Te kuulate Vikerraadiot. Algavas saade viib Vaivara sinimägedele vaatama ammuseid lahingupaiku. Vabandage, kas te olite kohe esimesel päeval siin sinimägedes esimesest päevale, see kas oli 25. õhtuni 26 26 26. päeval oli siin lahing ja me jõudsime, siis näed, olite ära või millal te tulite, 26. õhtul 26. umbes see võis olla seitse ja umbes seal läks siis oli videvikuks, hakkas, hakkas kiskuma, aga päris päris pime ei olnud. Me tegime aega parajaks kandiste siia tulite Vaivara Voka mõisas Voka mõisas ja meie olime kõige lähemal siinsamas Vaivara jaama taga, vasakul pool raudteed lõuna poole ja ka meie tulime selle auvere alt soost ja, ja seal Siimine pääl sain veel kõva matsu. Auvere lahingus tuli oli samal ajal Eesti diviisi 45. rügemendi tankitõrje kompanii ja selle ülem täna neid lahingu päevi meenutav leitnant Ago Loorpärg. Ja vot see oli niisugune asi, kui ma välja tulin, kell viis hommikul. Kontrollisin, kas olid kõik välja saanud ja nii palju, kui neid oli üks ääresoo, see lint, veok läks enne raudteed, jäi seisma ja mul ei olnud mingisugust tahtmist teda sinna venelaste kätte jätta. Ja ma olin juba üle raudteekaitsjal, poisid ütlesid mulle, et see sinna juhiga ja ma jooksen sinna tagasi, mõtlesin, et ma saan midagi teha, et poisi käima panna. Mängisime tükk aega, mitte midagi ei tulnud välja, siis panin poisi istuma niukse õlikannuga, kus oli bensiin. Nafta töötas, see oli, lasi otsekohe karburaator tilgutas ja mina sõitsin, aga 100 meetrit saime edasi, midagi ei tulnud välja. Ja siis ma ütlesin poisile, nüüd võta, pane sinna sisse granaat ja lased õhku. Poiss tegi selle ära ja läksime siis mõlemad üle raudtee. Aga sel ajal oli juba teisel pool raudtee, surnuaia esine oli juba miinipilduja ja kahurite tule all. Nii et kui ma sealt läbi läksin, siis juba mürsud ümberringi lõhkesid seal ja samal momendil nüüd kui mina sain üle raudtee, tuli üks Rimmagen ujunud, mis need olid ja ma näen, et seal mehed peal, ohvitserid on peal ja nemad tulid Narva pataljoni mehed tulid sealt Ruusmüür. Ja kes seal veel peal olid, nad olid vist mitmekesi need lõpuks olime kuuekesi selles finn wagenes, need näitavad, hüppa peale, mürskude vahepeal seal. Ja ma alguses arvasin, et nad riivad seda meie Swinbage nüüd teist sõidukit seal ei olnud, aga pärast ma taipasin, et see oli lihtsalt võetud tõke tuli sinna. Sõitsime siis sellega nii, kaua nad viisid, noh, seal on tükk maad surnuaiale, viisid mind siis sinna surnu etlema, seal hüppasin maha, seepärast mul oli käsk surnuaia taga koguneda ja sealt läheme siis edasi kompaniiga, nii palju, kui me järgi oleme jäänud ja sain kompanii sealt kätte ja hakkasimegi liikuma, nii palju kui meid siis veel oli. Veltri peal oli meile vastu saatnud sinna masinaid, kuna ta teadis, et taandumine hoonet mehed peale võtta ja hakkasime sõitma siis Konju poole ja saime siis Sillamäele, vaat kus on Sillamäe, see jõgi on Tallinna poole juba Sillamäe. See on tegelikult peale Sillamäe seda asundust kes on seda vana teed mööda sõitnud ja sealt On üks org ja sealt alt oli mingisugune oja või läks läbi. Ja tal on nagu tamm, tegelikult silda nagu ei olnudki. Aga sealt edasi läks mäkke ja seal oli üks väike metsatukk paremal pool tee ääres ja seal metsatukka Eeessoriks õieti pooleldi sees oli üks maja. Ja no poisid olid kõik niivõrd kurvatud ja väsinud, et ma ütlesin, teate, poisid, et siin on praegu nüüd juba vaiksemaid, teeme siin ühe väikse puhkused kasvõi tund aega või poolteist tundi, et me jõuame siis koidule külvel. Poisid ütlesid, et jah, see on väga hea ja tõmbasime ennast