Head vikerraadio kuulajad, saade jätkub ja nüüd on taas külas üks külaline Eesti televisioonist, Mihkel Kärmas. Tere tulemast vikerraadiosse ja palju õnne, ETV. Palju õnne, aitäh kutsumast. Mihkel, räägi kuidas on olla nii-öelda lipulaev, saatejuht, sul on ju tohutu vastutus, juhtkond ootab kogu aeg. Ta saade püsiks tipus, vaatajad tahavad kogu aeg saada verd, higi ja pisaraid. Kuidas selle tundega elada on? Ohja? No ega ta lihtne ei ole, aga ise oled valinud sellise sellise tee. Nüüd hakkate sinu küsimus nagu pulkadeks lahti võtma, siis esiteks rangelt võttes, juhtkond ei ole meile täpselt täpselt sõnastanud, et te peate tingimata püsima seal edetabelite eesotsas ja tõde on see, et me oleme ise ka natuke üllatunud, et kui hästi meil on aastate jooksul läinud, et ma väidan, et see on võib-olla tibake anomaalia, kõneleb hästi Eesti telepublikust, et seda tüüpi saade nagu pealtnägija on, on nii kõrgetele kohtadele edetabelites jõudnud noh pälvinud nii palju siis tähelepanu, see on muidugi pikem teema, et et ega siin ei tingimata ei ole asi alati kinni meie headusest ka nüüd, et kas publik verd, higi ja pisaraid alati nõuab? Jah, paraku see niiviisi on, et see ärge pikka viha pidage, oma niiviisi ütlen aga et see on selline nagu täitmatu, ma ei teagi, draakon, mida tuleb pidevalt toita, no vot ja see on see ka võib-olla kõige raskem tõesti, et et iga kolmapäev 20 null viis läheme eetrisse. Aga tegelikult juba noh, isegi varem, kui see saade on tehtud või ütleme samal õhtul kõik hakkab otsast pihta. Ehk et kindlasti on hästi palju neid, kes suudavad teha väga suurepäraseid lugusid ja saateid. Aga katsu seda teha 37 38 korda järjest nädalase sammuga, vot see on see põhiline väljakutse, mis ära kustutab paljud. Aga te võtate ju pärast saadet lood kõik tükkideks ja näete, mis siis oli kõige popim ja mis siis rahvale kõige rohkem nii-öelda elamust pakkuse. Mis need lood siis on, mis on jäänud? Ma ei tea, kas siis ületamatuks või, või mis need teemad on, mille juurde aeg-ajalt ikkagi tagasi tule või see on nüüd ametisaladus ja sa ei saa seda öelda? No nii palju, kui tean ja oskan, ei saladuse midagi, et tegelikult tõde on see, et me ei analüüsi nii täpselt. Sest et meil on see luksus Eesti rahvusringhäälingus, et me ei pea higipull otsa ees jälgima nagu reitinguid olema iga hinna eest populaarsed ja siirduma tegelikult sellist mikroanalüüsi isegi ei tee. Kas nüüd mingi lugu oli vähem või rohkem vaadatav? Pigem peab meeles pidama seda noh, nimetame siis niiviisi Pealtnägija formaati aegade algusest saati, et ta on selline nagu nimetama siis inglise keeles infot teinud, et on nagu infot, aga on ka siis sellist meelelahutust ja selle formaadi võlu ja ma ütlen veelkord, meie ei ole seda leiutanud, tegelikult seda tehakse mujal maailmas tehakse ka ütleme, trükipressis ka meil näiteks Eesti Ekspress. Et selle, selle formaadi nagu võlu ongi see, et me hoiame ühelt poolt seda populaarsust mingisuguste selliste kõvade Vintrigeerivate lugudega, mis helisevad vastu, siis tekitavad emotsioone, tihti ka kirgi, pahameelt aga sinna vahele, kuna meil on see luksus, et meil on, oleme suutnud siis publiku koonduda niiviisi suurtes hulkades. Et võime teha näiteks ka loo süvamuusikast või süvakultuurist. Ma väidan, et, et see on selline hea kombinatsioon ja tegelikult luksus, et, et me saame siis serveerida sinna vahele asjasid, mis tingimata võib-olla iseseisvalt nii suurt publikut ei köidaks. Nii et tingimata alati ei lähe uut Arvo Pärti otsima või siis valitsust kukutama. Ja eks me, no kui nüüd rääkida sellest, et kus need lood tulevad