Lavatagused tere, head raadiokuulajad. Eetris on klassikaraadio õue teatrisarja lavatagused esimene saade. Mina olen saatejuht Karina Talts. Vaadates saadetes on meil plaanis kajastada nii seiku püünepealsest melust kui lugusid nii-öelda teatri köögipoolelt lavatagusest maailmast. Esimeses saates räägime rahast ja teatrite rahastamisest. Miks nii proosaline ja kunstikauge teema võiks küsida. Aga sellepärast, et järgmise aasta säästueelarve mõjutab tugevalt ka teatrite tegevust ning seda, kas ja kuidas kannatavad kokkuhoiu tõttu teatrite koosseis ja kunstiline pool võib praegu Vaidule seda. Seda teemat aitavad meil täna lahti harutada saatekülalised Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment, lavastaja Hendrik Toompere juunior ja näitleja Katariina Lauk. Head kuulamist. Meie esimeseks saatekülaliseks on Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment. Tere. Tore. Räägime kohe alustuseks sellest, mida järgmine aasta teatritele toob ja kuidas mõjutab säästueelarveteatrite tegevust. No kuidas see säästueelarve lõppkokkuvõttes teatrite tegevust nüüd peaks, seda mõne aasta jooksul, aga hetkel riigi poolt toob järgmise aasta eelarve neil tõesti teatava vähenemise et riigiasutuste riigi sihtasutustele on see 7,68 protsenti. See on päris suur summa ja on see ju teatrite erinev. Siin teatrite erinev ja aga kõigub seal niimoodi? Jah, kuna me siin sihtasutuste puhul natuke üritasime halduskulude kate osas parandusi leida, siis sealt viiest kuni isi riigiasutuste puhul 10 protsendini. No loomulikult on see teatrite enda otsustada, et mille arvelt nad oma kulusid kokku hoiavad ja vist suur osa sellest toetusest läheb siis tegevuskuludeks ja põhiliselt palgakuludeks. Jah, põhimõtteliselt see raha ongi tegevuskulude kate ehk siis töötasu, kulude katte ja maja ülalpidamise kulude kate. Kas on oodata, et mõni teine teater teeb sama radikaalse otsuse ja koondab näiteks nii palju inimesi nagu Estonia teater? Eks nii üks kui teine teater võtab neid koondamisi ette ja mis on niuke kuri asi? Kohatise koondamine, ta on küll lokaalset, võttis ära nagu traagiline, aga näiteks juhtub nii mõneski teatris seda, et lähevad ära mõned need kohad, millest ehk nii ehk naa, mingi hetk oleks tahetud vabaneda. Et võib-olla niisugune väike puhastus, et see, see kärbe ei ole veel nii suur, kus nüüd Estonias oli ta jah, natuke hullem ja raske nagu kuidagi kaamera, sest Estonia numbreid ma nii täpselt ei tea, aga väljapaistest küll niimoodi, et siin emotsioonid läksid veidike kõrgemale, et oleks võinud ratsionaalsed natukene asja võib-olla rohkem analüüsida, aga noh, see mu kõrval säutsuminet ei ole nii väga detailsed. Tunnistan ausalt, Estonia nagu minu kompetentsi kuulud. Estonia teater lihtsalt võib-olla teavitas avalikkust kõige rohkem ja kõige valjema häälega sellest, et situatsioon on muutumas ja on ka teised teatrid väitnud, et toetuste vähenemisega kindlasti tuleb vähem uuslavastusi. Et kas teil ei ole sellist muret, et see kuidagi pidurdab Eesti teatrite elu, see praegune majanduslik seis ja võib-olla isegi on oodata sellist suuremat tagasilööki. Ma julgen arvata hetkel niimoodi, et kuise toetuse vähenemine oleks surnud juba üksjagu üle 10 protsendi. Et siis oleks võinud hakata rääkima sellest, et nüüd toimuvad mingid olulised tagasilöögid. Et hetkel see vähenemine on siukse väikse majandamise piires jahtu teeb väga pingeliseks eelarvet, aga see ei too kaasa veel väga dramaatilisi pöördeid tõenäoliselt ja kui me räägime siin mõne ühe või teise uuslavastuse ärajäämisest, siis noh, tegelikult vaadata statistikat, siis uuslavastuste arv kõigub, aastati mõnes teates korralikult, et eks ta on niimoodi, et kui jääb üks, kaks uuslavastust rägastik, midagi hullu ei juhtu, siis keskendutakse rohkem nendele uuslavastustele, mis ikkagi välja tuuakse, jääb rohkem energiat nende jaoks. Nii et teie jutust jääb ikkagi selline optimistlik noot kõlama, et midagi päris hullu lahti ei ole. No ei saa ju alustada sellega, et nüüd ei saa ka täitsa pimesi optimist olla, aga mis me siin jõutsume, et tegelikult ikkagi vaadata seda asja teise poole pealt, et need on riigi poolt antud võimalused teatri tegemiseks ilma ühegi konkreetse numbrilise tellimused. Et siis noh, vaat et iseenesest olukord, et terve