sinna metsatuka sisse, nii palju kui meil oli sõidukid, poisid ka ja selle maja juurde. Ühesõnaga, kes heitis pikali, siis magada ei olnud terve üle saanud. Ja mina ütleksin niimoodi, et ma võtta võtsin teki ja ma läksin sinna maja aeda. Sellest majastumuseks. Suur raad oli üks 50 meetrit. Võtsin teki üle pea, üks sirelipõõsas oli 70, sinna alla äratage mind üles tunni aja pärast, et siis läheme edasi. Ei saanud seal õieti veel magama jäädagi, kui tuli see esimene lahmakas ja see kukkus just otsesele maja aeda minu ja selle maja vahele. Raskekahurväe võttis selle metsatukka oma tule alla. Kas siis luure andmetel mõni lennuk või midagi, mis pidi olema selle põhjuseks, võttis ta just seda kus need väeosad läbi läksid, mööda teed. Igatahes minule tuli see muld ja kõik kaela, kõrvad olid mul lukus, aga tekkis, lükkasin üle, raputasin selle mulla sealt maha ja jooksin siis maja poole. Samal momendil ma nägin, see maja esikülg oli kohe seal vastas, nägin, kuidas minu käskjalg ja siis kompaniiveebel kandsid sealt välja Ühte meest ja see oli meie kahuri ülem Boris vaht. Ja see mürsk, mis kukkus sinna vahele, see, ma olen, pikali, minust läksid need killud üle ja noh, nii ligidalt ta ka ei olnud, et oleks põrutuse saanud. Aga üks kild läks otsekohe läbi selle maja akna ja nad istusid niimoodi, vaht poris, istus näoga vastu akent ja käskjalg ja see Veltrabele istusid mõlemal pool lauda laua otsas, sealt maja seina ääres. Vaht sai siia südamesse otsekohe, eks nioodiks. 10 sentimeetri pikkune kild. Teised mehed olid mõlemad terved. Vaht sai silmapilkselt surma. Ja see oli see veel üks langenu peale meie lahingu lõppu. Ma andsin käsu otsekohe masinat kokku ja kaome siit metsast, seepärast ta hakkas seda metsa materdama niimoodi järk-järgult astme-astmelt, ikka edasi sinna. Ja siis, kui me hakkasime minema, siis sealt tee peale jõudsime, siis ma nägin, et selle metsa taga oli veel üks mingisugune väli ja sinna olid sisse ladustatud. Vot kes teab, mis tähendab, need reaktiivmürsud. Nad olid niuksed, noh, jämedad plastiraamide sees, tee äärtes olid üles pandud, veergavad lehmad, nõrgad lehmad, need olid seal hunnikus ja need oli seal päris palju. Ja samal momendil, kui meie sealt metsast välja sõitsime, siis kukkus sinna üks mürsk ja selle tulemuseks nähtavasti mingisugune tuline kild või midagi oli, mis süütas seal öö mürsusele lehma selle viskelaengu ja kui see kukkus seal möllama mööda seda lagendikku ühele poole ja teisele poole põrkas siia, põrkas sinna, see oli ohtlik, aga me, mehed kõik naersid südamest ja ma ütlesin, et mis te naerate, laseme praeguseid ruttu jalga, ennem kui Teresa Unixa plahvatab. No ei olnud midagi, sõitsime edasi, sõitsime kuni konjuni välja, sealt otse mingisugust kohta ei olnud antud mulle. Ja siis ma konjule olime juba sees ja ma juba nägin seal vasakul pool tee ääres oli üks väike talu niuke noh, võib öelda, nagu vanasti olid asuniku talu või, või popsi talu. Ja ütlesin, et tõmbame siia nüüd. Põldude vahel on niuksed metsatukad ühe metsatuka juurde sinna ja siis talukaev oli seal ligidal ja poisid hakkasid siis ennast pesema ja, ja sättimanni. Ja varsti oli see supikatel ka seal. Ja siis tegime matused, meil ei olnud kuskile mujale ta viiega saata. Matsime ta sinnasamasse metsatukka ja panime sinna siis risti ja selle haua tegime sinna. Me tahtsime ta tegelenud, oleks saatnud ta tagasi kuskile kaugemale. Aga meile tuli käsk ripolu käest tagasi sinimägedesse. See oli parajasti siis, kui poisid olid natukene puhanud, pesnud ja söönud. Ja ristid olid Kaivo linnas need