna elanikud võiksid näha, kellega on tegemist ja kellel on võim ja jõud. Kindraltähendus ooberst trassingule. Et nüüd olete oma silmaga näinud, kuidas Nõukogude liit meiega käitub. Kirjeldatu leidis aset 26. septembril. Järgmisel päeval avaldas sõjavägede ülemjuhataja kindral Laidoner operatiivkäsu number üks. Selle operatiivkäsuga lendas siis kindral Reek läbi kõik diviisi juhatused ja tutvustas seda eelnevalt. Kuigi see ei olnud avaldatud ja kui ta tagasi tuli, siis nagu meenutab operatiivosakonna ülem kolonel luts kolonelleitnant luts kandis ta ülemjuhatajale ette, et meeleoluvägedes on hea ja sõjakas. Ja luts lisab, et Me tajusime oma surmaohtu, kuid Laidoneri Reek olid kõigutamatut, kui vaja, siis sõdime. Aga nagu me teame, valitsus otsustas loobuda relvastatud vastupanust motiveerides seda sellega, et see tooks kaasa noh, Eesti rahva, mitte riigi, vaid rahva hävingu ja läks sellisele ajavõit, mis või venitamise taktikale loovutades siis nõukogude liidule Eesti territooriumil baasid vastastikuse abistamise leping, nii irooniline, kui see ka on, selle lepingu nimi kirjutati alla 28. septembril ja 18. oktoobril alustasid siis Nõukogude väed marssi baasidesse Eestis. Kuidas oleks käitunud suur idanaaber Eesti vastupanu korral? 26. septembril andis kaitse rahvakomissar Vorošilov käskkirja punaarmee koondamiseks Eesti, samuti Läti piirile. Soome lahest Peipsi järveni pidi paiknema Kingissepp, üksiklaskur, buss, Pihkva järvest lõunasse kaheksanda armee väeosad. Väed pidid lahingutegevuseks valmis olema 29.-ks septembriks. Siis tähtaeg oli tänaseks. Sama. Käskkiri sõnastas koondatud vägede ülesande. Anda võimas ja otsustav löök Eesti vägede pihta tungides Rakvere, Tapa, Tallinna pealelõunast pidi kaheksas armee tungima Tartu peale ja edasi ühes põhja Tupiga vallutama. Tallinna ja Pärnu. Balti laevastiku ülesanne oli Eesti sõjalaevade hävitamine ja löök mereväebaaside pihta. Eesti võimalusi hindas tollal professor Uluots, kes kuulus õigusteadlasena Kremli läbirääkimistel meie delegatsiooni jutuajamisel oma sõbra, maavanem Velneriga. Nii. Kuidas ma küsisin, tulevad su käest, et et kuidas meie olukord siis on. Et kas meie vabariigi olukord ka kõikuma lööb ja uluots vastas siis niimoodi. Et et no baaside lepingu osas me leppisime nüüd põhimõtteliselt kokku, et Vene väed tulevad sisse. Et esialgu me saime küll oma pealinna ega veel puhtaks nendest väeosadest jätta. Aga ütles niimoodi, et ega meil midagi head loota ei ole. Et ajalugu nüüd on näidanud seda. Meie vabariigi ajalugu, et me suudame eksisteerida majanduslikud, poliitilised ja kultuurilised, iseseisva riigina. Aga strateegilised sõjalised. Meie ennast kaitsta ei suuda ennast suurriikide vastu. Aga eks eks me näeme edasi, mis elu toob. Ma julgen öelda küll, et Eesti rahva enamus ei uskunud pärast baaside lepingu sõlmimist seda ametlikku optimismi mida valitsus ja erinevad valitsuse liikmed kõikvõimalikes avalikes esinemistes esitasid. Ja minu informatsioon on vahendatud, kas siis mälestused, jutud või, või mida ma olen lugenud, aga nii palju, kui see informatsioon minuni on jõudnud, oli inimestel siiski pärast baaside lepingu sõlmimist ja punaarmee sissemarssi vähemalt alateadvuses, selge, et vabariigi con läbi. Ja sellel taustal on võib-olla väga huvitav see. Kunagi rääkisin peaminister uluotsa venna Oskar Uluotsaga ka sellest perioodist 39 40 ja just sellest otsus langes ju tegelikult 39. aastal 40. aastal seda ainult liimistleti. Ja no tõsist võimalust või tõsist kava siis veel vastupanu osutada sõjalises mõttes, kui maal olid juba Nõukogude baasid, selline mõte oli välistatud, oli hilja, oli hilja, aga 