Tallinlased, kes sattusid Pirita merivälja teele viimase rahu sügise selle oktoobri päeval ei uskunud oma silmi. Just praegusel tunnil ilmusid Tallinna lahele sinkjashallid. Vene sõjalaevad oli 11. oktoober 1939. Teise päevalehed kirjutasid, et kell neli pärastlõunal oli saabunud Tallinna reidile nõukogude vene sõjalaevastiku divisjon. Ametlikule külaskäigule. Teame nüüd, et see ametlik külaskäik kestis pea kaks aastat, kuni augusti lõpupäevadeni 1941, mil külalised põgenesid Tallinnast Saksa lennuväe pommisaju all. Lõplik lahkumine oli aga palju hiljem. Seda tuli meil oodata 1994. aastani, mil läksid viimane Vene sõjaväelane. Nüüd aga pöörduge tagasi aastasse 1939, et kuulda midagi niisugust, mida esialgu on väga raske uskuda. Lugege. 23. aprillil saatis NSV Liidu välisasjade rahvakomissar Litvinovi Stalinile järgneva teate. Ma leian meie Eesti saadiku, seltsimees nikeetini päevikust järgneva koha, mis võib teile huvi pakkuda. Järgnev tekst ongi siis vene saadikunikeetini päevikust, tsitaat. Rääkisin Jaan Tõnissoniga don valitsusega opositsioonis Tartu intelligentsi juht ja Tartu Ülikooli professor. Ma ütlesin talle, et tunnen teda kaua. Kuulasin tema kõnesid Riigikogus ja üldse jälgisin tähelepanelikult tema kõnede suundumust. Ta jäi, see on Tõnisson sellega väga rahule ja ütles. Üldse, ma luban endale teile öelda meie Eesti rahva arvamuse, et Me oleme südamega alati koos olnud Nõukogude Liiduga. Me teame, et ainult koos Nõukogude Liiduga. Me võime säilitada oma iseseisvuse. Kui teie Nõukogude Venemaa sooviti võtta meie sadamad, siis palun tsitaadi lõpp. Need Jaan Tõnissoni sõnad jõudsid siis aprillis 1939 Stalini töölauale. Millest see tuli, et veendunud demokraatia rahvuslane, kellele kommunistlikud sümpaatiad olid täiesti võõrad asus pakkuma nõukogude liidule tugipunkte Eesti territooriumil, küsib ajaloolane Heino Arumäe. Ja vastab oma uurimuses Jaan ja Ilmar Tõnissoni välispoliitilistest tõekspidamistest. Teise maailmasõja eel, mille avaldas ajalookultuuri ajakiri tuna. Ehk oleks meil põhjust meenutada Molotovi sõnu välisminister Selterile baaside läbirääkimistel Moskvas septembri lõpul 1939. Selter, tõrjudes Moskva ettepanekuid. Eesti ei taha loobuda erapooletuse poliitikajoonest ega taha sõlmida sõjalist liitu olgugi abistamise pakti nimetuse all suurriigiga käesoleval juhul Nõukogude Liiduga. Molotov, kes ei taha, teie ei taha. Valitsev grupp ei taha, kuid laiad ringkonna teesis ja rahvas tahavad. See on meile teada. Millele võiks viidata välisasjade rahvakomissar Molotov, Stalini partner neil läbirääkimistel. On põhjust mõtelda. Eestilt baaside väljapressimiseks pakkus soodsa ajendi Nõukogude poolele Poola allveelaeva ootamatu tulek Tallinna lahele septembri keskpaiku. Selle interneerimise ja põgenemise lugu. Mereväeleitnant Paul Torre. Lugu ma võin nüüd täpselt rääkida, sest ma tean täpselt kõik. Mina olin siis divisjonis vahiohvitser, laevad olid sõjasadamas ja, ja siis oli, oli siis laevastiku peale vahimehaanik ja komandöri ja, ja valveohvitser. Ja äkki õhta hilja pimedas helistab mulle laevastiku ülem. Kotunud. Et kas te teate, et on üks allveelaev tulnud kleidil. Mõtlesin ei tea. Tähendab nele sidemest oli informeeritud ja nii edasi ja ja saan korralduse võtta. Ja võta sealt relvastatud mehed peale sõita ja otsida allveelaev ülesse. Ja teda kinni pidada. No see on üks niisugune niisugune ülesanne, mida on raske täita, eks ole. No käsk on käsk ja võtad siit relvastatud allustel kaas laiali, viis-kuus sõdurit püssidega ja sõjasärmas võtandis sõja saama mootorpaadi ja ja siis, ega meil siis mööda reidi otsime. Ja allveelaev on, ei leia, pimedas midagi ei näe. Ja äkki vaatan, lüüakse. Aga enne seda oli veel üks sõjasadamasse tulnud, sõjasadam hiljem tulnud ka sinna jootsinud ja ja oli ka selle läheduses seal teise paadiga teise paadi, käige mootorpaadiga. Täpsustage teise mootorpaaditegevust Tallinna reidil. Ajaloolane Mart Sarapuu, kelle uurimust siin ja edaspidi kasutame, kirjutab. 