Head vikerraadio kuulajad saade jätkub ja ka tänasel päeval on külalisi televisioonist, sest Eesti Televisioon saab juulikuus 65 aastaseks. Täna olen sellel teemal kutsunud kõnelema Margit Kilumetsa tervist, Margit. Tere, tere, aitäh kutsumast, palju õnne Eesti televisioonile ja palju õnne meile kõigile või vähemalt siis kõigile neile, kes kunagi Eesti Televisioonis on mingilgi määral saateid teinud või muidu selle toreda organisatsiooniga seotud olnud. Margit, sa ise oled ka väga mitmekülgne inimene, sa oled teinud raadiosaateid, sa oled kirjutanud. Mis sinu lugu siis ETVsse sattumisega seoses on, kuidas see nii läks, et sa sinna ikkagi läksid? See algas kõik ikkagi Tartu Ülikooli ajakirjandusosakonnas, kui tuli valida eriharu, kas jääda kirjutamise juurde või raadio juurde või televisiooni juurde ja kuna hagi Šein oli teleeriala õppejõud ja nagu me kõik teame, on tegemist äärmiselt, et targa ja sellise sarmance õppejõuga mehega siis kuidagi läks nii ikkagi, et ma valisin ilma kõhklusteta teleeriala ja siis vanasti, nagu oli suunamine Eesti televisiooni, kuhu mujale siis ikka minna oleks saanud? Sina oled ikka see klassikaline selles mõttes vaid kohe suunamisel, mida nüüd enam väga tihti ei juhtu, eks ole niisugust suunamist. Samas sul läks hästi ju ikkagi, et sa said selle suunamise. Ja ja, ja ma, ma olen Tallinna tüdruk, põline, eksju, ma ei olekski kujutanud väga endale ette, et ma kusagil mujal nüüd ma ei tea Põlva ajalehe juures tööl oleksin hakanud, et see oleks minu jaoks ikka olnud liiga suur vapustus. Ma praktikal käisin Võrus ja see kõik on pisteliselt tore, aga, aga nagu töö ja elukohana ma ikka peale Tallinna väga mingeid muid variante ei kaalunud. Kuidas siis otse koolipingist olid tulla, Eesti televisiooni oli liiga palju seda, mida sa ei kujutanud õigesti. Ma räägin nüüd ühe loo ja sellel lool võib-olla selline hetkel niisugune natukene negatiivne alatoon, aga ma ütlen, et see asi tegelikult pöördus paremuse poole. Ma olin kuulnud legende sellisest, et tõesti telemaastiku Kuurustagu Tiina Mägi, kes toona oli selline legendaarne režissöör, vedas saadete sarja nimega Kodulinn ja, ja Ma natuke kartsin teda, et mitte öelda rohkem. Ja see oli ainuke asi, mida ma vaikselt oma sisemas ja võib-olla ka veidi valjuhäälsemalt palusin, et ma ei satuks tema käe alla. Ja täpselt nii see läks. Nii et ma mäletan ennast isegi kusagil seal Kentmanni tänava prügikastide vahel nutmas oma abikaasa rinna najal ja lihtsalt tõesti kartsin, ta oli selline karm, ta oli jõuline ja kuidagi see kodulinn oli kõik minust mööda läinud, ma ei tea, mida ma ette kujutasin, aga no vot Tiina Mägi käe alla ma tõesti tollel hetkel ei tahtnud sattuda ja see algus oli ikkagi päris raske ka, sellepärast et noh, need saated ikkagi sündisid nii nagu tema tahtis ja millestki sellisest väga minu suurest sõnaõigusest seal alguses ikkagi juttu ei olnud. Aga Me harjusime teineteisega ja kuigi ma olin tema saadete juures või võib-olla vist tõesti maksimaalselt aasta või natuke rohkem, siis edaspidi eluteel. Me oleme kohtunud ja just hiljuti, kaks nädalat või kolm nädalat tagasi saime kokku Villem raami. Siis sünniaastapäevale pühendatud sellisel väikesel minikonverentsil ja meist on saanud suured sõbrad. No see, et algus