Alustagem ajaloolaste Hannes Walterit tsiteerides. Rahvas ilma kaitseväeta ei suuda säilitada oma riiki. Kaitsevägi ilma relvadeta on jõuetu. Kaitsevägi ilma puhkpillimuusikata on hingetu. Väga äge lugu. Ja raadiomaja kajab uutest või kõrvale võõravõitu Marshi viisidest. Mis kavaga on tulnud. Kapten Peeter, saan kaitseväe orkestriga raadiomajja. See on tegelikult nüüd selle kava üldnimetajaks võiks olla kas unustatud, marsid või unustatud viisid või siis taasleitud mardid taasleitud viisid. Uued Eeaa ei, need on kõik hästi vanad. See, mis meil siin taustaks kõlas, oli tegelikult seni leitutest Eesti vanim marss ehk 101 aastat tagasi komponeeritud 1902. aastal ja marss kannab pealkirja Siivers hos, mis on siis ilmselt tuletatud Siivers hausenist, mis on Narva ja Narva-Jõesuu vahel, eks üks puhkeala või selline. Eesti kaitsevägi veel ei olnud, vabariiki veel ei olnud, ei olnud, mass oli aga Marsi voli, need ajalooliselt on temal oma oma koht eesti eesti mardimuusik, kelle loodud Tamm noorpõlve töö. Tema enda andmetel tema esimene töö. Hiljem tuntud tseremoonial Marsi looja. Ja ei, no tal on meeletult palju kirjutatud ilusaid tseremooniamuusika lugusid. Meil on praegultki selle salvestuse kavas kui ma ei eksi, neli väeosa marssi erinevate väeosade marsid, mis on jälle tema poolt kirjutatud. Pluss väga huvitav leib, mida ei tea isegi ja asjaomased, kellele see lugu on pühendatud. Ehk Paide linn ei tea sellest mitte midagi. On tere Paide pühendatud Paide linnale. Esmakordselt sai ette kantud muuseas ka nädal aega tagasi. Küll Türil, Järvamaa puhkpillimuusikapäeval, Järvamaa ühendorkestris tega. Võimas fan farmarss. Täiesti üllatavad üllatav-üllatav muusika, mis tuleb välja arhiividest, mis tuleb välja kui hästi otsida. Me oleme selle lühivestluse ajal kuulnud juba mitmest leiust või mitmest avastusest, kuhu nad jõuavad lõpuks plaadile CD-plaadile. Ja kindlasti joovad nad selle plaadile. Ma usun, et kindlasti tunneb huvi selle vastu ka Eesti raadiofond. Mul oli väga ebamugav pakkuda neile asju, mida ei teata. Ja sellepärast ma otsustasin, et teeme kõigepealt teeme valmis ja siis pakume raadiole seda ka, et raadiosadamafondi võtaks. Ütleme kevadise ja eelmise sügise kahe lindistussessiooniga on nüüd siis sisse mängitud kuskil 35 muusikapala, neist mõni üksik on teadaolev nii et ütleme, üks tubli 25 28 lugu on täiesti uued, täiesti tundmatud. Tõenäoliselt julgen oletada, et nendeni vaevalt oleks jõudnud magistritööd kirjutamata. On mul õigus? Tähendab huvi nende vastu sealt tekkis, sest kirjutada seda töödio sobrades arhiivides hakkas järjest näppu jääma üks lugu teise järel. Ja küsida isegi vanade pillimeeste käest, kes on praegu juba ikka 70 aastat vanad ja ja küsin, et sa seda lugu tead, ei tea, seda lugu, tead, ei ole kuulnudki, kas selline asi on ka olemas? Noh, rääkimata sellest, et need inimesed, kes kes tegelevad otseselt Eesti puhkpillimuusikaga ka noh, edasiarendamisega nagu puhkpillimuusikaühingut koori kooriühingu juures. Sealsed orkestrijuhid ei tea täpselt mitte midagi samamoodi nendest asjadest. Nii et. Eesti puhkpillimuusika saab endale tugeva täienduse, muidugi leitud tööd olid väga halvas olukorras need noodid, kas nad olid väga väiksele koosseisule kirjutatud veri üldse olemas ainult laviir või oli olemas üldse noh, näiteks Kalevi maleva maleva mardist on ju alles küll salvestus vanal eesti esimese vabariigiaegsel vinüülplaadil aastast 33 või neli aga noote pole ainsatki säilinud, nii et noh, mis sai maha võetud plaadi pealt sõna otseses mõttes. Üritame lihtsalt taastada seda, selle ajastu muusikat, mis oli siis 20 et keskelt kolmekümnendad aastat kuni 40. 