15. septembril, umbes kell üks sai sõjasadama ülem kaptenmajor mihkel kõva mees merejõudude staabiülemalt korralduse sõita mootorpaadiga Poola allveelaeva juurde. Ülesanne takistada laeva väljasõitu reidilt. Kõva mees sõitis välja mootorpaadil number 10 leidis Orseli ankrus olevat pool miili põhjakantsist Nord Westi suunas. Laeval põlesid ankru tuled, vasakul pardal askeldasid alla lastud sõudepaadi juures paar meest. Vestluses kapteniga avaldas viimane, et masinas on väike rike ning tema ise haige. Klotškovski palus ennast mootorpaadiga maale viia, laeval aga lubada peale vea kõrvaldamist lahkuda. Kaptenmajor kõva mees tõusis tekile ning palus laevapaigale jääda ja oodata järgnevaid korraldusi. Allveelaeva komandör palus veel kord ennast kaldale toimetada. Kohvritki isiklike asjadega olid pakitud ja tõstetud tekile. Kõva mees jäi aga otsusele kindlaks, naasis mootorpaati ning sõites laevast paarikümne meetri kaugusele, jäi ootama. Allveelaeval oli see peale märgata askeldamist. Ankru pilli juures kostus ankru tõstmise helisid hiivati alla lasknud sõudepaat. Ursel kustutas kõik tuled, laeval jäi kõik vaikseks. Umbes tunni aja pärast tuli sõjasadamast mootorpaat mereväe vanemleitnant purre ja kümnekonna relvastatud madrustega. No mis teha? Ma siis võtsin, Läändisin allveelaeva, allohvitseri hüppab mulle ka järgi, liigume allveelaeva peale, astun seal käiguallveelaev. Ja sealt siis allveelaeva komandosillalt küsib üks vene keeles. Küsib, et kui kaua nemad ujuvad siin olla ja öelda, et rahvusvahelise seaduse järgi võivad olla 24 tundi või midagi nihukest. Mina ütlesin selle peale, et et ma selle peale ei tea teile vastata, et teie saatkonda on teatatud ja iga hetk on oodata teie saatkonda ja ametiisikut siia. Saadikut. Ka meie ootame ja teie jäite nüüd mootorpaati, mina jäin mootorpaati. Jäin paati ja vaatan, kui palju sul aega mööda läks. Pool tundi või, või natuke rohkem. Tuleb sõjasadamas, tulevad käigu tuledega. Ma arvan ka, et see on meie laine ja tuleb ja tuleb siis sinna allveelaeva juurde. Laine oli vahilaev vahilaev ja ja seal siis oli mingisugust isikut peal mereväe staabi esindajad ja siis seal poolaka saatkonnas. Siis langes mul üks suur kivi südamelt ära. Las teised ajavad sest minul on ju nii ebamäärane kõik käsud ja korraldused, et ja mismoodi seda vintpüssiga all olid? No nii Ja siis sõitsin tagasi ja allveelaev toodi siis see sõjasadama väravate ette ja jäi sinna ankrusse. Orelidesarmeerimine kulges aeglaselt, kahe poole päevaga suudeti laevalt maha võtta 14 torpeedot 20-st suurtükilukud, laskemoon, käsirelvad merekaardid. Laevale jäi kuus torpeedot, kütteõli, gürokompass, periskoobi raadiotelegraaf. Seitsmeteistkümnendal septembril ületas punaarmee Poola idapiiri ja alustas sõjategevust niigi raskeid kaotusi kandnud Poola armee vastu. Võid kujutleda, kuidas sõnum mõjus Orselli meeskonnale. Ja siis oli meie laevad, mis seal olid, need olid kõik ahtripidi, vasta kaid. Ja tema toodi vööriga, senna tähendab selle allveelaeva vöör oli meie vastaneid ahtrid tikisele, sadamakai miinisadamas küljega vastakaid ja, ja siis pandi seal valvet peale. Üks Alutsel, selle nimi oli kirik, maa, see mõistis poola keelt ja see läksin alla allveelaeva, oli seal valves ja kai peal, jalutas edasi, tagades üks madrus, see ennem seda nad tegid Liisus, kaval asja seal, et tööl tuleb relvastus maha võtta. Aga nemad ütlesid, et nemad tahad Isamaast paluda ja siis andku kaks tund aega, siis nad tegid selle asja valmis. Ja, ja selle kahetunnises oli niisugune asi, et ütles, et nemad ei saa siit välja viia, võtta need