Veebruaris 1944 kuuldi Tallinna lainepikkusel üht-teist saatja kutsungit. Seitsmenda veebruari õhtul ehk eile järgnes sellele signaalile Eesti viimase seaduslikku peaministri professor Jüri Uluotsa esinemine. Sõjategevus oli ähvardavalt lähenemas Eesti idapiirile ja professor Uluots toetas selgesõnaliselt esimesel veebruaril välja kuulutatud mobilisatsiooni. Ta ütles. Pean praegust olukorda Eesti rahvale väga tõsiseks. Üheks tõsisemaks, mis eesti rahva ajaloos üldse on olnud. Otsustamisel on Eesti rahva elu ja surma küsimus. Ja edasi. Kui kommunistlik võim meie maarahva vallutab, siis on kõik kadunud. Suuresti uluotsa kõne mõjul tuli kokku kavatsetust kolm korda rohkem mehi. Samal ajal hakati Eestisse koonduma teistel rindelõikudel rakendatud eestlaste väeosi meenutab tallinlane Kaljo vest, kelle nime leiame äsja avaldatud teenetemärgi saajate nimekirjas. Kotkaristi kavaler, sõjaliste teenetega vabadusvõitleja Kaljo vest. Polanski jaamades muidugi laaditi neid peale, neid ešeloni oli minu arvates mitte üks, vaid rohkem, sest brigaad oli suur. Viis-kuus 1000 meest oli meid sel ajal kui mitte rohkem juba. Ja alustasime sõitu, kuhu mujale, kõik Eestisse. Nii mee, aga tõesti ei teadnud veel seda, et meil ei tule mitte Eestisse puhkusesõit. Aid Räkk länk lahingude. Sest ei olnud veel meieni jõudnud nii-öelda võitlejani kahesikusse, et Leningradi asunud nii kohutav kahusk. Paari nädalaga on see asi lagunevatest. Ja me jõudsime, meie seal on Tartusse. Kas oli midagi? 11. veebruaril? Tujule muidugi niigi hea, aga et perrooni igaüks, kes oli tulnud meid tervitama, vastu võtma, no see oli ikka pudeli kaasa võtnud. No see oli lihtsalt kohutav. Sest tagajärgede pääle ju keegi mõelnud, tulevad noored mehed, kes nii rõõmu Jollust täis ja nendele venna pudelid pihku sokutada. Niimoodi osa ešelone siin. Peatunud isegi kusagil kas Ülenurmes või seal ööbinud trip, valvurina veerpalu rügement. Ja aga ma arvan, et isegi meie patarei ei olnud vist ühesessellonis, sest mina kuidagi ei mäleta, et ma oleksin käinud ööbimas kusagil Tartusse tulles. Mul see ö tundus nii nii lühikene ja suur pidu, et alles hommikul valgeks läheks, siis kuulsin, et korraldus on köik kahurid rivistatud üles Võru maanteele, maha laadida raudrongilt ja üles. See kahurite rivi oli tõesti niipalju kui seal siis ulatas sest osa oli kindlasti juba ära sõitnud, aga see, mis järgi jäi, võib isegi kujutada ette, et meie pankades oli 12 kahurit. Need olid siis õhutõrjega õhutõrjekahurit kõik peale selle, kõik see kahurid vajavad ju teenindavat täiesti motoriseeritud üksuse juures täiendavaid masinaid, kolonn tundus olema lõpmatu müüriga, siis me hakkasime Tartust välja sõitma. Mehed olid tõesti eufoorias ja tihti võiks öelda, käitusid liiga omapead. Mõnel tuli pähe järsku, et oi, siin mul selles kõrvalkülas, mis tuleb nüüd seal talus on mul üks tuttav tüdruk, masin keerati tee pealt kõrvale, sõideti külla ja jõuti jälle kolonni tagasi, aga tehti ära. Niimoodi siis suure kihutamisega sõitsime edasi kusagil kusagil seal ühes kohas lendas igatahes meie köök tee peal tammist välja ja alla orgu, rattad olid tõesti seal, aga lumi oli paks ja ei juhtunud mitte midagi ja tõmmati