Head vikerraadio kuulajad taas on aeg võõrustada Eesti televisiooni sünnipäeva puhul külalisi ja täna on stuudios Astrid Kannel tervist, astreid, tervist. Palju õnne ETV-le kõigepealt aitäh. Astreid, milline see sinu lugu on? ETV-sse sattumisega seoses saga liiga palju ei ole sellest rääkinud siiski. Minu sattumine on seotud Moskvasse sattumisega, kuhu ma läksin tegelikult koduperenaisena, sest mu mees sai Moskvas tööd ja noorte ajakirjanikena me olime kuidagi natuke nagu sattunud sellisesse olukorda 90.-te keskel paigas, et ei saanudki hästi aru, mis tööd me teha tahame. Ajakirjandus oli tohutus turbulentsis ja siis tuli korraga pakkumine minna Moskvasse. Mina läksingi siis koduperenaisena, kuid minu mees pakkus mind välja Aarne Rannamäele, et ma võiksin aeg-ajalt sealt midagi televisioonile teha, ma ei olnud elus mikrit käes hoidnud, ma ei teadnud televisioonist suurt midagi. Ja kaks nädalat hiljem helistas mulle ka päevalehest Kalle Muuli, kes pakkus, et ma võiksin hakata tegema ka kaastööd nüüd küllaltki siis tihedas graafikus ka Päevalehele. Nii et ma hakkasin suhteliselt kohe kahele kohale tööle. See oli äärmiselt äge neli aastat Moskvas võiks öelda, et elukool elukool teine ülikool ja sealt tulles ei saanud nagu enam jääda kahe koha peale tööle ja ajakirjanduses siis olid sellised kindlat arengut vahepeal toimunud nelja aasta jooksul, et ajalehed olid muutunud värviliseks ja minu jaoks võib-olla natukene liiga kollaseks, väga suurt vahet mingil hetkel enam ei olnud, õhtulehel, Postimehel ja päevalehel, kui vaadata esilehte. Ja mulle tundus, et ma jään ootele ja ma olin oma hingelt täiesti ajaleheinimene, et ma jään ootele, kuni Eestisse tuleb üks rahulik, viisakas, soliidne leht ja nii kauaks lähen ma siis televisiooni tööle. Ma pidin valima. Ja ma olen ootel, juba võiks öelda, et 20 aastat üle selle. Ja ma nägin naiivse inimesena võiks öelda oma vaimusilmas sellist suures formaadis ajalehte, mis on mustvalge ja kus ei ole mingeid odavaid reklaame ja no seda lehte ei olegi tulnud ja ühtlasi tundus mulle, et kuna ikkagi erameedia versus siis rahvusringhääling mulle tundus, et rohkem vabadust ja, ja see on minu jaoks kõige tähtsam ajakirjanduse puhul, kui seda ei ole siis vähem mingile muule tööle. Et seda on rahvusringhäälingus kõige rohkem ja ma arvan, et nii on, on olnudki. No ilmselgelt elad sa kõige rohkem kaasa siis välisreporteritele praegusest, sa tead, mis töö tähendab, ja eelkõige siis Venemaal olevale reporterile, mis seal muutunud on, mis siis oli, kuidas siis televisiooni tehti ja mis praegu tehakse, on seal liiga palju üldse muutunud? Sisus kindlasti ei ole muutusi, et ma käisin Moskvas jaanuaris küll nagu puhkusevormis, aga nostalgitses esin kõikides kohtades, kus ma olnud olin, võtsin kohe põhjalikult selle ette. Sisus selles mõttes ju ei ole, et probleemid on samad. Vladimir Putin on endiselt president, nagu ta oli ka siis, kui mina sealt ära tulin. Muutunud on tehniline külg, et sa pead ise oma lood monteerima, tihtipeale ka ise üles filmima. Aga need kõik on muutunud ka võimalikuks, et põhimõtteliselt võib filmidega telefoniga ja et töö on läinud tehniliselt kiiremaks ja mugavamaks ja kindlasti ka paindlikumaks, aga sisu ja lahendamata probleemid on täpselt needsamad. Ei tea, kas putin su ära tunneks, sa oled ju see kuulus Eesti ajakirjanik, kes on saanud temalt otse ikkagi ühe küsimuse küsida ja siis ta vaatas sind vägagi sellise ette heita näoga alustuseks. Ma ei tea. Ma arvan, et pigem, mitte sellepärast, et ma oma töös olen kogenud seda, et mul on tekkinud kerge näo ja nime pimedus. Et ma ei suuda enam meeles pidada inimesi, kelle