oli raske, see ju ei tulnud sellest, et Tiina Mägi oli seal vaid tõenäoliselt lihtsalt kõik oli võõras ja sa ikkagi pidid nii-öelda kohanema selle juba toimiva struktuuriga. Sul oli raske oma uuendustega kohe sinna sisse saada. Jah, ma kuidagi kõik kujutasin seda nagu teistmoodi ette, võib-olla mingit ma ei tea, meelelahutust ja sellist noh, lõbusaid ja selliseid meelelahutuse, muusikateatrimaailmaga seotud inimesi, eks ju, aga ma sattusin ikkagi sellise tõsise tööinimese juurde, kellel ei olnud mingit nalja, mingit laupäeva pühapäeva, kui oli vaja ülekandejaamaga kohale sõita, siis me seda tegime. Noh, keegi ei küsinud, et kas ma olen just natuke aega tagasi abiellunud ja tahaks äkki abikaasa kätt hoida nädalavahetusel. Ei, ei, ei, see oli ikka, see oli ikka 24, seitse tehti siis tööd. Mida sa mäletad Eesti televisiooniga seoses, kui sa mõtled end lapsepõlve, sest sa oled ju kasvanud üles Eesti televisiooniga, millised saated, saatejuhid, tegelased sulle kohe meenuvad? See mulle ikkagi ma vaatasin väga suure rõõmuga lastesaateid, kõiki neid hunt kriimsilmasid ja Entel-Denteli leidja laulsin teleka ees kaasa ja kummardasin telepoisile ja et see on kõik minu minev Leopold ja, ja kõik kõik, aga ma vaatasin suure huviga ka ikkagi horoskoopi, see oli juba minu sellises väga õrnas nooruses või isegi lapsepõlves, et et ma lihtsalt ei mäleta konkreetseid laule, aga ma tean seda, et selline asi oli. Ja ma vaatasin tohutu suure vaimustusega korvpalli. Sellepärast et minu tädi oli juhtumisi sellel ajal Kalevi korvpallimeeskonna juures aeg-ajalt arstiks ja siis meil kodus käis ikka selline tõsine ikka korvpallivaatamine, vanaema karjus hõpsi. See, kuidas sa ei saa, et see oli selline tohutu, ma arvan, ma kartsin, et ta saab infarkti, tõesti, ta oli tohutu fänn ja siis ma mõtlesin teatri. Vaid just tahtsin jõuda selleni, et kas tulevane kultuurisaate tegija reede õhtul ka mitmed tegijad siin maininud, aga need eetrinäod, kes sulle siis sellel ajal sümpatiseeri, Sid, kelle moodi sa võib-olla midagi teed? Alateadlikult on mõni selline nimi. Minu õpetaja ülikooli ajal kaude oli Mati Talvik, ma olen tema juures teinud oma ühe väga meeleoluka praktika Moskva linnas, kui Moskvas oli ülemaailmne noorsoofestival ja meie siis Mattiga olime seal korrespondendid ja mulle tegelikult tema selline ühtpidi Tarke teistpidi soe intervjueerimis viis juba juba ülikooli ajal ikkagi väga-väga meeldis, nii et ma ei saa öelda matiga väga palju seoks ekraanil, aga, aga ta mulle tüübilt kuni tema elupäevade lõpuni ja tema noh, ekraani karjääri lõpuni ta mulle väga väga meeldis. No sa oled ka Margit, natukene see saatejuht, kes on valmis tegema tööampse siit ja sealt, ehk et erinevate saadetega küll sa, ma ei teagi, et kalal või niisama looduses ja siis sa oled laulupeol ja no rääkimata kultuurisaatest, ega see kunstnike maailm ja loomeinimeste maailm on ju täis üllatusi, et ega sa ju neid ja ometi ei tunne, keda sa intervjueerida, nad ikka suudavad sind üllatada, aga sa ujud ikkagi välja igalt poolt, et kust see tulnud on, mis kogemus on, et sa nagunii erinevates žanrites oled nii kodus ja ujud välja. No ma arvan, et ega see kõik nii kergelt ei tule, et ma olen ikka päris palju tuleb eeltööd teha, eriti kui sa teed kultuurisaadet