nööpaugu omad. Ma nägin seda, et me ei jõua seda enam midagi teha ja ütlesin poistele midagi, matame ta siia maha ees kas viis või see velt vee peal märkis ülesannet koordinaadid, kus me matsime. Ja siis lubas seda üle anda diviisi. Meie kestsime masinate peale, nii palju, kui meil oli. Ja tagasi sinimägedesse. Kell oli midagi, noh, vastupäike ei olnud veel looja läinud, kui me juba siin nimekirjas tagasi olime. Käsk oli ette kanda. Nordlandi ülemale, see oli kindralleitnant Schultz ja tema käsutusse, ühesõnaga ma ei teadnud siis veel, et teised 45. üksused ka sinna lähevad. Mina olin esimene, kes tagasi saadeti. See käsk anti kõigile, aga mina olin esimene, kes tagasi jõudis. Ja sealt Sorsi sellest staabist ma sain käsu panna oma mehed, siis mul oli juba üks rühm, olin ahjutorudega kokku pandud kahest rühmast. Ja siis kolm kahurit. Need sain käsu panna, seal oli kõrgustik 69,9. See on nüüd kõige viimane raudteepoolne kõrgustik. Sealt hakkas peale lastekodumägi, see oli tee ääres ühelt poolt teed, siis teisel pool teed, oli, kohe oli Krinadele mägi Jaak Grenoderi mäe järgi oli natuke omavahel peaaegu seotud. Oli see 69,9 viimane raudtee poole, aga sealt tuli autol ainult tükk maad. Ja panin siis oma kahurid sinna ülesse ühe panin otsekohe sinna 69,9 ette. Seda ma mäletan, et see oli ka kangrut Kangro, Arno kahur. Teised panid sinna raudtee ja selle vahel surnuette. Ja kuna see osa oli seal nagu katmata, kõik need tankitõrjeasjad olid pandud rohkem sinna mägede ette, eriti Grenovery mäe lastekodumäe ja sinna ette sellepärast, et sealt tuli oodata tee suunast oodata tankirünnakud. Ja siis Need ahjutorud, need panin siis osalt meie ees ette, jäid kohe taan margi ja plaamidega kaevikud ja nende kaevikute taha otsekohe sinna panin need, ma ei hakanud neid segamata laamidega, seepärast poisid jäid omaette kohe nende kaevikute taha ja raudtee äärde. Sealhulgas oli vana kiriku varemete juurest veel kunisele kõrgustik kuni 69, seal need võtsid positsioonid sisse. Ja siis juba hakkas. Nii et raske oli liikuda see õhtu juba, see oli 26. õhtu, me saime juba tuld. Nii et oli tunda, et venelased olid jõudnud juba Narvast sinna välja. Et see niisugune kaunishinya nagu hinnangul poleks midagi hullu olnudki, vaadanud mõned kraavidsin mätaste vahel veel mitte päris kinni ei ole vajunud, aga need on need sõjaaegsed sõja. Jonksu kraavid, praktiliselt nende lahingkraavid olid seal piki mäekallas ja mäe ees. Aga need on ühendus gravidsid, aga nad on ka siksakis, sest ega ühtegi kraavi sirget nii kaevata lahendis, olukord poolenisti täis varisenud. Jaa, jaa. Ega siin mõne miini peale astu ei oska, ma ei usu, et enam kunagi oli seal küll käimine ohtlik, kohe kindlasti sinagi tohutult igav. Lõhkemata mürske. Grena teri mägi ja see on siin meil praktiliselt see 69,9 ja siit järgmine tuleb siis Krinaderi mägi ja selle taga on siis lastekodumägi punu sinna hinna on palju ehitatud ja see puiesteel nagu eksisteerib veel. Puiste äärde on kohe elamud ehitanud ja sealt, kus need elamud praegu on. Sealt jooksis kahe mehe vaheline ühendus kraav läbi ja meekahurid olid viidud üles selle kraavi suunaga auvere poole. Aga siit on hea vaade küll Küprosele ja võtsid ära, jah, kurat ja mina sain siin pihta. Aga ma ei tea, minu teada jäigi, venelaste kätlesime, nägite, jäi kitsaks. Nii et ega tagasi saanud tagasi, saatke ta tuli siia ära juba seitsmeaegset väädid välja, aga siit löödi tagasi. Lastekodumänge on esimene, eks ole, see on esimene, sealt, vastab nüüd juba. Lastekodu on esimene Grenormegi on Eesti poole ja 360 