Neljateistkümnes juuni 1941 jääb kolme Läänemereäärse rahva ajalukku. See on päev, mida Eesti, Läti ega Leedu rahvas ei kirjutanud ise oma ajalukku. Kõik võis oletada, et see juhtub, et muu juhtuma kõikitamis iialgi juttu ei olnud, sepalt tuli see meil nii ootamata, me elasime selles pööningukambris. Tulime mehega just õhtu hilja koju, kelle juures me tulime, siis oli meie kolleeg Georg Meri, praegusel Lennart Mere isa. Tulime nende purgi algsinud, elasid Kaare tänaval seal. Pesburg Vabaduse puiestee. Tulime koju ja saime vaevalt pikali heita. Kui tulid sõjaväelased, siis kolm, neli meest. Et vot, ärgake ülesse ja tulge meiega kaasa. Mees on ta, milles asi seisab ja mis meil siis seletati, et meid viiakse ära oma kodust. Siis me muidugi olime väga masindatud just laste pärast, lapsed olid kahe ja kolmeaastased. Ja me kaotasime täiesti pea. Esiteks laske pärast teisiti kõik see ootamaks ja see. Mäletan, et mees panin lina põrandale, viskas mõned riidehilbud sisse, sõlmis pealt kinni. Ja ei olnud, muudkui tuli minna, midagi me ei jõudnud kaasa võtta, Ena võtsin lapsed kaenla alla, siis Läksime trepist alla, tõugati trepist alla, kõigil oli ikka kiire. Õues seisis üks lahtine veomasin. Pidime sinna peale minema ja siis sõitsime pääsküla jaama, kus meid, siis lükati mind lastega ühte vagunisse, see oli üks loomavagun must ja õudne, kuhu olid sisseehitatud mingisugused narid. Ja kui mees kaksis nii meiega kaasa tulla tahtis siis ei ma nägin, kuidas ta seda perrooni mööda läks nende kahe bambuga, mis tal seal kokku sõlminud oli, lasketiitlid, käkk, püssi. Tagumistesse vagunitesse. Ja meie siis sinna ja. Lootsime ikka kokku saada. Lapsed karjusid nagu ratta peal. Karjusid kõik need nädalad, mida me sõitsime. Ja mehed surid juba esimesel, teisel kolmandal aastal, neil oli väga rasked olud, minu mees, külme, sära, metsad, teda toodi küll veel elusalt sinna laagrisse, aga. Tal olid jalad ja käed külmavõetud. Nagu tema sõbrad kirjutasid. Tahtsin veel meie ülesvõtteid näha, ta ei saanud neid kätte võtta. Vastu käed olid juba külmavõetud, oli öelnud, et ei tea, kas ma neid armsaid inimesi veel näha saanud. Ja suri. See päev oli huvitav päev. Sellepärast abi ning kell kuus olema hommikul juba tehas tööl ja, ja äratuskell äratas mind kell viis ja ma olin veel voodis abikaasade, keetis kohvi. Ja kui ma kuulsin, uksekell heliseb. Ja abi ruttas sisse ja tegi ukse lahti. Ja ma kuulsin, kui aktsendiga hääl küsis, kas Fammet elab siin. Ja vaikus tuli selle peale. Ja Ma kuulsin, kui uks oli lahti Ehikusse, et abikaasa neelata sügavalt. Pühiti teist korda veel, et samas sama hääl küsis, kas amet elab siin. Ja siis vaikselt olite jah. Ja siis tormasid tuppa viis inimest. Nendest oli kolm tükki, olid erariides, kaks nendest erariidest meestest olid täiesti umbkeelsed venelased. Aga kolmas erariides mees oli tõlk, kes oskas nii hästi eesti keelt kui ka vene keel. Ja mind keelati, ma olin voodis, mind keelati voodist siis tõusmast. Nõuti kõigepealt, et Marelvad välja annaksin, kuna mul ei ole eluaeg kunagi olnud isiklikku relva mitte mingisugust siis