Head vikerraadio kuulajad, saade jätkub ja tänaselgi päeval on kaks külalist Eesti televisioonist. Elamussaadete toimetus on siin Anu Välba ja Karmel Killandi, tere tulemast vikerraadiosse ja palju õnne. Tere aitäh kutsumast ja me ei ole mitte terve elamussaadete toimetuse mõned inimesed veel, aga Karmel tõepoolest on juhtu. Tere hommikust, võideldav tere päevast. Tegelikult antud kontekstis ikkagi, mulle meeldib olla tegijate ridades ka see, et minu töö on vahel natukene neid koordineerida ja nende eest hoolitseda, mida ma teen hea meelega. Aga tegelikult ega ma ikka ei saa välja kuidagi sellest, et mu mingis meeskonnas kogu aeg jälle avastan ennast olevat, nii et see on väga tore. No see on üks vahva maa nimega toimetusi eesti televisioonis elamusi pakkuda on ju suurepärane võimalus või kuidas te igapäevaselt panete te üldse tähele, millise nimega toimetuses te töötate? Ma ei taha nüüd sind nagu pettumus sulle öelda, et ühesõnaga, kui me noh, Telemmuunile kajas teile nüüd midagi teles lihtsalt on väga äge töötada, et selles mõttes, et meie Karmeliga kumbki ju ei ole. Ja ma ei tea küll karmilast jah, räägitakse, karv läigib ise, aga me ei ole tõesti sinna sattunud üks ja kaks aastat tagasi, vaid vaid rohkem ja see on ka põhjus on selles, et seal on vaja lihtsalt imeb endasse ja sa oled seal küljes kinni ja see võtab sind koos naha ja karvadega. Nägedestilist teletöötaja on pigem nagu elustiil. Et seda nüüd me teeme loomulikult suurepärase minul on suurepärane võimalus Anuga teha jälle saadet, nagu ma ütlesin, et ega ma ei suuda hoida oma käsi eemal. Ja kui me tegime ETV sünnipäeva saate salvestusi, siis tegelikult ikkagi ka meie väga legendaarset kolleegid ütlesid seda. Et see on see elu, et see tekitab tõesti see maja, sellise ühishingamise, öise olemise, sa unustad ära kella. Pered peavad kogu aeg ootama. Aga ega see elustiil on ka selline, et meil on nii mitmedki kolleegid, kes tõesti juubelisaates, mis pühapäeval eetris on, ütlesid pidudest me ei räägi. Nii et siin majas on juhtunud igasugu asju ja ma arvan, et juhtub praegu ka, et see ei ole sugugi mitte kõik minevikus ainult olnud. Tulles veel selle elamus nime juurde, ETV peab pakkuma tasakaalustatud ja igaühele programmi. Kas see tähendab ka, et igasuguseid elamusi tuleb pakkuda ja igale maitsele nalja, näiteks Vändrast, Tallinnani võrust, Valgani? See on küll väga lühike maadest. No meie tegelikult vaatamegi eelkõige selle järele, mis vaatajanumbrid meil on, et me tõesti tahame teha vaatajatele saadet kindlasti mitte iseendale ja kui on vaja asju muuta, siis me neid muudame ja loomulikult no nalja saada, et meeldib meile kahtlemata kõige rohkem teha. Ja no võtame siin ajaloost, eks ju, alustame Kitsa kingaga ja lõpetame Eesti laulu vaheklippidega tegelikult, eks me natukene ikka loomulikult vaatame, et me kogu aeg siis üht-sama asja ei, täitsa omal igav ja vaatajal ka. Aga ma arvan, et tegelikult. Meie kõige suurem võlu on ikkagi see, et meil on nii kirev, toimetasime me tänu sellele tõesti teeme väga erinevaid asju ja ikkagi seda, mis tegijatele nagu kõige rohkem endale rõõmu valmistada, see paistab ka eetrist