või kuidas, eks ju, et meil on jah, selline õnn, et olles üpris vaadatav saade, siis meil on ka päris elav tagasiside. Me saame päris palju teemasid publikult, et ma ütleksin, et see on umbes täpselt nagu pooleks, et pooled teemad on sellised, mis inimesed pöörduvad meie poole, pooled on sellised, et me ise siis käime, nuusutame õhku, et ja tunnetame, et mis siis parasjagu võiks olla nagu selline aktuaalne, aga noh, oluline on just nimelt mis ma tahan ise alla kriipsutada, et meie ei, mõtlesin. Paradoks. Pahandused ja tülid tulevad ise meie juurde, üldjuhul nendega tegelikult kummalisel kombel selles mõttes ei pealugude leidmiseks hirmsasti vaeva nägema. Me tegelikult näeme ekstra eraldi vaeva just nimelt, et oleks igas saates ka positiivset sihukest helget, et head järelmaitset, et maailmas nii inimhinge kui maailma üldisemalt mahuvad ju see emotsioonide palett on nagu palju suurem kui ainult pahandused ja kurbus. Mihkel, kui sa mõtled lapsepõlve, millist Eesti televisiooni Sa ise mäletad, tead milliseid tegelaskujusid, milliseid saatejuhte? Kui me räägime lapsepõlves, siis loomulikult lastesaateid, eks ju. Et, et minu lapsepõlv jah, langes selle aja peale, kui siis onu Raivo tubliiatsid ja kõige suurem sõber Leopold seal toimetasid ja kass Artur ja sellised tegelased, eks ju, natuke juba vanemana siis ma hakkan mäletama selliste ütleme siis laulva revolutsiooni perioodi, neid lõpmatuid, saateid, kus siis ju inimesed rääkisid, tähtsaid asjasid ja rahvas oli naelutatud ekraanide, eks ju, tehti seal ma ei tea neljatunniseid otsesaateid kus siis anti ju väga suur panus Eesti taasiseseisvumisele. Kui sa mõtled nende lastesaadete peale, millal siis sealt hakkas mõte jõudma selleni, et ma ei, vaatajal on lastesaateid, vaid ma vaatan mingit teist sisu, uudiseid või, või niisugust infosaateid on see nii-öelda klõps kasul meelased. Et mis saated need olid, mis sind siis võib olla, kas elu muutsid või vaatama panid? No nii täpselt ma ei mäleta, aga eks see ikkagi vanusega koos käib ja noh, tõde tuleb ka tegelikult tunnistada, et ei hakka siin valetama, et olles siis Tallinnas sündinud ja kasvanud, mina vaatasin ka väga palju muidugi Soome televisiooni, eks ju. Aga aga kuna minu vanemad nagu ju kõik eestlased jälgisid väga pingsalt seda laulva revolutsiooni sündmusi, kõik otse-eetris, rahvarinde loomist sisuliselt ja nii edasi, et eks ma nende kõrvalt seda ka jälgisin, aga ja igasuguseid muidugi siukseid kummalisi meenub ka ekse seoses televisiooniga ja seal teenin Nõukogude Liitu saadetega, mida poisikesed vaatasid, või siis uskumatu lugu, kuidas Kaspirovski meile kõigile seal rääkis, kes Moskvast kuskil, et pange klaas veega ekraani ja siis pärast joogese tunnistatud vesi ära või midagi sellist. No sinu enda sattumine ETV-s see oli nagu ikkagi juhuslik, sa tulid nagu seda õhtust Ekspressi tegema kaassaatejuhina ja see ei olnud kuigi pikaajalise projektina mõeldud. Jah, tõsi on, et Pealtnägijal on selline eelkäija saade, mille nimi on õhtune ekspress ja see oli selline koostöösaade Eesti Ekspress ja Eesti televisiooni vahel, et ma ei teagi täpselt, kellel siis turgatas pähe selline geniaalne idee tollel hetkel Eesti ekspress tolles ajastus me räägime siis, umbes 96 aastast oli Ekspressi Eestis ikkagi silmatorkavalt selline uuenduslikke ajakirjanduslikud, hea tasemega ja uuriva ajakirjanduse alged olid seal ja idee oligi selles mõttes Eesti ekspressist see oskusteave, see talent ja panna siis Eesti televisiooni teletegemise oskusega, kui seda kampa pandi siis kureerima Vahur Kersna ja seda saadet oli tehtud umbes 10 jagu, kui