torpeedod, pöörame vööri väljapoole. Alikonnakt vööri väidab poole pöörama, onu nimetatakse kvark, pankur, selle nad viskasid sinna sisse ja siis läksid keeleppide vaartlasele kaid. Ja kui nad nüüd öösse ära läksid, keegi sellest aru ei saanud, seal elektrivints tõmmanud tasakesi peal vööri välja, läks telemuidu, ta ei saa välja minna vööri välja tõmbama. Ja mis seal all, sellele, selle pandi, püstol nina alla, kui liigutad. Ja ja madrustamis see löögilt nokia visad sealt tornist alla. Ja seda ma tean nende selle Alutsele käest, see, kui ta tuli tagasi, ta rääkis selle asja ära, kirik, maa, tirimaja seal Kohtla järvevees. Ja kui nad läksid juba välja, siis nad sukeldusid. Aga seal oli ennem niisu nomented. Suleveepoisid oleks omaalgatuse laskunud selle kolmetollise suurtükiga. Aga see vahiohvitser, minu Arv, sellel see ei lubandist. Ja, ja kui oleks allunud poisid oma algatusel, panid kuulipilduja, tule nüüd, see ei tee ju midagi selle allveelaeval mitte midagi. See läks sellest muuli vahelt välja ja kohe sukeldus valmis. Kas te tulistamist ise kuulsite ka? Jah, kuulsin küll. Kuulipilduja valang oli. Nüüd kuulipilduja tuli, avati Sulevi pealt ja te olite ise kah Sulevi peal, sel ajal olin mina olin Allr Luumisest seal, poisid tahtsid kuuli keldre saada neid mürskusi kätte ja tean, mida ka kahju, ohvitser on ju peremees ja selle avasi hoid, selle nimi oli. Roodena oli šveiki měsíci, mees oli. Ja minesta seda keel, aga muidugi tallul õigus keelata seda asja teha madrust oma peaga. Ja seal oli allele vaator Saltuv kuuliga ümbrust tõstsin üles senna ja võta sisselase ja me eelmine päev käisime just märkilaskmises, kõik oli reguleeritud ja kõik see oli seal. See oleks üksumenti, sest kõik on valmis. Aga miks mikspärast siis seda siis seda? Ta keelas nuge, asi on niimoodi, et ega siis vahiohvitseri viu. Kuidas öeldakse, et sõda alustada või, või kuidagi olla? Sündinu andis aga Moskvale võimaluse süüdistada Eestit. Eestlased ei ole enam peremehed oma kodus. Moskva läbirääkimiste närvesöövaid tunde Eesti pealinnas on jäädvustanud välisministri abi. Siis välisminister Selter, järgmine mees, Oskar etik, oma mälestusteraamatus, häda võidetuile. Pinge, milles elasime, kestis kaks päeva. Oli otsustatud vastupanu osutada, juhul, kui venelased peaksid oma nõudmiste juurde jääma 35 tuhandelise garnisoni ja Tallinna ning Türi kui baaside suhtes. Ja mida selline vastupanu tähendas, oli kõigil selge. Tartu, Võru ja Narva kaitseliidud olid küll alarmi seisukorda seatud, kuid see võinud lootusetud seisukorda karvavõrdki muuta. Läbirääkimiste teise päeva õhtuks olid välisministeerium ei tulnud presidenti ja kindral Laidoner, kes jäid välisministri töötuppa, kuna terve rida teisi härrasid võttis enda alla kõrvaltoasee, on minu töötoa. Pätsi ja Laidoneri juures viibisid riiginõukogu esimees pung ja sotsiaalminister kask. Kuna minu juures ootasid viimaseid otsustavaid uudiseid kohtuminister Razor, kindral Reek, kolonelid Maasing ja krabi. Gaasikeneri Jacki Rotar. Me ei rääkinud palju ja tunnid venisid aeglaselt. Sammudes mööda tuba, pidas kindral Reek omaette katkendlikku monoloogi. Kurat, kui nad oma nõudmistest ei tagane, siis paneme viimse meheni. Vastu on piir, millest me ei tagane. Kella 10 paiku hakkas kolonel krabi valjult mõtlema. Meil, kes me oleme üle 40 aasta vanad ei tohiks olla erilist põhjust kurtmiseks, sest oleme head elu juba küllalt elanud. Lõpuks tundsin ainult suurt ja piinavat väsimust ning katsusin oma toanurgas nahksohval veidi uinuda, mis aga ei õnnestunud. Öösel kella 12 paiku helistas Selter kokkuleppe saavutamisest, mis oli meile kuidagi vastuvõetav. Stalin loobus Tallinna ja Türi baaside nõudmisest, leppides saarte Paldiski linna ja selle lähema ümbrusega. Samuti piirati nõukogude garnison ide koosseis 