maja ja nii hulk raha noh uhkem see, mis hakkab häirima, mis toob pingeid kaela, on see, tuleb kohati muuta seniseid harjumusi, sellest on probleem suur. Ja noh, selge teatris, kus nagu protsessid on väga pikaajalised päris üleöö otsustada. Et lavastuste repertuaarivõtmistega mängimist ega midagi, et otseselt kevad ikkagi väga pikalt ettev aasta ringis. Et siis nii kiiresti vangerdada just ei saa, aga päris maailma lõpp ka ei ole. Kas muidu teatrite omandivorm on nii nagu, nagu ta jääb, et kunagi, kui te tööle asusite, siis ma mäletan, et räägiti palju sellest, et teatrid võiksid minna sihtasutusteks. Et kuidas see protsess on kulgenud ja. No see protsess on praegust niimoodi põlvini mudas küll jah, et eriti edasi kuskile ei liigu. Et Poolal tehtud puhul tegemata umbes niimoodi, et siin on palju erinevaid arusaami ja võib-olla ka väärarusaami selle ümber tekkinud ja mistõttu ta on kõik ligadi-logadi läinud noh, üsna palju nii teatriinimesed ise kui ka meie ministeeriumi rahvas ja mõnikord, kui ma ise hakkan mõtlema, et võib-olla see nii on, et me arvame kõik koos, et see vormi muutus, on ainult tarvilik selleks teatra remontida, et väga tore sihtasutus saab laenu võtta. Ja kui ainult selles valguses kogu seda asja vaadata, siis on tõesti natuke lapsik, et mis nii anda, meie tõesti võiks ära lõpetada. Aga noh, ise, mina olen seda vormi muutust näinud ennekõike sellepärast sihtasutuse vorm ehk siis konkreetselt eraldiseisva eraõigusliku asutuse vorm annab palju parema võimaluse antud olukorras, kus meisteerumisele teatrite valitsust ei ole tervetia kui inimesi, kes käiksid kontrollimas oma allasutuse tegevust. Et see eraõigusliku asutuse vorm annab tohutult eeliseid riigi poolt selle asutuse tegevuse kontrollimiseks juba sellesama nõukogu näol küll kirjutaks, jahe, arvatakse, see on tohutult politiseeritud. No ei vasta tõele, et see nõukogu ikkagi 90 protsendi osas on üsna tõhus töövõime on järelevalveorgan ja omanikujärelvalveorgani ehk riigi järelevalveorgan ja tänu kogu sellele erinevusele riigiasutuse raamatupidamisest ja kõike sellist asjaajamisest läbi riigikassa õiendamise Turnerit, et väga palju mugavam sellise asutuse jaoks nad on teater, mis teater ei ole mingi keeruline majandusüksused on täiesti tavaline raha, kulutaja asutas lihtsalt, on üks hulk raha, seda kulutatakse ja kuna inimestele tasuta saab lasta ja saadaksegi piletitulu natuke sellest kulutatakse rohkem realismi. Mainisite, et raha, kulud, asutus, et kas riik näeks hea meelega, et teatrid mõtleksid rohkem omatulu teenimisele ja mida see siis tegelikult teatritele tähendaks? Sellist meelelahutusele? Koerad sellest alustama, et igavest kulutamist ei võtnud negatiivse variandina ega see ei ole nii, et vaata ja budget oi-oi kui palju kulutate ilmselge, et see kultuuritegemine, me eeldame, et ta ei ole tulunduslik tegevus ehk ühele või teisele kasumi teenimine, et ta on ikkagi ta loometegevuse viljelemine ja tarbija jaoks võimalikult odavalt. See sattus riigi toetusse, rongi, kui riigi toetust ei oleks, ehk siis nii-öelda riigi nägemused teenige, rohkem omatulu. See ei ole päris riigi huvides milles meie rahvus ja kogu siinse eluolu edasi kanduda, et mitte pangakontol, vaid ikkagi selles rahvusidentiteedis, ehk see teatrikunsti muu kunst on ju selle identiteedi kandja. Ja see oleks nagu kõigile võimalikult ikkagi soodsalt kätte tuleb, ei tohi takistustel raha näol. Seetõttu ei maksa eriti nagu hulluks minna selle teemaga. Kui nüüd vaatajast rääkida, et kuidas on selle piletite käibemaksuga, et kas toimub mingeid muutusi on oodata või jääb ikkagi samaks süsteemiks, mis siiani praegu on olnud? Eks siin on niimoodi, et ühe täpselt ette ei oska näha, kuidas need asjad kõik lähevad, sest noh, pileti hinda lihtsalt mingisuguse käibemaksumäära muutuse ja emotsioonide järgi, eriti reguleerijad seda ikka näitab turge. Kus on see piir, millest inimene rohkem maksta ei taha? Jah, teatritel tuleb ju, noh, mis tal on tal valida või käibemaks on suurem siis et kas maksta ise nüüd see maksa riigile või siis sundida inimest tarbijad siis seda maksu riigile rohkem maksma, kui ta leiab, et, et see omatulu, mida ta tahab saada seal pealt käibemaks arvutatakse, et see, seda nii piisavalt, et ta võib sealt ka riigile maksta