Lavatagused tere, head kuulajad. Kuigi teatrielu mõõdetakse pigem hooaegade kaupa, otsustasime seekord paluda teatritelt ka aastalõpu kokkuvõtteid. 2008. kultuuri aasta läheb ajalukku paljude kunstiliste õnnestumisega aga ka mitmete skandaalide ning poliitiliselt keeruliste otsustega. Tänases saates teevad kokkuvõtteid linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen, Rakvere Te, ei peanäitejuht Üllar Saaremäe ja Pärnu Endla pealavastaja Tiit palu. Tead kuulamist. Meie tänaseks saatekülaliseks on linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen, tere. Alustaks veidi rõõmsamate nootidega, et mis sügishooaeg põnevat teile tõi ja mida võib oodata linnateatril uuest aastast? No sügisel me oleme teinud oma igapäevast ja tavalist tööd, ehk siis mänginud neid etendusi, mis meil on juba repertuaaris ja toonud välja mõned uued lavastused. Üheks neist on siis arbuusisuhkrus ja teine on Williamsi näidend iguani öö, mis esietendus mõni aeg tagasi. Proovisaalis on veel üks lavastus ja jaanuaris algavad kolme lavastuse proovid ja tuleb siis veel kolm esietendust. Nii et me oleme püüdnud teha oma igapäevast tööd. Ja teeme seda ka edaspidi, sõltumata sellest, missugused takistused ette tulevad. Et katsume ikka teha võimalikult häid lavastusi, et, et vaataja, kes on meid vaatamas käinud, et ta ei pettuks, et ta saaks saaks natuke mõtlemisainet, natukene hingele midagi ja ja leiaks ühtlasi ka jõudu natuke edasi elada ja et see on see, millega me teatris tegeleme igapäevaselt. Kas üheks takistuseks võib nimetada ka seda järgmise aasta eelarvekärbet, et kas teie olete oma lavastusi nüüd vähendanud või? Kokku tõmmanud jah, no see, mis puudutab eelarvekärbet, eks Ta puudutas kõiki teatreid ja puudutas ühesuguse protsendiga seal ligi 10 protsenti kõikidel teatritel. Aga mõjud on, ma arvan, igal teatril erinevad. Sest ma arvan, et üldjuhul ikkagi teatri rahvas või need, kes teatrites töötavad või ümber teatri tiirlevad, ütleme nii, et neil on ikkagi vist ettekujutus olemas sellest, et osad teatrid on meil üle rahastatud ja osad teatrid on alarahastatud. Ja osad teated on kusagil seal vahel. Ja mina arvan, et, et see on tegelikult probleem. Et kui teater, mis on niigi noh, ütleme siis alarahastatud ja kui sealt veel 10 protsenti ära võtta, eks ole, siis see on üks asi. Ja kui teatri, millel riigi toetus on tunduvalt suurem ja kui sealt 10 protsenti ära võttes on ka tuntav. Aga ma arvan, et mitte nii tuntav seal ei pruugi see asi olla veel mingisugune katastroofihõnguline või et, aga minu arvates see on jah probleem ja ma saan aru, et ega kultuuriministeeriumis vist pole ka inimesi, kes saaksid seda korralikult kontrollida. Et oleks enam-vähem võrdne. Noh, kuidas ma ütlen võrdset treeningutingimused ühtedele ja teistele, eks ole, ühes või teises teatris sest sellest saavad ju kõik aru, et teatud žanrid vajavadki rohkem raha, noh ütleme, ooperi väljatoomine on kallim. Mõne sõnalavastuse väljatoomine on mõnevõrra odavam mingisuguse muusikali väljatoomine, see on veel kallim, aga ta toob ka rohkem kasumit. Kuivõrd ta teatrit või teatrikunsti või neid inimesi, kes osalevad, selles arendab või teatrivaatajat, arendab tema maitsemeel tema arusaamist, kuivõrd