ja kultuuriinimesed teadupärast on väga hellad ja sa ei tea tõesti kunagi, millisele küsimusele keegi kuidagi reageerib, aga samas noh, kui sa võrdled minu saadet näiteks Pealtnägijaga siis võib-olla isegi võrdle esimese stuudioga, kui palju mõnusam on tegelikult minu töö, sest et viimase viie aasta jooksul nüüd kui ma olen, Ma ei teinud, ma saan aru, et see on saade, kuhu inimesed tahavad tulla. Ma ei pea kedagi veenma, peaaegu, ma ei pea kedagi pehmeks rääkima, põhjendama. Ma ei pea seletama, miks seda vaja on. Ja ma kujutan endale ette, milline klaperjaht meie eetriajale läheb lahti veel sügisel, seal. Pane nüüd tähele, kui kõik esietendused edasi lükatud, kinodes esilinastused, filmidel avamata jäänud mingid näitused, kontserdid, see kõik peab mahtuma ära tunniajast, siis neljapäeva õhtul kell kaheksa. Nii et ma arvan, et ma saan väga intensiivse koolituse sügisel, kuidas heade asjade vahel valida välja see kõige parem. Aga see on selle saate juures tõesti kõige toredam olnud. Et ma ei ole pidanud. Nagu ütleb Mihkel Kärmas või Vahur Kersna, kes sellist oli pätte fileerima, et ma ikkagi seda, et ma olen saate ära teinud ja pärast seda südame põksudes ootaksin, millised kaebused tulevad eetika nõunikule ja sinna minu mobiilile, millised sõnumid ma ei taha seda, ma olen teistsuguse ehitusega ja, ja mulle meeldib, kui pärast saadet helistavad inimesed ja on on pigem tänulikud kui kurjad. Me peame pühendama minuti või paar sinu kaassaatejuhile Margus Tabor-ile, kes mõjub ekraanil, no nagu sa isegi väga väljapeetud, väga viisaka, väga sooja ja sõbraliku inimesena, see oli üks tore kooslus, mis teil on, ilmselt see on tööprotsessis ka, nii et see ei paista ainult ekraanil nii välja, vaid teil ongi nagu tore ja meeldiv koos töötada. Ja ma arvan, et, et meist on saanud suured sõbrad aeg-ajalt me ikkagi, kui me võtteplatsile läheme, siis Margus ütleb ka nagu talle omane selline hiiu huumor hästi valju häälega, et noh, siin ma näen ilmselgelt rohkem kui oma abikaasat, mis põhjustab selliseid Pikaalseid olukordi. Sest Garmen Tabor teadupärast on Ugala koorijuht ja elab Viljandis ja Margus siis vahelduva eduga on Hiiumaal ja Tallinnas, kuigi uuest hooajast on ka tema Ugala teatri näitleja, nii et ma arvan, et me saame nüüd natuke seda hoogu maha maha võtta, aga Margus oli lihtsalt õnnelik juhus, sest see oli üks suur segaduste suvi toona, kui otsustati, et et tuleb nii-öelda Prime taimi neljapäeva õhtul kella kaheksaks tuleb natuke sealt ülevalt eebenipuust tornist alla tulla ja natuke meelelahutusliku maks ja rahvasõbralikumaks seda saadet teha ja. Ma ei tea, kes saaks olla rahvasõbralikum ja rohkem meeldida suurele osale. Ma arvan, enamusele eesti naisvaatajatest. Noh, Tabor, too kohale mamma lood ja, ja on kohe selline hea vastuvõtt garanteeritud, aga ta ongi. Ta on väga hea sõber, ta on tohutult hea huumorimeelega. Nii et kui ma ikkagi ka ülejäänud meeskond, kui me ikkagi teisipäeva hommikul võta buss istungil kaheksa, ma tean, et meil on salvestuspäev, siis mitte, et kunagi nende aastate jooksul ma ei ole tundnud seda, et ma nii kohutavalt ei taha seda teha, on paremaid ja halvemaid päevi, eks, aga üldiselt, kui on ikkagi oma meeskond, et kuni tõesti bussijuhini välja ja Tabor ka oma