Klassikaline teos peab oma vormi piires maksimaalselt väljendama kogu tundeskaalat, mis esindab vastavat keelt, kõneleb rahva iseloomu. Ta esindab seda parimal kujul, saavutades ühtlasi kõige laiema kõla. Oma rahva hulgas leiab ta vastukaja kõigis klassides ja kihtides. Thomas Eliot, Misson klassik. Kahte laulu õigemini. Ta kooriteost oleme käesolevas sarjas kasutanud korduvalt. Mart saare seekordne saatesari on allanud põhjavaimuga. Küllap on see teos kõige iseloomulikum Saare koorimuusika olemusele. Meenutagem, et Maria Heiberg kirjutas põhjavaimu aastal 1905. Järgmisel ilmus trükis. Olin õige üllatunud, kui Juhan Luiga 1995. aastal ilmunud artiklite hulgast leidsin põhja vaimu. Doktor Luiga pidas 1908. aasta sügisel Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekul Tallinnas ettekande põhjavaim. Kuskil rahvuslik vaimsus, rahvuslik loomine, kõne all ka Soome tõule iseloomulik juurdlev meelesügavus, müstilise tunde sünnitamine kui kõikide uskude sisemine siht. Kas Luiga ettekanne saarele oli teada? Tartus ta ju oli, see saar oli tal Tallinnasse asja 1908. aasta sügisel. Kahtlane Luiga ettekande tekstiga tutvumine kriitiliselt mõeldav aga mitte möödapääsmatult tarvilik saarele. Helilooja on ise sõna jõuga liiga heas kontaktis, et kõrvalt tõuget vajaks Luigalt. Sünnilood jäägu saladuslikeks. Mart Saar põhjavaim valmis 1910. Saar oli tuntud hea improviseeriana agaaga võimekas parodeeria. Riho Pätsi sõnutsi Nikolai mal Ko, kui ta kord Tallinnas käis, meenutas saare seda oskust parodeerida mitmesuguste heliloojate väljenduslaadi. Ka sõnalised imitatsioonid tulid saarel hiilgavalt välja. Ma arvan elu jooksul mõnigi kord tunnistanud, et kaldub kompositsioonides lühivormide poole. Teose pikk arendus polevat talle mitte kõige loomuomasem. Pole võimatu kujutleda saart mängimas imetlemas omi, suuri eeskujusid muusikas, Screabinit, püssid ja improviseerima nende stiilis. Nii on saare 28-st säilinud klaveri prellüüdist viiel tuvastatud nii-öelda muusikalise idee lähtepunktid, see tähendab Screabeni konkreetset prelüüdid, mille eeskuju kumab saare teostes läbi. Ühe prelüüdi mudel on Rahmanni Novilt ja ühe debüssilt pakumegi kuulata prelüüdi number viis s tuur Screabini mälestuseks aastast 1915. Jaan prelüüdi number 23 h Tour de püssi mälestuseks aastast 1918 vähemasti esialgsel kujul. Tahan rääkida ühest vanast paberilehest mis on kõnekas niuma sisuliselt informatsioonilt kui leidmise loo poolest. Paber kõvasti kannatada saanud tolmu, tahma ja rebendite jälgedega on õnneks loetava venekeelse tekstiga mõlemal küljel. See on kontserdi kavaleht. Tom Jenna marskova flota hariduse Vossim Veeczirk kaamerne immuunsuki kampasiitorov e s s r. Peatnitsa vad saatva amprelia Sorokk peatava koonda. Programm Eller klaverisonaat esitab Bruno lukk. Mart Saar laulud ja romansid, esitab Ženni Siimon, Cap viiulisonaat. Esitavad alumee ja Bruno lukk. Mart Saar. Eesti sõit number kaks klaverile esitab Bruno lukk. Lõpp on kirjutatud Stubeetiline Slova kampasiitor Jevgeni Cap. Seda kava uurides peab tunnistama, et selliste tempo tähistustega, Elleri klaverisonaati ei ole võimalik leida. Aga on mõeldav, et tegu on Elleri kolmanda klaveri Jonaadiga, mille osa