vintsidega välja. Seda Lockees eestlasi. Mehed ei olnud viga, saad ainult kusagil, seal tuli järsku mott, möldrid sõitsid kolonnile, nii et järgmises peatuses, kes sõitsid kolonel Mölderi mootorratturid. Kes siis sidepidajad, sõidame, mootorrattureid, meil oli täiesti motoriseeritud üksuse miljonit masinat kui nendest natukene rääkida grupi tehase omad, spetsiaalsed, kus igale labitale, igale püssile, igale asjale täpne koht, igal mehel oli oma täpne koht. Kolm telge vedasid tagavara, rattad olid ostside pääl vedrudega ja tõstetud maast kõrgemale, nii et nad maastikul või künka pääl võisid kaasa kergelt vedrud vedrud aitasid natukene teisi velgesid. Need olid väga võimsad, nende väikeseks miinuseks oli ainult nende võimsuse juures, et nad olid kerged. Meie olime suutelised tõmbama raskeid suuri masinaid kraavist välja. Kui ainult leidus ümberringi mehinedki nagu mesilasemale otsa kõik hunnikusse. Siis me tellisime välja ja, aga muidu väga-väga toredad masinad. Nonii. Masinad toredad sõitki kestis edasi ja seal peatuses siis öeldi, et. Oli väga kaval ja, ja, ja, ja nagu rebanegi mitte vähem kaval kui rebane ja võttis positsioonid kohe sisse teise poole, seda Lämmijärve Kozaldsgoodsi küla lähedale, viis kohe oma oma paar kompaniid sinna ja ka ühe üksuse flaki kerget laki. Kas need olid meie mehed või mitte, seda ma ei oska praegu öelda. Ma arvan, et need võisid olla meie esimene rühm. Just sellepärast, et Riibolu kuulised Ooduvast tuleb kolm kolonni venelasi appi pilsialastele tunud meestele. Ja ta ennetas neid, läks neile vastu ja ootas neid sel momendil, kui nad tulid lageda mäe pealt alla. Need kuradid. Need mäed aga ei teadnud, mis ees toimub ja toimus lihtsalt tapatalk. Riibalu ise kirjutab ka seda nii meeletult ja lootusetut lahingut Daydia venelaste suhtes. Nad vilistulid ja jäid sinna. See oli muidugi tugev löök tervele selle operatsioonile, mida venelased kavatsesid. Apiiri saarest olid nad üle tulnud juba Meera palu valt alla sinna soodesse sisse kiilu löönud. Meie kui me jõudsime, see oli juba pärnad natuke juba videvik. Kolonni lõpus oli kolmas ringe, viimased masinad ühes kohas metsast välja jõudes lagedale põllule. Me tundsime enne seda, et kolonn ei lähe enam sellise kiirusega midagi toimub, siis kuulsime laskmist ja kui me jõudsime lagedale, siis selgus, et juba oli see väike lahing seal läbi veetud. Üks mingisuguse üksus oli vene üksuse ennast metsa serval näidanud ja nendele siis anti tuld käigu päält lausa ja selgus, et seal kusagil saksa talu kandis ja seal põllumehed olid olnudki nendega natuke hädas ja olid väga rõõmsad, et leegionärid sead. Meie poisid tulevad appi, need poisid tegid seal selle asja klaariks ja väga tugevad lahingud ja väga ohvriterohked Vene poolele. Isiklikult võiksin öelda, et minule läks see kergelt sest nii nagu see kolmas rühm on ja ma olin üks nooremaid kahuriülemaid ka siis 98 peal ei 220 peale. Ja siis leiti, et komplekteerimise vajadusest ja kõigest muust tingituna jätame kolmandast rühmast kauri maha staabi juurde sinna ja kui ma ei eksi, siis see oli see saksa taluv, sest seal üks rehkendamine käis ohvritelt siia-sinna ja õiendamine kogu aeg käis niimoodi ja ma olin terve