siis keegi märkasid seal Ekspressi toimetuse taganurgas, on üks noormees, eks ju, mis kell et aga äkki proovid ka ja siis proovisin tuli enam-vähem välja, meeldis endale huvi oli ja noh, edasi noh, nagu öeldakse, juba ajalugu, nii et küll see on ikka kombinatsioon nagu juhusest, aga ka sellisest nagu eelsoodumuse, sest ma arvan, kui sa mõtled selle aja peale, kui sa televisioonis alustasid. On seal midagi naljakat ka, et sa kujutasid kindlasti televisiooni tegemist kuidagimoodi ette, aga kas täpselt nii nagu sa tegema hakkasid, seda ilmselt, et kui sa vaatad neid esimesi salvestusi, on need lõbusad sinu jaoks ja enam kunagi nii ei teeks või vahel nostalgia mõttes tahaks samamoodi ka teha ka tänasel päeval. Vaat see läheb sellesse rubriiki natuke, et muru oli nooruses rohelisem, et see legend ja mälestus meil kõigil ju paljudest asjadest on selline kirgas. Ja siis, kui reaalselt vaatame, neid asjasid, täna siis ikkagi üldjuhul on noh, peab ütleme, sellise tõsise koefitsiendiga arvestada seda ajastu ajastu konteksti, et kuidas see ütlus on, et ühte jõkke kaks korda astuda ei ole võimalik, et need olid omas ajas tehtud asjad, nad olid omas ajas väga kõvad, väga erilised asjad ja veel kord suur kiitus Vahur Kersnale ja meie esimesele režissöörile Maire ratsinile, kes olid ikkagi need kandvad jõud seal alguse perioodil. Ja tegelikult see areng on pidev, et vaat, inimesed üldjuhul ei lähe niiviisi tagasi, et vaatame nagu viis aastat tagasi mingit saadet, vaatame 10 aastat tagasi, aga kui te juhuslikult seda teeksite, siis te näeksite, kui suur erinevus on tegelikult sisuliselt isegi võib-olla viie aasta tagusel Pealtnägija 10 aasta tagusel, et me ju kõik see muutus toimub ja see ei puuduta ainult saadet nimega pealtnägija, vaid kogu elu, et pidevalt me areneme, asjad lähevad professionaalsemaks, kvaliteetsemaks ja nii edasi ja, ja see saade moodi, nii et täna tegelikult vaadates neid esimesi saateid noh, ma pean ikkagi ütlema, et nad on armsad, nad on võib-olla mõne jaoks isegi legendaarsed ja tihti öeldakse meile, et tänapäevapealtnägija on täielik kräpp. Et küll ikkagi need Kersna saated olid ikka head, eks ju, aga reaalselt vaatate siis ikka palju sellest ei kannataks täna eetrisse panna. Tehniline revolutsioon on tekitanud selle, et inimestel on võimalus ühte ja sama saadet järele vaadata siis, kui neil endal soov on mõnda kohta eriti spetsiifiliselt uurida. Kuidas sulle see meeldib. Raadios näiteks ju ka ei ole enam, et raadio ei ole enam kaduv kunst, vaid kõik saavad iga sõna täpselt piinliku täpsusega järele kuulata. Ta on see hea või halb või, või kas oleks parem teha nii-öelda, kui inimeste tähelepanu ei oleks nii spetsiifiliselt suunatud ühele või teisele sõnale. Oeh, see on suur teema, millest inimesed kirjutavad ju traktaatia, teevad elutöö täitvat uurimust, eks ju. Et tegelikult see taandub kõik sellele tehnoloogilisele murrangule nimega internet, et see pööras meie kõigi elu, aga ka igasuguse ajakirjandusliku sisu tegemise täiesti pea peale. Et ühelt poolt mängu muutev oli see, et enam ei ole niiviisi, et on eeter konkreetselt, kes kell 20, null null või 21 null null ei ole, niiet et leht tuleb ainult hommikul, vaid tegelikult see kõik on 24, seitse. Tähtsamaks sai võib-olla kiirus kui kvaliteet Teie, selle interneti tõttu. Ja nüüd teine mõõde on jah, see, et et okei, et see kõik on nüüd siis igavesest ajast igavesti seal üleval ka, et kui see sõna on lendu lastud justkui, eks ju. Et siis seda püüda maha saada näiteks noh, tänapäeval me ju väga palju näiteks puutume kokku nende unustamise teemadega, et