tähistusi helilooja hiljem mõnevõrra muutis või täpsustas. Bruno lukk tegi kolmanda sonaadi ettekande 11. aprillil 1945. Saare laulud Ženni Simoni ettekandes jäägu siinkohal kommenteerimata Kapi sonaat viiulile ja klaverile. Ilmselt on tegemist ikka selle samaga, keda kavaleht kangelaslikult nimetab Jevgeni kapiks ehk Eugen Kapp. Aga need esitajad ajavad meid muidugi praegu muigama sest et selle kirjaviisiga tekib terve rida probleeme. Tähelepanu väärne on selle kavalehe puhul, et kava on ainult venekeelne. Balti sõjalaevastiku majas korraldatakse niisiis ilmselt kinnine kontsert mereväelastele. Ja pange tähelekorraldaja üldse ainult heast eesti muusikast. Kava on tehtud kummalise hoole ja hooletuse seguga. Itaalia keelset tempomärgid osade nimetustega on kirjutatud laitmatult. Eugen Kapp vist on saanud Jevgeni ja me arvame aru saavat, miks see nii juhtus. Aga miks ei ole alum meel eesnime, on surm, selge, et tegu on Vladimir Alumäe. Selle kontserdi kohta ei ole seni informatsiooni olnud nii saare kui ka Elleri personaalijates. Miks see kavaleht siiski trükiti? 20. aprill 1945 sõda ju alles käib. Leidis selle kavalehe üks vene rahvusest töömees 2004. aasta kevadel Tallinnas ühe maja lammutustöödel. Ja läinud kõige kaduva teed ehk olekski aga et töömehe abikaasa oli neli aastat varem kaitsnud magistritöö Ženni Simmonist siis tuttav nimi äratas huvi. Ehk nagu Göte ütleb, inimene näeb nii palju, kui ta teab. Ja ajaloo huvilistel ei tohi kustuda lootus leida midagi senitundmatut. Selle kava viimane teos, Mart Saare eesti sõit number kaks esiettekande tegi Bruno lukk üheksandal märtsil 1945 Tombi klubis. Estonia oli ju põlenud täpselt aasta tagasi. Kolmandat Eestis hüüti, tutvustas Mart Saar heliloojate liidus kaheksandal juunil 1948. Siis mängis ta ju veel ise avaliku ette. Kandeni jõudis teos Lauri Väin ma ettekandes saare 100. sünniaastapäeva üritustel 1982. Kui Heljo Sepp esimese ja kolmanda süüdi kuuekümnendatel aastatel plaadistas imestanud tema õpetaja Heino Eller selle üle väga. Seal ei olevat ju midagi mängida. Elleri klaverisonaati Polifooniaga võrreldes olid saaresüüdid muidugi lihtsama faktuuriga. Aga need olid ka eelkõige rahvaviisist välju kasvatatud palade ja kirjutamisaega arvestades vägagi tunnustatud žanrsüüdid rahvaviisidest väga erinevatele koos seisvutele on laialt tarvitusel sellel ajal terves Nõukogude liidus. Eugen Kapp oli ju äsja, see on siis 22. märtsil 1948 Eesti NSV Heliloojate Liidu lahtisel üldkoosolekul kõnelenud Mart Saare ja Heino Elleri eksirännakutest välismaiste moevoolude mõjupiirkonnas. Saar vabanes sellest süvenemisega rahvamuusikasse, ütles seltsimees Eugen Kapp 1948. aasta partei keskkomitee otsus Mannummuradeli ooperi suur sõpruskohta mis pulbristas paljud kunstnikud ja keelas nende loomingu. See oli pikemalt kõne all eelmisel aastal seoses Šostakovitši juubeliga. See on seesama aeg ja see on seesama otsus. Juhtus neil päevil jälle pihku üks pisikene sinakasallikate kaartega raamatukene, mis tuttav vast eelkõige bibliofailidele. Jott Siimer muusikaajaloo põhijooned, Viljandi linna ja kihelkonnaõpetajate ühingu kirjastus 1921. See 66 leheküljeline väga kehvapoolsel paberil muusikaajaloo põhijooned