69,9. Siin, nii nagu tol ajal nimetati ja nii on jäänud nagu meie mällu ka. Kuigi, ega me siis, kuni siin olime teadnud sellest tavaline võitluses 69,9 midagi viimane nägija, selge. Ja siis sealt need sealt ei käinud alt, aga siis mumassare oli see viimane seal mere ääres. Seal peaks eesti eesti poiste surnuaed. Krinadeni mängin põhist, see, mis meie ees on ICO seisusele seal trenni tegema. Või on see üleminek selle 69-le, nagu ei saagi aru, kus ta täpselt üle läheb, siis teie täpselt vahelt läbi. Vana-Narva maantee mis oli kõige raskem päev, eks rasked olid kõik, muidugi Need olid kõik, aga kõige metsikum oli muidugi 27. 26. oli veel niisugune, no ettevalmistus käisid, lennukid pommitasid ja kahurist kusagilt Lakski sest auvere kandist isegi ja niisugune asi. Aga praktiliselt 27. hommikul öösel olid juba lahingud lastemäe kodu ees lastekodu ees, seal olid flaamid, langemark oli seal nii, tegi oma oma vägitegusid, aga jooksis täitsa tühjaks verest ka. Nii et praktiliselt jäi nende poolt ka see lastelastele, aitäh. Lastekodu eestine rinne, Vasta Narva jäi tühjaks. Ma veel hommikul vaatasin, niisugune vaikus, moment, et lähen kaarikut pidi sisendus kraavi pidi vaatama. Natukene päris tükk maad läksin, ma ei leidnud ühtegi neist, uskuge või mitte. Ja siis üks pool tundi hiljem kell kuulsakat nihukene marru tuli pihta. Ja juba paar tundi hiljem märgati meid ilmselt lastekodus seal sees, me ei teadnud, siin rohkem saame tuld laslikude mäes ikka üksikuid valanguid jälle, kui keegi seal liigub või oma kaevikust teise juurde tuleb, sinna vahetasime kohti niimoodi ringi nagu puhata rohkem ja saame tuld. Kui selge pildi, et nad on lastekodus sees. 45. rügemendi 14. kompanii asunud positsioonidele juba sinimägedes ja see oli 26. õhtul, nii nagu ma ütlesin nüüd 27. hommikul hakkas tegelikult siis esimene lahingupäev sinimägedes. Hommikul juba oli küll kergelt, aga oli väikene turmtuli, nii et ega seal enam palju 27 toomikul palju liikuda ei saanud. Nad olid niivõrd ülbed, et lasid nelja koma viiest tankitõrjekahurid olid need nendel oli juba üles pandud, seal ees oli sinimägede ees oli ju lage väli ja sinna võsaservale kaugemale, seal olid neil siis need kahurid üles pandud. Ja ma ei mäleta, kes mulle ütles, kas luure andmetel või millal neil olid, et neil on 50 meetri peal on kahur. Ja mara 50 viga 50 meetri peal sinimägede ees, sellel metsa või võsaservad. Ja ma ei imesta, kui see oleks õige, sellepärast et see kaheksas ja kolmas armee, mis need ründasid, see oli ju metsik jõud. Õieti kaheksandast armeest vist ei olnud kõik sealpool vist ainult, aga kolmas armee tervelt seal meid ründamas. Mis meil seal oli, see oli, ma ei tea, see on üks 10 vastu võis olla see, mis oli sinimägede positsioonid ja mis venelaste rünnakupositsioonid. Seal oli, näitas ennast üks mees. Vot see osa, kus mina, minu kahurid olid, seal ei saanud üldse päeval käia. Nii kui üks mees ennast näitas nii tuliselt 4,500 mürsk kohe. Kasutati ära igat võimalust. Aga nüansse valmis, neid oli seal. Selle ees oli see minu kangru kahur oli, vot selle valli tagasi sai liikuda, see vall on muide praegu alles seal, kui ma käisin kokkutulekul sinimägedes, siis tankitõrjekahurist tulistati, üksikud tulistati üksikut meest, neil oli seal nii palju, neid tähendab ei hoolitud mitte millegist. Ja terve päev oli nüüd niukseid, üksikuid rünnakuid, tulistamisi, aga siis ma mäletan seda, et siis oli vist esimene rünnak. Ja lastekodumäele Nad vallutasid ja tulid sisse ja siis saadeti. Seda kapten Soodoni pataljoni vist, kui ma ei eksi, kapten