need lahingud. Aja siis sellest saksa Tanus ja üks kahuripaneel sinna ülese meestega lepiku serv või sinna juurde ja, ja üks hommikul sain käsu kätte ka, et kui aga seal üle põllu keegi nina pistab, siis see ei ole meie oma, siis ahelik tuleb, siis pane tuli peale, midagi tundus kahtlane ja seal kütsin ühe magasini ikka ära, aga aga ma ei ütleks, et ma oleks nüüd mera palu lahingutes seal suurt sangari rollis olnud. Nii ta oli. Ja siis juhtus aga niimoodi, et 88. kahurid Nemad saivad päris ootama matult ühe kolonni vastu sattusid, kes tuli üle jää ja uduri tihe ja nad said ainult paar mürsku tulistada, siis oli kõik juba nende laskeulatusest liiga lähedal, nad ei saanud midagi teha, nad jätsid kahurid maad omasid tagasi, sussid, relvad, jalaväerelvad ja. Ja siis hakkasid oma kahurid uuesti tagasi võitma. Seal oli üks suur segadus. Aga peaks ütlema, et selles segaduses ei mainita küll Ühte asja, aga ma siiski tuletaksin meelde neid samu lasso lasi. Kellega ma käisin teid puhastamas. Need poisid võtsid granaadid. Ilusti räägib sellest, kuidas venelased olid isegi nii näljas olnud, Nad sattusid köögi pääle või nii uljad või tujus või milles, igatahes neile tuli seevasturünnak ootamatusena. Mitmed mehed olid vorstijupid käes, seal oma elu lõpetanud kellelgi peale sattusid. Siis muidugi need lahingud lõpetati ja seal ära ja omakaitse, need võtsid selle seal üle kõik ja riipalu hakkas oma meestega Narva poole minema ja nii ka meie. Neid samu 44. aasta veebruarikuu kaitselahinguid on sõduritunni stuudios kirjeldanud kadunud rindereporter Karl Kailitile, Aksel väljad lahingute aegu, Suurtüki ülem Ja mina tulin õhutõrjegrupi koosseisus 3,700 õhutõrjekahuriülem ja meid laaditi maha Tartus ja hakkasime liikuma kohe Veera palu poole, kuna oli kuulda, et seal vägisi ainult kätt trügivad üle. Aga mind viidi edasi. Mina sain omale positsiooni Saksa ja Laaksaare talude vahekohas või nii-öelda ja sealt ida poole päriselt, Lämmijärve kaldale. Ülesanne oli mul väga lihtne ja selle ülesande ma ausalt täitsin, tähendab maa, pilin piirisaare ja maa vahel nende sidet hävitama ja nende järel vedu häirima. 13. olime positsioonil ja lasime kahurid sisse, mul oli niisugune juhus. Väga täpne riist oli meil. Istusin seal taga ja äike tipppalle tassinud mõõtaly 3100 meetrit esimese pauguga, panin selle põlema, tuli välja, oli mootorsaan siis nii-öelda selle peale kindel, kuna Piirisaar oli minu arust just 1800 meetrit eemal. Aga siis 14. venelane vallutas meelabalu ja Pedas pähe. Seal käis muidugi kõva lahing ja seal ees oli sisse Võru kaitsepataljon. Minust oli see pataljon, no mõnisada meetrit, aga meid lahutas mets või võsastik või niisugune, nii et mul ei olnud kedagi otseselt näha. See käis ikka läbi, mina muidugi peamiselt ainult lasin neid, kes mööda jääd tulid. 