Head kuulajad, saade jätkub ja läbi suve on saates selline rubriik nagu ETV 65, sest 19. juulil saab Eesti Televisioon täpselt nii vanaks. 1955. aastal ta alustas ja ilmselgelt tänased külalised ei olnud sellel aastal sündinud. Tervist. Katrin Viirpalu. Tere ja tervist. Owe Petersell there there's. No miks ma alustasin just teiega. Põhjus on väga lihtne. Eestitelevisioon alustab iga nädal teiega, kui ei ole suvepuhkus, sest televisioon on esimene saade, vastab tõele või on seal eespool ka mingi saade? Vastab tõele, vastab tõele, palun see tekst ideevee, aga sealt saab ka juba uudi. Meie tegelikult esimesed, kes uudistega tulevad. Seal on ikkagi värske saade, mis seal eespool on, sest uudised on ju täiesti uued, mis seal on ja, ja siis tuleb pilt juurde koos teiega. Ja siis tuleb see rõõm ja emotsioon ja päev tuleb nii ilus ja. No ega ma juhuslikult ei alustanud sellise kooslusega tahtsingi rõõmsalt alustada. Ove, sa oled nüüd mõnda aega puhkusel olnud, vikerraadiost igatsed ka juba eetrit? No muidugi, muidugi mul on ju kaks armastust, on televisioon ja raadio. Kuidas teie Eesti televisiooni sattusite, et mis te sellest ajast mäletate? Mina sattusin eelmisel sajandil mõttes aastaaru, ei hakkagi ütlema? Jah, see oli eelmisel sajandil ja ma tulin tegelikult telemajja diktariks hoopis alguses. Aga mul, kui ma õigesti mäletan, ma hakkasin päris kiiresti, esimene saade oli, mida ma tegin, oli tervisesaade, siis tulid lastesaated ja saad riburada pidi edasi hästi palju igasuguseid erinevaid projekte. Ja Ove, no mina sattusin esmakordselt ka eelmisel sajandil ja ka just nimelt äratama, ehk siis see oli selline suvine saade nagu värskelt õhus. Hommiku televisioon, mis läks eetrisse Tallinna botaanikaaiast ja huvitav, et ma ei mäleta, kes mind kutsus. Ma ise tänulik kellelegi ei hääleta, nii et ma praegu ütlen selle üleskutse, et sina, kes sa kutsusid mind, palun anna mulle teada, siis ma tean noh, nagu tänada ja nii. No ilmselgelt enne kui te televisiooni sattusite, te kujutasite seda nagu ette, mis kõige rohkem valesti läks, selles kujutluspildis, mida te kujutasite täiesti teistmoodi, kui tegelikkus. Mina ei kujutanud mitte midagi ette, täitsa ilma kujutlusvõimet oli sellel hetkel, ma tahtsin teha sellist tööd, et ma saaksin olla päeval kodus, mul oli laps väike, ma ei tahtnud teda lasteaeda panna. Ja siis ma mõtlesin, mul oligi kaks varianti laua peal, kas minna baaridaamiks, sest mulle tundus liiga palju joodikuid on, ja teine variant, et äkki diktoritöö oleks tore, nii et ma tulin täiesti puhta lehena lahti kus töögraafikust väga konkreetne kriteerium oli minul ja mida sa valesti ette kujutasid, mis tegelikult polnud üldse nii? Mul tuleb esimene seos see, et kui ma tulin televisiooni stuudios ennast, siis sellesse praegusesse stuudiosse, siis mu ettekujutus oli see, et seal on palju suurem. Vot ei läheks, kõik asjad mõjuvad kuidagi, nii et noh, ma kujutasin ette, et see on nagu mingi angaar ühest servast teise minna, aga tegelikult on ta päris armsalt ja mõnusalt pisike. Aga mingi tehniline pool või mõni inimene või, või midagi, mõni hääl või midagi sellist ei meenu, et oleks nagu täiesti teistmoodi ette kujutanud, et nii, nii käib hoopis Katrin Viirpalu, ma kujutasin ette küll täpselt sellisena, nagu ta oligi, temani. See ei ole nii lihtne, ma mäletan seda, et nüüdseks meie hulgast lahkunud Raivo Järvi, kui ta mind esimest korda nägi, ta oli ekraanil näinud, siis ta nägi mind kohvikus üllatusest, silmad suured, ütles sulle nii, pikk talle tundus, ma olen üks väike armas tüdruk ekraanile ja ta