25-le 1000-le mehele, kes pidid sõja lõpul Eestist lahkuma. Kaubaleping oli ka alla kirjutatud ja sel puhul luba Stahlil meile Nõukogude transiidi pealt suuri kasusid. Arvan, et kõik, kes me koos olime, läksime lahku raskesti defineeritavate tunnetega. Kaotatud oli palju, kuid homne päev ei olnud veel meie viimseks päevaks. Enne lahkumist palusime presidenti, et ta kohe ringhäälingu kaudu ütleks mõne sõna rahvale, kes on ärevuses ja ei tea, mis see õieti on sündinud. Ise olin aga nii väsinud, et läksin koju ja heitsin magama, ilma et oleksin vaevaks võtnud raadios kuulata, mida president kõneleb. Olin vist vaevalt paar tundi maganud, kui ärkasin mu kõrval töötoas vahetpidamata helisemas telefonist. Selter helistas Moskvast. Mis teil Tallinnas lahti on? Kahe tunni eest oli ta hääl ja kõnelemisviis olnud sootuks teine. Nagu meiegi juures, oli temast siis arvatavasti tekkinud Stalini järeleandmiste mõjul teatav optimism, mis peegeldus ka tema hääles. Nüüd aga rääkis ta, nagu oleksid kõik lootused kadunud süngelt ja häält tõstmata. Minu teada ei ole siin midagi lahti, vastasin, oleme kõik laiali läinud teatava rahuldusega. Et delegatsioonil siiski õnnestus hullemat ära hoida. Nagu minagi, on kõik magama läinud ja linnas on vaikne. Aga mida päts rääkis, missugused rahutused on Tallinnas? Ta rääkis vaateakende lõhkumisest ja demonstratsioonidest sakslaste vastu. Ta ütles ka, et kokkulepe Nõukogude valitsusega on meilt ähvardustega välja pressitud. Mis võib vaid seda tähendada, et president kõike, mida tegime tesa Vueerib. Ma ei ole kindel, et selle kõne tagajärjel kõik meie poolt nähtud vaev pole asjata olnud. Selter rääkis pikkamööda ja täitsa resigineerutult. Tegelikult ei kuulanud ma Pätsi kõnet, pidin tunnistama, aga olen kindel, et siin on tegemist arusaamatusega. Tallinnas on kõik rahulik, ootame delegatsiooni koju saabumist. Lõpuks läks mul siiski korda Selterit sellega rahustada, et lubasin kohe selgitada, mida president tegelikult oli ütelnud ja siis uuesti telefoneerige Moskvasse. Nii palju olin siiski juba teada saanud, et päts oli nähtavasti unustanud, et peale eesti rahva tema raadiokõned võisid kuulata näiteks ka venelased. Jääte rääkimine ähvardustest ja väljapressimise eest oli ette vaatamatus, millest enamlased hea tahte juures oleksid võinud kergesti kinni hakata. Helistasin välisministri asetäitjale kasele, öeldes, et minu arvamisel ei tohiks Pätsi kõne ilmuda hommikulehtedes sel kujul, nagu see oli peetud. Ajalehtede ilmumine tuleb seisma panna, kuni kõne tekst on parandatud. Ütlesin kuid Kask oli minu ettepanekust kohkunud. See on ju härra presidendi kõne, milles te tahate muudatusi teha, vastas ta, keeldudes midagi ette võtmast. Nägin, et kasest ei võinud ma jagu saada ja helistasin kindral Laidoneril. Ta sai asjast kohe aru ja ajalehtedele tehti vastavad korraldused. Need olid aga selleks ajaks juba valmis laotud, mistõttu nende ilmumine järgmisel hommikul viibis. Paljud neist, kes öösel olid kuulanud Pätsi kõnet, imestasid, et ajalehed ei olnud seda ära toonud. Järgmisel hommikul saadeti mulle presidendi kantseleist kõne ja paranduste tegemiseks. See ilmus lehtedes ühepäevase hilinemisega. Ja sellega see asi lõppeski. Venelased ei reageerinud Pätsi süüdistustele. Demonstratsioonid ja rahutused, mida päts oli maininud, oli ta ka iseenesest tühised asjad, mis olid provotseeritud baltisaksa koolipoiste poolt kelle käitumine sõja algul oli tõesti väljakutsuv. Kuskil lõhuti üks vaateaken ja Päts kasutas juhust, et rahvast manitseda, olla salliv ja distsiplineeritud. Meie delegatsiooni liikmeile sai Pätsi kõne teatavaks saatkonna autojuhi kaudu, kes autos istudes ootas neid Kremlis, kus nad pärast läbirääkimiste lõppu olid Stalini külalisteks. Igavuse hajutamiseks kuulas ta Tallinna