15. hommikul toimus veel siis üks sündmus, tähendab sinna jõepäras võiks üksus tungis venelaste üksusi ja vallutasid isegi kaks kahurit selle ära. Need olid õhutõrjeraskekahurid kaheksa koma kaheksas et ja see oli minu naaber, see minut, järgmine mees. Nii palju, kui ma nüüd õieti mäletan kapten rippalori, siis juba nimetatud sele Meeraga palu võitlus kultuuriülemaks, temale allusid kõik väeosad. Ta nimetati, kui ma ei eksi, 14. hommikul. Ja siis minul oli juhus, ma käisin vaatamas seda. See oli minust, meil oli ikka vahet, no vastu üks, üks, üks kolm-neli kilomeetrit, nii et mul patarei komandör oli oma endine koolivend Igor Krauss. Ja see tuli minu juurest läbi, võtsin mu peale ja viis viis mind sinna, siis ma seal ümber kahurite lugesin, asi likvideeritud juba üks kolm-nelikümmend laipa ega majanduslikud lume sisse ei hakanud edasi päris järve äärde minema. Ja siis jõudsin vaevalt tagasi oma positsioonile, kui hakkas, pidevalt tähendab järelvedu sinna piirisaare peale ja siis oli niisugune juhus, et ise juhuseid isiklikult oma arvates väga suured jalad tuli. Eks regede voor oli, lasin üheksa reegel laskemoonaga tähendab õhku. Muidugi, saatemeeskond oli ka seal, sest nad järjest need lõhkesid ja suur tulevärk oli. Tuli siis tugev saksa lennuväe rünnak ka. Saksa lennuväe rünnak oli tellitud, jah, see oli vist jah keset päeva seal ühe ümber või niiviisi. Nii, et siis oli ripalu, palus vabastada. Nii, et ta terve pataljoni sai kätte, ta palus vabastada sead silla pealt vahetati välja mingisugust sakslased, kes saadeti olla korjatud isegi Tartu Tartu haiglasest, neid paranejaid. Ja nii siis näed, ma nägin, kui nemad läksid peale, vahepeal oli siis kapten, ma ta nime ei tea, küll taganes sealt metsast välja, kõva ragin, käis, see oli ainult mõnisada meetrit, minul ei olnud midagi näha, palja peaga ja automaatori seal kaelas. Tuli, jooksis sinna minu juurde kolm, nii et me ei pea enam kuigi kaua vastu, et kas sul ei ole võimalik meil toetus tuld anda? No ma tegin selgeks, et mul otselaskmisega relv, leppisime kokku, et kui nad tõesti ei suuda enam vastu pidades nad taganevad nii pooleks, osa päris nii-öelda järve äärde ja osa, sest sinna rohkem läände teate mul võimalusel, kui ainult tulevad metsast väljudes, ma saan kohe otsesihtimisega pihta. No nii kaugele asi ei läinud, sest nii kui ta tagasi läks, nii ma nägin, tulid leegionärid mängin isegi lihtsalt veenvaid pessa, neid esimest korda, mina siis nägin eemalt, pärast uurisin klass ja nendega. Ja siis käis üks madin, läks pool tundi ja siis jäi kõik vaikseks, aga see likvideerimine käis veel nii, et 15. õhtuks võib-olla juba peaaegu pimedaks, vot siis tuli teade, et kõik on nii-öelda venelased siitpoolt likvideeritud. Kas selline õnnelik juhus, et neil kriitilistel päevadel Riipole üksus oli teel Tartu kaudu Narva rindele? Ja see oli juhus selle juures, terve diviis oli tegelikult teele Kariiplu pataljon, esimene, kes tartu jõudis? Kui ei oleks olnud? No isegi isegi selline juhus oli seal, et selle rindelõigu ülem Obart kallas, tema andis korralduse taganeda, et siis koondame jõudes islamirünnakule balletis, kui ma täna taganeme, siis ei ole Zimmeer vastasele rügement, aga on juba mitut viisi. Ja siis selle peale nimetati ta võitlusgrupi ülemaks ja anti korraldus tähendab rünnata. Sõjakirjasaatja Karl Gailit. Nende veebruaripäevade Peipsi rannalahingutes langes rängima löögi alla Eesti diviisi õhutõrjegrupi. Raskepatarei. Jutustaja ütleb. Meid oli 45 meest. Olgu etteruttavalt lisatud, et neist langes kaheksa. Haavata sai 19. Rivi jäi 18. Suurt