ütles, et see pettis ära, jah, tavaliselt ma olen sellist pisikest kasvu. Kusjuures pikkusega on vist üsna tihti, seda ma arvan ka meessaatejuhtide puhul, et eeldatakse, et ta on pikk ja tegelikult on lühike, vist on vastupidi ka võimalik, mahun. No ilmselgelt analoogseid meenutasime, kuuleme siin läbi selle juulikuu, ma usun, et paljudel on taolised meenuta seda ka. Muide kui te mõtlete lapsepõlve peale, mis see esimene mälestus ETV-ga seoses on ilmselt seal mõni lastesaade või vastupidi, äkki mõni uudistesaade hoopis, ma ei tea, Brežnev või millist nägu või nimede mäletate, esimest korda ETV-s nägevat. Ja millegipärast mul tuli esimesena meelde mustvalge teleteha trietendus kala neljale, nii kus on Ita Everi, Ines Aru ja luule Komissarov, sul oli juba siis väga hea maitse, ma ei tea, see oli lihtsalt nii naljakas, isegi tohutult mulle meeldis ja ma mäletan, mustvalge telekas oli selline, et seal käis linik peale, et siis kui vahepeal ei vaadatud, siis pandi linik peale, eks ole, ja siis õhtul keerati kanali nuppu. Keerasid niimoodi, see meenub, näitlejad meenuvad sulle esimesel, Katrinil. Mulle meenub mulle meile peamiselt see, kuidas kogu aeg oli vaja seda Soome televisiooni küla lihtsalt segajad vahel ja siis tuli mingisuguseid antenni juppe siia ja sinnapoole ja mingeid saatjaid tekkis. Reetur. Reed? Jah, vaata Põhja-Eestis inimesed vaatasidki Soome televisiooni hästi palju, tohutult nähti vaeva, sellised tehnilised nutikad inimesed mõtlesid igasuguseid seadmeid seina välja. Siiski. ETV esimene ekraani nägu, kes sul meelde tuleb või, või tegelaskuju lastenäidendis? Preemia ei ole nüüd nägu ega midagi, aga ma mäletan ühte preeriva kutsungit, esis igat saadi, noh, nüüd paneme televiisori kinni. Poliitiliselt korrektne ja väga. Kui te mõtlete. Tagasi nendele kolleegidele, kes on eesti televisioonis olnud, kes liiga vara ekraanilt ära läks, Marite kallasmaa, nii, mul tuli kuidagi kõhe, sest ta oli minu õpetaja ka juba siis, kui oli aastaid tagasi see värskelt õhus ja ka nüüd on ta nõu andnud televisiooniga seoses noh, tal on nii palju nõu anda ja minu arvates ta ikkagi ekraanil. Minu meelest on hästi palju inimesi kuidagi liiga vara ekraanilt ära läinud, näiteks Reet Oja, Meelis Kompus. Võiksite nimekiri ilmselt veel jätkata, kui ma järele mõtleks, et inimesed, kes on mõjunud ekraanil hästi, veenvalt, hästi usutavalt, neil on midagi öelda. Monika Tamla, Monika Tamla Kui te kohtate neid tänaval räägite, tulge tagasi, püüate veenda neid. Ma päris sellise kihutuskõnega ei ole. Päeval ülikooli oluline graafik, eks ole, varavalges minu liikumisteni varavalges lähenemises. Sina oled sa püüdnud mõjutada kedagi tagasi tulema, tead, kui ma näiteks kohtan Marite kallasmaad, siis temaga on väga tore ja väga palju rääkida. Aga ma küll ei ole tundnud, et, et mina, ma isegi julgeksin talle öelda, et Marite, tule telesse tagasi, mis, mis sa ootad, et seda ei ole teinud? Aga siin on ka natuke sedapidi, et noh, ikkagi suur osa neist ju ei ole läinud nii-öelda, et me läheme või ma lähen, et töö sai otsa, vaid pigem on siin nagu olukorrad tekkinud telemaja või raadiomaja sees. Räägime veel teie mälestustest, milline ETV saade või mõte või inimene või on teid isiklikult nagu elus mõjutanud, et teate, et vot see oli see hetk, et ma tõesti muutsin midagi oma käitumises, oma harjumustes, ETV mõjutas, mind on sellist asja olnud? Tead, mulle tuleb meelde, et ainus telesaade, kuhu ma olen kunagi kirjutanud, oli noortestuudio pärastlõuna lausa ja Vahur Kersna oli seal siis saatejuht ja ma ei oska enam öelda, mis asi