ringhäälingusaadet ja oli presidendi kõnest ka kohkunud. Hoopis teistsugune oli seda kõnet kuulata Moskvas kui Tallinnas. Pärast tagasisaabumist saatkonda jõudsid kõik Pätsi kõnet kuulata otse Tallinnast, sest Ringhääling oli selle plaadile võtnud ja kordas seda öösel veel korra. Oleme oma saatesarjas püüdnud koguda mälestus kudemeid toonaseid sündmusi jälginud inimestelt politseiametnikust raadioamatöör Paul Sammet. Mäletan neid aegu väga hästi, sellepärast et olime kursis kõigega, mis, mis maailmas sünnib. Kusjuures seal Ajal, kui sõlmiti see kuulus Ribbentropp, Molotovi pakt. Sel ajal oli muidugi pinge kaunis kõrgvooludes. Ja septembri kuus ma mäletan veel Konstantin Pätsi kõnet. See oli teatud määral niisugune traagiline kõne. Ta läks oma kõne lõpus ka kaunis ägedaks, nii nagu oli ta hasarti, läks juba kõnega. Ja, ja tavaliselt oli nii, et kui president esines, siis tema kõne lõpus mängiti hümni, kohe kõne lõppes, siis tuli. Aga seekord tuli peale seda, kui ta oli kõne lõpetanud järsku pikem paus saates ja alles siis tuli detaile, pikka pausi tuli alles künnieliit. Ja, ja see jättis teatud määral mingisuguseid niisuguseid masendava mulje. Et mis siis tõesti lahti olnud. Kui ma ei eksi, selle kõne pidas ta juba pärast baaside lepingu Eesti ja Nõukogude liidu vahel sõlmitud baaside lepingut siis, kui Selter oma allkirja Moskvas andnud juba ja oli. See oli pärast seda sellepärast baaside lepingut ja ma mäletan kusagilt lugenud olevat, et seda kõnet ei juletud isegi trükisõnas hiljem täpselt avaldada, vaid sellest tehti kärpeid. Võib-olla küll sellepärast seda ma ei tea, nüüd aga siis ta oli kuidagiviisi niisugune nagu, nagu surutise all ja teatud määral ma ei saaks ütelda, et vist päris masendav oleks olnud, aga aga ta jättis siiski kaunis niisuguse sünge mulje ja tema hääl oli selline, et ta läks nagu, nagu, nagu rohkem hasart ja hääl muutus kõrgemaks lõpu eel ja siis järsku katkes, sellega oli siis kõne lõppenud. Mehist vihma koos siis raadioamatöörid, sellega on eluaeg seal palju tegemist ja istusime koos Tallinnas ja juht täiesti juhuslik kokkusattumus oli. Ja kuulasime selle kõne ära. Ja, ja tükk aega olime omavahel, mis neli või viis inimest, mis meil koos oli seal tükk aega olime omavahel lihtsalt paik ei suutnud koguda, nii et mis siis nüüd tulemas on? Ärevat sügist 1939 on meenutanud tollekordne Valga maavanem värdi Velner. Peale selle Molotov-Ribbentropi pakti, kui rippe trupp käis Moskvas, ma mäletan, meie ajalehes ilmus fotot, kus siis? Petrop tõstis klaasi Stalini tervislikest auks. Aga ajalugu näitas, et lepingud kauaks ei olnud. Kas teie maavanemana aimasid, et seal võis käsitlusel olla ka balti küsimus? Tol korral ei võit midagi teada veel. Ja eriti läks siis ärevaks, kui meie välisminister Karl Selter käis vaid kutsuti vist Moskvasse. Kol lüüakse aasta sügisel, septembris saab septembrist kaubanduslepingut sõlmima tema läxeetrina. Hiljem, kui ta tuli tagasi Oliver riigivolikogu koos ja seal ta siis rääkis ka seda asja, kuidas oli. Molotov oli ta vastu võtnud ja oli pandud ette, et pääle selle kaubanduslepingu tuleb sõlmida ka baaside leping. Karl Selter välisminister oli ütelnud siis niimoodi, et sellise laiaulatusliku lepingu sõlmimiseks minul ei ole volitusi ja siis anti talle vist, kui ma ei eksi, kolm päeva ristanti aega vä. Siis päts määraski selle oma eriesindajaks. Professor Jüri Uluotsa ja professor Ants Piibu. Nemad sõitsid Riiga. Tol korral läks lennuühendust Riiastanud Moskvas, tallinlased ei olnud enam ühendust. Ja siis uluots helistas minule. Me olime too riigivolikogus koos seda minule endale professor ja kaasvilistanud ka ja et kas ei oleks nii su võimalused kiiremini et söök ei saaks mulle saata Tartu vastu autu? Maavalitsuse auto saan küll, miks ma Idadata ameerika