sellise, noh, ta tuleb alati mustad prillid ees, lööb grimmitoa ukse lahti ja ütleb. Ma olen Margus, ma teen opi, sest ta tuleb mingist täiesti teisest maailmast. Nii et, et noh, ütleme nii, et me tõesti oleme nende aastate jooksul saanud suurteks sõbrad. Kes on see näitlejaoskus viia sõnadega ainult sellesse uude rolli ja sellest muide, kas need luuletused valib, mida te külalistel lasete siis ümber sõnastada? Sellel aastal suuresti ongi Margus valinud, sellepärast et tal on kodus päris palju luulekogusid, aga me panime ka inimeste järgi, et kui me teame, tuleb näiteks, eks ole, Priit Võigemast, kes on Margusega kuskil mingites olukordades kokku puutunud, ta teab enam-vähem, mis võiks, eks ole, Priidule meeldida, aga meil on juhtunud ka täiesti uskumatuid lugusid näiteks nii et meil on olnud Loomingu Raamatukogu teemaline saatel ja siis Margus hakkab luuletust otsima ja selles luuletuses üllatus-üllatus, on see sõnapaar Loomingu Raamatukogu ja noh, samal ajal, kui on jälle tegemist näiteks mingi väga õrnahingelise muusika inimesega, siis mõnikord olen mina Jotile viskunud ja mõelnud, et ja talle sobiks Betti Alver või kui on vimkamees, talle sobiks hoopis Ott Arder, nii et ütleme, et kaks kolmandikku on olnud marguse valitud ülejäänud üks kolmandik siis minu või teise toimetuse liikme, siis valik. Eesti Televisioon saab Margit 65 aastaseks on väärikas sünnipäev ühele rahvustelevisioonile. Kuidas sa vaatad selle sünnipäeva peale, mis sulle tundub? ETV-le võiks olla üks hea kingitus. Ikkagi arvan praegusel hetkel, et me oleme Eesti televisiooniga paremas seisus kui väga pikka aega, sest et ütleme nii, et iga halb on millekski hea ja seesama keeruline kevad ja jumal teab, võib-olla ka keeruline sügises meid ees ootavad, on teinud Eesti televisioonist tõesti väga suure osa Eesti inimeste või Eestimaal elavate inimeste, kui me ka ETV plussi arvesse võtame. Asendamatu kaaslase, informatsiooniallika meelelahutaja, noh, ma, ma ei tea, kes võiks tegelikult paremini isegi lohutada kui Eesti Televisioon, kui sa oled ikka tõesti 70 aastane, istud kodus, kid tuuakse selle toidupakk ukse taha, lapsed ei käi, sõbrannad ei käi rahvatantsuringi ei saa siis see, võib-olla asi, mis ikkagi sind nende nädalate jooksul edasi aidanud. Nii et tegelikult ma soovin Eesti televisioonile vastupidavus, sest et ega see aeg ei olegi olnud tegijatele väga kerge. Tõesti, imetlen oma kolleege, kes on oma saateid vahel ka hoolimata sellest, et võttele ei saa sinna minna, kuhu sa tahaksid ja see inimene ei tule, keda sa palunud oled, et me ikkagi oleme suutnud seda lippu kõrgel hoida, aga mina kõige rohkem soovin Eesti televisioonile häid noori naissaatejuhte. Sest kui ma vaatan enda ümber ringi ja mõtlen Anu Välbale ja mõtlen võib-olla Grete lõbule ja mõtlen Katrin Viirpalule siis ega meie siis sünniaastad ei olegi sellised, et me võiks, võiksime võib-olla ennast veri noorteks pidada ja mul on küll tunne, et millegipärast ma ei tea, mis see on. Aga noored naised ülikoolist Anna Pihl, kellest me peame nüüd ka natuke aega vist ilma olema, et, et, et tegelikult võiks neid olla rohkem ja eetripilt läheks soojemaks, empaatilisemaksja naise likumaks. See on väga hea, et sa nimed mängu tõid. Kui sa mõtled nendele kolleegidele, kes