see seal oli, mis mind kõnetas, aga ma tean, et siis ma võtsingi, kirjutasin paberi peale kirja, kurjategijale majja ei seal nagu oodati mingisugusel teemal mingeid kirju ja siis ma tundsin ka, et ma pean sõna sekka ütlema. Aga, aga vot, mis teema oli, ei mäleta. Ma niimoodi sekkunud ära, aga ma mõtlen, et kes on mõjutanud või kes on ekraani peal olnud see inimene, keda ma olen endale eeskujuks mõelnud, et kelle intervjueerimise stiil mulle mulle on meeldinud, on Jüri Aarma olnud. Kui ta oma siin ja praegu tegi või tema intervjuud olid sellised, nad ei olnud nagu intervjuud. Pigem vestlused inimesega. Ja imehästi oskas inimesi lahti rääkida. Imepäraselt. Tuleme nüüd ajaloost korraks tänasesse päeva, mille üle te viimati väga uhked olite, millise saate üle, mis, mis või mis žanrisse saade oli, oli see, ma ei tea, poliitika, saade, laulupidu, muusikasaade. Terevisioon põhiliselt televisioonile üle. Pärast saadet, vigu, kakstamine läbi. Nina püsti, seal diivani peal oleme hästi. Aga on ka põhjust ju siiski, sest televisioon on populaarne saade ja reiting on väga hea. Tegelikult päriselt ka nii, kui on hästi õnnestunud saade isetunnetki seda tunnet, et täna oli nii lõbus ja toredad külalised olid ja vahvad vestlused ja ise tundsid kastina selle saate sees siis ongi ju. Minul on küll selline tore ja uhke tunne siis pärast saadet, nii on man nõus. Räägime nüüd sellest, millist tagasisidet olete vaatajatelt saanud. No miks selline noor aga mis see tähendab, et sa pead põhjendama natuke jah, tagasisidet on igasugust, ma olen väga tänulik nendele inimestele, kes tegelikult viitsivad anda tagasisidet sellist, mis on positiivne, kui neil ikkagi midagi meeldib või neil on mingi hea nõuanne ja ma ei ole üldse tänulik, nendele. Tahavad riieldaja siukesed, riiukuked on ja kes võib-olla pigem elavad oma paha tuju või ma saan aru, et mõlemad teatud ummistavad su postkasti? Ei ummista, päris nii, ma ei ütle. Aga neid ikka on jah ja mitte vähe, on vale sõna selles kontekstis. See vaataja, kes tagasisidet annab, kas ta võiks pigem kus olla ja mõelda, millal ta räägib või on ikkagi vahva, seda muidugi on, muidugi on tore lihtsalt eriti tore on see, kui seal sees on ka mingisugune konstruktiivsus või midagi, mida on sellest õppida. Aga noh, kui inimene kirjutab, et talle ikka üldse ei meeldi naissaatejuhi kleit või meessaatejuhi särk, siis tegelikult ka see on tagasiside ja noh, võib-olla me ise natukene loeme muigvel suuga seda, aga ei hullu midagi. Te olete kindlasti kohtunud oma vaatajaga juhuslikult tänaval ja sattunud juttu rääkima, mida nad teie puhul siis on kõige rohkem imestanud? Imestunud? Minu arust esimene küsimus on alatised, kuidas te nii varakult üles seada ja nii jõudsime selleni. Nimelt ei hakanud seda küsima, sest seda küsitakse teilt, ma arvan, päevas korra vähemalt palju ikka väga palju. Küsitakse, kas see on küll, jah, see on liiga tavaline, mida veel, mida veel on küsitud, mida veel on imestanud? Niisugust ei ole niimoodi otse küsitud, keegi võib-olla pakub isegi teemat. Viimane oli mingil hetkel näiteks sealsamas Snelli pargis klõpsisin kodu poole ja proua tuli, näete, annavad lindudele saia. Kas te olete sellest rääkinud, ütleme, oleme sellesse, peaksite veel rääkima. Peaksid vene keeles rääkima. Pakkumised tulevad, eks ju. Elust enesest. Ja tänaval vist tülitavad ikkagi need inimesed, kes tahavad midagi head öelda. Päris riigikoguga tänaval ei hakka jakki õiendama, julgust just nimelt. Julgust ei ole. Näiteks, või on küsitud minu käest ka näiteks seda, et kes kirjutab teile need tekstid, mis