palju ta annab lisaks sellele, et ta lahutab meelt, see on iseküsimus. Ja teha nüüd kõigel sellel noh, nii-öelda vahet ja noh, mitte nüüd võrdselt, aga, aga oskuslikult jagada raha kõikide teatrite vahel, see on paras kunsttükk, et ma saan aru, et seda teha ei ole nii lihtne. Aga ometi nii see on, et mõned teatrid minu arvates vajaksid tunduvalt enam riigipoolset või siis munitsipaalselt linnapoolset toetust. Ja ma ei räägi praegu mitte meie teatrist, ma räägin kõikidest Eesti teatritest. Aga noh, niisugune see situatsioon on ja kui nüüd mõelda natuke tuleviku peale ma pean silmas mitte nüüd aasta pärast mitte kahe vaid mingisugused võimalikud stsenaariumid, võimalikud teed, mis suunas Eesti ühiskond võib liikuda 10 aasta pärast ja siis, kui me oleme viie rikkama riigi hulgas. Et noh, ma olen seda mõelnud ja Ma arvan, et kindlalt võivad ennast tunda kolm teatrit. See on rahvusooper per, sest ma ei usu, et ükskõik kui raske, kes situatsioonis või ükskõik kes võimul on nii-öelda rahvusooperi kallale lihtsalt ei juleta minna ja peale selle, see on parlamendi käes, on kõik need ohjad parlament otsustab, seda ei otsustata Kultuuriministeeriumis. Draamateater. Sest sellest saab ilmselt tulevane rahvusteater ja Vanemuine kui eesti teatrihäll. Aga kõik muud teatrid nii kindlalt ennast tunda ei saa. Ma ei räägi sellest, et neid ootab ees mingisugune likvideerimise või sulgemise oht, aga aga nendes teatrites võib olukord minna noh, nii-öelda keerulisemaks ja raskemaks. Sest kui me vaatame neid viite rikkamat Euroopa riiki, siis nendes riikides täpselt nii ongi. Et on üksikud teatrid, mis saavad väga tugevat toetust riigi poolt nii-öelda esindusteatrid. Aga teised peavad kasumlikkusele ja edule üles ehitatud, et ühiskonnas ise kuidagi hakkama saama, ise võistlema, konkureerima, ise leidma rahasid, sponsoreid ise tõestama ennast. Ja kuna me, Eesti on ju täpselt samadele põhimõtetele üles ehitatud riik ehk siis kasumlikkusele ja majanduslikule edule ja läbilöögivõimele ja juba see loosungi, eks ole, et millest me rääkisime viie rikkama naeltega siis. Vaat nii, et niisugune situatsioon võib meid kõige loogilisemalt öeldes saada. Mis ootab linna teatrite eest peale noh, nüüd on see päris selge, et uue maja rahasid ei tule. Kas te olete oma kaardid juba ümber mänginud? Ja, ja me hakkasime selleks valmistuma veel mitte praktiliselt, aga lasime niisugused variandid nii-öelda paberil lasime läbi ja, ja hakkasime ette valmistama juba tunduvalt enne seda nii-öelda lõpliku otsuse siis, kui hakkas juba paistma, et see võib niimoodi minna ja ei ole mõtet oodata seda viimset kellalööke siis hakata. Nonii, kuulge, mis me nüüd siis teeme? Oma vigadest mõistab õppida iga loll, aga tark õpib teiste vigadest. Et jah, et me püüdsime juba varem niisugust tagavara plaani taskus hoida ja selle sisu on lihtsalt selles, et me peame taastama endise olukorra, ehk siis see, et meil üks saal on praegu rivist väljas, et selle menüüd taastame ja tuleb taastada uuesti repertuaariga. Muidugi, kui mõelda selle peale, et noh, me oleme niisuguses, kuidas ma ütlen, siis räägin ühe loo, märk sellest, et peresid planeeritakse. Et kuna meil oli arvata, et meil läheb ehituseks, siis