41. aastani ja miks mitte ka natuke hiljem loodud, aga ta selles mõttes, et mis on sellise ühe pitseri või pitsati all, et eesti rahvuslik puhkpillimuusika. Et see on see, selle selle pitsat ja teine pitsat, on see, et unustatud taasleitud. Esimese vabariigi ajal korraldati ju ka marsivõistlusi. Ja küllap jäi seal osa marsse nootidesse puhkama ja jõudnudki esmaesituseni. Olete selliseid leidnud? Palju tähendab esimene tunnusmärk sellele on see, et kui parteidel puudub autor nurgas või on pardituuril märgusõna õõnestav siiski autorit selgitada. Jah, huvile ka kirja järgi ja üks asi on käekiri muidugi ka see võib olla petlik. Olles läbi uurinud umbes 40 hetkel teadaolevat Eduard Tamme teost noh, suudan ma täiesti adekvaatselt eristada kohe, et mis on tamme oma käega kirjutatud, see on haruldaselt ilus käekiri. Samuti on teisi heliloojaid, kelle käekirjal tuttav norin loom on, tema käekiri on absoluutselt niimoodi tuttav ja, ja samuti miks pani, käekiri on täiesti täiesti olemas, aga kõiki muidugi ei saa, aga mingisuguste viies kokku mingisuguseid arhiiviandmeid ja märgusõnu marsivõistlustelt ja niimoodi ja hilisemad ja noh, kasvõi viisi käänused ja asja siiski oleme suutnud enam-vähem tuvastada kõik, mul ei ole vist praegult ühtegi, kelle autorluses ma kahtleks. Kas karein ploomilt ometi nii tuntud mehelt oli seni leidmata lugusid? Vaadake kunagi nendest ilmselt teati, sest et Eesti eriloata bibliograafilises leksikonis on tõepoolest kirjas ka need kaks marssi, õhusangarid ja ja edasi võidule. Aga neid ei mäletanud mitte keegi. Neid ei näe. Kusjuures nad on fantastilised, ilusat marsid. Need Karin pommist on veel. On veel varasalves nagu selga püssirohtu leida. Väga ilusad marsid, ma ei tea, miks nad on jäänud omal ajal võib-olla olid rasked mängida, ma ei tea. Orkestritele ja sellepärast nad on kõrvale jäänud. Või ma ei oska öelda, vedas leksikonis, nad olid need nimetused. Selliseid huvitavaid huvitavaid leide on massiliselt massiliselt. Millal me võime kuulda neid huvitavat leida neid fantastiliselt ilusaid marsse, nagu te ütlesite CD-plaadilt, aga ka käigu marsina kaitseväe orkestri esituses? No käigu Mardina nad tegelikult juba mõned kasutusel ja tõenäoliselt ka suvisel sellel paraadil või tol ajal võidupüha paraadil, eks ole. Ühe imeilusa marsi, mille nimi on kindluse vallutamine, ma tõenäoliselt lülitan ka suvise Estato ühendorkestrite kavasse, et mängida seda suure 250 liikmelise orkestriga. Seda marssi teata ka Edward Tammemarss ja. Plaadil nad peaks jõudma. Kui hästi läheb, siis võidupühaks. Tahaks kaitseliidule teha sellise oma omalaadse kingitus ei saa öelda, eks nad ise on ka selle tootmises abis, aga kaitseliidu muusikat kajastava plaadi ja loomulikult november 24 november saab Eesti kutseline sõjaväemuusika ehk siis sõjaväe orkestri saavad 85 aastaseks. Seega ka neljandal novembril 1918 määrati Eesti kaitsejõududele esimene muusikajuht dirigent kelleks oli härra seeder. Nii et sellest päevast võib hakata