ütlesin seda. Ja, ja siis üks ütles, et pange nüüd riidesse ja teine käratas jälle uuesti lamagi edasi. Ja nii kestis üks minutit, kümmekond üks käskis riidesse panna ja teine käskis edasi lamada. Lõppude lõpuks lubati mul siis tõusta. Ja, ja Loeti ette või tehti teatavaks loetud ette, vaid tehti teatavaks lihtsalt kokkuvõtlikult otsus, et mind koos abikaasaga saadetakse Eestist välja teise kohta Nõukogude Liitu elama. Pesus riidesse ei lubatud panna siis mühinaga, mis ma siis olen, kus ma olen siis arreteeritud või, või, või öeldi, et ei ole mingisugust arreteerimist, olete ainult väljasaadetu ja lähete mujale elama? Mõista, aga mis ma siis seal tegema pean? Ütles seal hakata kõigepealt ehitama ehitate endale välja ühiskondlikud hooned nagu kauplused ja koolid ja polikliinik ja nii edasi. Olete sellega kõik valmis saanud, siis ehitati igaüks endale omaette maja ja jäätisetööle ja elama. Jah, ja siis lubati riidesse panna ja öeldi, et Gaza võite võtta kui kahepeale kokku 80 filopagaasi. Vajalikud esemed ja, ja siis öeldi, järsku ei sõida teie eraldi, naised eraldi mehed eraldi ešelonis. Ja aga kuna veerand tundi anti ainult selle pakkimiseks aega siis meie ümber pakkida midagi saanud, löödi lihtsalt meie juuresolekul kooporti kaaned kinni ja võeti ilusti kohvrit kaasa ja kõndisime rahulikult välja. Tänaval ootas meid veoauto, paigutati sinna veoauto peale ja viidi Tallinna sadamasse ja Tallinna sadamas, siis oli ešelon ees kaubavagunit trellitatud. Ja seal siis paigutati abikaare, paigutati ühte ja mind teise. Ja siis seisime seal niikaua, kui kolmandal päeval tuli vedur ja viis meid ära Tallinna Kopli jaama. Kolmanda päeva õhtul sõitsime siis Kopli kaubajaamast ära. Aga siis, kui rong liikuma hakkas, siis oli mustmüür, seisis rahvas. Lilleküla jaamast uni Pärnu maantee viadukti praeguse viadukti seisis must mõjul rahvast täis raudtee äärde tummad tunnistajad, aga, aga inimesed võtsid mütsid peast. Komeid. Rong läks. Kiltsi jaamas toodi mulle tuli uus ämber, jagaks leiba. Ja kes saatis, ei tea. Tunnimees andis sisse minu nime peale. Aga kesse saatis, ei tea. Mõni hea sõber. Sest inimesed kartsid sinna juurde tulla, vagun juurde, kartsid, et pannakse ka sisse. Sest kujutage ette, jaamaülem Pärs, kes korraldas kõiki neid asju sealt, niiviisi pandi punase mütsiga vagunisse meie juure. Päris kohe korrapidaja ameti pealt kohe, tähendab jah. Näete, mis tehti. Ja perekond oli juba ennem ära viidud, ta ei teadnudki, et perekond on juba vagunis ja teda viidi. Ja siis me seisime, kaks, kaks ööd-päeva. Seisime seal Kiltsis, siis toodi Tamsalus toodi ja Järvamaalt toodid mehi sinna juurde veel. Ma mäletan, seal oli üks konstaabel, Jürgenson oli hiigla tuuga mees, olin kui ta laagris, enne kui ta ära suri, kui ta veel oli, oli maa tuli siis tal kõht oli ta põlvede peal, kõhunahk oli tal niivõrd ära läks ära. Mäletan ta Tamsalu suurkaupmees, mürk oli. Temalt võeti ära, tarbelskis oli see läbiotsimine, meil hõbedast kolmveerandliitrine pudel, õige viinaga läks, võeti ära. Mul oli kaks hõbe Porschega rooli, ühe kinkis mulle abikaasa, teise