meil naisnäitlejad, kõik said aru, et nüüd on õige aeg ju sünnitada, eks ole, mida kõike tegid. Ehk praegune situatsioon on, on see, et me peame taastama endise olukorra ehitust ilusa naisena ikaldus, lapsepuhkusel. Nii et praeguse seisuga loomulikult meil on väga hea meel selle üle Eesti rahvast tuleb juurde ja õnnelikud emad ja isad ja, ja kõik on väga tore, aga teater natukene raskemas olukorras ja linnavalitsusel ei ole see mingi argument, eks ole, sellel linnavalitsuse kaalukausil, kus on ühel pool on kultuurikatel ja teisel on see me ei saa sinna. Pausile läksid naised juba sünnitama. See ei ole mingi argument. Nii et, et see olukord on jah niisugune natuke paradoksaalne, isegi naljakas, et püüame siis taastaks endise olukorra ja osasid lavastusi, mis on meil varem repertuaaris olnud, me erinevatel põhjustel mängida ei saa, noh juba ma sellest rääkisin, eks ole, et, et kui on ikka uue kodaniku ilmale tooni, siis on püha asi. Ja, ja siis tuleb lihtsalt nii-öelda uusi lavastusi teha. Aga samas seda ei saa teha nii-öelda kuulipildujast tulistades, eks ole, sest ühelt poolt kuna raha on vähem, siis tuleb lihtsalt nutikamalt töötada. Ja ma arvan, et paljud teatrit või ütleme siis enamus teatreid minu arusaamist järgi ongi läinud seda teed, et mitte hakata kokku hoidma inimeste palkade pealt ehk siis hakata inimesi koondama ja siis sealt jääb mingisugune reserv üleval vaid on püütud nii-öelda püksirihma kokku tõmmata ja sisemiste reservide arvelt ja tükk aega ikka ennem mõelda, kuhu see raha läheb ja kas nii palju üldse peab sinna minema ja ja ma usun, et mõned teatrid on vähendanud ka uuslavastuste arvu. Ma arvan, et ka lavakujundused võivad minna. No ma ei tahaks uskuda ja ei tahaks öelda, et nüüd vaesemaks, aga no ütleme siis niimoodi, et noh, nutikamaks et mis sa teed, kui see niimoodi on, sellesse, ma arvan, saavad kõik teatrimised aru ju. Kui on nii, siis on niimoodi, kes ei saa Eestis olla teistmoodi kui kogu maailmas, eks ole, see on ka täiesti arusaadav. Sellest Kultuurikatla ja Linnateatri kõrvutamisest ja sellest kogu palaganist, mis seal ümber oled sa kirjutanud, aga on veel midagi, mida sa tahaksid kommenteerida selle teemaga. Jah, ma olen nüüd mõelnud nende asjade üle ja minu arvates see on üks niisugune, mitte kõige meeldiv on märk ühiskonnas see, et niisugune pretsedent on loodud. Sest noh, ma ei tahaks nüüd jõulueeli aasta lõpus mingisuguseid musti muremõtteid hakata siin heietama, aga ma olen mõelnud niimoodi, et alates sellest hetkest, kui see asi läks hääletusele minu jaoks isiklikult muutusse kultuurisisesest probleemist, noh, et kas ehitatakse üks ehitatakse teine või muutus kultuur ja poliitikavaheliseks konfliktiks ja kuna pretsedent nüüd loodud, ma arvan, et keegi meist ei ole enam kaitstud selle eest, et taolist asja niisugust noh, kas siis küsitlust ühel või teisel moel. No ütleme siis niisugust populistlikku demagoogilisi võiks kõik, missugust käiku või vahendeid uuesti ei kasutata, sest pealtnäha tundub, et see on ju väga loogiline küsimused raskes majanduslikus olukorras. Et kas balletikool jalgpallistaadion, aga hääletustulemus on ju ette teada. Kusjuures, aga linn, või siis ütleme, riik vajab nii