välja. Et nagu kuidagi ikkagi niipidi, et päris nii ei saa, et me võtame nüüd numbrid aluseks, vaatame. Seda on vaja teha, seda on vaja, seda on vaja teha, et, et me ikkagi koos mõtleme ja siis läheme kohale ja ma arvan, et viimase aja asjadest kõige rohkem on meid endid rõõmustanud sellised hiigelsuured ülekanded, kus me oleme nagu eesti rahva silmad ja kõrvad nagu ühes laulmine või Eesti vabariigi sünnipäev või või nüüd ütleme koroona ajal, eksju, kohe läheme mõnd suurt uut lava avama hea meelega, et, et me saaksime nagu inimestele abiks olla. Mul on nii kahju praegu, et raadio ei näita pilti. Head raadiokuulajad, kui te näeksite seda põlemist, kuidas Karmel räägi kindlasti suur ülekannetes on tema nagu kirg ja suurülekandeid olla igal pool Eestimaal üle, üle üle tõesti üle riigi, kus midagi toimub, seal kaamera kaamerat koos Karmeliga kohal on või tema tema saadetud igal juhul, nii et. Mu eest ära, siis nad teavad, et nii nüüd tuleb oma põhisaadetele lisaks ka laupäeval atel, aga Karmel on muidugi väga tore, aga selles mõttes kolleegagi hoiab ja siis, kui on kõik, teevad talli näo, ütlevad ei, sel nädalavahetusel väga hästi nagu ei ole jaksu, siis ta läheb ise. Et selles mõttes vette hoiab meid, et ta tõesti viskab isekat sotile ja teeb seda suurepäraselt, nii et et meil seal käib kõik koos. Pühapäeval saab Eesti Televisioon 65 aastaseks. Mõelge hetkeks tagasi end lapsepõlve, mida te mäletate Eesti televisiooni saadetest, saatejuhtidest, tegelaskujudest, mis on see ere mälestus, mis ei kustu? Ja mina mäletan, et mina istusin reede õhtuti isaga ja vaatasin teatriõhtuid, sest minu isa on kirglik teatriõhtute vaatajaid ta õpetas mind vaatama, et näete, seletas mulle kogu aeg, et vot see on see näitleja siin, legendaarne Ita Ever selle poolest. Ja vot see on Ülle Kaljuste ja see on Heino mandri näitas mulle nendest vanadest telefilmidest ja et ma nagu oma esimese mälestuse mäletan selliseid asju. Mina mäletan televisiooni kui sellist, vot see oli üks kanal, eks ju, kesktelevisiooni vaatasin natuke, kui ma ei saanud vene keelest väiksena. Ja ma vaatasin kõiki eestidele teatriõhtuid, ma mäletan väga hästi, kui ma sain vaadata midagi, mis polnud lastesaateid, siis ma olin üliõnnelik, vahel ema ikkagi lubas ka, sest telekas mõtlesin kogu aeg nagu praegu. Et see oli sündmuste televiisor kodus mängima, siis kõik terve pere istus televiisorit, hakkasid reisilt vaatama, nii et ma mäletan väga hästi, ma isegi mäletan seal reklaamiklubi veel mingeid selliseid saated, lastesaated loomulikult on ikka kõige armsamad. Kõik asjad on peas ja praegu, kui me oleme Karmeliga teinud, kas tead, kui äge tunne see on. Kui sa kuuled, kui mõni telelegend räägib sulle mingit lugu. Ja ma mäletan seda, ma mäletan seda, ma nägin seda ju ometi, me teame, et tegu oli otsesaatega, seda ei ole enam säilinud. Ja need on sellised hetked, et näiteks reklaamiklubi, mida tegelikult meil ei ole enam. Ja ma mäletan neid asju, ma mäletan seda kõike sealt siis Kärna Ärnit mäletada neljalidega ruumi, ägedad hetked, sellised, nagu äratundmisele et Eesti Televisioon on ikka olnud hea kaaslane, väga vägev kaaslane. Muide, Maire Aunaste ütleb meile imeilusti intervjuus. Et kõige parem kaaslane ongi televisioon, ükski mees ei ole ka nii hea televisioon, hääleti, lõbus, ta ootab sind alati, kui sa koju tuled ja sa võid valida mida iganes, ta ei vaidle kunagi vastu, see oli väga äge. Kuidagi niimoodi ta ütles, see on tore olla. Mihkelson ütleb näiteks televisioon ongi tema elu. Ta tuli seitsmeteistaastasena, lahkus seal oma 40.