te vahepeal räägite? Ja, ja see tuleb kuidagi üllatusena, ei, keegi ei kirjutagi, vaid me räägime. Mida sülg suhu toob, see ei kõla väga hästi, aga me räägime siis ikka oma peast need jutud. No teil on mõlemal see õnnelik juhus, et te olete koeraomanikud ja koeraga tuleb jalutamas käia ja siis kohtad nad täiesti suvalisi inimesi, kellel on ka koer ja koerad, teevad inimesed tuttavaks, on sealt kadunud mõni teema või tagasiside või midagi muud. On küll tulnud, mul on konkreetselt tulnud küll neid pakkumisi, et oi, näed kui tore koer, nad saavad ilusti läbi. Muide mul on endal selline firma, et millest võiks ka televisioonis rääkida. Noh, tavaliselt sellist firma reklaamivõist tavaliselt seda me ei tee. Aga selliseid pakkumisi on küll tulnud. Nojah, ja kui sa koeraga jalutad, siis on hästi lihtne tõesti teiste koeraomanikega nagu sõbraks saada, aga me ju Ovega ikkagi üksteise võidu, katsume selliseid kodulooma, koera, kassi ja papagoi teema saatesse pressida. Sest need on tegelikult oluliselt ka väga paljudele läheb, lähevad ikkagi, kardan et nad väga tore. Vaatame tulevikku, mis te arvate, mis on Eesti televisioonist ja telemaastikust üldse 10 aasta pärast saanud kas toimub mingi revolutsioon, tehniline sisuline vaataja kaob üldse ära tavateleka eest ja vaatab ainult arvutit, et mis te prognoosite, kauaks teil tööd jagub? Ma arvan, et tööd ikka jaguma. Meie pensionini oleme üsna eakad. Ma arvan, et kui oli see suurem või ütleme, akuutsem kriisiaeg, siis meie televisioon muutus ja hästi palju Skype'i põhiseks. Meie saade oli ka selline, et inimesi praktiliselt stuudios ei käi. Võiks ju mõelda, et see on tulevik, keegi ei hakka kuhugi kohale tulema, kõik tehakse läbi mingisuguste telesildade. Aga samas meil seal stuudio poole peal tekkis hästi ruttu see tunne, et tahaks kohale ka mõnda inimest, tahaks ikka seda füüsiliselt, et, et ongi siin siis see on kuidagi. Teine tunne ja, ja mulle tundus ka, et, et mingil hetkel sellisest Skype'i pildist natukene tüdineb ära, see ongi inimene istub seal oma kodus, noh see kvaliteet on nii ja naa, mõni suuda paremini selle Skype'iga hakkama saada, teine natukene kehvemini. Helikvaliteet ka nii ja naa, aga tulevikule mõeldes äkki äkki sellist kasti televiisor, televiisorikasti niimoodi piltlikult öeldes kodunurgas enam ei ole, et tegelikult ongi erinevad platvormid, nii nagu on seesama voogedastusplatvormi jupiter praegu ERR-i näiteks mingid sellised variandid, et sa vaatad, järelvaatamine on ju ka see võimalus, et sa vaatad midagi, mis sind huvitab sulle sobival ajahetkel. Ja see on tegelikult juba praegu toimunud, eks ole, toimub järjest rohkem, kui füüsiliselt sellest telekakastist rääkida, siis ma arvan, et selline hologrammikujuline asi saab meil tubades olema, kust me vaatame? Ta saab olema niimoodi, et sa saad nagu igast küljest minna, et sa lähed Katrin Viirpalu selja taha ja vaatad, aga kui ta nüüd räägib seal midagi, et milline tal kukal samal ajal. Aga kui Skype'i nii-öelda pildi kvaliteet läheb paremaks, siis tulevikus ei peagi külaliselt stuudiosse tulema, istuvadki oma kodu diivanil, kamina ees ja stuudiost. Peavad jah, tahaks vaata niimoodi rääkida, nii nagu ma sinuga praegu räägin, ma vaatan sulle otsa. See on absoluutselt teine asi, kui me praegu Skype'i teel seda teeksime. Eks see tunnetus on teine. 