kinkisid mulle sõbrad, seal oli 36, kuldmonogramme oli peal. Ka visati sinna katsetega. Laulatussõrmus iiliti mulle ära, sõrmelt iiliti ära sellepärast et ei tuld ära kuidagimoodi iiliti ära lihtsalt kurdavad, nahk on ka veel pealekauba. Kui meist aru Bielski kloostrisse viidi meid, siis olid liiva sees, olid näha naiste hinga jäljed ja siis ei tohtinud ju kummardada ega võtad, laseb Mahaldad tunniveriga. Venelane hull. Ja ka siis, kes mehed ees läksid? Naiste jäljenda lähevad siit. Aga need viidi jälle mujale kuskile. Aga Jaagus rõvedused olen ma elus näinud, aga pole veel. Altar on tehtud väljakäigukohaks. Uurali laagrisse, selle laagri peakorter asus Sosva alevikus ja siis hakati meid sealt ära vedama. Esimene laagripunkt oli, kus me jäime peatuma, oli tühilaager. Naabermajalaager. No mind topiti alati ette või ülemusega tuli rääkida, poisid ei oska vene keelt Skopidi minna, vot meil on, tõlkisin kohe, kes räägib. Ja üle mul oli ka hea, meeldib, et mees on kellelegi, on ju. Ja siis ütles kohe, et see mees valige omale brigadiriks. Et siis on asi joones, et muidu leiate nälga, kui te ise hakkade brigadiri, keegi, kes keelt ei oska, ütles kohe. No ja, ja siis tehti brigaadid meid 511 meest oli laagris. Metsalangetajad brigaad oli, oli mul oli 28 meest, ise olin 29.. Siis hakkisin metsa langetama ja anti meile kahemeetrised, saed. Aga esimesel päeval läksime lauluga, läksime metsalauluga, tulime tagasi metsast ja aga siis hakkas minema, siis hakkas, mine. Siis hakkas minema, hakkas päeval minema. Siis see ülemit teadis, et ma olin hobustega tegelenud ja siis pani mind tallimeheks. Aga mitte lihtsalt Tallinnas, aga tallimeeste brigadiriks. Seal oli mitu ees meid. Tallimees puutub kokkuviljaga ja, ja see oli ka üks asi, mis mind päästis, et need ma ei ole elus vargaid sallinud, aga ma ise hakkasin vargile ja nende hobuste veest varastasin kaeru. Ja teate, mis on. Suvel tegime panni omale, seal olid katus, oli lapitud, talli katusel, kapitud vanadest plekitükkidest. Tegime panni, ajasime tuleval kuumaks. Siis lasime kaera sinna peale, siis viskasime vett peale, täidis kargasid keed ära. Küljest. Meil olid ühe käega valvur oli, kel oli kuus last ja naine. Ja siis Ma rääkisin, et, et sa tahad elada, ega sa selle, mis see 600 grammi leiva saad ise ja lapsed saad seal 400 grammi ja naine saab võib-olla seal vähem, et et sa sured, kurat niisama nelgia nagu meiegi. Aga meiega nõusse saad sina, ta saame meie. Niisiis, mina sõitsin kaheaastase lapsega, ise oli nii 21 ja üks. Oh ja kõik noorus läks. Women haavasin veskisse jõudsime siis oli päeval ja siis kvant meid ritta kõik ja veidi sinna sadamasse. Aga need tee oli kõik, teate, vihma 100., kee oligi savine teatel seal ja siis ükskord käskimeid. Istuge maha, kes ei istu ning käis üle meie peade lasti. Ja viimaks ikka Mehildi kombetasime ja, ja siis Novosibirskis panti meeldis paša peale. 