mis on õige hetk, et mingi inimese pahandus näiteks ära unustada ja internetist ära kustutada, eks ju, tekib omakorda küsimus, aga mis saab paberlehtedega, raamatukogus ja nii edasi? Täiesti hoomamatu ja, ja pikk teema, nii et ma selles mõttes nagu ei valuta eriliselt oma pead, sellepärast see ei ole nagu midagi paratamatu keskkond, millega me peame nagu harjuma. Ma loodan, et see ei ole selline tupiktee Lääne tsivilisatsiooni jaoks mille me oleme ja noh, kokkuvõttes inimesed, ma väidan, et mitte ainult ei taha, vaid ka vajavad neid lugusid, mida siis esitatakse ükskõik mis kanalis, ükskõik mis. Ega vist sellist kanalit ei saa ka teha, kes hiilgab, sellise originaalsusega meie saateid ei saa järele vaadata või kuulata, Ta, et olete kas õigel ajal õiges kohas või te ei saa seda, sest mingi tehniline platvorm ikka korjab selle üles, hakkab teenima selle pealt. No vot, mina ei oska öelda, võib-olla on võimalik teha selline, et mis on selline ainulaadne ja kordumatu ja see on huvitav idee, aga selle mõttemänguga siis nüüd korraks kaasa minnes, et ma siis siis sellisel juhul peab see sisu olema tõesti nii magnet, et sa pead olema nii kõva ja enesekindel, et et see korjaks siis just sellel ajahetkel selle piisava hulga vaatajaid, et et noh, nagu ma siin eespool ütlesin ka, et ühte jõkke kaks korda ei ole võimalik astuda, et see, ma natuke kardan, et kogu seda tehnoloogiarevolutsiooni vähemalt ilma erilise kataclismita ei ole võimalik tagasi pöörata. Mihkel, sa juba mainisid põgusalt, et saated väga palju tagasisidet, mis kõige erilisem on, mis meelde on jäänud aastate lõikes, milline tagasiside sind on nagu naerma ajanud või siis tegutsema ajanud? Tõesti tagasisidet on muidugi erinevad taga näiteks kohe komanidekstrontan ütlema, siis mis mulle näiteks meenub on selline asi, et üks inimene saatis meile ümbrikuga kirja, mille sees oli surnud kärbes ja selle juures kiri, et sa oled sama selgrootu kui see kärbes. Selline nagu näitlikustamine ja kohe ütleme Konkreetse väga haruldane, eks tegelikult muidugi on ju niiviisi, et me teame, et see on inimloomusele iseloomulik või omane, et laitust tuleb palju lihtsamini kui kiitus ehk et me saame väga tihti noh, arvestades seda, et me teeme selliseid kuidas öelda konflikti lugusid, pahatihti siis siukest teravat tagasisidet ka, aga saame ka kõvasti kiitust. Ja arvestades just, et kui, kui kasin on inimene üldjuhul nagu hästi ütlema, et siis ma sellest ise järeldan. Et neid, kes hoolivad ja hästi arvavad, on ikkagi rohkem kui neid, kes halvasti arvavad, aga, aga tõesti, sellel pikal teekonnal on olnud väga-väga erinevaid, et seinast seina episoode, kus me oleme väga konkreetselt saanud olla inimestele kasulikud ka. Kui palju te peate vaeva nägema, et Pealtnägija oleks tasakaalustatud saade? Sellega me näeme kogu aeg kõvasti vaeva ja meil noh, mitte ainult see ei ole ainult kuidas öelda meie südametunnistusel vaid eks üle meie õla piiluvad ju pidevalt peatoimetaja eetika, nõunik pressinõukogu ja nii edasi ja nii edasi. Rääkimata sellistest asjadest nagu ERR-i hea tava ja sellised raamistikud, nii et ERR-is ma julgen küll väita, on see, et ikkagi väga kõrge ja eriti veel Pealtnägijas, kus veel kaasneb ju see suur vastutus, mis tuleneb ka suurest auditooriumist, et iga seal lendu lastud sõna on, on suurema jõuga kui võib-olla vähem vaadatud saates. Ja sellest ka tihti nagu selline elav tagasiside, et võib-olla mõne vähempopulaarse saate puhul inimesed nagunii palju ei, ei vaidleks, aga aga see käib jah, selle selle tööga kaasas. Kas teid võetakse ka kohtumõistjate, et kui pealtnägija