Soodon. Need ründasid ja tahtsid välja uuesti lastekodumäelt, see oli esimene mägi, aga ei, see ei õnnestunud neile ja see jäigi, kuni lõpuni jäi, venelaste kätte ei saanudki, väljamajades olid venelased sees. Aga siis sinna ette meie mehed jäid pidama ja edasi nüüd enam ei lasknud. Ja nüüd selle rünnakuga seal oli, seda kaitses langemark ja langemarki mehed, kes seal said väga suurte kaotuste osaliseks ja need, kes järgijaid need nüüd tulid sealt ära Krasnodari mäele. Need Krasnodari mäel oli seal siis juba mitmet sorti, neid ühelt poolt ja teiselt poolt kokku korjatud, nii et see oli omaette Krinaderi mäe võitlusgrupp võis seda nimetada. Ja selle päeva Alguses oli ka tankirünnakuid, aga nüüd minu sealt lõigus, kus mina olin raudtee äärde, vot sinna need tankirünnakud ei ulatunud, need olid rohkem. Tähendab Krinaderi mäe ees ja tee suunal, vot seal lasti ära esimesed tankid, mis lasti ära, minu järgi oli kuus tanki, midagi lastekodumäel lasti ära. Ja teised, mis seal olid, need pöörasid ümber ja läks tagasi. Ja siis sinimägede ees oli neid ka juba ründamas, aga, aga seal see esimene päev oli vist veel vähe. Aga minu otseselt need, mis tulid sinna raudtee vahel ja neid ei olnud, sinna ei rünnatud. See neid nagu ei huvitanud see lõik. See oli Sirgala poole juba need taanlaste, need kaevikud, need ei olnud ka veel tankirünnakute all. See tuli alles järgmisel päeval. Olid need T 30 neljad, jah, T 30 neljade ja oli ka teisi. Aga seal, ega seal palju ei saanud vahet teha, see oli niisugune pudru tankis, sakslased ründasid, siis olid nad seal segamini ja neid oli seal võib ütelda igasuguseid, aga põhiliselt ikkagi teie kunagine näidata. Ja muide, T 34 oli üks maailma parimatest tankidest. Ma tean seda, et oma kahuriga minu kahur, mis olid need seitse koma viiesed nendega, sa võiksid lasta kilomeetri peale meetrisse täpp nii täpne, ta oli tema algkiirusel 990 meetrit sekundis. Ja see oli nagu rats pomm venelastelt nad tegid seitse, 66, mis neil oli, see oli umbes pärast sama. Aga selle tee 30 neljapäeval olid niisugused pinnad, et nad andsid Re kušeti. Ja see on väga tihti oli niimoodi, et te sai pihta, aga nähalit mürsk lendas mujal. 27. juuli õhtul oli siis veel üks rünnak pealegi langemarki. Aga nüüd 28. juuli hommikul siis hakkasid tegelik turmtuli see ettevalmistusega või mis ta võiks kesta seal umbes mõned tunnid. Ja vaat siis hakkasid nad ründama jalaväega. Ja seal oli siis tõesti niimoodi, et, et see oli ikka massiga, rünnati koos tankidega. Nii et see 28 oli tegelikult üks raskemaid päevi. Ma ei oskagi siin palju ütelda, rohkem nende sellest 28. lahingutest. Aga niipalju, et 28. nad vist murdsid sisse juba või tulid Grenada oli maja ette välja. Nii et nad kaevusid Grenoderi mäeküljel all, aga üles vist veel ei saanud. Aga 29. juulil murdsid punaarmeelased üles Greenodele mäele sisse ja vot see oli see Sinimäe lahingute kõige raskem moment. Ja vot siin tuleb nüüd mängu esimese pataljoni ülem Maitla. Maidla oli vist 28., kui ta tagasi tuli, oli tema veel surnuaia taga, oli tema need järelejäänud, mis auverest järgijaid. Need olid koondatud kõik üks võitlusgrupiks. Ja see oli surnuaia taga reservis. Aga kui see sissemurre oli üleval Grena tulimäel, siis saadeti see võitlusgrupp ette ja Maidla saabus sinna sel momendil, kui sealt võib ütelda, juba mehed hakkasid tagasi jooksma. Ja Maidla ma oli muidu hea sõber ja ma tean, mismoodi, missugune ta oli, kui ta vihastas ja tema järele ei andnud talle niivõrd kange mees. Maidla võttis püstoli välja ja ajas need jooksikud sealt, kes talle vastu