1000 inimese oli seal kindlasti ja siis sõitsime, sõitsime ja kõik need väiksed lapsed hakkasid ära surema kellani sülelapsed, siis peeti jälle kinni ja siis kaevati ukseauke, visati sisse, pandi sisse. Ja siis jõudsime Kalbasse misse ja, ja Vasjuganyfasjuganis, vot minul laps jäiga leetrid ja siis võeti meid maha ja siis kui lapsed terveks, siis saadeti meid edasi ikka sinna põhja poole vanemad ja äkki ettepoole, aga kes nooled olid, saadid sinna, nii et me olime seal viimases, Vasjugani viimases külas. Nii rasked ajad, olitus? Jaa, jaa. Ja kus mind pandi, seal oli üks vanapapi suure habemega järsul utsitas niisukest, Me hakkasime köhima ja ma ei oska vene keelt ka, siis tahtsin ikka uks lahti teha, siis vanapapi jälle midagi. Ja see oligi mööbel jälle ahju küljes, tal olid kahjuks laud ja seal oli talvel siis kanad siis veel ei olnud nendel lehm ära võetud ja just tuli see väike mullikas singis. Siis nad Tõivad selle mullikaga, panid minu sinna nali otsa ja see võttis mul varvas kinni, hakkas imema, siis ma nii ehmatasin üles hirmus. Ja siis meil oli see mullikas toas ja meie viiekesi ja kanad, mõnel oli seal need lehmad, aga need olid niiviisi. Väljast ja lume peal ja siis õhtuks tulivad sinnas säraisse. Elektrit ei olnud muidugi atlikeni väikene, põles lõikide ja ja huvitav, kui nad tulid töölt ja nad ei vahetanud peaaegu riideid, kui saunas käisid, ainult siis midagi oli nendel vahetus, aga hommikul läksid tööle seal kella ei olnud. Ei ole täiks, kui päike tõuseb, siis tuli üks nihuke poisikese moodi üks vigagi, koputasid akna peale ja siis kogus jätkuku ja siis lõunaoliga koll, koll, keegi niisuguste hääldis tulid lõunale, siis seal olid need tera unikud, siis seal oli ka üks pani tasku ja kus sai ikka ja ja naised siis jälle varjasid ennast ja kammisid ja hoidsid täisid ja need lamas, maga, teine põlvitas, kolmas oli peres püsti ja õhtuks siis tulivad koju, kui päike hakkas looja minema. Sinna nali peale ja oligi kõik, hommikul tõused üles, aga siis saunas küll oli jõe äärde oli niisugune naljakas saun tehtud, see oli nii mürgine hirmus ja nad käisid ja siis ega neil kuivatuskai oli päid kohe riidesse, jõkke tagasi riides olidki kõik. Ei, see ei olnud näha küll. Aga mul oli natuke kaasas ikka. Aga mida teie päeva said ka sõitis? Alguses anti meile 500 grammi vanadele oma rahast väljas käia 300 grammi lastele leiba. Nagu uue aastani, kui me läksime. Ja uue aastal läks asi veel halvemaks ja siis võidi kõik ära, meid ära ela, kuidas tahad? Tegelikult inimesi on igasuguseid ja elu on ka näidanud need, kes on optimistlikumad, need, kes oskavad mõelda võimaluse peale ellu jääda, nii et ka jäävad ellu, aga kes on pessimistlikumad, nii et siis esimeste hulgas lahkuvad. Siiamaani on saatusekaaslaste poolt meelde jäänud ühe naise sõnad sellelt viimaselt etapilt, kui augusti esimestel päevadel nad saabusid sellesse samasse surma külla siis mindi niimoodi. Hobuse vankri peavad asjad ja päris väiksed lapsed, teised lapsed ja täiskasvanud, leksid jala, pikk raske teekond. Viimane tõus oli mäkke enne seda Medetka küla. Siis eesti naine ütleski, et minu jalad enam siit mäest alla koduteele lähe. Küllap ta siis juba tundis, et sinna ta jääb. Mitu korda oli teie peres matuseid? Meie peres oli matuseid. Nii et mina jäin üksi