Ja küsimus oli meil siis väga põhimõtteline, tegelikult laias laastus on küsimus selles, et miks ja kuidas üldse inimestel tekib muusikamaitse aga täpsem, konkreetsem küsimus oli see, et miks mõnedele inimestele ka meeldib mingisugune disko või üht täiesti ühte tüüpi muusika, nii et nad ennast sellega tõesti tugevalt seovad emotsionaalselt ja samal ajal on mingisugused teised, kes on põhimõtteliselt ainult metallimehed, et miks on nii, et mingi muusika kujuneb teatud inimeste jaoks selliseks. Nende stiiliks vastamiseks oleme me võtnud Eesti juhtiva muusikakriitiku Tõnis kahu, tere hommikust. Tere hommikust. Ütleme niimoodi, et jube raske vastata, õitsele küsimus nende esimeste hommikust kohvi. Aga esimene vastus, mis ilmselt peab paika, on see, et muusikamaitse võtab kuju selle järgi, mis on inimesele kättesaadav ehk mida ta kuulata saab, mis tal olemas on. Ütleme, see puudutab siis päris nagu varastada, aga ega see tähendab, inimene kuulub mingisugusesse mingisugusesse, kultuuri näiteks eesti omasse ja sellest tulenevalt on ka see spetsiifika, selline, et ta saab teatas, kuulata teatas, mitte. Aga eks ole, nojah, sest et see ei ole tal päris päris kogu aeg kättesaadav, aga võib juhtuda muidugi, et, et teatud sotsiaalset asjaolude tõttu on ta ei saa isehakanud rastamees ja siis ta räägib rohkem, kui ta tahaks. Asi ikkagi selles, et inimesed siis nendega see muusikamaitse iseenesest ei ole, ei ole mingisugune selline kuidas öelda, mingisugune selline asi, mis oleks eraldi mingisugustest, muudest inimliku suhtluse vormidest, kui nii tohib öelda. Ühesõnaga koolitunnis näiteks või käib, käib lihtsalt koolis või noh, nagu ikka, osaleb mingisugustes inimlikes kontaktides ja sa hakkad looma endale sõpru-tuttavaid vaenlasi. Ja need vaenlased kipuvad grupeerima mingisugustel muudel põhjustel ka mitte ainult muusikamaitsed. Aga muusikamaitse on kindlasti üks aspekt, siis te siis te moodustate teatavaid gruppe ja aja jooksul on inimestel ilmselt kombeks, grupid moodustavad niimoodi, et teisi hakatakse järjest enam välistama muusikaline maitse nii-öelda töötab ennast ise rohkem sisse, see, et sa oled näiteks hevimees, kui sa, kui sa oled hevimees, siis sa kannad endas teatud hevimehe väärtusi, mis ei piirdu ainult muusikaga, seal on mingid riietuse hoiake stiilid. Sa kütad ennast selles suunas üles. Sa hakkad tõesti nägema seda, et see, mida sa pead elektrooniliseks diskaks, on mitte lihtsalt erinev sinust, vaid sulle vastandlike vaenulik. Ja siis on oht, et sa, et sa kinnistut endale seda maitset, muidugi see ammendab kogu seda teemat ja ja ainult ainult selle nimel vaevalt keegi endas nagu muusikamaitset ka päris kaugele suudab arendada, et ta et ta lihtsalt tahab sarnaneda teatud grupiga teatud grupiga. Kas sellest võib siis niimoodi ka aru saada, et oletame, et sul ei olegi nagu otsest soodumust hakata nagu ütleme, diskot kuulama, aga sa satud kokku kuidagi inimesi, kes kuulavad palju diskot, teistele hakkabki meeldima, ajapikku. Et seal on ikkagi väga sotsiaalne, et muusika on selgelt nagu äärmiselt sotsiaalne, välja arvatud mõned erandid, tõesti, üksikud rastamehed, üks supilinnas ja üksin kusagil tornimäel. Aga. Jah, aga põhimõtteliselt on inimestel inimestel noh, nagu igasuguste muude karakterite kaudu on võimalik nagu nagu kokku saada enam ka muusikamaitse kaudu, nad kipuvad liituma ja nad võivad. Nad võivad erineda. Aga see ei ole kuidagi seotud, ütleme vähemalt mingi psühholoogiaga, et umbes, et sa oled agressiivsem, siis sa kuulad metalit ja sa oled, ma ei tea, pehmel sa kuuled, Mati Nuude tähendab. Tähendab mingisugused kindlasti need aspektid on olemas, aga on olemas ka suhteline agressi, suhteliselt agressiivne joon selleni diskomuusika või ka Mati Nuude juures. Agressiivsus ei pea olema eri metaliga, defineerib agressiivsus, võib-olla ka mingisugustes muudes timistikat. Muide, mina olen tähelepanu näiteks seda, et kui rääkida isiksustest, siis teha seda hästi hull üldistus, on see metal mehed reeglina äärmiselt sõbralikud ja sümpaatsed ja palju rahulikumad kuidagi oma loomuselt, kui ma ei tea paljud, keda ma võib-olla kohtaksin disko põrandal kuskil ehk siis kuidagi järjekordne huvitav paradoks, mis. Ei, ma jah, mida ma kindlasti tahagi oma jutuga öelda, on see, et et ei saa seda nagu inimese mingisuguse psühholoogilise portree järgi siis nende muusikalist maitset nagu kokku panna. Iseasi muidugi on sellise muusikamaitsega maitse väljendus nagu selline muusikalise maitseväliselt nagu kriitikutel on. Et, et kui sa ennast siis nii-öelda kriitikutel on vist see või ka muusikutele, on vist see, et nad mängivad need sotsiaalsed konfliktid, mida ma kirjeldasin oma peas nagu veidi kiirkorras. Kriitika professionaal selles, et jah, ütleme, tema mängib läbi need sotsiaalsed konfliktid ilmselt, sest ta kuuleb erinevat muusikat, tema see kättesaadavuse aste on väga suur ja ta ei, ta keeldub samastamast ennast teatud kindlate sotsiaalsete gruppidega ühel hetkel muusika kaudu mängib neid asju omavahel läbi ja siis tekib selliseid selliseid naljakaid joone. Igal kriitikud on aega näiteks ka selliseid kriise. Ta küsib endalt, et ma kuulan erinevaid asju, mis seal, mida ma päriselt armastan. Kas, kas mitte kas või mitte kuule liiga professionaalselt. Ei, ei ole. Kas ma ei armasta muusikat liiga vähe ja ei räägi? Tõnis nüüd on sul hea kohe hommikul öelda enda südamerahuks, mis seal su lemmikbänd. Mõtle, kui kerge seal hakkab pärast seda, kui sa ütled selle välja praegu. Mailis Davis näete, suurepärane, Tõnis kahu, suur tänu selle hommikuse vastuse eest saime palju targemaks ja ilusat hommikut sulle.