on olnud Eesti Televisioonis, kes sinu arvates liiga vara ära läks ekraanilt. Ma ei ole üldse eriti originaalne, kui ma ütlen Reet Oja, ma arvan, sest, et ma just lugesin üht lugu, et kuhu ta on kadunud ja olen temaga kohtunud ikka sageli Draamateatri esietendustel. Aga ma ei saa öelda, et see on liiga vara. Ma tõesti imetlen neid inimesi, kes oskavad nii-öelda peolt õigel ajal lahkuda ja jätta selle tunde, et võib-olla mõned kõige paremad saated võib-olla mingid väga kirglikud eetriminutid jäävadki tegemata. Et sa ikkagi oled tipus ja sul on jõudu, on siis selle põhjus mistahes mingi konflikt või elulaine lööb üle pea või, või lihtsalt ise väsid ära, et sa oskad ikkagi õigel ajal ära minna. Aliis Talvik, Reet Oja kindlasti on neid veel. Ma arvan, et nad on omal kombel ikkagi olnud mul eeskujuks. Margit, sa oled ka intervjueerinud sadu tuhandeid inimesi ja kui sa mõtled ühe nime peale, kes on päästnud su saate, kellele sa tänulik oled ka veel aastaid hiljem, pärast seda intervjuud, kes see on ja mis situatsioon see oli? Vaata, need tuleb nii keeruline olukord, et ma kuidagi ei suudagi välja mõelda, et aa nojah, ikkagi ma arvan, et see oli olümpiaga seoses. Sest et vaata kõige kõigele sellele, mis üles lugesid kõigele sellele lisaks. Mäletan väga hästi, väga hästi tuli seal välja. Ja just nüüd sellel samal suvel ju tähistas Eesti Raadio spordireportaaž oma suurt ümmargust sünnipäeva ja sellega seoses see mulle ikkagi meeldis. Tore tegelikult nendel Londoni olümpiamängudel oli olla absoluutse võhikuna ja seesama Tarmo Tiisler, kes on mind korduvalt muidugi päästnud ka laulupeoreportaaž tehes, nii et selles mõttes ma võin nüüd öelda, et tema on küll mind aukudest kitsaskohtadest välja tirinud, et tema mind sinna olümpiamängudele meelitas ja see, et ma tegelikult seal nii palju sport pidin tegema sedasama kuulsat Heiki Nabi hõbeda reportaaži, sedasama meie sõudjate täiesti fantastilist esinemist, et, et tegelikult, et ma hetkel vist olen sunnitud ütlema, et, et see Ma nende sportlastega kuidagi nii hästi hakkama sain, olles üldse mitte spordireporter teada, võib-olla see päästiski selle olukorra, ehk siis tegelikult ma tulin enda jaoks väga keerulistesse olukordadesse, et sa oled Londonis ja inimene hakkabki. Ma nagu Nabi oli, ta võidab ja võidab ja võidab ja sa oled üksi ja sul ei ole ei aluse äriliselt iga sedasama Kiislerit, kes on teises Londoni otsas, sest kõik on mind saatnud sinna sellepärast et nad arvasid, et sealt ei tule midagi. Ja siis sa pead tervele eesti rahvale vahendama seda, seda medalimatši, kusjuures sa ei tea midagi nendest A la topelt Nelsonitest, mida ma noh, ju ma ei teadnud, aga ma kuidagi tegin need asjad ära, nii et ma teen siinkohal sügava kummarduse Eesti sportlastele, kes mind ei naeruvääristanud ja kellega me kokkuvõttes ikkagi ma arvan, et need intervjuud ja asjad eduka lõpuni viisime. Jah, no praegu on suvi, on puhkuste aega ka sügisel naaseb ekraanile OP ja mis siis muutub, mis kuupäeval ja millise uue ideega tuletaja rahva ette? Meil on alati olnud ikkagi plaan reformida natuke oma püsirubriiki, mis tähendab seda, et ma võin vist öelda, et see luuletus rubriik päris samasuguseks ei jää. Me oleme lasknud, eks inimestel teha luuletusi nii-öelda neile ette