91. aastal, kui nõukogudearhiivid tsensuur lagunes, arhiivid avanesid ja tuli esimest korda Nõukogude arhiividest välja materjal Poola ohvitseride massimõrva kohta, ah Katõni metsas. Siis needsamad fondid sisaldasid ka ühe huvitava kõrvalepisoodi. Nimelt 40. aasta suvel sai NKVD korralduse olla valmis vastu võtma sõjavange Eestist, Lätist ja Leedust. Ja esimese niukse kalkulatsiooni järgi pidi olema ette valmistatud laagrid 58-le 1000-le sõjavangile ja see oli 40 40. aasta varasuvel, nii et tähendab Nõukogude väejuhatus ka siis veel, kui baasid olid juba Baltikumis, pidas mingil määral reaalseks, et siiski alistumist ei tule ja hakatakse sõjaliselt vastu. Nõukogude Liidu okupatsioon võttis Eesti vabariigi üle kui struktuuri ja kui oleks puhkenud sõda, siis oleks ta võtnud üle maa kus on üks hulk inimesi, aga kõik oleks olnud segamini. See tähendab, et kui võeti üle nii-öelda rahulikult riik siis oli võimalik hakata rakendama terrorit ja repressioone kohe selle valiku alusel, mida okupant soovis. Kõigepealt arreteerida president, siis kõik ministrid, siis riigikogu liikmed, kindralid, kolonelid, siis majorit, kaptenid ja nii edasi. Tähendab võtta ära rahvuselt tema pea, ajud. Ja sõja puhul oleks need inimesed, kes nüüd esimesena repressioonide alla langesid. Ma ütleksin, nii osanud rohkem karta. Praegu oli ju nii, et enamik vabariigi ministreid arreteeriti ja nad olid väga üllatunud, sest nad ei olnud mitte midagi teinud. No nüüd siis tulnud nõukogude võimu vastu välja astunud. Tõenäoliselt siiski see 20 aastat iseseisvust ja teisest küljest 20 aastat, mis lahutas meid vabadussõjast, mille ajal Eesti pinnal ju punane terror tegelikult toimis olid eestlased muutnud liiga läänelik, eks inimesteks ma mäletan, ma olin kunagi Maarjamäe muuseumi juhataja siis, kui seal oli stalinisminäitus ja seal oli Rootsi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna mingi juhtkonna delegatsioon. See, et 10000 inimest paigutati Eestist elama, kuskile mujale elama. See jäi nagu kuidagi arusaamatuks, võõraks. Aga see pilt, et küüditamine toimus loomavagunites, see oli põrus, Nad ei oleks seda osanud ette kujutada, ma küsisin, kas te arvate, et siis noh, pehmes teise klassi vagunis küüditati ja meie meelest on see naljakas ja kuidagi ignorantne, et sellest ei saada aru. Aga ilmselt selle 20 aasta jooksul oli eesti rahvast saanud ka normaalne läänelik rahvas, kes ei osanud ette kujutada, et inimesi võidakse represseerida lihtsalt sellepärast, et neil on selline päritolu. Et nad on 20 aastat tagasi teeninud näiteks Eesti sõjaväes või midagi sellist. Nii et kui oleks olnud relvastatud vastupanu, võib olla suhteliselt lühike ja lõppenud lüüasaamisega, siis ei oleks saanud enam selle vastupanu otsustajad. Need, kes on võidelnud relvaga käes olla nii naiivsed, et meil ei ole midagi karta, oleks osanud varjata, põranda alla minna ja nii edasi ja ma usun, et Eesti rahvast oleks tegelikult pääsenud suurem osa. Seda ma ei saa tõestada, seda ei saa keegi tõestada. Aga vaadake, peaminister uluots, kes tegelikult oli ju üks selline küllaltki akadeemiline inimene ja mitte eriti praktiline inimene. Temal jätkus oidu peitu minna ja ta pidas vastu, niikaua kui saksa armee jõudis start. Ja saksa armee oleks 41. aastal Tartusse jõudnud ikkagi sellepärast, et see suur stsenaarium ei oleks muutunud. Nii et ma ei tahagi nagu rõhutada seda, et kas me oleks pannud vastu nädal või kolm kuud või, või äkki hoopis sõja võitnud? Need on, noh, ma arvan, rumalad spekulatsioonid, aga tähtsam on see, et meie ühiskonda ei oleks nagu hõbekandikul ulatatud okupandile. Palun, ja vali, mis järjekorras sa tahad represseerida.