Ja nüüd hakkame rääkima teemal all teemal tõusja teemal mõõn ning küsimus tuli siis viljerilt ja mis oli selline põhimõtteline ja kes oli siis geograafia tunnis pisut pikutanud põõna ja sõnana pisut sõnana pisut mõõnanud ja nüüd tuleks tekitada tema geograafia teadmistes ning ka teiste kuulajatega krahvi teadmistes selline märkimisväärne tõus. Meil on tõusu ja mõõnaalal abiks Tartu Ülikooli geograafia osakonna juhataja Ülo Mander. Tere hommikust. Tere. Öelge siis see põhiasi ära, need põhiasi on siis Viljari küsimused, et kuhu mõõna ajal vesi kaob, kuidas ta saab, kuidas kuskil saab tõustaja kuskil kaduda ning mis sellel kuul sellega pistmist on? No mõõna ja tõusu tuleb ujutada, et lainena see tõusulaine liigub vastavalt maa pöörlemisele natuke küll aeglasemalt tempos, kui maa ise pöörleb liigub ümber kogu maakera, et kohtades, kus kus maakera on, kuule võib väiksemale päiksele suunatud Kuu mõjutab võib-olla rohkemgi, kui väike on tegemist siis selle gravitatsiooni mõjul kaasa kistud veemassitõusuga teistes kohtades jällegi see vesi alaneb. Eriti märgatav on see lahtedes ja just jõgede suudmetes, kus esinevad siis tõusu ja mõõna hoovused. Need kui lihtsalt uuesti või see asi ära öelda Viljarile teistele, et tegelikult siis kuusikutabki v v massi endaga kaasa. Nagu päike, aga kuna kuu on oluliselt lähemal kui päike, ehkki on palju väiksem, tema gravitatsioon on väiksem, aga see kauguse mõju on väga oluline, nii et kuul ja päikesel seda on raske ütelda, kumb on olulisem? Gravitatsiooni mõttes tõusu-mõõnalaine kujunemisel. Aga mõlemad mõjutavad seda. Aga räägime nüüd natukene paralleelist ühendatud anumate seadusega, et miks siis on niimoodi, et kuskil Kanadas mingisuguses lahes on, on tõusu-mõõnakõikumiste määr kuskil 18 meetrit veetaseme kõikumist, samal ajal kui Eestis on meil on ka toredaid lahti näiteks Matsalu laht või nii edasi, seal on see kõigest mõni sentimeeter, et miks siis suur selline ülemaailmne laine meid samamoodi taba nagu kedagi teist kuskil mujal? No jutt on ilmselt fanti lahest Navas Kaukaasias Hälitaksi lähedal, kus tõepoolest on maailma kõige suurem tõusu-mõõnahappe ligi 18 meetrit registreeritud. See on jõe suue tegelikult kitsas. Sisemaale aheneb laht, milles tõusulaine saavutab eriliselt kõrguse, see on just tingitud sellest kohalikust geoloogiliste ehitusest ja, ja lahekujust. Tõesti või Eesti asub Läänemere kaldal, mis on suletud Taani väinade kaudu, see tõusu-mõõnalaine praktiliselt ei jõua Läänemerre. Seetõttu meil siin tõus ja mõõn puuduvad. Kagerakis kategatis kahes suuremas väinas, mis Põhjamerega Läänemerd ühendab, on see juba märgatavalt ja loomulikult siis on ta oluline juba Põhjamere rannikul, mis on Atlandi ookeanile ja veemassiliikumisele palju avatum. Ja küsimus on siin suletusest, kohati ei jõua lahtedesse üldse nagu Läänemerre, teda võib ka hiiglaslikku lahena või sisemerena kujutada tõusulaine. Samas on aga suuremate jõgede lehtersuudme Desduaarid need kusse tõusu-mõõnalaine eriti oluliselt näha, nii nagu seal pandi lahes, mis on muidugi erakordne seal see noh vahe on nii suur, et ja päevas nagu igal pool mujal toimub siis kaks korda mõõn kaks korda. Tõus on no kohe ka silmaga väga efektselt märgatav ja kuna see vahelduv olev kiire, siis seal taimkatet ei kujune, siis on niisugune porine, mudane vabanenud ala lõuna ajal ja, ja tõusu ajal siis lihtsalt veega kaetud. Selge suur tänu, väga lihtne ja konkreetne selgitus, et nii need asjad käivad meile vastast geograafia osakonna juhataja Ülo Mander kaugelt Tartust. Head päeva jätku.