tulid, tagasi ja koos nendega. Ründas seda punaarmeed, kes ei olnud veel suutnud ennast seal kaevuda. Ja õhtuks lõi ta nad sealt välja, nii et õhtul oli see jälle meie omade käes. Öösel minu teada võtsid nad selle olid, tulid nad jälle üles, aga aga siis juba löödi nad tagasi, nii et nad enam mäe peale pidama jäänud. Ja vot see oli see päev, mis lahendas selle sinimägede lahingu saatuse. Kui Maidla ei oleks seekord jaole saanud seal siis oleks venelased sealt läbi murdnud mäest alla sügavuti tulnud välja Kunyway varani ja oleks olnud meid selja taga. Ja peagi Tallinnas. Jah, ma usun väga kiirelt. Sellepärast et Narvast sinnas Vaivarast sõnad tulid ühe päevaga ööga ja see oleks midagi olnud, istuda sinna peale ja sõita. Sellepärast, et seal vahepeal oli juba üks asi väga vähe. Kuskil minu teada Jõhvi Tapa kandis, võib-olla seal oli veel midagi, aga ma ei oska seda täpselt öelda. Nii et 29. see oli täiesti, need otsustab. Nüüd kolme 30. oli Cavel maitia, grupil oli rünnakuid seal ja ta lõi need tagasi. Aga siis olidki Nevat, need päevad olidki kõige suuremad elavjõu, kaotused nii, meil. Sellepärast, et ma ei oska kirjeldada seda lahinguvälja, mis seal ees oli see no ei saanud ju, ma ei olnud ise sealjuures, aga ma nägin teda külje pealt terve seda lahingut ka külje pealt, ma olin, ei olnud ise selle tule all turmtuli meil ka peal. Aga kui ma teile kirjeldan praegu seda, mis seal nende päevade ega juhtus, siis ma võiksin ütelda niimoodi, et et eriti no lastekodumägimägi, see jäi sinna tee pool, see jäi nagu varju. Aga 69,9 seal ei olnud nagu neid suuremaid rünnakuid, mis otse oleks seda mäge, aga nad tahtsid saada kätte Grenaderi mäge. Ja Grenada mägi oli, võib ütelda hommikust õhtuni ja ka öösel oli kogu aeg raskerelvade tule all. Nii et kui siit raudtee poolt seda vaatasin, siis see oli üks tantsivate niisuguste siniste leekide meri, mis seal oli, seal oli, esimese päevaga olid järel ainult kahemeetrised, niuksed, puude tüükad sellel ilusti kuusemets oli. Ja eriti huvitav, ega ka hirmus oli see õhtul. Päike läks looja, noh, midagi nagu sel ajal on kuskil kella kümne-üheteistkümne paiku juba. Siis oli ta taevas oli punane. Aga nüüd siis hakkasid need ettevalmistus selleks õliseks rünnakuteks ja need lehmad ja uduheitjad, sakslaste uduheited ja siis või venelastel Katjušat ja kõik need jätsid enda järgi reaktiivmürsud, niukesed, suitsujoa. Ja kui keegi ma räägin praegu, keegi oskab seda ette kujutada, siis see oli nagu mingisugune ämblik mis koondus sinimägede kohal, kus oli selle keskpunkt. Ja siis see, need olid mustad, punased ja selle päikeseloojangu, see oli, see oli niisugune. Väga ilus, võib ütelda, aga väga metsik vaatepilt kogusele nende mürskude lõhkamisega seal. Ma ei ole elus niisugust pilti näinud. Kui te tulite sinimägedel oli metsmägede peal veel tähiseni. Ja see oli ju kunagi looduskaitseala, on mets ja selle metsani nagu järgi neid mägesid sinimägedesse hüütiginud. Eemalt paistis tulevat kuplisse pärast lahinguid. Kõige muud ei olnud aga juba auke täis, kõik tehingud. Juba 27. võiksime, me olime nagu raies maal. See oli metsik tuli, mis anti peale. Tõsi, mõningad andmed räägivad, et ühte ruutkilomeetrit oli võimalikud raskerelvadest 1200-st torust tulevale võt? Ei, ma ei kujuta ette, seda ei kujuta, aga muidugi, mis siin päästis kõiki seda. Meeskonnapunkrid olid järskude mäeselga siin Saunegi suurtükitulega läks üle või mäkke ja siis hakati miinipildujatega laskma, aga siis mehed panid A kood punkrite katusel. Liigumiin seda puutus, lõhkes jälle, ei saanud jagu punkrites. Punkt