tükki ülem Peeter Kauri teekonnast Eestisse. Aga siis oli juba niisugune maru põnev, seltsimees ei maganud tollel pühalikul momendil, kui me arvatava Eesti piiri ületasime. Sõidame läbi, juba hakkas, kuid vajan läbi Eesti, kõige keegi ei taha olla enam kuskil sees. See loomavagunis ikka nüüd neljakesi väljas ja kahurite juures. Platvormide Tartusse, Tartus mõtlesime, et nüüd on meil pikem puhkus siin, et sa oled ikka minna sõpru, omakseid. Ükski mees ei liigub. Sa ise vikus, hakkasime minema Haaja poole. Meil niisugused rasked masinad. Meie masin võttis peale kuni 15 tonni laskemoona, tema taga oli kaheksa pooldonile kahur ja siis Eesti lumised teed, kus rõske masin ajab esimese. Jumal küll, oli raske CD seeningu, Ahjani ei olnud nii hull. Aga see kagu eest künklik maastik on väga-väga halb, oli sõita. Ja noored juhid ka ja, ja siis ei saa kuidagimoodi üles, ses kuradi mäejupist. Medage mõned tulitel tagurpidi on, too ei ole naljaasi. Lõppude lõpuks võttis selle päeva ja puulehed ära, enne kui me saime jõetarra sinna Peipsi äärde pandud üles. Meie läksime siis 45 mees tuli veid. Ja siis neli kahurit ei saanud tol õhtul mao metsikult külm, et meil ei olnud keelt veel ees, mis jalad ei tule vastu. Aga siis pidime maa sisse kaevama, meetrikkaks küll, aga siis jõudnud kaevad saaga pandsime laskevalmis ja tol ajal ei juhtunud midagi. Järgmisel hommikul oli niisugune korraldus, et me hakkame Peipsi jääd katki saagima, neli kahurit iga tunni tund aega, saekivi jälle? Ei mõtlesin päev aega ja siis pandi ikka niisugused sadu elu, neid auke sinna Piirissaare ja labor vahele, et nad suuline rõdu sinna oli jäänud, Saksamaa kaitsevägimehi oli jäänud kümmekond meest, vanemad mehed ja kuidas nad olid sinna jäänud ja järv oli kasvanud 200 300 meetrit kõrge, siis pandi siis sinna 1000 kõrkjate ettunud mehed sinna posti teevad paugu kui venele, tule. Kuradid jooksid laiali, teinud pauku. No muidugi meie ei teadnud seda enne, kui üks vanamees tuli sinna siis, kui lahing oli juba täies maroos siis tuli siin, andke temale kaks mees haavatud ära viima. Ma ütlesin, kuradile kadunud, kõik juurde tulnud, need on siiani on ainult klasid tulla ilma paugu tegema, et ka neile peale naisnemad kaevanud sinna väiksed niuksed, punkrikesed sinna ja siis nüüd meie kasutasime neid ja valvur Kaljo alarm sinna punkrisse ja siis mehed visati nagu vedrudele oma kohal suursekese juurde ja tagasi pataljoni pataljoni, muide hajutatud kaks suurtükki jäid sinna vahetusse jäetuna küla juurde ja nende vahe oli ka umbes 100 meetrit. Ja siis meie teine kaks suurtükki umbes seitse, 800 neetud neelab voolu puhul ei arvutatud nii. Ja pole juba esimesed esimesed lasud juba käisid seal esimese võitlusgrupi juures. Need olid lasknud juba raketid üles ja ilusti. No ja siis muidugi esimesed paar-kolm pauku ja mürsku ja, ja siis saime juba tolle õige suuna kätte ja siis hakkasime andma. Siis hakkasime andma sinna küll meil lend süütajaga lasime, nii et kui süütajaga lase, siis siis jääb auk sinna, kui ta parajal kõrgusel, siis jääd auk, auk jääb rindesse, seal ei tuletükil ajal ühtegi niukene marurelvad. Ja, ja siis muidugi nemad muutsid neid rünnakud ja kui siit ei saagi