äratab lugupidamist autori vastu. Milline söakus? Laulmise ja muusika algteoorias on meil juba olemas õpperaamatuid kuna muusikat ajaloos nad siiamaani on puutunud, kirjutab autor eessõnas. Ja inimene, kelle nimi on raamatu sisse kirjutatud, käis koolis Tallinnas. Peab arvama, et Viljandi õpetajate ühingu eestvõtmine hoopis laiemalt tarvitus kleidis. Eesti vabariik oli väga noor ja vabadussõjast oli möödas poolteist aastat. Lugupeetud kuulaja mõistab, et peaaegu esmajärjekorras vaatasin, kas on ruumi jagunud eesti muusikale. On 16 lehekülge. Kus antud lühike, aga õige teave kõigest vajalikust rahvalaulust, laulupidudest, muusikutest, Jansenist, Seebelmannidest kuni Simmi, Topmanni nõimanni, Kreigi ja süttani välja. Viimane on teatavasti raamatu trükki andmise ajaks september 21. Juba üle aasta siselinna kalmistul. Mis on kirjutatud Mart Saarest, lehekülg 59, on lugeda. Mart Saar on 1882. aastal Suure-Jaanis sündinud. Esimese muusikalise hariduse sai kodus Turkapi käest, hiljem õppis p. Peterburi. Konservatooriumis lõpetas oreli ja teooriaklassid. Saar on andellisem, eesti komponist on loonud hulk laule, sümfoonilisi töid, hiljem veel hulk kompositsioone. Klaverile, mis vististi pea trükis ilmuvad ei ole Senni muusikas veel keegi eesti hinge paremini väljendanud kui saar. Täna, 28. oktoobril 44 aastat tagasi jõudis lõpule Hüpassaare laulikumain elu. Saar oli elanud 81 aastat. Oli 1963. aasta mis viis elavate hulgast mõnegi suure muusiku. Polank, Šeba linn, Artur Lemba, Paul hindemit või kirjaniku kokto masime heitmed, August Jakobson. Kuu aja pärast langes Dallases atentaadi ohvriks. USA president John Kennedy. Ja viis kuud hiljem lahkus igavikku Villem Kapp, kelle isa Hans oli ilmatari seltsis õpetanud saare mardile klaverimängu. 60.-te aastate algus eesti muusikas ennast olid jõuliselt avaldamas sel ajal nii-öelda kolmekümnendatel aastatel sündinute põlvkond. Tamberg, Jüri Salu, Rääts, Pärt koha, Marguste Kareva, lisaks palju noorem, Kuldar Sink, heligel uuenes, uus kõneles urbanistlikus laadis. Veljo Tormise sügismaastikud ja Hamleti laulud on vististi veel paberile panemata. Ester Mägi kaalukamad partituurid valmimata. Estonia kontserdisaalis on juba uus orel. Ja kusagil seal lääne pool on biitlid juba alustanud oma aktiivset tegevust. Võimalik, et keegi praegustest kuulajatest eelistaks mingit selget seisukohta praegusest ajast. Ja võib olla häiritud, et pakutakse saare kaasaega puudutavaid. Praegune seisukoht tuleb igalühel kujundada. See, mis on kirjutatud 20. sajandi esimestel kümnenditel noorest kunstnikust väärib tegelikult imetlust. Et on piisavalt rõõmsat äratundmist uuest tasandist. Noores rahvusmuusikas. Muidugi ainult pilti vaadates rõõmustasid vaid professionaalid. Publiku jaoks oli vaja ja oligi olemas muusika olemust tabav ettekanne, esitus. See veenis ka potentsiaalseid huvilisi. Uus vaimsus, ehtne tundmus, oma äratundmine, mitte suhkrusai, vaid rukkileib, nagu läte ütles. Aga laulud, laulud, eelkõige laulud, kus rahvuslik luule kohe nii-öelda kaasa mängib kuulaja alateadvuses olgu rahva või kunstluule. See luule on emotsioonilt väga lähedal saare kaasaegsele inimesele, kes üleni ei ole veel vurlestunud. Kellel on