jalgpallistaadionid, balletikool mõlemaid selleks valimegi ju neid inimesi riigikokku või, või linnavalitsusse, et nemad võimaldaksid niisuguse keskkonna, kus me kõik tahaksime koos elada ja kõikide inimeste huvid oleksid ühtmoodi kaitstud. See on üks asi, mis mind teeb murelikuks ja minu sisetunne ütleb, et see ei sõltu isegi praegu ma ei räägi mingist ühest erakonnast see võib tulla millise tahes erakonna poolt, niisugune käik ma arvan, ei ole keegi kaitstud, ei ole üks erakond selles suhtes teisest nii palju etem või nii palju riigi mehelikum. Et ta niisugust käiku, kuna pretsedent on loodud juba. See on üks asi, mille üle ma olen mõelnud, teine asi on see jällegi seoses sellega, et Eesti edumeelne ühiskond seisab teatud vaaladel või teatud jalgadel, eks ole, ja need on noh, niisugune majanduslik kasumlikkus ja edukus ja vot niisugused terminid sellest situatsioonist lähtuvalt on ka kultuuriasutused või kultuuriettevõtted või kultuuriinimesed või kunstnikud või no ütleme lihtsalt kunst ja kultuur on pandud ka niisuguse situatsiooni, kus ta peab mängima nende mängureeglid järgi, mis toimivad mujal. Ütleme, panganduses näiteks, eks ole, majanduses. Loomulikult ma ei taha öelda seda, et inimesed, kes tegelevad kunsti ja kultuuriga, et nemad peaksid elama mingisugust eebenipuust, tornis ja mingid privileegid, ma ei räägi üldse sellest. Aga praegu, minul on küll jäänud mulje, et ei üks ega teine erakond tegelikult nii väga nendest ei hoolinud, nende fookus on hoopis mujal tähelepanu hoopis maja. Kuigi vahel, kui on kasulik, siis võib seda kaarti lauale käia, eks ole, ükskõik ta seda teeb siis opositsioon või koalitsioon. Aga minul on jäänud mulje nüüd sellest õppetunnist siis et siin ei ole vahet minu siseda või tegelikult olgu see ükskõik missugune opositsioon või koalitsioon, et nende huvi hoopis mujal ja seeder natuke kurvaks nukraks võite murelikuks on õigem sõna. Aga sellega kaasneb veel üks asi, et kuna me kõik mängime seda mängu kaasa, Me oleme hakkame sellega juba niivõrd harjunud, siis meil kaob ära niisugune mõiste nagu solidaarsustunne. See tähendab, et kui näiteks mõnda väikest teatrit jätame nüüd kõrvale, eks ole, kolm vaala suurt teatrit kui mõnda väikest teatrit mingil majanduslikul põhjusel linn või riik otsustab kasvõi ajutiselt sulgeda või ta annab nii vähe raha, et teater ei saa ots-otsaga kokku ja, ja tema noh, nii-öelda laiali minema. Siis mul on tunne, et teised teatrid ei pruugigi enam oma kolleegist väljastada. Ja vaikselt tegutsevad ühed Tartus ühed Tallinnas, Viljandis ja Pärnus. Varem ma arvan, niisugust asja ei olnud, aga see mitte et ta nüüd praegu väga suur probleem või et ta on väga süvenema hakanud, aga, aga märgid on küll niisugused ja me oleme lihtsalt selles situatsioonis. Üks institutsioon, mis peaks tegelikult ju välja astuma teatritest on kultuuriministeerium ja kuidas sa kommenteeriksid, kuidas käitus Kultuuriministeerium praegu sellesama linnavalitsuse situatsiooni ajal või selle valimisega? Ma ei tea täpselt, kuidas ta käitus, aga ma kuulsin, et osad olid hääletanud ise ehk siis osa võtnud sellest hääletusest ja siis oma hääle andnud ühele või teisele mai tea, kummale, ma ei räägi üldse sellest. Aga ma ei