tähistama Eesti professionaalsed sõjaväemuusikat. Et selleks ajaks valmib kindlasti siis ka see plaat unustatud taasleitud. Jääme ootama, palju tänu, kapten Peterson, aitäh. Siis, kui süüdatakse laternad, on kirjanik Voldemar raidaru läinudaastane raamat, milles leidub paeluvaid lehekülge omaaegse Eesti kaitseväeelust. Kirjeldatava sündmuse jätab autor küll ajaliselt täpsustamata. Kuid kuna see leiab aset Tartus, siis kunagise Tartu poisina julgen väita et sellest peaks saama tänavu 70 aastat. Oli aasta 1933, kui ühel päeval jäeti Lembitu kasarmutes õppused ära. Ühel päeval jäid üllatuslikult kõik õppused ära. Algas halastamatu ruumide üürimine. Põrandad õlitati üle, aknaid pesti erilise hoolega. Isegi ahju pealt pühiti tolm ära. Jälle pandi voodide tegemisele erilist rõhku. Kõik relvad tuli üle puhastada. Seda kontrollis seersant Kask isiklikult. Siis ühel päeval oli selle aplawa põhjus teada. Ülemjuhataja kindral Laidoner pidi kasarmud külastama ja ta tuli sammus nikerdatud tupega, mõõk puusal rivi ette ja tervitas sellele röögatati vastuseks. Tervist härra kindral. Ja läinud ta oligi. Mehed said hinge tagasi tõmmata, kasarmust välja ei lubatud kedagi. Põnev oli selline päev ikkagi. Järgmised päevad tõid tavalise õppuste rütmi tagasi. Peagi märkasid sõdurid, et mingi sündmus on jälle tulemas. Relvade käsitluse ja laskeharjutuste teemal hakkas toimuma 20 minutiline riviõppus. Nii hommiku- kui ka õhtupoolikul käis pidev rividrill. Iga liigutus pidi käskluse järgi täpselt täidetama meeste arvates klappi, sammu kõik, kuid drill käis ikka edasi. Kogu kompaniile jagati välja saksa teraskiivrid. Need olid peas rasked nagu pojad, kuigi seestpoolt oli neil nahkne peakaitse. Kahel pool olevatest õhuaukudest pidi värsket õhku sisse tulema ja kuuma õhku välja minema. Kuulmise tegid need padjad vaevaliseks kogu aeg kumises kõrvus vaikne kohin ja see, mis väljas räägiti, tundus kusagilt kaugelt kostvana. Järgnes sagedane nööpide läike, kontroll. Valdo kulutas peaaegu kogu oma tooli purgi tühjaks, et hoida kõike vähegi vasekarva esemed kullaselt läikivatena. Lahendus tuli ühel päikesepaistelisel pühapäeval. Ükski mees polnud linnalubasid saanud. Pärast äratust teatas korrapidaja, et kõigil tuleb pühapäevariided selga panna. Peale hommikueinet rivistati kogu kompanii ülesse, kontrolliti kõike pealaest jalatallani. Paljudel tuli pesuruumi minna ja oma tanksaapad läikima lüüa. Imelik küll, kindral Laidoner oli juba külas käinud, keda siis pidi sellise ettevalmistusega vastu võetama? Kellekümneks rivistati täies varustuses õppeväljakule. Rasked kiivrid loksusid pisut peas, kui marssima hakati. Seekord saatis kompaniide ratsaväerügemendi orkester. Ja tõepoolest, orkestri saatel on kerge marssida. Jalad liiguvad nagu ise marsitaktis ja mindi üle Kivisilla Vabaduse puiesteele. Umbes allee keskel kõrgus ausammas, mis oli valge riidega kaetud. Aukompanii rivistati samba ette nägudega vabadussilla poole. Meestel jooksis Igi mööda valgeid alla. Erakordselt päikeseküllane päev küttis teraskiivrid kuumaks nagu saunakerise, millesse pea oli pistetud kõigis Eesti puies. Tikkus ei olnud puud veel nii tihedas lehis, et oleks erilist varju pakkunud. Õnneks ei tulnud liiga kaua oodata. Suur hulk linna rahvast oli kogunenud ausamba avamisele. Valdo püüdis nende hulgas ka