veel side maaga, loodusega peres ja hinges. Vaba maa, 14. veebruar 1920. Mart Saare helitööde kontsert Estonias, Estonia saal, rahvast puupüsti täis, kuulajate meeleolu, ülev ja kogu aeg osavõtlik, palju annetusi ja kiitust, pärgi, pakke ja tervitusi. Mart Saar on meeleolu looja. Ta endisel ajal järsu omapärasuse tõttu vähe võõrastavad. Helilindid on meie publikus läbi löönud. Saar on omaks saanud nagu on läte, sest nad on kirjutanud oma saare helindid on aforistlik, sünteetilised. Tema süntees ei ole mitte väliste moodsate helimõjude sünteesi, mis nii harilik meie uuematel kirjanikel luuletajatel vaid sisemine loovsüntees, kujuri enda arenemise heli Eritluste saavutus Enda kujulisel eri ilmel põhinev on ühtlasi rahva eriilmel põhinev. Sellepärast on nii läte kui ka saar con geniaalsed rahvalaulule. Nad on rahvalaulu edasiarendajad, meie ajateadvuse ja vaimupinna kõrguselt pidutsevad, helikujud, süttivad kõlama ja sütitavad kaasa kõlama meie sisemises sisemuses meis igaühe varju unes unelevad muinashelinat. Saare muusikaline huvi on lüüriline, kuid sügavajooneline hellaloomuline. Ta maalib nüüd enam meloodiliselt endisel ajal enam harmooniliselt, et ta iseloomustab väheste joontega koondatult ja selgelt omapäraselt. Mart Saar tunneb oma annet, tunneb ennast ja avaldab seda erilist helilist enesetunnet vahetult otseselt. Selle on saar arusaadav ühes tõmbav kuulajast tärkavate maganud, löögil varjul olevad latentsed, virvendused hingepinnal. Kuule ja saab rikkamaks, uinuvad keeled hakkavad heli kujuri armust taas helisema. Saar on huvitav, ta paneb rahva kuulaja kaasa looma. Solistid proua Wallace Mick ja härra Viitol esitasid saare soololaule lauludel nõudlik Kuke hoolsa süvenemisega ja Eritleva tõlgitsemisega mille eest rahvas neile tänulik. Hästi kõlasid. Ühendatud koorid noorsoo liidu kooruma värskete häältega ja distsiplineeritud ettekandega oli üllatuseks. Palju paha on kõneldud viimasel ajal meie noortest. Ja kui Erki äratav on nende laul. Saare hümni stiilis kirjutatud koorilaul Eestile vägeva ja ühtlasi hella rütmi ja meloodiaga ilmus juhataja ja koori teenena kui suur sündmus. See laul jääb raudvaraks. Koorilauluarmastajad võisid sel puhul rõõmuga tunnistada, et meie koorijuhtimises härra tockmanile täielisem järeltulija on olemas härra Kasemetsa näol. Härra Kasemetsa juhatus on puhas, aus loovkoorist ja laulust ühise ilmutusena avaldav arenenud tööd ja musikaalsust kindlajoonelist kujutelma ning Erku rütmidünaamika tunnet. Lausa rõõm oli näha ja kuulda Mart Saare tõlgitsemist. Saare klaveripaladest esitas autor ise kaks kavandi nimelist näidet sellest et moodsa helistiku najal võib väga huvitavat saavutada. Kontserdi üldmulje oli väga hea. Soovime Mart Saarele edu ja püsivust edenemist töös arenemiseks, suurematele vormidele, sümfoonilistele, helikujundit, teleselle, kontserdiarvustuse autor oli tor, Luiga Luiga Tobiase ka ühevanune, see tähendab sündinud 1873 ja Türnpu ka ühel aastal lahkunud, see tähendab surnud 1927. Väärib ehk pisut rohkem meie tähelepanu. Juhan Luiga närviarst poliitik, filosoof, psühholoog, ajaloo uurija, kunstiarvustaja, kirjanik, ajakirjanik ja esteet, kirjutab Hando Runnel Luiga artiklitest. Näiteks. Niisugune