-te lõpus, et oma parimad aastad on tulnud televisioonis. See on selline asi, et kui sa siia majja satud ja kui sa kuidagi lased ennast selle vooluga kaasa viia, siis siukest sisemist põlemist nõudev töö see on. Ma arvan, et Eestimaal on veel töid, ega see telemaja pole ainus selline, mida sa peadki tegelikult tegema, et sinu töö ei lõpe siis, kui mõned ukse selja taga kinni, nii, nüüd hakkab minu puhkeaeg sellist aega telemajas teletöös nagu ei ole, kui, kui kogu aeg pea käib ja minu meelest, kas pole nii karmilt kõige paremad ideed tulevadki väljapool tööaega. Et tihti on niimoodi, et meil on ka hästi eredaid koosolekul siukseid emotsionaalseid vaidleme kõva küll me seda ei kusjuures, huvitav asi. Kõik oleme Karmeliga ühes koridoris telemaja esimene korrus ja siis on niimoodi, et kui sa kuuled, et kuskil hakkab koosolek on muidugi siis sa kuuled teise poole koridori, millest jutt käib, et see oli nyyd hääled lähevad nii kõvaks ja seinad on natuke Adonidele majas õhukesed, nii et salajutud, ütleme terve korruse saha jutt on kõik teada. Vot selline selline värk on meil sinna lapsepõlve veel minnes ära mine lapsepõlvekaaslast. Siiski siiski, kas Eesti televisiooni mõni saade saatejuhtmõte on ka teie elu isiklikult muutnud, et te mäletate, et siis käis see klõps ja te hakkasite hoopis midagi. Moody tegema klõpsu ei käinud, aga ma mäletan väga selgelt, kui ma sain Raul Rebase käest tõreleda, kes on mind väga palju aidanud. Ta andis mulle ülesande, et need kultuurisaated tuleb ikkagi teha nähtavaks sest et inimestel ei olnud harjumust käia kultuuriüritustel, sellist nagu praegu. Ega mina taga kokku ei leppinud, et mis ma siis teen. Ja siis ma nii hästi mäletan, kus esimene saade lõppes ja mina olin siis saabunud sealt mingisuguse kahe kilomeetri kõrguse torniga suur krunn ja soeng oli peast, siis Raul Rebane küsis, helistas mulle, küsis, et Karmel, kas see oli päris, mis ma praegu televiisorist nägin? Mina ütlesin, et ma ei tea sinu konditsiooni, aga sa kõlad küll täiesti selgelt, et jah, kas sa oled hulluks läinud ja siis ma mäletan, kuidas ma päriselt kartsin, mine, kohtumiseni homme. Ja siis ma mõtlesin, kas ma ikka tahan homme tööle tulla. Ma mäletan. Aga ta oli väga mõistev ja ütles, et noh, vaatame, et arvab, et see on küll täiesti hullumeelne lahendus, aga et noh, proovime, mis edasi saab. Aga tulles laste juurde, mida sa tahad meenutada, mulle meenus üks asi praegu, ma arvan, et see ei ole mu elu muutnud, aga ta on. Ühesõnaga ma räägin selle loo ära, see oli noortestuudio pärastlõuna, mis oli eetris pühapäeviti, tõesti, nagu mingi päevasel ajal, ta oli mingi kolme, nelja kuskil seal paiku oli ja mina mäletan, et seal oli mingi lugu Tartu muusikapäevadest, nüüd igal