kõigiga ma olen rääkinud ja intervjuusid teinud, et ma kujutan ette, et Vladimir Putini silme alt liigub läbi veel rohkem inimesi. Et noh, võib-olla võib-olla mäletab ta seda situatsiooni sellest, ma olen üsna kindel. Aga et mis nägu ma olin või kes ma täpselt oli või mis mu nimi on, ma arvan, seda ta ei tea. Ja samas tema tausta arvestades me ei tea iialgi, hea mälu tal on ja millisesse nii-öelda kõvaketta nurgas võib olla salvestatud ikkagi ka see küsimus, nägu koos. Mina arvan, et Putini isik on selles küsimuses üle ülemüstifitseeritud, et ta on täpselt samasugune vana inimene, aeg-ajalt on näha, kuidas tal on juba raske käia ja asjad ei seisa meeles, et teda ikkagi piinavad kõik needsamad mured ja probleemid, mis mind ennastki. Et seda ma ei usu. Astreid, sa oled kasvanud ka Eesti televisiooniga koos, mis on sinu lapsepõlvest selline mälestus, mälestus Eesti televisiooniga seoses mõni saade või saatejuht või hoopiski tegelane? Ma pidin lapsena väga palju üksi kodus olema, et see oli selline täitsa tavaline käik maal, et ema ja isa olid kolhoosis tööl ja mina olin pikad päevad kodus oma väikese vennaga, mina pigem mäletan kesktelevisiooni, kus ma millegipärast elasin tohutult kaasa jäähoki matšidele, tõsi ja, ja ma ei ole absoluutselt mingi spordifänn ja ma olin väga kursis, kuidas läheb Kanadale, kuidas Nõukogude liidul, kuidas Soomel ja see oli veel see aeg, kus mängiti ilma kiivriteta ja ja aeg-ajalt ikka lendas verd ja see oli kõik väga vaatemänguline ja mäletan, et mäletan sedagi väikest pettumust, et küll on ikka pehmod, kui kiivrid pähe tulid. Ja siiski, Eesti televisiooni peale mõeldes, milline tegelaskuju, lastesaadetest või uudisteankur või kes sulle meenub. Hilisemast ajast ma mäletan seda tika kell kaheksa tulevad, multifilmid olid tohutult või lastesaade oli hästi oluline ja selleks ajaks me vennaga kogunesime teleka, et aga pigem on mul jäänud meelde mingeid kurioosumeid, näiteks mingid soomekeelsed saated olid. Noh, mina Lääne-Eestis oleva inimesena Soome televisioon ei näinud siis mingit selliseid täitsa imelikud vanainimeste saated, natukene mingit, Valdo Panti võib-olla ja ja, ja ikkagi nagu mingid imelikud filmid, mis avaldasid muljet ja ja ma ei ütleks, et ma oleks olnud selline lastemenüü tarbija, pigem ikkagi vanainimeste asju. Vaatasin, aru ei saanud, tundus kummaline. Kuidas sulle tundub, kui sa mõtled kolleegidele, kes on olnud Eesti televisioonist, kes läks liiga vara ekraanilt ära, keda sa oleks siiamaani hea meelega vaadanud ja kuulanud? See on selline nipiga küsimus, praegu tekkis mul hoopis küsimus, et kas ma ise ei peaks juba ekraanilt minema, et televisiooni ja, aga ei, ma saan, ma saan aru sinu küsimuse mõttest tegelikult, aga joon on mingis mõttes armutu paik, et minu meelest ei ole mõtet sinna surra. Ja teisest küljest on inimesi, kes on head ja on kuni lõpuni head. Et televisioon ise on arenenud seoses sellega, et ütleme, Lääne ühiskonnad vananevad ka selles suunas, et eetrisse ei pea ilmtingimata olema enam ilusa noor vaid ikkagi. Me ootame arukat juttu. Astreid, kas Eesti televisiooni mõni saade, saatejuht või mõni mõte on ka sinu elu konkreetselt muutnud, oled sa teinud mingi kardinaalse pöörde tänu sellele, et sa oled Eesti televisioonist saanud mingi nõu anda või muud seesugust? Seda võib-olla mitte. Et ma kindlasti ei ole see inimene, kelle elu ongi töö, aga paratamatult on see töö sundinud mind näiteks tegelema oma häälega ja me teame, et vanemaks saades igast otsast natukene hakkame lagunema ja ma näiteks olen ennast sundinud käima koorilaulus lihtsalt sellepärast, et, et hääl oleks töökõlbulik. Ma ei saa ka