käibemaksu, et siis on kõik korras. Kui ta sellega hakkama ei saa. Et siis tõenäoliselt on ta niimoodi, et ta paneb oma tulu osale väiksemad lootused. Jah, siis hakkab see topeltkokku minema, et riigi toetuse vähenemine ja tänu selle käibemaksumäära tõusule ka siis oma tuluvõimaluste vähenemine, Kula inimene ei ole valmis ise seda kõike kinni maksma. Aga siin on muidugi see, et riik praegust, tehes ühe käega nagu kurja, teise käega on meil kavas ikkagist heastada, sest hetkel küll 2007 statistika põhjal vaadates seda käibemaksu laekumist nendele etendusasutustel, kes siis nagu pälvisid teenitult seda käibemaksumäära soodustust, et me üritaks siis kompenseerida seda vahet ei saa ju konkreetselt üks-ühele kompenseerida, sest me ei teadnud kese, käive tuleb täpselt, aga vähemalt senise kunagise statistika põhjal üritame kompenseerida nii, et ta ei tule üks ühele, see 13 protsenti lihtsalt vähem raha teatri lõugade elust. Selge, aga räägiks natukene ka sellest pikalt planeeritud kultuuritöötajate palgatõusust, et mis suunas on liikunud ja kas võib eeldada, et järgmisel aastal siiski on võimalik seda palka tõsta või jääb see ikkagi samaks? No vot, see on nüüd niisugune teema, kus mul on väga raske midagi kaasa arvata, et hetkel on ikkagi see teenistujate ametiühingu ja valitsuse vaheline läbirääkimine. Väike-nõunike selliselt jagab olemasolevaid vahendeid, ei oska ette näha, kuidas need asjad liiguvad, seda me teame kõik, et riigieelarves ei ole kuskil kuhjaga raha, ülekausid mujalt ei tule need palgatõusud. Ehk siis nii-öelda palgafondi suurem toetus riigi poolt. Nii palju kui mina olen näinud numbrit, tulemus Kultuuriministeeriumi siis nukker, et kui peaks korduma see stsenaarium, mis meil kord siin varem oli, et ühel hetkel lepiti kokku, et jaa küll tulgu see palgatõus, aga iga ministeerium majandab oma eelarve sees. Et päris seda stsenaariumi sooviks, kui oleks niisugune olukord siis Parema järgu tahtkuse tõusudest, siis me peame lihtsalt mõned tegevalt kinni, paneme kuskilt leida palgafondi raha. Aga kui nad saavad omavahel mingil kokkuleppel ehk ajal, mil saab veel valitsusest ja seal oma mänge eelarvega Ootame-vaatame ja ootame. Mida te lõpetuseks ütleksite nii teatrikülastajale kui võib-olla murelikule teatriinimesele, kes kõike toimuvat vaatab, et et lootust on. Jah see on hirmus kole kogu selle teatrikunsti oleme niimoodi selle raha ümber tiirlema pannud, et. Noh, raha teemal on hea nagu avalikkuses palju sõnavõttu ja lärmi lüüa. Kohe muutsid Joe, kõik sellised neid ühel hetkel pileti hind, vaataja jaoks läheks kümnekordseks või midagi sellist, et noh, et see maailm peapeale pöörab, et et siis nagu ei ole põhjust ainult sel teemal emotsioon üles ajada, et. Ja ei maksa ka seda, nyyd võta nüüd veel viimasel hetkel kiiresti teatrisse. Odavalt paanikat käivitanud, ega neid hulle päevi ei tule teatris endale kaubamajas kuskil, et fakt on see teatrikunst jätkuvalt kestab edasi meie siin riigis ja fakt on ka see, et riik üritab seda vaatajale ikkagi soodsamalt kätte tuua lasta, kui ta nagu ilma toetuseta tuleks ja et rohkem diskussiooniga sisu teemal, et ja ka teatrikunsti nike endi poolt, et ei ole ju seda, et paneks kuskil teatrit kinni, võtaks üldse nende võimalused ja vahendid kõik ära, et on vähem võimalusi veidikene, aga see ei tähenda seda, et keegi käsib neid vähem kunsti teha. Sisu tasandil ikka edasi ribi, ei hakka ometi selle juhtlausega kasin lehvitama, vaetiks vaesusest sünnib kõige paremini kunstidega selleks hügieeniline, aga, aga see on see, mida jah, ütleme ametniku sahtlis lohutuseks hoida seda teadmist, et vähemalt tuleb protestimeelsed kunsti rohkem. Igav klassik hakkab natuke tagaplaanile vajuma, klassikaraadios ei saa rääkida, sest. Ta on, aga milleks, et teater see kohtungi institatakse, kirjutatakse siis kolaad, eriti hullud, tänavale. Ja läksimegi tänavale. Kuna see majanduslangus mõjutab teie teatris käimise harjumusi Boy üldse ta eile just käisin teatris Henno vaatamas Rambod väga Vingeri mälu uuesti käidia üks kord aastas mitte rohkem. Siis ma võid sadist, amptomus, Winikijad, kuidas majanduslangus mõjutab teie teatris käimise harjumusi? POLE VEEL mõjut? Lähete igal juhul. Kas majanduslangus mõjutab teie teatris käimise harjumusi? Lähete igal