Buick oli ja et korralik masin ja ja siis saatsin nendele vastu, siis nad sõitsid Valga kaudu, tulid seal minu juure sisse ja siis sõitsid nad edasi Riiga. Ja siis nad Moskvas olid. Siis pärast nad tulid tagasi, leping kirjutati alla 28. septembril ja nad tulid siis tagasi jälle Riia kaudu Riia kaudu ja ja mina saatsin siis ei ole Valgas sinna riigi kaudu vastu, vahe on umbes 170 kilomeetrit, sinna saavad rutem ja siis sõitsid Valgast läbi ja tulid minuga sisse koju, koju ja minu korterisse. Ja siis ma küsisin nende käest, et mis tega tehtsas. Et kuidas meie olukord siis on, et et kas meie vabariigi olukord ka kõikuma lööb ja uluotsvastases niimoodi. Et etnobaasil lepingu osas me leppisime nüüd põhimõtteliselt kokku, et Vene väed tulevad sisse. Et esialgu me saime küll oma pealinna ega Fel puhtaks nendest väeosadest jätta aga ütles niimoodi, et ega meil midagi head loota ei ole. Et, et ajalugu nüüd on näidanud seda. Meie vabariigi ajalugu, kes on 22 aastat kestnud et me suudame eksisteerida majanduslikud, poliitilised ja kultuurilised, iseseisva riigina. Aga strateegilised sõjalised meie ennast kaitsta ei suuda ennast suurriikide vastu. Aga eks eks me näeme edasi, mis elu toob. Ja ta juba aimas, et ega midagi head tule. Baaside lepingu allakirjutamise järel saabus Tallinna Vene sõjaväeline delegatsioon komandarm Meretzkovi juhtimisel et pidada läbirääkimisi pakti elluviimiseks. Nüüd ilmnes, et sõjaväelaste kavad ei piirdu Moskvas kokku lepituga vaid tanke ja ratsaväge tahetakse paigutada ka Kesk ja Lõuna-Eestisse. Pärast ägedaid vaidlusi, ähvardusi ja Vene poolele sobimatute Eesti delegatsiooni liikmete taandumist kirjutati ööl vastu tänast alla abistamispakti elluviimise protokollile. Kõige sellega seoses tuli Eesti kõrgematel sõjaväelastel täita alandavalt ebamugavat teejuhi rolli tulevaste baasi alade kättenäitamisel. Loeme sõjavägede staabi operatiivosakonna ülema Kolonel Lutsu mälestustest. Viimane väljasõit Saaremaale kestis kaks päeva. Ööbisime Kuressaares sõjavägede staabis, sain siis ülesande korraldada külalistele lõunasöök ning kutsuda lõunale ka Saaremaa juhtivaid ametiisikuid eesotsas saare sõjaväeringkonna ülema kolonelleitnant eemaniga ning tema staabiülem kapten Nõmmega. Kuna vahepeal selgus, et kiurinist saab baaside kaitsevägede ülem Eestis peeti soovitavaks baaside rajoonis asuvad ametiisikud, saaks temaga tutvuda nii, et hiljem oleks kergem lahendada esilekerkivaid küsimusi baasides asuvate vägedega. Lõunasöögilt juurin Pariisi, üht-teist meie oludest, eriti meie põllumajanduse, kaubanduse ja nii edasi kohta. Oli väga imestunud, et eestlastel on nii palju jalgrattaid, küsis nende hinda, toiduainete hinda, tööliste palku ja nii edasi. Ka meie inimesed esitasid talle terve rea küsimusi, mis aga enamikus jäid vastamata. Kui järgmisel päeval Saaremaalt umbes kesköö paiku Tallinna jõudsime kutsust, juurin meid õhtusöögile Nõukogude Liidu delegatsiooni restoranvagunisse, mis seisis Balti jaamas. Meie vastasime, et oleme väsinud ja on juba hiline aeg. Seletas, et sest pole midagi, nemad töötavad sageli ööd läbi ja pealegi õhtusöök olevat juba ette nähtud. Rongi keskel asuv restoranvagun oli tühi kui sisenesime. Kuid kohe asusid kelnerid tegevusse ja peatselt paluti meid lauda. Kolonelleitnant Vernik ja mina ühele poole ja juurin oma kaaslastega teisele poole. Laua otsas oli kohtuvaba. Vaevalt olime saanud istet võtta, kui vagunisse sisenes laia näo ja paljaks aetud peaga punaarmeelane kes kogu oma olemuselt ja välimuselt jättis eemale tõukama mulje. Ta esitles end ise korpuse komandör Pavlov teistes laua otsas olevale vabale kohale ja hakkas kohe kiruma, et miks on laual nii väikesed viinaklaasid. Toodagu kohe suuremad. Kolonelleitnant Vernike, mina vabandasime, et oleme väiksed viinavõtjad, jätsime