lubada endale seda, et ma üldse juukseid ei kammi, juukseid ei pese ja et ma ei saa endale nagu käegalöömist lubada just sellepärast, et sa lõppkokkuvõttes lähed ekraanile. Ja mis siiski on olnud, on see Krimmeerijad, on sellised noored tüdrukud, siuksed, noored kutsikad, noored hobused, kes ütlevad ja näitavad, kuidas see tegelikult käib, kuidas see tänapäeval peavad välja nägema ja selles mõttes mul on olnud päris palju abi. Tahavad nad teinekord liiga palju seda grimmi peale panna, et sa ütled, et stopp, nii palju pole vaja, teleei tahagi nii palju. Vastupidi, kui ma tulin televisiooni tööle, siis roht Krimmi kunstis valitses hoopis teine koolkond ja kujutati, et hakatakse inimesi kohutavalt värvima, oli hästi suur probleem, mulle tehti suur punane suu, mille ma enne saadet salaja ise maha võtsin. Ja ma olin väga õnnetu, sellepärast et kui mul on suur punane suu, siis mul on väga kuri nägu ja ma ise ei värvi ennast tavaelus praktiliselt üldse ja pole seda kunagi teinud, nii et see oli niikuinii väljakutse minu jaoks, kui ma tulin televisiooni, et mind hakatakse värvima ja, ja oli Krimmeeriaid, kes said aru, et mind ei ole mõtet üldse värvida ja aastaid käisin ma ikkagi nii, et oli, oli ainult puuder ja räägiti, et kaks inimest käivad nii mina ja Marju Lauristin, väga tore, Marju Lauristini oma õppejõud. Aga hiljem, kui ma nüüd olen nagu vanemaks saanud, sisse koolkond vahetus ja tulid noored neiud, kes ütlesid, et eriti ei peagi midagi peale panema ja see ongi tore, et ega nad eriti midagi ei panegi. Astreid sa teed Eesti Televisioonis nii aktuaalset kaamerat kui ka välisilma ehk väli silma, seda võib kahtepidi mõelda, seda nime, kuidas te ise muide mõtlete, on seal välisilm või välisilm. Mina ikkagi näen seda välisilmana sellepärast et silmsilmaks, aga ega me nagu silmauudiseid eriti ei edasta. No ilmselgelt tuksub su süda niisugustele Maida kreisikolletele ja ja välisuudistele ja sa jälgid ikka väga tähelepanelik Maida nüüd täpselt millist maailmajagu sa jälgid, eks ju, teil on see ka ilmselt ära jaotatud, aga Ukraina oli kindlasti vägagi hoolikalt jälgitud punkt. Ja olete suuremaidki kriisikoldeid jälginud, kust see tuleb, see huvi? No nii nagu Venemaa oli juhus, on ka Ukraina olnud juhus, ma ei ole käinud oma elus Ukrainas mitte kordagi, kui turist. Ma olen ikka mõelnud, et kunagi, kui ma olen vanem inimene ja ma olen aru saanud, et need Maidanil jäävad sinna veel mõneks ajaks korduma selliseid 10 intervalliga siis vanana lähen ma sinna, vean endale keset platsi tugitooli ja kui küsib, mida ma seal teen, siis ma ütlen, et olen siin, turiste, jälgin sündmusi, vaatlen hea, aga ka Ukraina on ikkagi minu ellu tulnud, pigem juhusena. Et eks ma välistoimetajana jälgin kõike ja kipub olema nii, et kui mingis piirkonnas on korrespondent, siis inimene on oma loomult väga laisk, siis ma kohe noh, ütleme, lülitan mingid retseptorid välja selles suunas, et ma tean, et Brüsselis on inimene, mai, viitsi igat nüanssi seal endale selgeks teha, mis mõnikord maksab väga valusalt kätte. Aga siis ma kompenseerin sellega, et ma katsun teha mingeid muid saateid, näiteks raadio tooteid või asju ikkagi sel teemal, et ma nagu sunnin ennast ikkagi kurssi viima ka nende asjadega. Aga need on just need piirkonnad Venemaal, meil on korrespondent Ameerikas, meil on korrespondent Brüsselis ja kohe kuidagi automaatselt saad aru, et sinu vastutus on kõik see ülejäänud maailm ja, ja noh, see, see oht on, et me ei ole jaotanud tegelikult asja ära. Me peame olema võimelised kõik kõigest ja ausalt ja objektiivselt kirjutama. Samas, kui uudistejuht küsib, et kes on valmis vabatahtlikuna