juhul külla, kas valite rohkem või ei vali? Ma olen alati valinud, selles mõttes Käi igat asja vaatama, aga ma käin ikka koju vaja? Ei mõjuta. Niigi käin harva. Lavatagused mul on hea meel tervitada meie järgmist saatekülalist draamateatri lavastajat Hendrik Toompere juuniori tere. Rahateema on hetkel Eestis ja kogu maailmas väga kuum teema. Pangad muudkui kukuvad ja börsid langevad ja riigid koostavad säästueelarveid, et tehti kultuuriinimestele, tähendab see kindlasti seda, et tuleb püksirihma koomale tõmmata. Ja need märgid, mida siis riigi toetuste vähenemine Eesti teatritele tähendab, neid on juba näha. Kas sinu arvates on tegu tõsise probleemiga või on see ehteestlaslik üle muretsemine, mis praegu toimub? Ütleme niimoodi, et kui need finantsilised muutused mujal maailmas on ikkagi ka nii suured, siis see on paratamatus, et ega meie sellest suurest võnkumise nagu kõrvale jääda ei saa, et see on nagu meiesugune realiteet, see sotsiaalne realiteet, mille sees me elame küll, aga noh, igaüks ikkagi võitleb oma positsiooni eest ja igaüks proovib kaitsta nagu neid elualasid millega ta just vahetult ja otseselt seotud on, nii et, et ega ma arvan, et kultuuriinimesed proovivad kaitsta nii-öelda nagu oma rahakotti, et, et see on nagu selles situatsioonis nagu õieti loomulik, sest alati võib ju mõelda seda, et kas nüüd ütleme, see raha säästmine ja kokkuhoid, et kas ta toimub ikkagi ütleme, õigetest kohtadest, kas see säästuprintsiip rakendub ausalt siis kõigile, kogu ühiskonnale tervikuna või on mingisugused elualad, mis võivad kannatada selle all kuidagi ebaõiglaselt. Ja no ma arvan seda, et kultuur on jah, kahjuks on selline eluala, mille kallale väga tihti on väga hõlbus minna, sellepärast et suhtumine kultuuri on tihtipeale noh, ühiskonnas on selline viisakuse näitaja või sellise üldise kultuursus ja mida tehakse pool silmakirjalikult, öeldakse, teis on küll väga tähtis asi, aga katsume saada hakkama niimoodi, et me raha nagu selle peale eriti ei kuluta. Skulptuur peaks olema kuidagi nagu otse loomulik ja iseenesest mõistetav nähtus meie väga tsiviliseeritud Euroopas. Minu meelest see päris nii ei ole, sellepärast et Meid on paratamatult seotud täpselt samamoodi igasuguste erinevate nii-öelda finantskohustustega kultuurilised on seotud samamoodi nagu kõik muudki inimesed pangalaenudega, sissetulekuga enesetoitmisega ja nii edasi, nii et tihtipeale tundub mulle küll, et see kultuuri kallale minek on suhteliselt ebaõiglane, seda enam, et kultuur on nii või teisiti juba aastakümneid selles meie regioonis vähemasti olnud ikkagi alafinantseeritud. See on niisugune nõukogude aegne saanud mingi relikt, mis on jäänud sisse, et nii ta mulle tundub, praegu jah. Samas on paljudes riikides ju teatrisüsteemid, kus riigipoolne finantseering on ainult paarile teatrile ja, ja teatrid peavad ikkagi päris palju leidma ise neid võimalusi oma tulu suurendada. Et kas Eesti teater oleks võinud juba ammu hakata rohkem selle peale mõtlema või sellega tegelema, sest paratamatus on see, et kõik suured teatrid, kes sõltuvad kõige rohkem riigi toetustest, kannatavad praegu kõige rohkem. No kui me räägime nendest riikidest, mis on saanud ikkagi oma finantsiliste põhjade poolest vabalt areneda pikki aegu, siis seal lihtsalt see selline traditsioon, kus no näiteks teater on erakätes, ta on lihtsalt nii pika traditsiooniga tegevusala juba, et selleks on nagu omad toimetulekumehhanismid täiesti nii-öelda nagu välja töötatud. Samas ka näiteks see, et, et noh, kui me räägime Inglismaast või Saksamaast või Rootsist Soomest, et ega seal neid riiklikke toetusi, mida me ütleme paaril teatril, päris nii see ei ole, neid on ikkagi tunduvalt rohkem ja need on enamalt jaolt, et on ikkagi ka väga suured teatrid, kes seda riiklikku toetust saavad. Ja viimase aja trend, õigemini seda on küll võimalik olnud jälgida, ütleme niimoodi viimase seitsme kaheksa aasta jooksul on see. No mis puudutab näiteks Inglismaad, siis need teatrid, mis on saanud riikliku toetuse ehk siis riikliku finantseeringu tulevad omadega tunduvalt paremini toime. Kui siis need teatrikes peavad võitlema meelelahutuslikud nii-öelda puhtalt ainult oma äri nimel oma rahakoti ise kuidagi täitma. Teisest küljest, suurtes kultuurriikides on teatrite