juba ütles, siis nii ka järelikult on rohkem nii-öelda tõestust pole vaja, paneb see ka nagu mingi surve peale? Jah, mõnikord ka võib-olla inimesed ootavad isegi või püstitavad noh, pealtnägijale, KKT, teistele saadetele või ajakirjandusväljaannetele ka selliseid põhjendamatuid lootusi või ootusi just nimelt, et meie oleksime ka need mingisugused lõpliku kindla tõeütlejad, et paraku elu on pahatihti koosneb pooltoonidest ja ei ole alati selge, mis on õige, mis on vale või mis on hea, mis on halb selguda tüki aja pärast või selgu või on ühe jaoks üksteise jaoks teine ja aga inimesed alati tahavad hästi selgelt, et öeldakse, et see on paha ja see on hea nagu keskmises Hollywoodi filmis vähemasti ja see tekitab tihti ka selliste inimestes ägedat tagasisidet, et näiteks, et kuidas sa julgesid seda tegelast üldse kiita või tuua esile, et tal on ka mingisugused, võib-olla head küljed näiteks. Nii et see on taaskord nagu pikem teema, aga see taandub sellele ka, et et aegade algusest saati on üks viis halbade sõnumitega hakkama saamiseks olnud sõnumitooja hukkamine, nii et tihti peegeldatakse seda sõnumit, mida sa ei taha kuulda, ütleme sellele sõnumitoojale. Aga veel kord ise oleme selle töö valinud ja teeme seda hea meelega, nii et kaebus ei ole. Mihkel ütlen, et kui pealtnägija sahtlis on 100 teema pakkumist, kas 80 nendest on nii-öelda olmetülid naabritega või muu seesugune, tuleb taolisi pakkumisi kõige rohkem? Jah, et see teemade sõel on tegelikult meil päris tihe ja ma ütleksin, et meil jõuab eetrisse üks iga võib-olla 10. teema, millega me tegeleme ja seal on erinevad põhjused, miks nad ära langevad. Kui me räägime nüüd jah, sissetulevatest vihjetest publiku tagasisidest, siis üks kolmandik on liiga väike või väiklane, et a la naabrimees ehitas enda puu riidast ühe neljandiku otsaga minu maa peale. Tehke temast lugu, aga tehke, niiet Ta ei saaks aru, et mina kaebasin ka veel ta ehk et siuksed nagu liiga väike või väiklane, et ei ole vaja üle vabariiklus. Noh, seal võib olla täitsa teema sees, aga ei ole vaja üle vabariiklikus, saates seda nagu lahata, teine kolmandik ja julgen öelda, et on seotud pahatihti ütleme, et kuu faasidega, et mitte öelda vaimse tervisega. Paraku meie rahva vaimne tervis enamasti selle mätta otsast, kust mina seda jälgin, ei ole alati kõige parem samast killast ja mina olen pidanud igasuguseid väga huvitavaid vestlusi Andromeeda, udukogu, suursaadikutega ja selliste isikutega. Ja viimane kolmandik on siis selline, mille me nagu siis võtame nagu ja sealt siis oma, kordame, sõelume hoolega, et jah, et milles on see ülekaalukas avalik huvi, et tõesti, et noh, inimestel väga tihti kui eelpool oli juttu sellest vastutusest ja niiviisi ka, et inimesed tihti mõtlemata Ta isegi haaravad toru või tahavad tormata oma mingisuguste pahandust, et mitte öelda musta pesuga kohe suurele ekraanile mõtlemata, mis tagajärgi see toob, et okei, täna sa saad võib-olla oma sellele mingile naabrile seal ära teha, eks ju. Häbistada teda. Aga kas sa tahad igavesest ajast igavesti olla näiteks tänapäeval nüüd internetis üleval selle küsimusega, eks ju, ja ja niiviisi ja et kas see tegelikult selline musta pesu pesemine on kõigile osapooltele kasulik ja näiteks me väga sageli ka ise kuidas öelda, kutsume inimesi mõistusele, näiteks, ju on peretülid hästi kirglikud, kus mingid laste hooldusõigust üle vaieldakse, need haruharva jõuavad tegelikult ekraanile, sest et püüame ka muuhulgas inimesteni nagu väga nendega endiga rääkida, et esiteks, et kuulge, et kas te olete kindlad, et see on nüüd ikkagi kõige parem asi, mis