mitmekülgne inimene peabki vist rahvuskultuurivarastel tundidel toimetama ja talitama väga paljudes valdkondades. Luiga kirjutatud kontserdiarvustuse peale mõeldes. Nii olemuslikku arvustust on üldse vähe leida. Võimalik, et kui muusikas mõneti kõrvalseisja ja tegelikult hea psühholoog tabab tagi eriliselt hästi ära selle kõige kaalukama ja olemuslikuma kasare puhul. On veel üks kooriteos, miks sa nutad, tammekene, mis materjalilt kuulajaile tegelikult vist ammune tuttav. Arvatavasti mitmest allikast pärit tutvus seostub Anton Hansen Tammsaarega tõe ja õigusega teose lavastusega Voldemar Panso poolt ja Veljo Tormise dokumentaal kantaadiga meeskoorile, solistiks telefonogrammile ja löökpillidele hääled Tammsaare karjapõlvest mille esiettekanne oli 21. jaanuaril 1978 ja Eino Tambergi esimese sümfoonia, aga mis Voldemar Panso mälestusteosena rahvaviisi teemat kasutab sümfoonia kolmandas osas? Ta on nüüd lugeda tsitaate Veljo Tormise artiklist mis on ilmunud Keeles ja Kirjanduses 2002, number neli. Pealkirja all ei midagi salapärast isiklikku sink sale proo kohta. Ütlen kohe alguses ära, et Enn Ernitsa Sints Hallefroo on absoluutselt tõepära Hanne, veenev ja usutav. Mälu petab mind vist ainult küsimuses, kas olen lugenud Ernitsa artiklit 87.-st aastast selle ilmumisel, kus autor mainitud versiooni esitab, on tunne, nagu oleksin seda alati teadnud, selle ise dešifreerinud. See tunne lähtub Anton Hansen Tammsaare õe Marta Hanseni laulmisest, kus selgesti kuuldub sing, mitte sink. Ja tagantjärele paistab, et Tammsaare teadis, küllap seda isegi, aga tahtis meid veidi pügada. Olin juures, kui 29. juunil 71. aastal nutva tammelaulu Marta Hanseni esituses Tallinnfilmis pepuksi dokumentaalõppefilmi Anton Hansen Tammsaare esimene tarbeks salvestati. Olime eelmisel Päeval koos Lea Tormise ja lennusiimis keriga käinud Marta Hanseni kodus Kunderi tänaval seda ette valmistamas. Mata Hansen laulis tookord lisaks veel mõned karjaste Helletused ning rea muid tões ja õiguses osalt nimetatud laule nagu kordistus jõekalda peal. Kukku kuulus kaokeme. Pliksati ja plaksati laul Joosepi vangipõlvest. Need laulud on koos Tammsaare vanematega tulnud nende kodukihelkonnast Suure-Jaanist. Paljusid neist kasutasime koos pepuksika tema filmis. 1977. aastal kasutasin neid koos karjakella Kuljuste ning Järva-Jaani kirikukellade helide kaasa teoses häälet Tammsaare karjapõlvest seoses klassiku läheneva suur juubeliga. Katkend laulust nuttev tamm oma sing sale prooga kõlab seal fono grammina. Ta Hanseni esituses. Lisan siia juurde. Marta Hansen oli 1971. aastal 80 viieaastane. Eesti looduskaitse seltsi korralisel kokkutulekul vargamäel ja Albus 77. aasta juulis muutus suure tamme laul mõneks ajaks otsekui seltsi hümniks. Seal juhtis Jaan Eilart mu tähelepanu sellele, et Mart Saare ema pärineb samast backwoffide pärast jüri õue talust, kus Anton Hansen emagi. Asja hilisemal uurimisel selgus, et see oli tegelikult siiski Mart Saare isapoolne vanaema Jüri õue peretütar Mari Pakov. Hanseni ema Anbakofaga pärinesid Jüri õue saunast. Seega mõlemad ikkagi ühest perest. Ja tõepoolest leiame Mart Saareteoste hulgast 1930. aastal kirjutatud suurejoonelisest variatsioonivormis