mõnd tuttavat silmata, kuid ei leidnud kedagi. Varsti tulid ka asjamehed, kes olid määratud monumenti avama. Algasid kõned. Kõige pikema neist pidas tuntud riigimees Jaan Tõnisson. Mida ta just rääkis, seda oli vald, oli arvatavasti ka teistel sõduritel raske aru saada, sest kiivri algoises kuumuse tõttu nagu mesilastarus Pikka aega valveseisakus olles jäid jalad kangeks ja surid ära. Valdo laskis põlvist nõksu tagasi ega hoidnud jalgu enam nii pingul ja õige see oligi. Seist oli hoopis kergem. Kozlov ta kõrval sosistas, et temal käib pea ringi. Maa kukun vist maha, kurtis ta. Võta mu Califeservast kinni, sosistas Valdo vastuseks. Kozlov tegi seda ja maha taigukkunud. Pikapeale lõppesid ka kõned. Valge katteriie eemaldati ja nähtavale tuli pronksist Kalevipoja kuju, kes vaatas üle nende peade kaugusesse toetudes kahe käega oma mõõgale. Kogu graniiti alammatus pärgadesselile kimpudesse. Kompanii Aga vaelas oma tulistes pea kiivrites. Ja siis ometi kõlas käsklus parem pool sammu marss ja kangestunud jalgadega mehed püüdsid marsisammu kätte saada. Tagasitee oli rõõmsaorkester mürtsus ja kiivrialused muutusid liikudes jahedamaks. Kasarmusse jõudes, kui mehed olid kiivrid eemaldanud, olid nad kõik näost tulipunased nagu saunalavalt tulnud. Seekordne lõunasöök oli parim, mis nad kunagi kasarmus olid söönud. Ka oli kogu päev vaba, kuigi linnalubasid ei antud. Jõuame nüüd Juhkentali kasarmute Tallinnas tegevusaeg ikka 30.-te algus, kui 10.-sse pataljoni ilmub sundaega teenima vabatahtlik kes jätkab sõjakooli aspirantide klassis ja lõpetab sõjakooli reservlepinguna. Aastakümme edasi teeb ta Eesti kaitselahingutes kaasa piirikaitse rügemendi kompaniiülemana. Hiljem aga Eesti põllumeestele ja kodu-uurijatele ülituntud nimi Julius Põldmäe ja nii mäletab ta oma noorsõduriaega. Kaitseväe tollane korraldus nägi ette kahe kuu pikkuse õppeperioodi noorena, millele järgnes pärast mõningaid katseid lendamine reameheks. Noorteaja õppused toimusid rühmade viisi eraldi ning õppepaigaks oli kasarmu juures asuv staadion. Lahingu drillija taktikalistel õppustel aga Ülemiste järve äärsed männimetsaga liivagi. Suurt rõhku pandi relvade materiaalosa tundmaõppimisele ning tegelikule laskmisele. Pikemaid retki. Õppuste käigus tegime ka Lasnamäele valge majaka ümbrusse. Õppused olid küll väsitavad, kuid mitte liialt tüütavad kasarmusse tagasi marssides lasksime kõlada uljal rivi laulul milleks meie rühmal oli erilisi eeldusi. Minuga tegi erirühmas õppuse kaasa mitu Tallinna konservatooriumi üliõpilast, neist mõnigi lauluklassi õpilane. Parimaks sõbraks nii kaitseväes kui hilisemas tsiviilelus sai voodinaaber viiuldaja Evald turgan. Eemaldist sai pärast noorteaega orkestris Tallinna garnisoni orkestris, mida juhatas papi Reeder. Georg Reeder. Peale jäävalt turgani kuulus meie erirühma veel passi Jaan Willard, hilisem Estonia teatri ooperilaulja Ants kiilaspea, hilisem koorijuht ja üldlaulupeo juht, koorijuhid Vilibertia, pruul, hilisem Estonia teatri orkestri liige, oboemängija Hartwig, Juksar ja veel mõned teised muusikud, kelle nimesid enam ei mäleta. On selge, et selliste muusikameeste kaasategemisel ei olnud häbi sammude rivilauluga läbi Tallinna. Meie lemmiklaulud olid, kui kallist kodust läksin ja sauna taga tiigi ääres. Sõduri aja meeldejäävamaks elamuseks