arva, et see oli õige käik või õige. Aga siis ma hakkan nagu mõtlema, huvitav, et kas siis osade inimestega, kes töötavad kultuuriministeeriumis, noh, kas siis teatriosakonnas võiks kõik siis kus kohas ja kes selle mänguga kaasa läksid. Seal on siis kultuuriministeerium, siis inimesed, kellega saab manipuleerida. Nemad ei näe selles mitte midagi imelikku. Kui selle kandi pealt vaadata, siis natuke paneb mõtlema, tuttad, kuidas siis niimoodi? Ma ei räägi ju üldse sellest, kelle poolt hääl anti või et esimene, kes oleks võinud niisugusele mõttele tulla, kuulge inimesed, peatage stopp. Mõelge, mida me teeme praegu. See on kõige pesuehtsam, eks ole. Ja teha ka avaliku mingisuguse märgukirja, vähemalt väljendada oma. Oma seisukohta ja sest ega nad muud teha ei saagi, kuna üks on, eks ole, munitsipaalteine riik, ma saan sellest kõigest aru. Et jah, nii see on. Eelnevates saadetes me oleme päris palju rääkinud ka sellest, et kultuuriinimesed on väga passiivsed ja ei võtagi nendel teemadel sõna. Praegu võib märgata, et tänu paljudele selleaastastele, skandaalidele ja nendele poliitilistele otsustele on tekkimas mingisugune selline liikumine teatriinimeste hulgas, kes tahavad ka sotsiaalpoliitilistes asjades kaasa rääkida, sest nad on aru saanud, otsustatakse nende saatust. Tunned sa samamoodi? Ja tunnen küll, aga sellele esimesele poolele ma arvan teadvat põhjust, miks see nii on, sest me oleme esiteks riigi kodanikena need kunstiinimesed siis riigi kodanikena ja teiseks loob isikutena on pandud olelusvõitlusesse, neil pole aega lihtsalt tegeleda, sest nii-öelda arved vajavad maksmist, eks ole, selleks tuleb nii-öelda kodanikuna tööd teha ja loovisikuna veel konkureerida ühe teise loovisikuga, et tõestada oma õigsust raamatule näitusele lavast nõksiksis, millele, eks ole, et noh, nii-öelda, et raha kusagilt saada. Ja kuna inimesed tegelevad niisuguste asjadega, siis loomulikult pole aega märgata testini teist loojat või noh, mitte loojat, aga aga noh, solidaarsust või midagi niisugust üksteiselt tik olite olelusvõitluses oma eksistentsi eest nii-öelda. Aga praegu on minul küll tunne erinevates Eesti punktides ja vahel ka erinevatel aegadel. Aga mingi niisugune arusaamine, et kuskil midagi on noh, nii-öelda käärimas, aga ma ei pea silmas mitte halvas mõttes, et kuskile midagi lahvatab lõkkele ja mingid kired, eks ole, vaid tunnete, et üha suurem hulk loovisiksusi on hakanud aru saama, et nende esindatus äkki see on seesama asi, millest me rääkisime, hakkavad aru saama, et tegelikult neid ei esinda mitte keegi. Et nad on tegelikult täiesti täiesti üksi ja kui lasta sellel asjal niimoodi minna, siis varsti siit maha ja siit maha ja siit maha ja et nad on hakanud nagu veidi aktiivsemalt kõlavamalt ja selgemalt oma arvamust välja ütlema. Kas sellest nüüd koorub mingisugune ühisväljaütlemise foorum või ümarlaud, see on teine küsimus, aeg, näit. Aga siiamaani on ta läinud igalühel niisugusel loomulikul teel, mille üle on mul ka hea meel, et siin ei ole ka midagi kunstlikku. Et keegi kutsub üles kuidagi, tulge nüüd kokku, tulge kaitsma, eks ole, võtame transparendid ja lipud ja loosungid ja lähme kuskile piketeerima, eks ole. Loomeinimeste, nad on üles