segakoorilaulu. Miks sa nutad, tammekene? Teose algallikaid peale ilmse koduse suulise traditsiooni pole kusagilt leida. Folkloori väljaannetes ühtegi sellega sarnast teksti redaktsiooni ei leidu. Järelikult on Mart Saar selle arvatavasti üles kirjutanud oma kodust. Pole võimatu, et ta ka ise midagi ümber ütles sellega traditsiooni edasi arendades. Aitäh Vello tormisele, et ta selle asjaolu peale on korduvalt tähelepanu juhtinud aga võib juhtuda, et laiem kuulajaskond seda tähelepanu optimist veel kord vajab. Et tegemist, sest on ühe suguvõsa lauluga. Ja see ongi põhjus, miks ta ei pruugi olla rahvaluule korjajatele. Pihku jäänud. Nüüd, kus Mart Saar oma loominguga meist ajas, on juba piisavalt kaugel. Et me suurt suurena näeksime ja väheolulise kõrvale jätaksime. Peaksime mõtisklema mõnede tuntud tõsiasjade üle. Kuidas on juhtunud, et rahvuskultuurist tõusis üsna kiirelt äratuntavaks esimeseks keegi, kes suurtes ulatuslikes vormides midagi meile ei jätnud? Laulud aina laulud, koorilaulud, soololaulud, isegi klaveripala pealkiri on laul. Laul Männile, ei sonaate ega kontserte? Ei kvartett ega sümfooniaid. Kujutlege end kord Artur kapiks, Artur Lembaks, Heino Elleriks nõuab mehisust ja aega alla neelata see teatav ebamugavus kõrvuti olemisest Mart Saarega kes tegeleb nagu vähem väärtuslike žanritega väikeste asjadega. 20. sajandi algus elab Euroopas tormilist muutumist aega. Meie võime paljud samaaegsed kunstinähtused kõrvuti sättida aga neid ei saa ju oluliselt oma kõrvalseisjat mõjutada. Seda enam, et saare kaasaegne informatsioon liigub ju küllalt aeglaselt ja nii-öelda kahel jalal. See tähendab läbi interpreetide ja nooditrükiste. Võime hõlpsasti tuvastada samaaegseid ja samas sihilisi liikumisi paljudes rahvuskultuurides. Aga see kõneleb pigem asjaolude paratamatus muutumisest kui personaalsetest mõjutamistest. Koday partoki avastatud Ungari vana talupojalaulu kihistus Manuel defalia ja Garcia Lorca poolt läbi viidud Kante Hondo avastuskampaania. See on samaaegne Oskar Kallase ja Eesti üliõpilasseltsi korraldatud rahvaviiside suur kogumisega Eestis enne esimest ilmasõda. Igal keelel on oma muusikalised intonatsioonid, ütleb Morris Rawell. Tõde, mis muusikuteni jõudis mitte ainult Venemaal, vaid pigem just Prantsusmaal läbi Mushowski loomingu. Vanad rahvuslikkuse Sabloonid on oma aja ära elanud. Stravinski ütleb dialoogides, et 19. sajandi niinimetatud vene, Ungari, Hispaania või mõni muu rahvuslik muusika on sama vähe rahvuslik kui igav. Manuel defalia deklareerib. Olen selle muusika vastu, mis tugineb ehtsal folkloor, sel materjalil. Vastupidi, arvan, et on tarvilik lähtuda elavatest looduslikest allikatest ja kasutada kõlade ning rütmide olemust, mitte nende väliseid avaldusi. Teada on partabki mõtte. Helilooja peab oma maa rahvamuusikat tundma kui oma emakeelt. Kui vastakad ei tunduks ka need ütlemised ühes punktis ühinevad nad kõik. Iga maa rahvamuusika nõuab tema kasutamise korral professionaalses muusikas rahvamuusikast enesest tuletatud töötlemismoodust rahvuslikku vormi mis ei satuks vastuollu rahvamuusika olemusega. Mõte, mille hoopis varem ja üldiselt on juhuslikult kirja pannud Sergeetoneer kes 1879. aastal on