jääbki. Spektaakel, mille andis suusk ratturite rühma, noorsõdur september oma ülemustele ja kaaslastele sõdurielu valgustamiseks, igava rivi ja lahingudrilli kõrval rõõmsamalt poolelt pean vajalikuks seda juhtumit ka siinkohal kirjeldada. Noorsõduri kehalise kasvatuse esmanõudeks oli iga mees peab olema võimeline tõmbama lõuga kangile. Mida rohkem kordi, seda parem hinne. Aga häda sellele, kes sellega toime ei tulnud. Seda meest grilliti nii kaua, kuni ta ülesandega toime tuli. Algul leidus tõepoolest noormehi, kes sellega hakkama ei saanud. Nende hulgas oli ka noorsõdur. September algas halastamatu drill. Ülemused kuulutasid, et mees, kes isa lõuga kangile ei saa ka linnaluba. Saamatud ja õnnetud vennad võtsid asja tõsiselt. Ja igal vabal momendil oli mõni ikka vabatahtlikult kangi all harjutamas. Kes ise asja vastu huvi ei tundnud, seda õhutasid tagant ülemused. Jaoülem ja rühmavanem. Polnud ju mõeldav. Üks õige Eesti vabariigi sõdur ei tule toime selle algelise jõunumbriga. Varsti tulidki kõik sellega toime peale õnnetu septembri. Temaga alustati nüüd eridrilli, milleks ülemused raiskasid ohtralt omavad aega. Ei läinud mööda ühtki päeva, kus septembrit poleks kolmeks-neljaks korraks käsutatud kangi alla. Ja september läks sõnakuulelikult. Poisse kogunes hulgaliselt seda treeningut jälgima, sest oli, mida vaadata. September oli meist tunduvalt vanem, 26 27 aastane. Ja miks ta oli nii hilja tulnud sundaega teenima, jäi esialgu saladuseks. Temalt endalt oli raske midagi teada saada. Ta oli äärmiselt kinnise iseloomuga, küsimustelegi vastas ta lühidalt, nägu eemale tõrjuvalt. Kehaliselt oli ta pikka kasvu, mõni sentimeeter üle 180 ja sirge noormees, kuid äärmiselt lodeva kehahoiakuga. Ta kõndis nagu hõljudes ja mis seal salata, oli inetu näoga. Nina oli pikk, suu tavatult lai, kõrvad suured ja peast eemalehoidvad. Mees kujunes juba algusest peale mingiks naljanumbriks, sest ta hilines ikka kusagile või tegi midagi vastupidiselt kästule. Sellist negatiivset pilti süvendas ka ta igapäevane draamakangi all, kust ta sikutas ja sikutas, kuid asjatult. Ta pikk keha vajus kokku ühte puntrasse, jalad Siplasid nagu konnal. Lai suu vajus veelgi laiemaks, kuid lõug ei kerkinud tollivõrdki. Nii toimus nädalast nädalasse september lõuga kangil ei saanud linnaluba, aga ei tarvitsenud tal küsimagi minna. Ühel laupäeval, kui õppus lõppes tavalisest varem, astus september kohe pärast lõunasööki ja püssi puhastamist oma saapaid viksima. Iga möödamineja pidas heaks tooniks küsida Missonist saabastest ilma aeguviksid. September vastas rahulikult. Pean täna linna minema, mõistagi muigasin küsijad, kes heatahtlikult, kes pilkavalt. Ah linna, aga Kang? Septembril tuli vastuseks, pean minema. Saapad viksitud vorm korralikult seljas, rihm vormi kohaselt pingul, nööbid kinni, vasknööbid läikima hõõrutud. Läheb mees jaoülema juurde ettekandega. Härra allohvitser, noor september esineb linnaloa saamiseks. Allohvitser ah, septembril on tulnud soov linna minna. Hüva, lähme siis kangi juurde. Mehed lähevad mitukümmend huvilist nendega. September teeb oma tavalise katse, jalad siplevad veel energilisemalt, suu vajab veelgi laiemaks, kui tavaliselt. Keha veel rohkem kägarasse. Mõistagi on poistekari ümber rohkem röökimas kui naermas. Pilt on koomiline ja kurb, ühtlasi. Näha on, et mees