liigub üle, läks siis punkrisse kaitsekraavidesse jalavägi maha võtta ja, ja siis tankid tulid mööda teed terve vangid seal kerra, kant murdsid läbi ja tulid sealt mäe vahelt terve tankipolk jäi sinna kuradi. Ööseks ei saa jääda, pead tagasi tule ja meie poisid korjasid nad ära, siis saatsid sinna Need tiigrid sinna vastu neile 26. hommikul olid juba näha, mis öösel toimunud siin selle Narva maantee lõigus lastekodu juures õnneli tanki läbi murdnud, puruks lastud. Meie selja taga. Jalavägi seal kerele ei saanud, jalavägi suruti maha, rebasepoisid jälle ja kõik teised olid kaevikutes, isegi rulliti tankidega kaevikust ei tulnud välja. Me oleme jõudnud miljoneid vennadeni mäe otsas ja lastekodumägi paistab jah, see vahe oli eikellelegi maha. Sind ei olnud eikellegimaa nii-öelda ka hiljem ta oli hiljem oli jah, ega võtsite ikka pool mägi ära, nad löödi tagasi. Seal oli lastikud, mögin lastekodumõisahoone, siis sealt paremalt tuli üks niisugune kivi, küün või tallimoodi, seal oli juba meie XII kahur suunaga auveresse siis oli 11. 10. ja minu üheksas oli siin kõige sellele lähemal. Ja praktiliselt 27. hommikupoole ööd või mis siin toimus, mis flaamid tegid, me ei teadnud, mis seal toimub, siis mul ei olnud üldse. Enne, kui 27. saan aru, et saame selja tagant tulla. No siis tuli pool rühma üleme ilmus välja, sest rühmaülem oli südamega välja kukkunud. Olime oma pead, olime puhkusel, järsku ilmub siit välja oraste ja selgitasin, mismoodi see olukord siin on ja ja meil on juba selge, et venelased on seal sees, et poisid, ärge siin olge, võtke siia Grena, tulime kaevikusse siia servale siinsamas stuudios. Et siht on teil ülevaade kahurdiga, mis seal toimub, kui on vaja, lähete seitsmekesi, kas ühe kahuri juurde või kahe kahuri juurde neljam enam teenindada ei jõudnud. Ja õhtu Toomedini masinat järgisson, mõttetu positsioon, see on juba kahurit ära. Ja nii nad õhtul tulid miine masinatega siit järgi siidile põnele, vägevad transportööri ja siis läksime keeleks niimoodi alla sinna Narva maanteele, sealt põles oli koolimaja või mis ta niisugune asjalik mujalise põles, sealt kohe nurga pääl sealt keerasime ülesse Surdi ja olingi juba siin kolmanda möödaga, vot hommikul valgemaks läks, siis saime seal uuesti oreli varanguses, meid suruti, suruti tee pealt ära, saksa tankid tulema. Abild sandarmi tulid sinna tee vabaks, vabaks ja meid muidugi tuli tõmmata kõrvale ja selle orel kaela ja siis lõi ühe kahuri meil masina tagant minema. Lohveti puruks kõik õhurisega armetus seisukorras ja me tõmbasime masinad uuesti tee peale ja sõitsime mastaapi konjusse. Ma tulin tagasi sideme Eestiga ja relvuritlike huvitatud kõhul, järsku midagigi, saame sealt kasutada, näeme, toome ära ja niimoodi poisid jäid sinna, neid söödeti. Aga need olime nende meestega tagasi, tõime siis selle puru kõguri risu selle nii-öelda ära, eks nad vist mingit juppe said. Mina enam ei tea. Ma nagu tagasi sain, mehed juba ootasid, sõitsime kohe sinna sinimägede mere vahele. No minu arusaamist järgusel periardsi kanti. Noh, seal ei saagi enam kõik meeles alla vabandust vägagi üksustele. Langemarg, Teeemmark, norge, norge, kõik lahinguküpsed mehed, nendel olid juba pooltel inglased kodus sees. Aga võitlesid, noh, kuidas öelda. Kui seda vaimu sees ei olnud, et ja jalga lasta ja minema kraapida, siit oma nahka päästa, siis võideldi, niidab sõber kõrval kusagil sina. Ega see sõprade toetus oli suur vastutuselaat, üksi olid, jäid siis vahest tekkis ka selline lootusetu olukorda ka mitmekesi oli kergem taluda. Nüüd, kui ma käisin vaatamas