finantseerimine, mis ei ole nagu riiklikel alustel, käib ka läbi näiteks pankade on suured firmad, suured korporatsioonid on pangad kes siis ponsoreerivad eraldavad sponsorrahasid, mis on küllaltki suured. Kui meil midagi sponsoleeritakse, siis enamalt jaolt spornsoleeritakse sporti, et kõik see kultuuri otseselt midagi ei lähe või kui läheb, siis ta läheb nii-öelda nagu praktiliselt selline märkamatu, väga väike summa. No küll aga illustreerivad erinevate firmade logod siis meie kavalehti ja nii edasi. Iseenesest on see täiesti nii-öelda köömes sellega võrreldes. Aga see riiklik finantseerimine sellel on Eestis on väga oluline tähendus seisneb just nimelt selles, et kui me viime näiteks oma teatrid sellisele ise majanduslikule printsiibile siis me tegelikult kaotame ära ühe sellise asja kui ametioskuste ja professiooni elushoidmine ehk siis nende inimestega teatrid teevad lavastajate, näitlejate professionaalse täiendamise kui Eesti oludes minna ainult isemajandavad teatristruktuuride peale. See põhimõtteliselt tähendab seda, et erinevad produtsendid, projektid kasutavad ära teatud näitajaid ühte kihti olemasolevas nii-öelda näitlejate potentsiaalist ja mitte selle eesmärgiga, et pakkuda nii-öelda arendavat tööd vaid selle eesmärgiga, et pigistada nendest välja nii-öelda nagu see maksimumkvaliteet, et ehk siis tuua võimalikult palju rahvast saali. Ja järgmine kord juba asendada kellegi teisega. Ja selline tegevus mitte kuidagi ei soosi näiteks noh, professionaalsete oskuste arendamist ei soosi nii-öelda nagu laboratoorsed tööd mis on kunsti puhul sama oluline kui teaduses. Et kahjuks ei saa ja ei tohi mõelda teatri peale, seda väga tahetakse praegu nagu rõhuda, et tegemist on nii-öelda nagu meelelahutusüksusega, see on väga mugav mõte vist teatud inimestele, kes just nagu raha jagavad. Meelelahutus peaks nagu iseenesega toime tulema. Teater ei ole seda, teater on muuhulgas ka meelelahutusega, suuremas hulgas on ta tegelikult ikkagi nagu kultuuriasutus, ehk siis haridusasutus on sama hea, kui me näiteks viiksime kogu hariduse sellistele alustele, et haridus peab suutma ise ennast ära majandada, tulemus oleks tegelikult katastroof. Ühesõnaga, ja noh, enamus inimesi enam koolis ei käiks haridust ei omandaks mingisugune kihvt, selle kahtlemata saab. Aga milline näeks välja siis meie rahvusmilline näeks välja meie rahvas, kes siin selles riigis elaks. Ma arvan, et see oleks ühe kultuur riigi nagu täielik kokkuvarisemine, sama lugu on tegelikult ju ka meditsiiniga. Millegipärast meditsiini puhul ei räägi ka keegi sellest, sest eesmärk on ikkagi nagu taastoota haritud inimkonda. Sama lugu on ka teatril. Olen sinuga täiesti nõus. Kui vaadata nüüd natuke lähemalt sinu enda erialal ehk siis lavastamise osas, et kas teatritoetuste või see säästueelarve mõjutanud kuidagi ka sinu tööd otseselt. Oled sa pidanud tegema mingeid mööndusi või otsuseid lähtuvalt sellest? No ta veel ei anna ju tunda otseselt see säästueelarvekada hakkab kohe tunda andma näiteks see, mis puudutab näiteks nüüd draamateatrit, siis fakt on see, et me oleme sunnitud oma uuslavastusi lihtsalt vähendama ja siin ei ole küsimus mitte ühes kahes uues lavastuses, vaid noh, praktiliselt kolmandikus. Mis tähendab seda, et see potentsiaal, mida tegelikult, et selline suur teater nagu Draamateater võimaldaks vaatajatele pakkuda, et see jääb kõik rakendamata. Ja seal taga on just nimelt otseselt rahade nii-öelda nagu kärpimine ja siis kokku hoidmine. Et selles mõttes annab tunda küll, mis tähendab seda, et me saame teha vähem tööd. Ehk siis teisisõnu rohkem tööd vähema kasvuga. Et see on kahjuks jah, tõepoolest nii üks imelik asi selle no ütleme, see säästueelarve ütles, et see 10 protsenti, mis nagu teatritelt ära võetakse, et hea küll, sellega võib veel kuidagi leppida, et kui kõigilt võetakse midagi ära, et siis noh, eks need väga andma. Aga mis on minu jaoks küll nagu täiesti kohe niisugune pahatahtlik tegevus on selle piletite käibemaksu tõstmine. Ja mispärast sellepärast et tegelikult karistatakse teatrivaatajaid, mitte teatreid otseselt, vaid teatrivaatajaid otseselt sellega, et pileti hind läheb kallimaks, nad peavad lihtsalt rohkem raha välja. Ühesõnaga, see on tegelikult jõuga nii-öelda publikul raha äravõtmine, teatrit