teeb kõik selleks, et linnaluba välja teenida, kuid jõuvarud ei luba. Ent siis haarab september uuesti kangist, tõmbab lõua umbes 10 korda naks naks naks kangile. Vinnab siis end kõhuli, kangile, teeb mõned ringid, kangil tõuseb siis Kanglist toikasse. See tähendab käed sirgu, jalad sirutatud ülespoole. Teeb mõned ringid päikest, see tähendab, keerutab sirgete kätega ümber kangi. Viskub saldoga kangelt alla, maandub täpselt kandadele, ajab kere sirgu ja põrutab härra allohvitser, noor september esineb linnaloa saamiseks. Kõiku keeletud. Esimesena saab sõnad suust jaoülem, kes käratab sa kurradi, kaabakas narrib meid terve kuu, kus sa enne olid ja millele september vastab tavalise rahuga. Mul polnud enne vaja linna minna. Mis selgus, selgus, et september oli elukutseline tsirkuseartist kondiväänaja. Ta oli aastaid rännanud ühe eestlastest koosneva tsirkusetrupiga mööda Euroopa riik ja nüüd Eestisse tagasi jõudnuna pidanud minema teenima sundkohustust kaitseväkke. Siitpeale oli noorsõdur september kompaniis tehtud mees. Ei. Ole ei saa, saab koju. Eesti merejõududes võeti poisse aega teenima kaks korda aastas aprillis ja novembris. 1935. aasta esimesel novembril seisis merejõudude ekipaažis sajakonna noorega rivis ka arved Lints. See mereväe ohvitser on kirjutanud oma esimestest sammudest sõjalaeval aga viimastest. Sattusin praktikale miini veeskjale Ristna. Ristna, allohvitseride kaader tundis oma tööd paremini kui ekipaaži oma. Seal tehti selgeks meremiinide materjal, osa miinide vettelaskmise praktiline ettevalmistamine ja paigaldamine ette nähtud miinivööndisse. Samuti õpetati miinide välja traalimist, traalide ettevalmistamist ja välja traalitud miinide kahjutustamist. Küllaltki põhjalikud teadmised saime sidepidamisest ja sidevahenditest morse Zemafor signaallipud. Erilise armastusega õpetaja laeva pootsman klassi kella löömist. Kellel see hästi välja ei tulnud, selle saatis ta laeva trümmi, kuhu oli üles riputatud vana ämber, mida pidi taguma nii kaua, kuni pootsman arvas, et aitab. Suuremat vaeva nõudis Vanilla trossidele sõlmede tegemine ja terasvaierites plissimine. Omavahel ühendamine. Toimus ka väga intensiivne sõudeõppus, kus igal mehel oli käes üks raske aer. Esisõudjate paar istus esimesel pingil, kaks järgmist paari nende tagapinkidel. Käskluse järel pidid kõik üheaegselt ette kummarduma Taer tahapoole viia. Kui sa pingil küllalt sügavale ei kummardunud, siis said tagumisel paarilt raske aeruga hea hoobi selga. Nii kaua said hoope, kuni hakkasid aru saama, et tuleb tõepoolest väga sügavale kummarduda. Ühel ilusal päeval olime laevaga keset Soome lahte. Pootsman selgitas välja, kes uutest madrust Est ei oska ujuda. Ja merel olid päästepaadid, päästerõngad ja head ujujad ning sukeldujad. Kõik noored võeti laeva pardale rivisse. Igaühe käest, küsis pootsman, kassa ujuda oskad. Kes ütles, et ei oska, sellele andis ta jalaga tagumikku ja mees oligi üle parda. Kes ujuda oskas, sellel lubas pootsman armulikult ise üle parda hüpata. Kisa-kära oli palju, kuid poole tunni pärast oskasid kõik ujuda, mitte ei uppunud. Kus sa ikka põhja lähed, kui all on 100 meetrit vett, et. 1941. aasta märtsikuus sain käsu ilmuda pike ribardale. Piker oli uus moodne laev ehitatud presidendi jaoks. Komandöriks oli määratud Lembitu komandör, kaptenmajor Šamiidel