ehitatud teistmoodi ja nende vastuhakk jutumärkides, ta väljendub kuidagi teistmoodi, mitte nii otsesel moel, eks ole, et et see, mis te ütlesite, ma tajun sedasama moodi. Ilmselt tuleb jah, sellest, et me oleme hakanud aru saama, et meid ei esinda keegi ise natuke häältega. Rakvere teater ja Üllar Saaremäe tere küll. Aasta lõpp on kokkuvõtete tegemise aeg. Kuidas iseloomustaksid kohe lõppevat aastat Rakvere teatri seisukohalt? Vast selles majandussurutises on raske rõõmus olla, aga ma pean tunnistama, et Rakvere teatrit publik endiselt väga soosivalt võtnud ja armastanud mingit sellist tagasilööki ei ole, koputan puitu kohe praegu midagi, puud näen neni. Aga eks see näitab, mis tulevik toob, nii nagu ütleme, publiku poole pealt, kui ka mu meelest õnnestunud uuslavastuste poole pealt võib nagu täitsa täitsa rõõmuga tagasi vaadata. Kas uuslavastuste arv on kahanenud või on ikka sama? Ei no see aasta oleme teinud täpselt nii, nagu, nagu me oleme plaaninud ja praegusel hetkel üritan ikkagi samas rütmis jätkata, eks siis tulevik Reita. 2008. aasta kultuurielu mõjutasid mitmed skandaalid, näiteks sama Kultuurkapitali oma kui poliitiliselt keerulised otsused. Et tunned sa teatriinimesena, et peaks muret tundma ja on sellel märgatav mõju teatri tegemistele. Noh, ütleme selle poliitilise seisukoha pealt küll väga kurvastav on samas, mis toimus Kultuurikatla Linnateatri ümber, mitte et ma oleksin ühele rohkem pöialt, hoidku teisele, aga, aga Elmo Nüganen Linnateatri peanäite tõi minu meelest äärmiselt täpse näite, kuidas nagu vastutust enda seljast maha saada on nii et kui sul on palgal Anne Reemanni Anu lamp, aga palka pole nagu mõlemale maksta, siis las publik hääletab, kumb välja läheb. Noh, seda ei saa ükski peanäitejuht endale lubada juba ainuüksi eetilisest seisukohast, kuidas saab seda teha poliitikute seltskond? Mis Kultuurkapitali skandaali siis mina kuulsin sellest tõesti takkajärgi, sest suvitiva eriti meediat ei jälgi. Ja suvel see võiks kuidagi nagu lahvatas. No eks ta sai lõpuks ise ka aru, et ründasid tühja koti või mulle tundub, sest ega ju mingit kuritegevust seal ei olnud. Nii et ma, ma tegelikult pean tunnistama, et ma olen täitsa nõutu selle koha pealt, et aga, aga noh, ju siis on aeg selline nõiajahiks sobilikku aetakse vardasse kõiki, kellel vähegi nagu võimalik oleks. Ma ei oskagi kommenteerida. Aga häirib sind ka, et poliitika nii tugevalt ka kultuuriellu sekkub viimastel aegadel. Ja muidugi häirib, aga, aga riigiteatritega sedasi on, kelle leiba sööd, selle villi järgi. Pead sa tantsima? Midagi teha ei ole, riigimeestel on õigus kõik teatrid ka kinni panna, ilma et keegi saaks selle koha pealt midagi öelda, eks ole. Ma mõtlen muidugi solvunud publikut, aga, aga põhimõtteliselt muidugi häirib, väga häiriv on päris õudne. Kui ikka niisugused mehed nagu Jürgen Ligi hakkavad sõna võtma, repertuaari koha pealt on, siis ma ei tea, kuhu me edasi läheme. Mis pilguga vaatad järgmisse aastasse? Noh, eks aastaga kuskilt kohast hoiatas ja võib-olla ka siis paksendas nahkavast, et millegipärast arvatakse, et kultuuriinimesed on niisugune rahvas, kes laseb endale kaigast anda, istuvad vaikselt maha, siis ma arvan, et siin võib veel nii