juhul näidati sinimustvalged lipud ja ma arvan, et saasta võis olla 87, äkkimist oli kohast 80 87 ikka. Ja ma mäletan seda, et ma olen jumala üksi toas ja siis ema-isa olid nagu õues seal midagi askeldasidki, ma mäletan sellelt inimeselt valget näidata. Ma lükkasin niimodi toa aknad lahti ja karjusin emale-isale, sinimustvalge on televiisoris. Ja seda ma nagunii selgelt mäletan, sest et minu isa minu isal oli seda värvi lipp sahtlis ja me ei tohtinud, noh, ma ei tohtinud seda teada ja me ei rääkinud sellest ja ja see oli nagu selline suur saladus. Aga ma mäletan toona, see oli nagu mingi selline. Ma oleksin nagu näinud ilmutust või ma ei oska öelda, kuigi minule mina olin väga õnnelik nõukogude laps, käisin pioneeri, pioneerisalgas ja põuavalkudele, mis mängud need kõik olid ja see oli erakordselt põnev aeg. Ma ei räägigi ideoloogilise poole pärast, vaid just see, mida me koos tegime ja ja mida me saime kogeda paiku mööda ja palju uusi sõpru sealt kõik endale sainet. Aga lihtsalt see hetk mul jäänud meelde, mul tuli ka vahepeal meelde hetk. Suurepärane Leopold ja tehti seda maisikepikese ja sulatatud Iirisega. Kook seal ja meie siis naabritüdrukuga, ma ei mäleta enam, ei olnud väga Kadri veel selles mõttes, et me ei olnud köögis väga vilunud ja siis me hakkasime seda tegema ja siis ma mäletan, kui minu ema kööki astus, mis kleepis üleni, sest me olime kuidagi suutnud seda iirist sulatada halvasti ja siis me olime nende Iiristete kätega katsunud nagu kogu kööki, siis meil oli kukkunud maisi keski Epikeste back ümber, nii et ma mäletan siiamaani hea, et mu ema lapsed midagi tegema hakkasid. Köögis ütles alati, et ärge nii tehke, nagu teie ema tegi faktitäpsuse mõttes. Siiski oli laupäeva õhtul koos isaga saada ja sealt kõik tuli. Kas sa mäletad ka paksu kassi? Loomulikult oli ju nii sümpaatne ja ta oli selline šokolaadi pildi, kas aga noh, nii-öelda laias laastus võib siis öelda, et Eesti Televisioon on õpetanud teile kokakunsti ja rahvuslust, kui kokku võtta need jutud, eks ole Ma arvan, et on õpetanud rohkem, aga ütleme praegu suure elevusega siin rohkem meelde ei tule. Me oleme nüüd oma juttudega jõudnud tänasesse päeva ja pühapäeval läheb eetrisse Eesti televisiooni juubelisaade, mida te olete teinud? Ütleme, et seda saadet on tegelikult 65 aastat. Mis selles saates siis näha on, mida seal ei ole näha? Mõned paljastusega? Seal ainult paljastused ongi, me jooksime mööda kõige-kõige-kõige-kõige. Me mõtlesime algul, et no oleme tublid nii-öelda legendaarsed Te saatejuhtide toimetajate õpilased ja teeme korraliku teleajaloos, me saime aru, et see kõik on enne meid juba palju paremini ära tehtud ja me ei suuda sinna mitte midagi lisada ja siis me hakkasime üldse. Ma ka, et kas kõik faktid ikka on meil õiged rõhuasetused korras. Ühesõnaga, aga tegelikult on väga palju asju, mis on ETV arhiividesse jäänud inimese inimeste mäludesse, millest ei ole räägitud või sel viisil välja toodud, seega me saame teada, kes on küll ainukese Eesti televisiooni saatejuht, kel on lubatud eetris suitsetada, kes on ametlikult kõige koledamad prillidega, Eesti televisiooni saatejuht. Vaatajad