ellu. Esimene Väikevend, kaheaastane, suri praktiliselt teel asju, kanism ei olnud veel sihtpunkti jõudnud. Seal oli väikeste laste ühe-kaheaastaste, paari Kuuste ja teiste massiline suremine. Paljud ei tee peal haigeks. Seas oli neid peaaegu iga päev. Gadjel suri selle praami peal, kus me sõitsime Novosibirskis passugani poole. Me saabusime 10. juulil, esimesel juulil mõnushiberskist, 10. juulil saabusime Aipolova. Sealt läksime praami pealt maha, sellel päeval ei tohtinud dub paduvihm, seda mäletavad kõik ja mina mäletan, kui aga kaldale saime, siis selline rahe, selline paduvihm, kõik läbimärjad. Ja selles samas Aipolovossis hakkasid lapsed surema. Minu ema jäi sealt väikse kaheaastase pojaga ka. Te nagu kolm suuremat last, kuni ema siis. Meie juurde pöördus siis viimase vooriga, läksime siis need, kes said sinna kaugesse külla. Järgmine vend suri, täpselt ei teagi. Ongi elu selline, et kuigi ma väga palju uurinud neid asju väga palju on mul kirjavahetusega sõpru ja arhiiviallikaid, aga ometi ma pole saanud kõikide surmaaega teada ja kunagi ei saa seal täpselt selge. Ühesõnaga esimese venna surma loen siis juulikuu lõpuks. Teine vend suri seal meid Vetka külas arvatavasti kas siis november või detsembri algus. Siis sündis seal 12. detsembril Väikevend. Siis mäletan ema surmaeelset õhtute. Nüüd tean, et see oli 30. jaanuar, tühjaks 42, ilmselt väliskahekümne, üheksas jaanuar. Kui millegipärast selles majas, kus meil oli eluase, tulid teised, Eesti naised olid temaga koos ajasid juttu, istusid seal kõik koos järgmisel päeval enam, ema ei olnud institutsioonis tema surmaeelne õhtu. Ja nagu teiste jutust Jaan ema surigi, nii et väikevend oli ta rinnal. Väikevend oli väga elujõuline Maide siiamaani kõvasti kaua elada, tema suri 25. mail üheksa kaks seega siis neli kuud hiljem. Ja kõige vanem õde, küllap tema oli siis väikevenna hoidja. Suri kaheksa ja poole aastasena neljandal aprillil 1942 ja see on päev, mida ma ka mäletan kogu aeg, sest tema suri minu silmade all hommikul üles ärgates pangasime põrandal tõusis ta istukile ohkas sügavalt ja vajus tagasi ja see oli siis lahkumine oma vanemast õest. Ja mina jäin siis maikuus üksipäini ja õige pea kui hobi jõgi vabanes jääs, siis meid, minusuguseid, väikseid nelja-viie-kuue aastaseid lapsi, seitsme aastaseid saadeti lastekodusse. Kevad päästis meie elu. Kuidas te suutsite säilitada eesti keele eesti keele säilitasime niikaua, kuni eesti lapsed olid omavahel koos. Aga kui meid pandi lastekodusse siis esimesel suvel me olime suurte lastega koos, seal muidugi keel säilis, aga siis meid väikseid lapsi viidi väikelaste lastekodusse toogurisse ja seal oli meid paar-kolm ainult ja seal meil keelati ära omavahel eesti keeles rääkimine ja meie praks tunnustasime emakeele. Võib-olla vähem kui aastaga. Mäletan hästi momenti, kui ma ükskord püüdsin tüdrukuga, kellega me olime ju koos pidevalt lävinud oma keeles rääkida järsku laseb, mul ei ole võimalik oma mõtteid talle nii edasi anda, nagu ma soovisin ühe sealmaal juba keele ära unustanud. Ja ma väga kardan, selliseid mehi või naisi elab