mõndagi juhtuda ka meie poolt, et aga see võib kõlada võib olla sellise ähvatisenaga omavahel me räägime väga selgelt ja väga teravalt neil teemadel, ma arvan, et õige pea ka ühiskonna ees. Oleksist vajalik küll aga lõpetuseks veel, et on sul mõni uusaastasoov, olgu siis vabariigi valitsusele, teatritegijatele või publikule. Teatritegijatele soovin kainet meelt ja erksat vaimu riigimeestele võib-olla veidi rohkem järelemõtlemist selle peale. Selle vastu. Ja publikule, et ikka tulge teatrisse. Aga loomulikult, ega siis sellepärast etendused olemata ja, ja teatrit tehakse ikka selle Baueriga, millega seda tehakse ka rõõmsatel ja rikastel aegadel ütleme siis nii. Pärnu Endla ja Tiit palu tere, kuidas võtaksite selleaastase teatriaasta kokku? Noh, arvestades kõike seda, mis ümberringi toimub ja sellele vaatamata kõikide mõõdupuude järgi on meil läinud väga hästi. Kui me arvasime, et head ajad on ka teatrit läbi, et vaevaliselt mööda teatrisse. Selle aasta oktoobris ja novembris oli veel rohkem teatrikülastajaid kui 2007 sügisel. Ma loodan, et see jätkub ka ka tuleval aastal, aga kui rääkida õnnestunud etendusest, siis noh, eelmisel aastal oli üks paremate lavastuste nominente kangelane meie teatrist. Meie teater sai kunstniku preemia parima naisnäitleja preemia. Nominent olime veel mitmes kategoorias. Ku teatripreemiaid jagati esietendustest Martin alguse janu Andres Noormetsa lavastuses siis mul on isend, on aine, mille lavastas Tiit palu sellel sügispoolaastal homo välja tulnud kolmesi etendust, testosteroon, revident ja paar päeva tagasi esietendus sajaaastane laps, need kõik on, on samuti omal kohal. Ja Tallinna publiku huvi. Jah, et me oleme teinud mitmel viimasel aastal sügispoolel viis esietendust, aga sel aastal viis kolm, et see on siis osaliselt märk sellest, et. Me valmistume järgmiseks aastaks, kui tõmmatakse eelarvet kokku. Aga teiselt poolt näitab ka seda, et meil on praegu all veel tugev repertuaar, mida me mängida saame. Et see olekski nagu minu selline kiire ülevaade. Mainisid korraga seda järgmise aasta eelarvekärbet, et kas oli sel aastal veel midagi, mis tegi ka meele mustaks. Teatrielus. Ei, meie majas mitte ja mina tunnen, nagu küll hingesugulust kogu Eesti rahvale, et ega nüüd selgunud kellelgi halvasti läheb, ei valmistanud teistele mingit rõõmu, ma olen selles selles kindel ja kellelgi polegi läinud halvasti, et on olnud hea aeg ja ja nii nagu Eesti inimene on ka Essdiaater, elame paremini kui kunagi varem. Et veel kord, et arvestades seda, mis ümberringi toimub, et kus on suured koondamised ja ja ebakindlus üha suureneb, siis ma olen kindel, et teatrid jäävad püsima ja elavad selle selle aja üle ja, ja inimesed, kes töötavad teatris, küll unistada palgatõusust lähematel aastatel, aga, aga me siiski pigem alles. See on nagu tähtis ja tegutseme edasi ja püüda veel paremaid ideid teostada ainult seda, mis, Lavataguste aastalõpusaates tegid teatrielust kokkuvõtteid linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen, Rakvere teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe ja Pärnu Endla pealavastaja Tiit palu. Mina olen saate autor Karina Talts. Soovin teile kõigile ilusat pühadeaega ja head vana aasta lõppu.