sellest ei näe mitte midagi, tähendab, see protsent tõuseb siis me tõstame pileti hinda, me ei saastaga lõpmatuseni tõsta. Meie ise ei võida sellest mitte midagi, me anname selle lihtsalt maksude näol nagu riigile ära. Ja ilmselt oli seal nendele inimestele, kes seda eelarvet nagu koostid oli, lihtsalt suurepärane. Exceli tabel oli silme ees, kui nad nägid, et missuguseid summasid tegelikult vabatahtlikult, et eesti teatrivaatajad teatritele toovad, me saalid on ju tegelikult täis teatrit käiakse suurima rõõmuga vaatamas. Oli koht, kust võtta tähendab, oli koht, kust seda raha välja pigistada. See just nagu läheb nüüd nagu teatrite kaela kõik see asi, et näe, teatrid tõstavad, piletihindasid ja vaata just nagu saaks teatrit süüdistada, mis on tegelikult ju absurd, sellepärast et seda hinda ei tõstnud mitte meie vaid tõstavad teised inimesed ja see võib mõjuda kahtepidi, et päris täpselt ei oskagi ette kujutada, on üks kiht elanikkonda, kellele see mitte mingisugust mõju tõenäoliselt ei avalda, tõuseb see pileti hind natukene rohkem, et ta tuleb ikka vaatama, kui ta teatris käib, ta käib seda niikuinii vaatamas. Küll aga avaldab ta mõju kindlasti nagu hinnatundliku omale rahvale enam võib-olla vanematele inimestele, võib-olla ka kultuuritöötajatele, kes saavad väiksemat palka ja kindlasti ka üliõpilastele ja õpilastele, ehk siis sellele osaleja tundlikule publikule, temale avaldab ta kindlasti tugevat mõju, mis vähendab otseselt meie külastatavust. Samas näiteks, no nii naljakas kui see ka ei ole, ega meie teatrite eelarvet sõltuvad just nimelt selles, kui palju meil külastajaid on, nii et sa tekib üks selline suletud ring suhteliselt ebameeldiv, suletud ring. Seda enam veel, et kui nüüd vaadata seda, mis meie nagu meelelahutustööstuses üldse toimub, siis televisioon on omadega selles mõttes jõudnud ikka nii kaugele, et ainult ühest kanalist me võime, ehk siis nagu riigikanalist me võime tegelikult näha nii-öelda nagu kvaliteet, TEZ meelelahutust, häid filme, dokumentaalfilme, heid, haridussaateid ja ka oma telelavastusi. Kuna olid, sellega üleüldse ei tegele, nemad tegelevad ainult selliste primitiivsete tungide üles kihutamisega, et vaadata, kuidas keegi ennast alandab või siis noh, mängida neid mängida, et küsimus on ainult raha teenimiseks. Ühesõnaga, puhta nii-öelda nagu sportliku kirega kuidas võita 100000 või 10000 või ja see on ka kõik. Ja on terve hulk inimesi, kes seda lihtsalt näha ei taha, kellele see lihtsalt on otseselt vastik ja, ja selle asemel ta tahaks nagu hea meelega teatrisse minna, aga nüüd tehakse talle kuidagi jõuga selgeks, et, et ei ole sul mõtet sinna teatrisse minna, sellepärast et palju olulisem on see, mis tuleb sulle tasuta läbi neljade eetriga. Mis siis võiks kokkuvõtvalt öelda, et Eesti teatri tulevik on päris tume, et vähem lavastusi, inimesed tulevad vähem teatrisse või on seal mingi valguskiir ka kuskilt paistma? Sellistele situatsioonidele on alati, on üks positiivne moment on alati juures see sunnib leidikumalt lähenema olukordadele ja situatsioonidele samamoodi leidlikumad kasutama oma nii-öelda nagu reaalselt rahakoti ja neid võimalusi. Nii et noh, selles mõttes, ega see elu nüüd seisma nüüd küll ei jää ja küllap ta ühel hetkel ikkagi nagu stabiliseerub. Aga noh, inetu lugu, minu meelest on ju see, et on ju terveid elualasid on näiteks turismi businessis jäid kõik nii-öelda hinnasoodustused kehtima. Naljakas tähendab, et, et just nagu see välismaalane, kes siia tuleb, et tema peaks olema selles mõttes nüüd nagu eriti priviligeeritud, nagu seisus et tema peab saama nagu selle turismi siit nagu odavamalt kätte. Tal on niikuinii rohkem raha. Et neilt karistatakse nii-öelda oma eesti inimesi, kes armastavad teatrit vaadata, et, et see on nagu minu arust väga imelik selle asja juures küll need teatrid. Hakkama saada, see on kurb küll, jah. Lõpetuseks küsiks sult, et sa oled mitmeid kordi varem olnud nõus rääkima sellistest kultuurilist sotsiaalsetest teemadest. Mulle meenub kohe seesama Kultuurkapitali debatt, et miks sa seda teed ja miks nii vähesed teatriinimesed seda teevad. No ta on vist selline üleüldine nagu eestlaslik tagasihoidlikkus ka, ma arvan selle asja juures, et kus pigem mõeldakse niimoodi, et aga mis ma siin ikka