10 aasta pärast eesti televisioonis käivad külalised ikka stuudios ja saatejuhid on ka stuudiosse ja kui meie oleme kutsunud ja absoluutselt meie loodetavasti oleme ka stuudios. Kuidas te muide tulete toime selle survega, et teha niisugust ajakirjandusliku ja tasakaalustatust programmi, kui tihti te oma töös üldse mõtlete sellele, et see peab olema niisuguses vormis? Just ikka mõtlen iga päev. Iga päev, jah, jah. Iga saate puhul mõtleme mingid aspektid läbi, no samamoodi nagu me mõtleme, et saade oleks tasakaalus meelelahutuse, majanduse, poliitiliste uudiste ja nii edasi poolt, et iga saate puhul mõtleme läbi. Kes siis meie sihtrühm on ju tegelikult sünnist surmani põhimõtteliselt, et me peaksime pakkuma kõigile midagi ja need valdkonnad ka peaksid olema kõik kaetud ehk et poliitika sotsiaalvaldkonnad. Nii nagu armastab meile öelda produtsent Rait Roland vehkima, et me teeme teemasid koerte kammimisest kuni peaministri intervjuu ja nii ongi sõltuvus olla kaamera ees on olemas. Natuke ikka on mõrvar Mulle meeldib nii, et kui hommikul olla ei saa. Kui sa oled tõesti meeldiv, kui sa oled puhkusel saada, ei ole, siis sa ikkagi kolmandal päeval sätid kuhugi kaamera. Ei, ei, ei, seda ma ei tee, seda, ma ei tea, mul kulub umbes nädal või poolteist tulla välja sellest rutiinist, ehk et ma ei pea jälgima iga hetk, mis ümberringi toimub Eestis ja maailmas ja mu mõte ei tööta selles osas. Kes sellest võiks rääkida, et vot selle peale mul kulub küll alguses mingi poolteist nädalat, aga enne seda vajadust ei tunne. Aga ausalt, mulle meeldib teha telesaadet. Ove, kuidas kaamera jälgimisega on, tead, ma olin pikki aastaid pikki aegu eemal, et ega mul ei tekkinud siis seda vajadust, et ma pean saama kuhugi meediasse samamoodi ka raadioeetrisse või tele-eetrisse külma mäletan möödunud suvest, et siis kui hakkas augustikuu kätte jõudma või noh, natuke juba oli kestnud augustikuus, siis tekkis see tunne, et võiks juba teha. Nüüd võiks juba teha saadet, et mul on sellised mõtted, et võiks juba ju tore, et te saate teha. Kui ma palun teil mõelda ühe külalise peale, kellele te olete eriliselt tänulikud, ma ei tea, kas ta päästis, saate oli lihtsalt tore külaline. Siis, kes see külaline on ja mis situatsioon see oli, mis teil kohe pähe tuleb, et kindlasti on jäänud meelde mõni nimi, kes on olnud just see, et vat selle inimesega teeks kohe uuesti intervjuu ja ta oli täpselt nii hea, nagu ta on. Mulle tuleb üks nimi küll kohe meelde ja see on huvitav, sellepärast et see vist oli terevisioonis. No kui mitte esimene, siis esimesi intervjuusid, mille ma tegin poliitikuga. Ja ma olin enne seda võrdlemisi ärevil, sest kõik ütlesid mulle, et see poliitika, ma võin öelda, kes see oli selle Yana toom, kõik ütlesid, et ta on üsna pahur, kui ta tuleb ja temaga on selles mõttes raske teha intervjuud. Ja kui ma rääkisin selle jutu ära, siis mul oli endal hea tunne ja tuli hea kolleeg Katrin, kes ütles, et see oli hea intervjuu ja siis mul oli hoopis sihuke õnnis tunne. Nii palju intervjuusid teinud, et ma peaks selle küsimuse vastuse peale, mõtlen, ma arvan tunde, ma tõesti ei oska sulle praegu sellist ühte nime nimetada. Aga mul on ainult üks küsimus veel ja see on kõige lihtsam, mis on parim kingitus ETV-le. 65. sünnipäeval panin kingi ja see võib olla mõni saade ja see võib olla mõni tehniline vidin. Võib-olla ma ei tea, ma tahtsingi öelda. Aga head saatejuhid ongi ju kingitus ETV-le, sest see hoiab ETVd elus põhimõtteliselt, muidu oleks öelnud, et üks juhe puudu, et seda, seda oleks hästi vaja. Head televaatajad ja kõik koostöö, kõik kolm on nagu teostatavad, tegelikult see juhend, saatejuhid teravad. Katrin Viirpalu, Owe Petersell aitäh selle jutuajamise eest, palju õnne, ETV ja teiega, kohtume siis juba sügisel ekraanil 24.-st augustist alates. Kohtumiseni.