omaga ühte kahurit, mis oli sealpool maanteepool, siis ma käisin läbi ka Nende hollandlaste niiderlandil rünnakud olid teisel pool teed. Ja seal nad olid nende rünnakutega niivõrd suured kaotused saanud, et nende kompanii oli 50 meed. Mees oli siis hea, Company 25 olid ka omad mehed. Nad olid seal kaevikus niimoodi, et nad jooksid ühe kuuliga kuulipilduja juurest teise juurde, tulistasid, et anda niisugust muljet, et see kaevik on ikka kõik mehi mehi täis. Ja siis teine, mis oli, oli minu ees olitaanmarki mehed. No nemad said ka oma rünnaku vastu, aga, aga ma ütlen, et minu mehe meestel jäi sellepärast väikesed kaotused. Taan marki, mehed võtsid need kõik vastu õieti ja tegid need tankid. Need tegid juba ennem vagaseks, kui nad minuni jõudis, sellest me olime sügavuti pandud. Ja sellepärast võib-olla meie, minu mehed seal mul oli, seal oli midagi, kaks kaotust, ainult midagi mehi surma saanud ja vist midagi 15 ümber haavatuid. Nii et see oli, võib ütelda väga hästi. Aga ma olin seal koos leitnant, kes oli öö jooksul käsitsi hävitanud igavese pundi, neid tanke ja selle magnetmiiniga. Istus seal, ma läksin sinna pataljoni punkrisse nendele sisse ja ta istus seal parajasti ma küsisin ta käest. Väsinud käed, kuidas nad kätsaid jooksevad ette. Ei ole seal aega vaadata, ütles niimoodi, et seda sai igavest rüütliristi. Minu teada. 30. võib ütelda, oli siis juba see, nagu sa hakkas raugema. Ja esimesel augustil võib ütelda, siis oli Maidla kompaniist või sellest vaidleja võitlusgrupist järgi jäänud vähem kui kompaniisuurune. Ja nende meestega ta siis vahetati sealt välja. Kui ma ei eksi, siis vist 31. juulil. Ja siis tuli sinna. Teda vahetas välja 45. rügemendi teine pataljon. See oli siis esimesel tuli see sinna minu teada. Nüüd, teisel augustil oli siis uuesti tegid venelased katsed katseid Grenada tagasivallutamiseks. Aga need, mis nad terve päev kestsid, küll niimoodi niukesed, üksikud rünnakud, need löödi kõik tagasi, seal juba teine pataljon, see oli omal kohal ja ja midagi nad ei saavutanud sellega. Kolmandal augustil oli veel rünnakuid. Aga see oli ka nii-öelda lõpuproovimine, me nii-öelda veel see ei nadi, tunnetasid juba seda, et nad ei saa sealt läbi. See oli kohe näha ja siis oli juba siis jäi juba viiendal oli see asi juba päris vaikne. Ei olnud enam eriti midagi. Aga sellist lahingut nagu oli auvere ja sinimägede lahing, seda mina võin küll hinnata üheks suuremaks niisuguseks lahinguks, mis oli raskemaks lahinguks, mis siin meie kandis üldse oli teistsugust ma ei teagi. See oli tähtis, et sinimägedes hoiti kinni punaarmee niivõrd suure vastase ülekaalu tõttu ka. Ja et see muidu oleks Nad sõitnud juba augusti esimestel päevadel Tallinnasse sisse ja kõik, kes seal veel olid ja neid oli palju, kes mõtlesid, et vaatame veel ja veel ei lähe ära ja need põgeneda ei oleks enam saanud ja see oleks olnud palju hullem. Meil aga nüüd ometi see andis aega inimestel ära minna ja andis aega neid teisi vägesid välja tõmmata, sellepärast et sakslastel oli see otsustatud Baltikumist välja tõmmata. Koodi. Põisrent vutitormi ei elanud. Meiega on tuul loodiamoodustandera. Et me muhu teenatu ja kel on ühine eesmärk heade käes relvaga vaenlase papp. Kord ka see tuule ja kuivata andei ja tapeti siis kui tahan Etna Rantaks. Rastandki nuumuleva kui Paimust mo kõrvaldama. Ta ei käi ees rõõmsa patrieri. Jahu on? Ei. Ole. Eesti. Et. Ta. Ei. Jää muud üle. Meistrilt kuulnud trajad Jako ja või võrra USAs on ja neile talgujuhile teosturssekin lapitud kõik tuum abilinnapea olnud või kas lauludes ka jaamast?