praegu veel Venemaal jah, on tõesti, on sündinud eestlastena, elavad oma elu seal venelastena. Jah, me teame neid, me teame neid õnnetuid, kes on täiesti venestunud, kelle sugulased püüdsid omal ajal neid siia tagasi kutsuda. Kodumaaga ühendada, aga see ei õnnestunud. Nad on juba täiskasvanud mehed, inimesed, nad tulid siia. Nad olid võõras keskkonnas. Nad olid kaheaastasena kolme aastased vene peresse võetud, seal üles kasvanud ja nad ei saanud enam kodumaaga kokku. Suremus läks niivõrd suureks et ei jõutud haudu kaevata. Ja tavaliselt oli nii, et kui keegi meie hulgast suri sisse, kanti laagrist välja. Kusjuures väravavalvur võttis siis suure pikka bussi ja torkas selle oli veel siis laibale ribide vahele, et ikka veenduda, et inimene on surnud, aga mitte ei simuleeri surma ja juuksurile. Selle järele paigutati see laip siis mingisugune katusealune oli ilma inteta ja sinna niikaua kui neid sai, mitu sinna siis juba viityerle hobusega natukene eemale, kus siis üks terve brigaad kaebas haudu külmunud maa sisse, seal tuli siis tulega põletada ja sulatada. Ja, ja, ja ta ei jõudnud nii palju haudu kaevalt, kui palju inimesi läks. Oli juhuseid, kus isegi kaks ja kolm laipa maeti ühte hauda. Aga seal juhtus veel üks asi, vahepeal. 1942. aasta veebruari ja märtsikuu sees saadeti meie juurest ära kaks gruppi inimesi. Esimesel grupil, mis läks 1942. aasta veebruarikuu sees, kuupäeva ma ei mäleta, enam mitte. Oli 200 inimest, nende hulgas 198 meest ja kaks naist kusjuures öeldi nii, et kaks naist lööva tee peal, et nad lähevad väga kaugesse kohta ja kaks naist läheb kaasa selleks, et hoolitseda, siis terve selle grupi olmees tee peal. Et sõltud toitlustamist ja üht ja teist, nii et need lähevad selleks otstarbeks kaasa. Teine grupp, mis läks ära märtsikuu sees, 1942 oli 80 inimest, 78 oli nende hulgast mehi ja kaks naist. Nii et kaks naist, teise grupiga olid kaks Haapsalu inimest, Greenphelt ja noor. Ja. Näen hoolitsevat tee peal selle grupi olme eest. Mis nendest inimestest on saanud, seda ei tea keegi täpselt dokumentaalselt? Ei. Kuigi me oleme püüdnud teada saada aja jooksul, kes ellu on jäänud. Aga teateid selle kohta ei ole. Kuid on üks väga ähmane kuuldus. Nimelt saatis meie eželoni kuiv Juhnuvust, sõitsime sellelt lovskil üks vene naisarst kelle nimi oli Kuznetsova. See inimene jäi sinnasamasse laagrijaoskonda sanitaarosakonna ülemaks, edasi oli sõjaaeg ja ta jäigalt meiega koos sinna. Hiljem, mitu aastat hiljem seesama naisterahvas tuli ta linnas laagri haiglasse kus töötas ka mõningaid eestlasi. Ja need hakkasid siis tema käest pärima, tuli vangina juba sinna laagri haiglasse, kui karistusalune Kuznetsova, Kuznetsova ja ja need hakkasid siis küsima, et peaks teada saama siiski, kuhu läks need kaks gruppi. Ja esialgu ta ei ole mitte midagi selle kohta avaldanud, aga lõppude lõpuks, kui talle oli öeldud, et nüüd on vaikimiskohustust teilt ära võetud, kuna dekoratiivse vangiseisuses sisulise üks kortse pannud. Et neid ei viidudki kusagile kaugele, nad on üsna teie ligidal. Mõeldud oli muidugi Corelligi laagrist kaugust selle