te saate antud olukorras teha, kas see on tegelikult kõige parem selle laste huvides ja siis isegi kui nad ikka on selles nõusime, ajakirjanikel on veel kord kohustus siis ju täpselt jälgida, et kus on see ülekaalukas avalik huvi, et see ei ole lihtsalt emotsionaalne, dramaatiline lugu, vaid siin on ka ühiskonnas tahaks mingisugune oluline nagu mõte või valupunkt sees, et seda kõike seda valu, ühe perekonna valu nagu laiali laotada ekraanile ja tagatipuks, siis me peame selle, kui on mängus alaealised, siis tegema ka veel niiviisi, et see oleks esitama selle loo niiviisi, et me siis teeme seda võimalikult delikaatselt, võimalikult vähe õigeid seal isikuid avades. Mihkel, sina oled Pealtnägija esindusnägu, aga sa oled alati rõhutanud, et see on kollektiivne looming ja nüüd on sul võimalus kiita kolleege, kelle loo üle sa eriti uhke oled, mis lugu see oli ja kuidas ta maailma või Eestit muutis? Oih, kui ma pean nüüd ühe paljaks ja no siis ma võtan lähedasest minevikust tegelikult värske loo, sest see on mul hästi meeles, et noh, lugusid on kindlasti palju, millest võiks rääkida ka Anna Pihl ja palju kirgi kütnud listeeria teema. Et nüüd on, oleme siin kõik vaevelnud koroona käes, aga enne seda oli meheli unistame, et oleks lihtsalt probleemid nagu jah, et ja seal selle juures, et ma ei taha minna sellesse nagu üksikasjadesse ja vaidlustesse, et kuidas seal ikka täpselt oli ja nii edasi seal ju käivad ka, teatavad kohtuvaidlused veel VTA ja selle kalatootja vahel. Aga et mida, nagu tõstaksin esile, on Anna Pihli erakordne kangus, visadus selle teema uurimisel ja väljatoomisel. Mina ei häbene öelda, et kui tema esimest korda tuli esimesed paar korda mulle rääkis sellest teemast, siis ma olin nagu sellise kuidas öelda eitus? Jah, et ütleme, et klaasistunud pilguga, et tundus väga betoon, umbne asi ja ma ei saanud kohe aru, eks ju, aga anna väga visalt tööd, kuidas selle kaevas selle teema välja, pani selle keerulise asja nagu lihtsamasse keelde ja okei, siis kui mina hakkasin juba aru saama et oot-oot, et see on ju tegelikult väga suure mõjuga teema, siis jah, tegime seda koos ja noh, tagajärjeks ei hakka kõike siin üles lugema ükshaaval, aga räägime täna siis tegijate ajakirjanike mätta otsast, et siis noh, Anna Pihl pälvis siis ju koos Sulev Vedler Eesti ekspressist kahasse ka siis Bonnieri preemia uuriva ajakirjanduse preemia selle eest lõpuks. Või juulikuu on praegu ja telesaated on puhkusel. Kas värske pealtnägija uue hooaja esimese saate ettevalmistus juba käib või veel ootate peateemat? Me peateemat esimesse saatesse, kuidas öelda, ootame, meil on tegelikult mingi hulk kokkuleppeid ja mõtteid olemas, nii et ütleme, kui, kui sõnastatud niiviisi, et täna siin istudes ma suudaksin ilmselt täita luudega või noh, mingite kokkulepete alusel esimesed, võib-olla kolm pealtnägijat. Lisaks meil on siukseid pikema vinnaga koostöösid või projekte näiteks praegu suvel salvestan asjasid, mis lähevad eetrisse võib-olla alles jaanuaris 2021 aga pidades seda kõike meeles, me ikkagi hoiame nagu pidevalt seda akent lahti, et tuleb midagi uut ja ägedamat. Nii et see on korraga selline nagu maratonisprindi jooksmine, et sa pead tagama, et tõesti, et sul oleks need 37 38 saadet hooaja jooksul ühtlase kõrge kvaliteediga täidetud, aga samas peavad olema ka aktuaalne. Nii et arvatavasti jah, ega elu võib teha igasuguse üllatasime see esimese saate avalugu võib minna lukku alles võib-olla loetud päevad enne esimest saadet. Mihkel Kärmas, aitäh selle jutuajamise eest. Ilusat suve jätku ja palju õnne siis ETV-le. Suur tänu. Samad sõnad.