antud sõnadest oleme juba valmis tehtud luuletuse lasknud ümber kombineerida. Nüüd tuleb midagi uut välja mõelda. Mis see täpselt on, seda ma veel öelda ei julge, aga kindlasti midagi on. Ja meil on tänu Margus Kappeli kevadhooajal antud vaimukale ja toredale kevadisele intervjuule tekkinud plaan kuidagi võtta saatesse vanad vinüülplaadid ja sellised võib-olla eesti legend, muusikud, kes natukene sobraksid oma plaadiriiulis ja räägiksid, mis toob naeratuse huulile või mis aitab siis, kui tuju on väga halb. Naine on maha jätnud, ma ei tea, sõbrad on hüljanud, et midagi sellist vana plaadiriiulilaadset, aga, aga ma täpselt ei tea, kuidas see välja hakkab kukkuma. Me teeme ajurünnaku ja siis kusagil augustis hakkame vaikselt ahistama ja teeme ka loomulikult selliseid suviseid väljasõite, sest lood mõjuvad alates septembrist teisel nädalal. Me alustame. Alati mõjuvad sellise helge suve meenutusena ja meil jäid käimata väga mõnusad, et väliskomandeeringuid lihtsalt koroona tõttu jäid nad ära. Nii et meil on kindlasti plaan sõita kunstimuuseumi toel ja nendega koos Belgiasse. Meil on plaan minna Norra kuningriik ja vaatame, mis veel, nii et, et ma usun, et, et ka sellel reisimisvaesel ajal õnnestub opil äkki tuua sellist väheke välismaa hinguste, välismaist kultuuri, ka Eesti televisiooni ekraanile. Kui palju vaataja muide, sekkub opi toimetustesse, saate te tagasisidet. Aina rohkem ja aina rohkem, kusjuures nüüd oligi see, et kui me ütlesime, et on viimane saade, siis mõnus niutsumine noh, rääkimata sellest, et praegu, kui ma käin tõesti koera või lapselapsega jalutamas, siis peaaegu iga päev, kes tuleb inimene ligi ja ütleb, et öelge, et see läheb ikkagi sügisel samamoodi edasi. Öelge Tabor nüüd päriselt sinna Viljandisse ja neil on ikkagi hirm, neil on tunne, et kui ta nüüd on Viljandis, et siis ta ei saa Tallinnas käia, võidu kinnitud, ma võin ja Ugala teatri juhtkond on teinud sellise kokkuleppe, et igal teisipäeval võib margus olla salvestusel ja õnneks vaata ei ole tal ka väga palju praegu mängida, et kuigi nad ka kahte või kolme siis sügisesse lavastus seda kauplevad ja proovid teevad, siis ei tähenda see ikkagi seda, et tal oleks igal õhtul etendus veel. Nii et ma arvan, et sel hooajal ja ma võin varguse eest seda vist öelda, läheb kõik kõige paremas mõttes vanaviisi edasi paari uue rubriigiga, loodetavasti veel suurema vaataja hulgaga, aga noh, see, mida me kevadel tundsime, millist poolehoidu ja toetust, et me ikkagi suutsime mõneti ilma kultuurisündmust, et ta selle saate kevadeni välja vedada, et see oli nii soe ja nii tore, et, et ma arvan, et sellest me ei loobu. Kas sa Eesti televisiooni sünnipäeva sellel päris sünnipäeva õhtul ma väikse šampanjaklaasi tõstad või? Ma väga loodan, et ma olen, ma väga loodan, et ma olen süstamatkal, aga süstamatkal on ka alati nii, et väike šampus on käepärast, sest alati on kellelgi pulma-aastapäev. Alati on midagi sellist toredat nagu Eesti televisiooni sünnipäev, nii et Neptun-ile ja meile, ma usun küll, et ma selle ma selle ära teen. Margit Kilumets aitäh selle jutuajamise eest ilusat suve jätku ja palju õnne. Aitäh, ja palju õnne, tõesti, kui ma ei saa isiklikult teda õnnitlema tulla, siis ma ütlen siinkohal oma kõige paremad ja soojemad soovid.