kirjutasid, palun need prillid võtme näost GSM maalinud omale särgi selga, kes on saanud elatest omale abikaasa, kes on saanud elektrilöögi, kes on kõige enam otse-eetris olnud, ühesõnaga neid saatejuhte tegelikult on päris palju, aga me räägime kahtlemata ka igasugustest muudest kõige kõigedest kõige esimene Telecom, aga vaata, televisioon alustas sõda, kus televisioon ühendas inimesi, mängis üliolulist rolli, et neil on ikkagi selliseid päris kaalukaid, tõsiseid fakte ka, et see ei ole nüüd sugugi mitte ainult naljasaade, et me ikkagi räägime seda päris lugu. Lihtsalt Me oleme liitnud ühe selgroo külge, mis on 65 aastat Eesti televisiooni. Sellised toredad lood ja faktid, aga mis seal päriselt ikkagi väga, väga paljusid siin Eestimaal. Tänud ja mis näitab tegelikult seda, kui äge siis Eesti televisiooni on olnud ja on see kõik ei ole minevikus, ütleme, et on meil ägedaid fakte ikkagi tuua aasta 2000.-test. No nüüd te võtsite mul ühe küsimuse ära, sest mul oli plaan rääkida ühest saatejuhist, kes on olnud alasti ekraanil ja maalitud särgiga ega siis ma ei saa seda teha. Ja, ja me lihtsalt ei tea, kes see oli ja lase oma saadet siis ta. Siis sa näed, kes oli. Räägime korraks nendest eriprojektidest, mida te mõlemad vead on see nagu pidupäev teletegijale, et Eesti vabariik 100 teha sellest saadet on ju? Ma ei tea, kuidas selle vastutuse koormaga üldse elatakse, kas seal enne saadet und ka üldse tuleb või mis tunded need on? See on maailma kõige parem tunne ja eelkõige sellepärast, et sa saad nii paljude kolleegidega seda koos teha. Magada ei saa, see on tõsi, magada ei saa juba pikalt enne aga see adrenaliin ja see vaheldusrikkust emotsionaalsust, see soojus, mis tekkib kolleegide vahel hoopis teisel tasandil nad kõik panustavad, nad kõik panustavad sellest, et kuidas paremini välja tuleks ülesanne. Et mul on praegu ka silmad märjaks, kui ma mõtlen, et see noh, kolm aastat Eesti sünnipäeva, vormeli elutöö minu küllaltki kontsentreeritult on väga paljusid asju ei oleks eetris, kui elamus, saateid juhiks Karmel et tegelikult, ega see Eesti televisioonipidu ei olnud siis valmis, et nagu võtke, tulge tooge oma kaamerat pangaga üles, näidake mitte midagi ei olnud, see tegelikult on Karmeli Preston siin ta julges, räägi sellest, aga, aga tegelikult see on tema suurel määral tiiv eestvedamine, mõtted, värgid, et et selles mõttes ikkagi televisioon väga palju ka ETV just nimelt tegi selle vabariigi sünnipäeva nagu suuremaks. Nojah, aga tõesti, ma väga tänan loomulikult, aga, aga noh. Ma täitsa siiralt ütlen, et üksinda ei oleks ma saanud mitte midagi teha, kui inimesed, kes igapäevaselt veavad pikki sarju meil nagu sina ja ringvaade ja nad on kogu aeg eetrisopi inimesed ja siis ta veel nädalavahetusel ütleme loomulikult Pole mingit probleemi, alustame kubermangu piiril kell kaheksa ja lõpetame õhtul kell 80 400 kilomeetrit läbitud ja kõikide vaatajate mobiilivideot ka antud ja noh, tegelikult on see asi, mis mainisin, üsna hästi, äge tegelikult, mida me tänu sellele kubermangu piirile vabariigi ajal avastasime. Et meil on nii head mobiilid, kõigil sisuliselt igaüks kodus oma televisioonide