omad viinaklaasid alles. Kõik teised said uued klaasid veidi väiksemad kui meie tavalised teeklaasid. Pavlov tellis endale vodkat pipraga ja siis valati klaasitäis. Venelased alustasid järjekorras Pavlovi märguande järele, nende tühjendamist. Jooja pidi viinaklaasi ühe sõõmuga tühjendama. Kui nii klaase tõstes oli juba aur sees, hakkas ka selguma, miks meditsiin keskajal nii väga võõrustama kiputakse. Algas see sellega, et Pavlov end uuesti esitas. Kom kor Pavlov, Nõukogude Liidu kangelane, Nõukogude Liidu ülemnõukogu liige, seltsimees Stalini isiklik sõber. Siis seletas Pavlov, kuidas tema Kaug-Idas relvastatud konflikti ajal Mongoolias seal asunud jaapani diviisid maa pealt ära pühkis. Mille eest ta oli saanud Nõukogude Liidu kangelase nimetuse. Kui Pavlov niimoodi oli püüdnud meile selgeks teha, kui suur ja vägev ta on. Kui võimised on ta tankiväeosad ja nõukogude liit üldse siiski endast täiest kõrist vastastikuse abistamise pakti elluviimise Eesti delegatsiooni liikmed eesotsas kindral reegiga Anssaboteerijad. Nad ei kuula president Pätsi käsku. Kui siin asi ei parane, me lahkume ja tuleme tagasi tankidega. Sest leping on leping ja see tuleb ellu viia. Järgnes ülistus targale Stalinile ja president pätsile, kelle terviseks tuli tõsta klaasid. Olin paaril viimasel päeval viibinud Tallinnast eemal ja seetõttu ei olnud mul ülevaadet, mis vahepeal oli juhtunud. Pavlovi väljendustes selgus, et Eesti ja Nõukogude Liidu vastastikuse abistamise pakti elluviimise delegatsioonide töös olid tekkinud tõsised lahkarvamised. See oligi Pavlovi vihaste ähvarduste põhjuseks, kuna ta arvas, et me seda oma ülemustele niikuinii ette kanname. Pavlovi käitumine jättis rusuva mulje. Kiurin vaikis ja ega meil ka midagi öelda ei olnud. Vagunisse ilmus veel üks jess, aga kasu ka punaarmeelane, keda juurin meile tutvustas. Armee komandör Meretzkovi Meretzkovi midagi erilist ei rääkinud. Küsis vaid, kuidas meiereis Saaremaale läks ja lahkus see järele. Ka meie soovisime nüüd lahkuda, kuid Pavlov ei tahtnud sellest kuuldagi. Nähtavasti oli tal veel midagi südamel, mis Meretzkovi ilmumisel oli jäänud meile ütlemata. Nii see oligi. Teie sõjaväejuhid tahtsid Nõukogude Liiduga sõdima hakata, ütles Pavlov. Minu küsimusele, milles see tahe siis väljendus, vastas Pavlo. Et meie olevat koondanud vägesid Nõukogude Liidu piirile. Avastasin eitavalt, kuidas nii? Väitis Pavlov. Te tegite mitmesuguseid sõjalisi ettevalmistusi Narva jõe joonel, te saatsite rongidega Suurtüki mitmele poole suurtükiväeosadesse ja nii edasi. Kas te ei arva, et, et me ei tea, mida siinpool piiri tehakse? Meil on siin igal pool omad inimesed, Nõukogude Liidu sõbrad, kes meid nendest asjadest informeerivad. Kogu see meie tolleaegne tegevus riigikaitsealal oli Nõukogude liidul täpselt ja kiirelt väljas Pioneeritud ja Pavlo vil teada veel rohkem minu täielikuks üllatuseks Pavlov tõi ette kogu vabariigikate osade täpse suuruse dislokatsiooni ja nii edasi. Kusjuures ta eriti detailiseeris olukorda Narva rindel. See näitas, et Nõukogude Liidu luureteenistus töötas imestamisväärt efektiivselt. Kate vägedüheks üksuseks pidi olema ka Tartus paiknev ratsarügement. Leitnant Johan Võsu. See oli ka aeg, ma mäletan, kui see, kui see hakkas peale ja nüüd me pidime kohe välja minema, tähendab ühesõnaga nagu ikka Disdvokatsioonide plaan olid, kuhu me pidime minema, muidugi muidugi mäletan, löödi kõik peitsid oma hobustega, terve terve üksus löödi välja, seisime siis seal platsi peal kasarmute eest, Ratzbed pihusse, ootas kukuna selga ja minema. Meie eskalduvad, küllap vidinaid, teised ka minema pidi minema sinna. Irboska, Irboska taha, kus see piir oli seal mingisuguses järved olid seda nüüd ei mäletamist järvede järvede vahel võtma positsiooni sisse ja siis kõik