räägin, et pidu, looming ja minu tegevus peaks nii-öelda nagu iseenda eest selget keelt kõnelema. Ja võib-olla sind on ka mingisugune hirm, sellepärast et, et ega siis teatrite juhtkonnad paratamatult nad on seotud heade suhetega Kultuuriministeeriumi ja, ja muude sarnastega, parteidega, linnavalitsuse ja kõige muuga, kui nüüd nagu selles olukorras aga sõna võtma hakata, siis mingitel olulistel hetkedel kuskil läbirääkimistel laua taga tekivad lihtsalt ebamugavad situatsioonid, kus sa midagi vales kohas ja kõva häälega öeldud. Minul sellele vastu on olnud ainult niipalju, et minul seda otsest nii-öelda nagu hirmu ei ole ja ma arvan seda, et me peaksime suutma ikkagi iseenda eest nagu võidelda ka. Ja minu meelest noh, osavõtt sellistest nagu vestlustest sunnib oma mõtteid organiseerima nii-öelda nagu ka selgemalt ja klaarimalt aru saama tulevikuperspektiividest ja analüüsima oleviku seisu, ka seda, et millest see kõik tuleb. Et kõik on omavahel seotud ja sellest tuleb natuke ise vaeva näha, sest muidu väga lihtne pähe istuda selliste lihtsate tõdedega nagu näiteks, et aga teater ongi meelelahutustööstus. Hiljuti teatas Estonia teatri juhtkond. Riigitoetuste vähenemise tõttu on nad siis koondanud 34 töötajat, sealhulgas ka soliste, balletiartist ja sellest missugused võimalused on koondamisteate saanud näitlejal siiski oma erialast tööd leida. Räägime pikka aega vabakutselise näitlejana tegutsenud ja praeguseks kas VAT teatri hingekirjas oleva näitlejanna Katariina lauguga. Missugune on praegu vabakutseliste põli Eestis sina, kui seda maitsnud oskad ehk veidi rääkida? Ma arvan, et praegune vabakutseliste põli on, ütleme mingis mõttes kergem, kui see oli sellel ajal, kui mina, vabakutseline olin mõned aastad tagasi, et need, need võimalused, eriti televisiooni võimalused on oluliselt suuremad, kui olid, sellel ajal tehakse igasuguseid saateid ja on vaja Ta juhte ja on vaja mängujuhte ja tehakse seriaale ja toodetakse madala eelarvega filme. Vabakutselise näitlejal erialalist tööd saada on? Ma ei oska öelda ka suhteliselt kerge, aga ikkagi valikuvõimalusi on päris palju. Ja tegelikult televisioon aitab selles suuresti kaasa. Sest kui sa satud orbiidile nähtavale kohale, siis ka jõuavad sinuni kiiremini, ütleme igasugused pakkumised ja koostöövõimalused. Ja selle kaudu tahes-tahtmata meie tööseerum suhetel nende suhete kaudu, siis on võimalus liikuda edasi kas teatritöö, koostööprojektidesse või filmi või kuhugi mujale. Ja televisiooniga. Ma eriti kontaktis ei leia vajadust olla. Kuna need väärtused, mida ma elusamad sotsin, on suuresti vastuolus sellega, mida propageeritakse vahetatakse televisioonis siis selle tõttu on see minu jaoks pigem koormav. Et see on teadlik valik ja otsus olnud. Et ma olen sellel maastikul, telemaastikul või meediamaastikul teadlikult jäänud ääremaale. Aga ma saan täiesti aru, et see on üks selles mõttes hea võimalus ennast tutvustada laiemale ringkonnale. Iseasi muidugi on see, kuivõrd väärtuslik erialaline töö siis on, mida seal televisioonis tehakse. Kui oluline üldse on näitlejale olla ühiskondlikult aktiivne. Kuidas nad peaks rohkem kaasa rääkima? Tegelikult näitleja räägib igal õhtul läbima töö. Ta võitleb elu eest, ta armastab eluda, kinnitab seda, ta deklareerib seda, ta väljendab seda, ta avaldab seda, ta hüüab appi, ta kutsub korrale, ta tegelikult kutsub nii-öelda siis elule või et see on näitleja nii-öelda töö kui ka missioon. Et selle tõttu ma saan aru, miks näitlejad on rohkem omaette või nad väga vähesed leiavad seda ka kodanikuna ennast rohkem avaldada. Sest see töö spetsiifika on juba iseenesest selline vahendaja roll kõikvõimalikel teemadel. Et ma arvan, et selles on, on põhjus isegi kui ma mõtlen enda peale. Näitlejad on ka väga haavatavad, see on väga tundlik elukutse ja kuna see vastukaja on meil praegu selline, nagu ta on, ta ei ole tegelikult adekvaatne, leian ja ta on üsna õel siis hirm haiget saamise ees on päris suur. Tegelikult sa pead olema ka vastu kajakse vastu löökideks valmis. Töökaotus on alati väga emotsionaalne ja, ja raske teema kindlasti, et kui meenutada aega, kui sinu lepingut enam linnateatris ei pikendatud, mis tunded sind valdasid, oli see sokk sinu jaoks? Ja see oli päris suur löök. Ma elasin seda ikka