seal teiselt poolt rohkelt õla kõrkjate sees. Meil käis. Aga lõppude lõpuks nad tulid ju päris välja, päris välja. Aga siis oli niisugune asi, et juba tund ära lasknud, ikka tuleb peale ikka lähemale ja lähemale ja lähemale tulevad. Ja pealöök oli. Ja meie esimese võitlusgrupid sellepärast et seal oli kõrkjate järve kasv, kaugele Meie poole ei olnud, seal võib olla 100 meetrit midagi. Aga muidugi, meil ei ole miinipildujast raskekuulipilduja, aga meie selja taga oli just 100 meetrit vett, siis olime nagu Tumeda need fooni siis nendel ei olnud ka õiged, kuradi siht ei saanud ikka enam-vähem läks, palju läks üles vihase pingumisega kaugete kõrkijatest olite? Ei olnud, ei olnud korral 100 meetrit midagi. Ja lahing käib edasi ja juba mitu tundi ära lastud juba kahuritorud on punased laskemoona meeldivaid võimalusi ettefarmis oli puhastavad, need kestad jäävad sinna sisse kuumapessa, neid tuli välja lüüa, varjusagappus, värv ja nii edasi, aeglaseks muutus juba laskmine ja. Ja midagi teha järsku kuuline. Kuule peale siis hakkas juba, hakkas valgeks minema, siis kuulen, kuule elab oma teise esimese võitlusgruppi, laske juba seal ju ka seal. Ja siis, kui need võitlusgrupid Sa võtsid, siis hakkas hanereas minema tolle koha peal sinna vett, selja taha, venelasi hanereas kogu aeg koolis, aga mitte joosta ei saa ka, päris nii ei saanud osta. Meie kergerelvade trall oli veel seal nende tagakülas niimoodi samaga võinud lasta kirgi. No niimoodi oli ja siis suunati meie peale kõik nad olid Kunedega püstolkuulipildujatega see lärm on kohutav, kus sajad lasevad. Aga no nende tabamiskaugus on ju seal kuskil seitse-kaheksakümmend meeter enne ei tapa kedagi veel. Siis. No ei olnud midagi enam teha, vahepeal käis juba tuul juba lahingu keskpaigal käis patarei üle meie juurest läbi ja palusime paneme lõhkelaengu valemisse, teine lasime suursegi õhku, kui taganenud. Ma ütlesin talle, et me ei tagane siis traadi saanud põlvest raamatujuus nagu läbi valu, gril massi. Püüdis naeratada, noogutas pead. Sakslane. Nüüd oligi niukene moment, tulemused, et veel mõni minut 10 minutit, kuidas meie ei suuda enam midagi teha. Neosuurtükk hakkas juba üles külma kurvalt raud ei jooksnud ja neist ette, aga ikka Rex. Nonii. Ma teadsin, et see oli üks kompressor seal need pihta. Aga. Peipsi peal ja vaatasime siis meie kohalt sinna Piirissaare poole, nii kaugele, kui silm nägi kuuliks inimmass. Igavene kolonn oli, seal seisis umbes 20 kilomeetri Kauks vist. Ja nüüd oli sisemoment meie langeme ka ja kahjuks ei olnud ka midagi muud relvi olnud, püstolid olid. Käsigranaati oli küll, need jagasime kaera, ütlesime, et küll siis viime teid ka. Ja siis järsku kuuleme küla poolt tulevad niuksed, pikad valangud. Raskekuulipilduja, arvasime Milaks, plikad valangud, tulevad ja ja venelased jäävad seisma ja. Ja Anneli, ta ei lähe enam metsa. Võtsime, et kus siis ei tahtnud uskuda Tobiot. Hiljem kuulsin, et kaks oksa kerged flaki lehelt tulid ja siis päästsid meie jäägi teemast jäädi. Aga siis varsti kohe hakkasid meie kaks kahurid ka tööle. Esimene mõte oli meil küll, et nad lasevad meid, kurat nüüd meie oma kahuritega sodiks avanes, lollide suusk ei oskanud käsitada