ainult ootavad, diviisis tulevad, korraldas, et edasi minna. Ja siis ma mäletan, käisid, sõitis kuradiks, lennuk. Lennuk tegi seal tiiru sellise palu, pagana madalana ta muidugi ei teinud, lihtsalt asjad. No mis seda, seda nagu alla tõmmata muidu range kord, et mitte midagi provotseerida, teada muidugi oleks, täielikult püsi tulevad kohe maha, teevad niimoodi, see oli Vene lennuk, verelennuk juba hea, tema niimoodi nägi kõik, et me seisime seal niimoodi, ühesõnaga, vaatas, et mis, mis nüüd diaatriku. Aga meil oli rangelt miilil laskjaid lubatud midagi teha. Seisime, me seisime paar tundi. Ja siis tuli niimoodi, et ei lähe. Lõpp 1939 septembris peeti Moskvas baaside läbirääkimisi, see oli see aeg, see oli see aeg ja, ja ühesõnaga siis ime, imelik, selline ärevus ja kõik teadmatus, kõik, mis valitses ja kurb, aga siis hakkasid pärast mõtlevad, kuhu me jõutud ikka oma oma. Ühesõnaga oma fossudega. Hobused on küll alla, aga ikka sinna on tükk maad minna ka. Ootasid alati, kuna sealtpoolt öeldakse, minge. Ja ma pean laagris, me olime, siis, siis nad tulidki sealt sealtpoolt tuli, ta oli pealelõuna, tööaeg oli meil läbi, meri paras järvel, mehed, mehed suplesid mõned niimoodi. Ja siis Nad tulid sealt Pihkva Pihkva seltsi idapoolseid järve äärde ja meid saadeti, saadeti ohvitserile, tähendab, ütel tuleb kasarmute platsi tagant dislovisatsiooned vastu, nagu Lääne-Aafrika viisakalt juha juhatada. Ei ole vaja saaber znaem teha ja, ja siis tulid need siis jumal ja see oli esimene nägemine ka sõjamuidugi, ilm oli kuum ja tolmune, kõik muidugi hirmus, kolin, supikatlad õlitatult hulk oli selliseid hirmsaid ja need mehed olid, tulid ühesõnaga nii nõugaadingu haavatud olite, muidu nad olid jalad ära mõnel hõõrutasini lonkust, aga juba rivi oli juba ära kadunud ja esimesed veel tuliti muidugi kuidagi rivis seal läkis sealt mööda teed meelse kivi ideega veel oli seal halb kõndida ka olid ja jah, ja siis on ka lõpp, oli juba selline, et ühesõnaga need kohe surnuadega kuskile pale. Muuseas, kasvasin meil laagris, oli sinna kaks kilomeetrid läksid väes, kas sealt üle üle jõe ja siis seal on üks selline saarekene seal järvesopis või selline ja siis nemad pere, vene sõjaväe jäid siis sinna. Ja, ja siis niipalju pärast sai muidugi vaadata, et kui nad sinna nüüd Tähendab need sõbratulist meid sinna Grodane suunati, koheneb palli, ise jäid öömajale sinna suunata, peale astuda. Sõjavägede ülemjuhataja korraldas seitsmendal oktoobril õhtusöögi vastastikuse abistamise pakti elluviimise Nõukogude Liidu delegatsioonile ohvitseride keskkogu ruumides. Sellest võttis osa peale Eesti delegatsiooni veel peaminister Eenpalu vabariigi valitsuse liikmeid, ülemjuhataja lähemalt kaastöölisi ja Nõukogude Liidu saatkonna liikmeid. Õhtusöögil valitses matusemeeleolu, kuigi püüti leida aineid keskuste eluks. Pärast venelaste lahkumist kogunesime ülemjuhataja ja peaministri ühise laua ümber. Tol õhtul oli selles kitsas ringis kõne all ka meie edaspidine kooselubaasides asuvate punavägedega ja Nõukogude Liidu edaspidine poliitika meie suhtes üldse. Selle kohta oli rohkesti sõnavõtte. Neid, kes arvanuks, et kooselust meie verivaenlasega midagi head või positiivset võiks välja tulla ei leidunud. Valitses üldine pessimism, kuna tundsime Moskva võimude võtteid möödunud aegade rohketest kogemustest. Pikemalt võttis sõna kindral Laidoner, kes tõi ette enda ja vabariigi presidendi Konstantin Pätsi seisukohad uue olukorra kohta tähendades et ka vabariigi presidendi ja ta ise on meie edaspidise saatuse suhtes pessimistlikud. Sest on kindel, et venelased tulevad kindlasti uute nõudmistega. Kuni meie iseseisvusest enam midagi järele ei jää. Kuid ka niisugune asjade käik on siiski parem kui sõda, kus suur osa meie rahvast oleks lühikese ajaga hävitada. Võidud.