üles kirjutanud artikli moodi mõtteavalduse. Mida teha heliloojatel Lääne-Euroopa professionaalse muusika arengutee, väidab ta. On selline rahva ja kirikuviiside kontrapunktilise töötlused, fugad, instrumentaalvormid, vene muusikud võtavad valmis instrumentaalvormid, mõtlemata, et need vormid kasvasid välja neile võõrastest elementidest. Igavene muusika ülesanne seisneb selles, et soodustada rahvusliku muusika loomist ja sarnaste ideede edasiarendus ühes kirjas sekkovskile. Ei tohi unustada, et kindel on vaid see, mis oma juurtega peitub rahvas. Madalmaalased kirjutasid oma teoseid rahvaviisile. Gregoriuse meloodiad, millele tuginevad Kuueteistkümnenda sajandi itaallaste teosed olid enne rahvaviisid. Pahl lõi saksa muusika koraalist. See kiri on kirjutatud 1880. Seda Nejevi poolt väljendatud mõte, et rahvuslikud vormid peaksid sündima rahvamuusika kontrapunktilise kirjaviisi ühendusest oli omaks võetud ka Peterburis. Need kaks, kellega saar õppeprotsessis regulaarselt kokku puutus. Rimski, korsakov ja Ljadov olid oma loomingus just saare batooriumis oleku ajal otseselt seotud rahvamuusika töötlemise probleemidega. Sajandivahetusel Valmis Laadovil üle 200 rahvalaulutöötlused mitmesugustele koosseisu. Teletöö, mille kulminatsiooniks sai 1906. aastal kaheksa vene rahvalaulu sümfooniaorkestrile Rimski korsakov, tegeles 902 kuni neli ooperiga jutustus nähtamatust, kiitusi linnast millel on ulatuslik, eetiline ja esteetiline tagamaa. Just nimelt folkloor, seid kihte puudutav saare väsimatus ilusa otsimises nii looduses kui loomingus, püüdes selle teostuse täiuslikkuse poole, aga ka harmoonia koloristlikus kasutamises ja rahvaviisi vaimus originaalviiside loomises. Ei ole ju raske näha õpetaja ideaale omaks võetuna õpilase poolt. Sellised olid juga, Rimski korsakovi kriteeriumid vene koolkonna mõju tulemuseks võiks ju lugeda ehk sedagi. Nii saar, süda kui kreek oma kooriloomingus, aga polüfoonialembesed olid. Saare päikesele on esimene fuga eesti muusikas mis on kirjutatud rahvaviisi teemale. Südalinna katku ja teatavasti järgmine kreekuli polüfoonia teadagi kõige järjekindlama. Siiski tundub, et kõrvuti kontrapunktiga huvitas saart erakordselt materjali variatsiooniline või variantne arendusvõimalus. See on loomulik, kuivõrd just see meetod ise on rahvamuusikast pärit. Teiseks liikumine vertikaalselt mõtlemiselt horisontaal-sele harmooniliselt lineaar, selle see üldeuroopalik tendents on tegelikult ju alles kujunemisel. Ja mõistagi ei saa see printsiip saare varases loomingus olla veel määrav. Seisukoht, mis sajandi esimesel veerandil julgelt levis. Et rahvamuusikat võib kasutada kui toorainet ja kasutatud materjal ei pruugi oma pikkuselt ulatuselt ühtida originaaliga. Rahvasuus leidis ka saarel loomepraktikas kinnitust. Mitte alati tarvita saar rahvaviisi kogu tema ulatuses, vaid lühemalt. Ta ise edasi arendades. Nii ongi ilma eriuurimused raske otsustada, kui palju saare loomingust üldse on rahvamuusikaga seotud. Kreegi lompiir rahvaviisi ainelise ja originaalloomingu vahel. Nagu tormiselgi, hoopis teravam. On ka selge, et mida lühem on rahvaviis, seda vabamalt on autori käed tema arendamisel. Siin võib seegi põhjus peituda, miks 20. sajandi