koroonakriisiolu näitab viimane ja Karmeli suuri teeneid õhtuti, et see ongi tegelikult see, ma arvan, mis on Eesti televisioonil nüüd tulnud uut juurde, et kui sa küsisid, kuidas kuidas on, minevik on, milline on tulevik, et et Me suudame tegelikult teha inimestega koos ja see on tegelikult väga tore, sellepärast et me jõua nende oma kaamerate ja mikrofonidega igale poole koju ja siis see kõik on osad inimesed ei, ei ole sellega harjunud. Aga tõesti, see on tore, tehnika on nii palju arenenud ja mulle väga meeldib, et rahvusringhääling saab siis nii-öelda seda pagasit ära kasutada ja mingid uued formaadid luua ja vahel on vaja nagu väga kiiresti midagi teha, et siis me juba oskame, et ma arvan, et see formaat ja mis teie kodus uudist vist oli selle nimi, et õigustas ennast nagu kõik me olime kodus ja inimesed viitsisid, nad tegid kaastööd meile, saatsid oma videosid äge. Kuulge, millest see tuleb, et Eesti Televisioon 65 otsesaadet ei tulnud, vaid pidite ikkagi salvestama selle, miks te ei kogunud kokku neid? Kas sa oled küsinud, kui palju meil seal intervjueeritavad või on seal küsimus, panin tähele, näidata välja lugupeetud saatejuhi, eksju öelda, et kui meie organisatsioonis töötab vist enam kui 700 inimest, saab ühe saalitäis absoluutselt, aga me ei tohi saalitäis tuua 700 inimest ei ole praegu toredat kalaõhtut. Taregaala õhtu tuleb hoopis hooaja alguses, sest me kõik tahame uskuda, et kui me suvel oleme korralikud ja püsime terved, et siis maailm on jälle see sedavõrd avatud, et me tohime ikkagi eeskuju näidata, kuidas uhkelt, aga ilusti pidutseda. Ja siis me teame, et praegu suvi seda ei saa nagu eirata Eesti Televisioon. Kohutavalt tore ja kohutav täid. Saated näitab kogu aeg, seda saab vaadata ette ja pidin, saad vaadata, aga ma saan aru, et inimestel on praegu muud huvid. Lisaks Eesti televisioonile sõltu loomulikult meie. Me võib-olla see 19 on äärmiselt oluline kuupäev meie elus, aga aga sügisel võib-olla, kui ilmad on külmemad õhtul pimedamal Arusaadav, no te olete nüüd kaevunud ETV ajalukku, kes ekraanil olnud inimestest läks sealt liiga vara ära, teie arvates oleks võinud siiani nii käsi mõlemal. Mina tahan öelda, ma tahan tsiteerida kallist kolleegi Jüri Piheli, kui ma võin nii-öelda tema kohta. Jüri Pihel ütles, et tegelikult iga teletegija peab aeg-ajalt võtma pausi. See on väga kasulik, nagu Karmel tegi. Ja räägibki nüüd pausi pausi pidanud karm, aga mina tahtsin hoopis öelda, et pausi on teinud tegelikult palju legendaarse tegija, kes annab just oma üle hulga aja jälle ühe esimese suure intervjuu on minu väga suur lemmik päriselt ekraanilt just noorena, kui sa küsisid, on Reet Oja ja see on nüüd puhas Karmeli töövõit, Karmel üritab igal aastal talle ja tõesti siis traditsiooniline kõne tuli siin ära teha. Ma ei tea, kas juuni või maikuu, ühesõnaga Karmin tegi traditsioonilise kõne ja peale peale mõningaid kümneid minuteid või seda öelda kuupäeva, kellaaja, millal, millal Reedale sobis tulla telemajja ja natuke tõesti Karmeliga rääkida. Tõesti, Reet Oja on. Pühapäevases saates Anu, räägime sinu saatest ka, su kolleegid on siin öelnud, et saaled