Helm. Ühel hommikul ei ilmunud laeva enam kaptenmajor Šmilial Helm. Keegi ei teadnud, mis temast sai. Aastaid hiljem kuulsin, et arreteeriti ja Solicamski vangilaagrisse määrati talle surmanuhtlus. Aprillis ilmusega pikerile uus komandör kaptenmajor Sand pank kes oli viimane Eesti vabariigi merejõudude juhataja. Merejõudude juhatajaks määrati ta 1939. aastal pärast Poola allveelaeva Horsel põgenemist Tallinnast. Mäletan viimaseid päevi pikeril ja meie komandöri saatus sõja alguspäevil. Päev enne sõja algust saime käsu asuda teele Kroonlinna. Laeva pardale tuli balti mere punalaevastiku juhataja admiral triibuts oma saatjaskonnaga. Ta oli küllaltki muhe mees, katsus minuga vestelda vene keeles. Olin kaptenisillal, laevajuhi asemel jõudsime Kroonlinna. Kroonlinna reidil võttis admiral tributse meie pardal vastu laevastiku paraadi. Pärast seda andis ta käsu sõita sadamasse üha Vi laeva ahtrisse. Meie komandör oli alati julge manöövri mees, kes läks sadamasse sisse täiskäigul. Sildumise ajal juhtus ka varitäiskäigul edasimineku ajal umbes 25 meetri kaugusel abilaevast andis Sandback käskluse. Täiskäigul tagasi. Täiskäiku ei tulnud, süüdlane oli mehaanikainsener ja me tormasime täiskäigul abilaeva ahtrist sisse. Silumise ajal olin mina laeva vööris ja hoidsin vaevaga kinni reilingust, et mitte üle parda lennata. Terve Kroonlinna sadam oli täis mereväelasi. Marssi mürtsunud, orkester vaikis momentaalselt. Komandosillal kapten Sang Banki kõrval seisnud admiral tributs lausus. Hea, et Wendriks vahele jäi. Muidu oleks vastu kivikaid tormanud. Sadamas oli surmvaikus, admiral astus land kangi mööda kaile. Kroonlinna komandant oli nii ehmunud, et ei olnud võimeline admirali le raporteerima. Ilma vastuvõtjaid tervitamata, sõitis admirali sadamast minema. Laevakomissar röökis ja karjus, ähvardas meid kõiki Tallinnas tribunali alla saata. Admiral saatis kohe meile avarii komando Etti vigastust kõrvaldada. Abi vajas ainult abilaev. Meie pootsman oli jõudnud kriimustused juba valge värviga üle tõmmata. Ta ootasime admirali, sest pidime edasi minema Leningradi, aga teda ei tulnud. Paari tunni pärast anti meile käsk tagasi Tallinna minna. Jõudsime sinna tagasi, õhtul öösel aga algas sõda. Hommikupoole ööd helistas komissar mulle koju, elasin siis meriväljal, et mul tuleb jalamaid laeva ilmuda. Kui transport ei tööta, siis jala. Jõudsin laeva samal ajal, kui kaptenmajor Ssang pank. Laev seisis meil vanas sadamas. Sõjasadamast oli meid juba välja löödud. Komissari lausunud mulle ühtki sõna. Kaptenmajor Sandbank kutsus mind oma kajutisse ja ütles, et ega meid täna rahule ei jäeta. Tõi välja pudeli konjakit. Saime mõned napsid võtta. Sandbank keeras raadio lahti ja sealt kuulsime, et sõda on lahti. Suurest rõõmust jõime pudeli põhjani. Siis ütles komandör, et läheksin korraks puhkama. Küllap meil tuleb merele minna. Läksin oma kajutisse, olin vaevalt suikunud, kui laevakokk tormas sisse ja hüüdis. Kapten Sandbank arreteeriti. Jõudsin tekile, Sandbank seisis juba kai peal, kolme relvastatud madrust olid tal ümber ning ta hüüdis mulle. Katsu ennast päästa. Minuga on kõik läbi. Ta viidi minema. Nädala pärast kutsuti mind venelaste staapi Kaarli kiriku kõrval asuvas majas, kus mulle anti korraldus ilmuda uuele tänavale sõjakomissariaati. Sinna ma muidugi ei läinud.