loomepraktikas liikumuse üldsuund on variatsiooniliselt variant. Selle et idee kaasaega rikastaks või tulevikus kasuteguriga töötaks, vajab ta tõestust praktikas. Isegi siis, kui kaasaegsed seda narruseks arvavad. Kuna neil ei ulatu pilk kaugemale tänasest. Ja kui fantastiline oma julguse tõttu too uue idee rakendus ka ei oleks. Kui vähem mõistmist ta kaasaegsetes ka ei leiaks, ikkagi on praktikasse viidud uusi tee tõestanud tulevikutasandi saavutamise võimalikkust. Nii on see igal loova töö puhul ka kultuuris. Saar ei ole esimene, kes taipab rahvaviisi generaatori rolli rahvusliku helikeele kujunemises. Küll on ta esimeste hulgas, kes eesti muusikas folkloori üsna kõike ammendava suutlikkusega oma loomet praktikas kasutab ja selle kasutamise oma kaasaegsete silmis oluliseks tõstab. Euroopa moodsad muusika nähtused ning Wommilt ja Parsilt pärineva rahvaluule õnneliku endastmõistetavusega ühendab lõpuks rikkaliku loomepraktika abil. Ka selle ühenduse elujõulisust tõestab mitmed pärit suhteliselt sarnastest tingimustest päritolu keskkond ja aeg. Ei jõudnud ennast heliloojana kaasajale nii mõjuvalt teadvustada. Näiteks meie saarest järgmine Peeter süda. Ootamatult lühikeseks jäänud eneseteostusajaga ja Cyrillus Kreek talu poetlikuma natuuri ja ilmavaated mis seletab ka tagasihoidlikumat eneseavaldumisvajadust. Modernse arhailise sünteesi huviaste on saarel neist kõige suurem ja loomulikum. Ilmselt seetõttu leidis tema poolt tehtu tunnustust suhteliselt kõige varem ja kõige laialdasemalt. Rahvaviisi seaded kujul, nagu neid meile pakub, saare aga kreegi hiljem Tormise looming. On käsiteldavad oma kunstiliselt üles andelt kui teosed, mis kõige arvukama interpreedi, koorilaulja kaudu rahvamuusikalist maitset kujundavad ja meie kunsti algallikate tundmisele suunavad. Sellise ettevalmistuse saanud muusikahuviline tuleb helilooja mõttega kaasa ka keerulisemate teoste puhul. Kui mitte alati kunstiküpse interpreedi na siis ometi seda kunsti mõista ja hinnata suutva kuulajana. Teadagi, kunstis mõjub ju vaid see, mis tuleb kunstniku sügavast, sisemisest veendumusest. Sügav ja intensiivne saab olla mitte võõrsilt laenatud asjus ja aines, vaid selles, mis meil kõige põlisemat. Selleks aluseks on meil kahtlemata talupoeg, kirjutas Anton Hansen Tammsaare. Äratundmine saare muusikal lähedusest võib tabada meid ka 21. sajandil. Hoolimata tehnilisest revolutsioonist, globaliseerumisest ja muust näiliselt vältimatust, millega oleme end ümbritsenud. Kui professionaalne koorilaulja saab Hüpassaares vabas õhus laulmisest vapustava elamuse siis on lootust, et meie rahvuslik mälu, meie päritolu aegruumist on täiesti töökorras. Reaktsiooni toimumiseks on tarvis teatud kogust tingimusi. Saare äratundmiseks peaks võtma kontakti metsaga vaikusega rabaga. Ta tähendab loodusega. Emotsionaalne reaktsioon toimub Saare muusika ainult kinni. Kuulsite neljandat saadet sarjast Mart Saar 125 kõlasid Mart Saare teosed põhjavaim. Miks sa nutad? Tammekene klaveriprelüüdi number viis ja 23 katkendid eesti süütidest number kaks ja kolm laulmennile metsalaul ja Veljo Tormise dokumentaalkantaat hääletamas karjapõlvest. Saate autor oli Tiia Järg. Helioperaator Katrin maatik.