masinatest. Kaks kahurit langes nende venelaste kätte ja, ja kaks tükki jäi teie kätte ja, ja kaneeli ühiskui abi tuli, venelased jooksid sealt minema. Aga õnnetuseks mehed, kes veel olid sinna jäänud käsitsivõitluses tappa ennast, sulid. Raebas olid vaenlasi omadega segiläbi rinna valises. No ja siis hakkasid nemad tagasi tõmbama, selja taha, enam ei läinud kedagi, aga selja taga pidi ka siin peal hoidma, mõtlesime, need kuradid tulevad selja tagant higist, metsa läksid. Ja siis oli juba Me nägime seal, Peipsi peal on juba mingisugune liikumine, kus need suurkolonn seisab mitu kilomeetrit pikk. Ja ikka metsapull veel mets, lõpes neist läks 50 meetrit või nii, lõppes järsult ära ja seal oli lage sul heinapõld, lühene kulud, kui säält tulevad valges moonduskonnas ahelikus mehed. Küll, tõsi küll. Siin kurradi surmakarussellis ei tea enam midagi, mis teha, kust nad tulevad. Keerasime otsa sinnapoole ja säält karjuti, et ärge laske. Me oleme sakslast. No TÖÖ, tore küll, oli hea meel siis, ja kindel surm oli tulemas ja siis me rääkisime seal naerda ja pilt tuli ajameelega kindlasti Urmas pääsemine ei ole naljaasi. Kurrat nüüd kui need sakslased tulid ära ja uus niisugune niisugune tunne tuli sisse ja vaatad sinnapoole, see suur mass liigub meie koole, seal tik mass ei kujuta ette, mitu kilomeetrit pikk inimmass. Sõdurid. Ma ütlesin, et midagi siin kurjas maailmas ei ole, et kõik õnne õnnele nii lühikesed hetked. Ja siis hakkasime jälle keerasime silla poole otsas ja hakkasime siis. Meie tuli enam ei olnud midagi. Ei olnud midagi, teadsin, et nüüd sellele me enam midagi vastu panna ei ole. Et neid on nii palju, nii palju, nii palju ja aga siis juba lähemalt oli tulnud juba võib-olla siin 200 meetri peal, need olid kõhke sonis, agaramad ikka ennem seened tulid ja tulid, tulid ja tulid ja pärast ei olnud võimalik sinna lasta, lasime end süüta, aga lasin vitsaga. Lasime otse nende pihta. Et süütaja maadel lõhkeb. Kaur on selline, et see teema nagu 500 meetrit ei lasta. Siis võib lõhkedega õues katu, suurem asi seal tagapool. Ja järsku siis kuule nüüd lennukimürin on ja tulevad sealt Pihkva poolt. Jumal teab, et kelle omastel, võib-olla venelasi omad. Aga hetk nädina, kui laskusid alla, panid Valga relvadesse. See ahelik oli seal ja läksitiivis pommid piisordina tagasi tulles jälle ühe selle ja Liina sööveldasid seal ikka mitu-mitu tiiru, tegid ära, siis kolonn hakkas siis alguses, muidugi jooksid need kõik sinna tagasi oma kõik ühtega küllasid ennast, arvatavasti ei tohtinud minna tagasi, ootasid käsku ja siis panid jooksuga Piirissaarde. Tiheda üle viie tunni olime mehel seal seal tööl. Küla. Ja siis oli, saime teada, mis mehed need üldse on selle pataljoni adjutant, kes meid ründas, tema laip oli seal ja tema taskust kortsus, kus sai siis kava, oli, oli kirjutatud maha. Et niisugune asi on nüüd 40 elutööpataljoni oli saadetud Peipsil. Igas 1200 meest. Keevissaalis oli, oli diviis ootamas, sema pataljon pidi tegema ruumi niimoodi siin läänekaldal ja kui ruum on käes, siis järgmine sealt pataljon jookseb nendele järgi ja nemad panevad kohe eesti südamesse. Seal kõik need jooksevad niimoodi eesti südamesse. Ja. Nüüd on see külm. Jaa.