väga üle. Seda enam, et tol ajal oli minu jaoks see põhjus, miks lepingut ei pikendatud ebaselge. Ta ei olnud minule isiklikult Sis piisav. Kuigi tagantjärele ma saan aru, et see oli väga hea, et minuga nii juhtus. Ja eks ikka tagantjärele omandavad asjad teistsuguse väärtuse ja sa leiad võimaluse õppida nendest. Aga sellel hetkel oli see küll väga valus. Just nimelt, et see üksijäämise tunne, keegi sind ei aidanud tegelikult neid otsi kokku viia. Ikka tahad leida põhjuseid ja aru saada sellest, miks, miks elu sellise pöörde teeb? Sellist abi on meil ka ühiskonnas üsna vähe, et inimene saaks sellist toetust. Ta saaks sellest kiiremini üle, ta leiaks siis enda uuesti ja lihtsalt läheks oma eluga edasi. Sest kõik, mis juhtub, kõik ju juhtub põhjusega ja iga asi on õppetund ja see on vajalik. Nii et mina tulin sellest august nii-öelda siis ise vaikselt välja, aga see võttis üsna kaua aega. Muidugi. Aga missugune see abi võiks olla? Sama teema peaaegu, mis on see, et, et me ei sõltuks nii palju meditsiinist kuivõrd-kuivõrd, me saaksime ise ennast aidata, iseennast ravida oma mõtlemist ja tundeelu. Inimene, kes peab kogema hetkel seda, ta ei ole vajalik. See on niivõrd ränk kogemus. Sest see, kui kui sa oled valmis andma ja jagama ja seda ei vajata, seda ei taheta, seda ei võeta vastu. Siis tegelikult hulluks ajabki see, see tunne, et kuhu ma siis selle panen, kõik, mida mul on vaja jagada, eriti loomeinimeste puhul. Mina põdesin rohkem teatud perioodi lõppu, olin päris pikka aega linnateatris ja ikkagi ühes kindlas voolusängis loksunud juba mõnda aega ja see oli väga harjumuspärane ja mind pigem heidutas see et, et kuidas nüüd edasi. Et kui sa oled millegagi harjunud, siis seda turvalisust enam seal ümber ei ole siis lihtsalt see, see auk, see periood. Ta tuli mul üle elada. Aga minu puhul ei olnud seda, et ma oleksin jäävad tööst ilma. Mina ei pidanud ennast enam tõestama kunstnikuna näitlejana ja mulle tuli pakkumisi ja palju rohkemgi pakkumisi kui, kui linnateatris võitlemiseks see oli eriilmelisi on, mida me siis vastu võtsin. Mulle tuli kasuks see, et ma omamoodi vabaks jäin. Ma olin rohkem oma aja peremees, oma otsuste peremees. Ja ma sain oma töid valida. Et pigem läks mul materiaalses mõttes pigem hästi, kui et ma oleksin seal üle kurtnud, et ma ei tule endaga toime või. Nüüd oled jälle liitunud truck peega, et nonii, see selline kunstiline otseses või ikkagi selline kindlus, otsimine. Mingis mõttes oli ta küll jah, kindluse otsimine, sest see langes perioodi, kus laps läks kooli ja kuna ma olin nii tihedalt juba niigi VAT teatriga seotud ja päris palju. Me reisisime ringi Nende tükkidega, milles ma osaline olin ja see võttis päris suure aja ja tähendab ka seda, et ma planeerisin seda aega endal kinni ja nii mõnigi töö jäi selle arvelt ütleme tegemata. Ja siis ma tegin ettepaneku VAT teatri juhtkonnale, et et kas nad oleksid sellega nõus, et kui ma liitun trupiga see tähendaks loomulikult igakuist sissetulekut, see tähendaks seda, et minu prioriteet oleks VAT teater, mis nagunii lõpuks niisuguseks kujunes. Et see oli jah, ütleme mingis mõttes täiskasvanuks saamine. Minu puhul tegin täiesti kindla valiku. See on muidugi teatud perioodiks see, et eks seda jälle elu näitab, kuidas edasi kujuneb aga mingi periood ja on praegu olla kohapeal päris ja. Lõpetuseks kas tunned üldse muret selle praeguse situatsiooni pärast, kas sinu arvates teatrite toetuste vähenemine on üldse probleem ja kas omab üldse teatritele ja eesti teatrielule suuremat efekti? Ma olen mures küll omamoodi ja ja minu arvamus on see, et kultuuri arvelt kokku hoida on suurim rumalus, mida üks riik saab teha eriti sõnateatri arvelt, sest sõna ja meie keel on see, mis edasi kannab kultuur kõige tugevamalt. See on kultuuri osa, mida konkreetne rahvas sellel maal hädasti vajab. Ta on piiratud ja selle tõttu ongi ta niivõrd oluline. Ja selle arvelt kokku hoitakse, leitakse, et küll hakkama saadakse. Ma leian, et see on väga kehvasti. Nende arvasid teatrite rahastamisest, Kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment, lavastaja Hendrik toompere juunior ja näitleja Katariina Lauk. Te, kuulsite saadet lavatagused, mina olen saate autor Karina Talts. Saade on järelkuulatav klassikaraadio koduleheküljel.