saatejuhtidest kõige haavatavamal seisus seal ta saadet tehes, sest otsesaated, kõik nädalased, otsesaated on kõik külalised ära kasutanud ja siis pead sina tulema ja olema originaalne ja leidma teema ja külalise, millest ei ole veel räägitud vaidled vastu või ütled, et nii ongi. Mina ise vaidlen vastu sellepärast et tõepoolest toimet vääna leidlikumad inimeste on keeruline ja põhjalikumat inimest on keeruline. Minul meie töötavatele vajas nii tore. Päriselt, tõsi, selles mõttes ta teab absoluutselt minu arust enne meid juba, kes meil saadetes on Ringvaates kuskil siis ta on juba suutnud vahepeal Reikopiga tülli minna, et keskikka saab ja tema helistas enne kus ta valdavalt helistabki, enne kui Reikop on napsanud mõne külalise ära noveendud ta lihtsalt ära siis ma juba tean kuma, astun Ringvaate tuppa ja keset tuba seisab Anu Välba. Et siis neil on väike selline vaidlus õhus, aga, aga tegelikult ka, et siin ei ole vanu, teab väga täpselt, mis asju tuleb ette tegelikult nii Ringvaates kui meile. Me saame ikkagi sõbralikud, laias laastus asjad jagatud teadmised on tore. Kõige toredam selle telejuures ETV-s töötamise juures on see, et sa oled vaba oma asju tehes. Ja kuna meie ikkagi üritame oma saatesse ka luua ise teemasid, okei, raamatu ilmumise ja mingid kontserdid ja sellised asjad on nagu varem teadeks. Aga kas sa tead ise ajakirjanikuna väga hästi seda, mis tunne see on, sa saad ise midagi välja mõelda, ise luua teema ise asjade algataja olla või teemade tõstja. Ja meil mõned korrad on olnud seda õnne või, või veenda kedagi ära, kes tegelikult üldse ei plaaninud sellesse tulla oma ideedest veel rääkida. Et tegelikult see on see kohutavalt tänulik. Ma arvan, et kõige parem seda saadet tehes on see, kui sa saad aru, et inimesed päriselt räägivad. Ta on otsustanud tulla saatesse ja rääkida päriselt ja teat, vot see on see hetk, mis ma olen kohutavalt tänulik. Ma näiteks mäletan, see oli ikkagi väga keeruline, aga, aga väga ilus intervjuu kui Tomi. Jaa. Jaa. Anni Rahula, eks ju, rääkisid oma lapse saamise lugu, mis on kuuldavasti väga paljude nooremate inimeste probleem praegu, et, et lapsed ei taha sündida kuna nemad nägid ka väga kaua aastaid vaeva ja et nad nagu julgesid seda teles avada, nii. Nüüd asja teine äärmuseks, mis on kohutavalt kihvt ja ma olen nii õnnelik, kui inimesed usaldavad, vot selliseid asju sulle rääkida. Ma arvan, et samavõrra lahe on see, mis on muidugi sügisel kui vanamehe filmist hakkas välja tulema, siis pakkusime, et kas vanamees ei tahaks pärisellu helistada infotelefonile kuskile telefonile, mis nagu päriselu kinni ei pea. Eks kedagi hädalist. Kuidas reageeritakse selline korv persoone täiesti olemas olla ja see oli väga äge, et selliseid, selliseid asju ikkagi on väga tore teha või siis, kui Urmas eliiv tuli oma õudukas ja siis me ehmatasime teda, Jüri Muttika tuli Lauri välja ja mis tegelikult on lääne televisioonis mingi kulunud võtta, aga meil ei ole seda väga tehtud. See oli nii äge, see ehmatus on päris nii kihvt siukseid asju teha. Täna on seitsmeteistkümnes juuli, kui me seda juttu räägime. Sügisel, mis saab? Hommik Anuga, tule. Loomuliku küsima