all ja nad on kõik seal mulla all aga edaspidisest mikspärast need kõik mulla all seal on, selle kohta on ta kategooriliselt keeldunud lähemalt seletamast. Nii et mis nende gruppidega sai, seda keegi ei tea täpselt. Kas võis mingeid järeldusi teha valiku põhjal, kes need olid, kes kuulusid nendesse gruppidesse, kõik oli töö, enamikus juhtivad töötajad, kõik sõjaväelased siis ministrid, linnapead ja kõik need läksid kõik esimeses grupis. Kõik ministrid, soliidselt, Kask viidak Zimmermann, endal lill kindral traksmann ja siis Kaitseliidu tegelasi oli Sinna läks Julius suur võhma eksport-tapamajast põhilised juhtivad töötajad, kõik aga, kes läksid teise grupiga pateesi klubi ei mäleta küll ja küll kirjutanud kahte naisterahvast, mäletan küll, aga sellepärast, et nad on kaks Arthur. Inimesed tulid mul tuntud inimesed Greenphelt ja noor. Mõlemad olid naiskodukaitsetegelased. Mina olen noor oma ema, poeg ja isa poeg. Ja ma seda saadet kuulsin, milles oma mälestusi jagas nüüd juba igavikku läinud Paul Sammet kes oli minu isa ametivend, kauaaegne Eesti välis politseitöötajaid. Ja ma sain sellest saatest veel kord kinnitust, et samas laagris, kus Pauls amet oli, see oli laagrinimetusega seff kuralakk. See on põhja Uraalide ja Siberi piiriletises Siberis. Soli siit 14. juunil 1941 viidute laager, mis oligi suurte hukkamiste hukkumise koht ja sealsamas Sosva asula piires toimusid Eestist viidud massilised mahalaskmised. Massimõrv. Kaitsepolitsei andmetel oli neid vähemalt 1100 Eesti inimest. Ja need, kes sealt imekombel pääsesid eluga ja tagasi tulid. Need jäävadki kinnitada ja mäletada, et sealt viidi teadmata suunas ära 42. aasta kevadel nii partiide kaupa inimesi. Ja nüüdseks on selge ja teada ja dokumenteeritud, et need inimesed lasti maha. Ja minu ema Salme noor vabadus halastajaõde edasi näeb naiskodukaitse lane. Haapsalus pidi surma kuuli tundma. Sobib siin ütelda asju oma nimedega, nendes tšekisti siis surma, kuuli tundma oma poja Heino, seda, et minu sünnipäeval 24. aprillil 1942 ja pidi teadma, et kuu aega varem sellesamas laagris lasti maha tema mees, minu isa Karl noor. Sellel samal 24. aprillil 1942 hukati ainuüksi väikeses Haapsalu linnast vähemalt seitse inimest, et kõik on dokumenteeritud, nende hulgas ka kunagine haapsalu linnapea Hans Alver, gümnaasiumi direktor Anton üksti. Samal päeval, 24. aprill, hukati ka veel teisi eesti emasid, naisi, nende hulgas näiteks Aliis, Kuperjanov, Julius Kuperjanovi lesk ebasaral Tartust ja teisigi naisi. Oma poja sünnipäeval seda tundma. Ja see ongi seal suur hingetrauma, selle teadmine ise, selle teadmise kandmine rõhub rusud paljusid inimesi naerite lähedaselt mind praeguseni. Ma näen, kuulen öösiti unes eriti oma ema tema hüüdeid ja ei saa endale rahu. Ja eriti ka veel niisuguste päevade tähtpäevade lähenedes, nagu seda ongi 14. juuni veega 25. märts või ka koguni muud niisugused üldised tähtpäevad kusse. Niisugune traumajärgne väljend on praegu kui hingehädade ja hingekriiside valdkonnas töötav represseeritute arst, see niisugused hingetraumajärgne pingeseisund, see avaldab ennast väga mitmeti vaimse tegevuse muutustes, ka hääletas hävitajaga nende tähtaeg läänest. Aga mis puutub sellesse 14-l juunil nüüd alanud massiküüditamisest massi arreteerimisest, siis selle eesmärgiks oli ju kogu rahvasse sisendada hirmu allumist ja enda salgamist, enda varjamist ja oli omamoodi teguriks. Nii et kui me räägime 14.