Karmeliga toime tühimasin loomulikult. Kodune saade, ma mäletan end mõttelt, et miks Anu pool inimesed ei võta kingi jalast ära. Nii matsid, et lähevad Anu elutuppa kingadega, et see oli selline kodune tunne, tekib seda saadet vaadata. Kuid ma arvan, et minu oi kui tore, Maran, külalised ei tunne ennast nii mugavalt, kahjuks teletelevisioonistuudio on ikkagi ebamugav koht, aga meil on stuudio natuke teist värvi ja seal on väikseid uuendusi-värskendusi. Siiski on, et meil on mõningad üllatused kaua ajal, kui plaaniski. Karmel, milliseid suuri eriprojekte sa juba teed? No eks neid ikka tuleb siin teha, aga ma arvan, et täiesti kõige Lähen suurprojekt on ikkagi täiesti ETV sünnipäeva tähistamine. Ja valged lähen ei saa veel tegelikult kõigest rääkida või kanname aga et, et no ütleme nii, et juulis me tähistame jah, selle suure saatega ja toome ilmselt diktorid eetrisse tagasi ja minu ETV visiitkaardid tulevad veel legendide näol sinna sisse, aga et kui tõesti augusti lõpus nii-öelda ETV hooaeg lahti läheb, et siis me tõesti loodame, et siis me saame ühe suure suure projektiga ka eetris pidutseda koos vaatajaga ikka, et see saab olema paugu, aga me ei tohi rääkida mitte midagi praegu sellepärast et kõik on alles väga värske. Pühapäeval, mis kell siis tuleb dollar lahti teha? No tegelikult võiks olla kogu aeg lahti olla kogu aeg lahti, võiks olla kõrval lahti Jupiter, kust saab kõike ägedaid asju järgi vaadata ja mõelda, kui kui toredaid saateid Eesti Televisioonis on tehtud, aga kogu päeva tegelikult on üllatusi, sellest jõust tuleb sadu algab kell pärast AK-s ka enne, aga mängivad veel uhke eesti mängu sellised legendid nagu Marko Reikop, Vahur Kersna ja Maire õunas, kes võidab? Ma tean. Aga ma ei ütle, ei, ideid üleüldse ei saa tulla otse sellepärast. Et noh, lihtsalt on asju, mida on keeruline otseselt, aga muidugi on isa, kui me sind väiksele testile nagu paneme, et 19 juuli tõepoolest 55 oli siis Eesti televisiooni avaeeter, et mis sa arvad, kui pikk esimene saatepäev oli, kui ma nüüd õigesti mäletan, siis väga lühike paar tundi või midagi sellist ja see oli veidikene üle paari tunni, tõesti kaks, pool tundi, umbes nii kaua kestab see juubelisaade ka nüüd. Seda tuleb vaadata. Selge läheb kauem või vähem, seda saavad vaatajad ise. Anu Välba ja Karmel Killandi, aitäh selle jutuajamise eest, palju õnne, ETV ja hoian teile pöialt. Ja tegelikult suur aitäh sulle, Andrese suitsu sellele teemale tähelepanu pööranud ja, ja meid siia kutsud, et tõesti suur rõõm siin olla ja kuulan vikerraadiokuulajatele ja ma loodan, et mõned teist on ka ETV vaatajad, et suur aitäh, et olete meiega olnud, et see teie annate nagu meie meie olemisele, aitäh ja no ikkagi, raadio on väga oluline kaaslane meile, kus me siis ikka käime oma jutte. Sa arvad, mitu aastat Eesti televisioonil oli raadioruumides, enne kui oma maja ehitati üle tee seda vastust. Ma ütlen selle ära, see oli 10 aastat, oli Eesti televisioon raadiomajas, nii et me oleme väga pikalt nii-öelda nagu noorem õde teil siin olnud, et me oleme väga rõõmsad. Rõõm oli minupoolne teid võõrustada, aitäh teile ja aitäh, palju õnne, ETV tänu.