-st juunist sellele järgnenud ja sellele eelnenud inimkaotustest küüditatute vangistatud mõrvatute hukkunute näol siis selle tähendus ei ole ju mitte üksnes ja ainult inimkaotused, need arvud, vaid selle tähendus oli sele hirmu ja hinge vigastuste tekitamine, rahva hallutamine, genotsiid, et nad siid. Kuidas me seda ka ei nimetaks, rahva mõrv rahvast oletatava või tegeliku paremiku hävitamine, mis pidi kogu rahvas, kogu eesti rahvas sealhulgas ka rahvas tunnuse jõele, sisendama, erilist niisugust kartust, hirmu ja sellepärast ei saa selle tähendust hinnata ainult arvudes, nagu neid sa petlikke repressioonide tagajärjel ju hukkus või hukati. Aga küsimus ikkagi, jah, ei ole mitte ainult arvudes, vaid selles hingedraamas Rahva mõrvarliku Singet rabas, mis pidi inimeste mõtlemist mõttelaadi moonutama. Ja see, need kaotused, need kahjustused olid tegelikult moraalsed ka juriidilised, psüühilised ja nendega kohanemine, selle tohutu hirmu edasi aastakümneid kestnud hirmuga kohanemine nõudis inimestelt eneses algamist, nõudis samuti moonutusi, hingemoonutusi mõtelda, üht alles hoida kas vaoshoitud ori vaos, hoida patud, viha või ka siis kohaneda sellega, kuidas ennast salates mõtelda, üht rääkida teiste, teha kolmandat ja seda aastakümneid. Või siis nõudis aparjudelt niinimetatud agressoriga röövliga samastumist, pantvangisündroomi pantvangiks olekut. See on väga valus teema, kuid ma küsiksin siiski, millal te nägite oma ema viimast korda, missugune viimane mälestus oma emast? Ja minu viimane mälestus oma emast on 41. aasta aprillikuus. Mina nimelt olin Hiiumaal, ma ei olnud kodus ja sellepärast mind ei viidud koos oma isa-emaga. Ja ma olin Hiiumaale, ma käisin siis Hiiumaal kodus, kodulinnas Haapsalus oma kodus ja see oligi minu viimane nägemine. Aga viimane ühendus emakesega oli selles, et mu ema olles siis juba vangistatud trellitatud loomavagunis tal läks korda kritseldada nähtavasti mingist läbiotsimisest alles jäänud paberi Tügikesele kiri minule adresseeritud noorele ja ma sain selle kirja kätte 12 aastat hiljem, kui ma ise Siberist stalinlikust poliitvangistusest tagasi tulin. Ja see sisaldas jumalaga, jätta sõnad ja sõnad, ela ausalt, minu mälestusele. Me ei kohtu vist enam iialgi. Sinu õnnetu ema. Elva lauluväljakul kaheksandal juunil 2001 president Lennart Meri Et küll mälestada Jah, koguneme sellel, mida minu meelest ei tohi mitte leinapäevaks nimetada. Sest kokkuvõttes see on ju meie võidupäev. Mõtelge, kui palju neist on sündinud Siberi erinevates kop. Vikerraadio ja Eesti raadio heliarhiivi vahendusel kõnelesite eile 41. aasta küüditatud riigivanem Akeli tütar Asta Troide Ants Rästas, Ljubov perelainen, Peep Varju, Paul Sammet, doktor Heino, noor ja Eesti vabariigi president Lennart Meri.