sõitma mingisse või teise piirkonda, sa ikka tõstad käe püsti, reeglina. No olen seda teinud jah, aga kaugeltki mitte alati esimesena kaugeltki mitte. Ütleme kõik piirkonnad ei ole tundunud mulle turvaliselt, sellepärast et esiteks peab sul olema plaan, sa pead, kujutame ette, kuidas sa seal töötad ja kui sa ikkagi üldse näiteks selle piirkonna keelt ei oska, kas selleks on olemas omad tehnikad, kuidas töötada, sellepärast et on olemas piirkonnad, kus noh, mitte keegi mehe toimetusest ei oskaks ühtegi keelt. Et sa pead ikkagi omama mingisugust ettekujutust, kuidas sa seda teed, sest ma südamepõhjani vihkan arutut, riski võtmist. Ja ma ei ole üleüldse mingisugune niisugune riskihull ja ma ikka olen oma sõpru sellega üllatanud, et näiteks autoroolis olema äärmiselt rahulik inimene ja ja põhimõtteliselt, et ikkagi risk on, peab olema põhjendatud, ta ei saa olla eesmärk, mõnikord lihtsalt mõni töö on selline, et temaga kaasneb risk ja, ja mõnikord mõni huvitav töö on seotud riskiga. Kas vaatajad ka kirjutavad, et uskumatu, et sellisesse kohta maid julgesite minna või et uskumatu, et ta sinna ei läinud tagasi sidemetes. Ja näiteks on olnud etteheiteid nüüd koroonakriisi ajal, et miks ma ei torma pea ees kohe ilma maski ja kummikinnasteta koroonakoldesse tegema intervjuusid, et ma lähen ja on olnud ja, ja see ongi see, et minu meelest rumal rumal läbi mõtlema Ta peale lendamine, kui sul ei ole plaani ja kui sa täpselt ei tea, mis toimub, on sama, mis joosta lahinguväljale, kus kuulid lendavad juba sihilikult. Sa võid sinna kogemata sattudes, on teine asi, aga sihilikult sinna lennata on rumal. Aga on, on küsitletud ka, kuidas ma sinna või tänna julgem minna. Ja eks mõni käimine ongi olnud tõsine ettevõtmine, aga no viimastel aastatel on ju need kirjad, mida ajakirjanikud saavad üleüldse hoopis teistsugused. Kui sa kohtud mõne oma vaatajaga kusagil suveüritusel või, või niisama, mida nad imestavad sinu puhul kõige rohkem tulevad nad sulle üldse midagi rääkima. Ja enamasti on imestunud selle üle, et ma olen millegipärast inimesed kujutavad ette, et ma olen suuremat kasvu, kui ma tegelikult olen. Siis on inimesed imestunud selle üle, päris juuksed. Arvatakse ja ma ei tea, mida nad arvavad. Ma tõesti ei tea. Igal hommikul. Aga aga see on, see on üks küsimus ja üks väga ilus kontakte. Aga oli sõna otseses mõttes, üleeile. Ostsin endale tagantjärele sünnipäevaks lilled ise ja Viru tänava lillepoes oli täiesti venekeelne lillemüüja noor naine. Ja vaevu-vaevu sai eesti keele rääkimisega hakkama, aga me suhtlesime eesti keeles ja siis ta ütles mulle, et ta vaatab mind kogu aeg, et õpib selle Aktuaalse kaamera järgi eesti keelt. Ma olin täitsa vapustatud, sest et. Ma saan aru, et meil on venekeelne aktuaalne kaamera ja sedagi. Nüüd vaadatakse rohkem, aga on olnud tegu, et saada siis nagu venekeelseid inimesi seda vaatama. Ja siin on inimene, kes õpib eesti keelt selle järgi, kuidas mina aktuaalses kaameras loen. Esiteks ta on meie infoväljas, teiseks ta peab lugu sellest, mida me teeme, ja kolmandaks ta õpib. Ma ütleks, et see oli nagu väga arukas valik tema poolt, sest mina välisriikides samamoodi olen hakanud esimese asjana kuulama uudistesaateid, et aru saada nendest peamistest sõnades, mida kasutatakse. Nii et ma olin väga liigutav. Et kunagi öeldi, et Raimond Valgre laulud on mida, mille järgi on hea eesti keelt õppida, sest seal on elulised situatsioonid, sest tegelikult AK-ga on ju samas on ju väga eluline situatsioon ja sa päeva jooksul üht-teist kuuled ja siis õhtul kuulad selle eesti keeles ja tõesti õpid ära saagi mõttest aru. Ja et väga kaval mõte, astreid, mis sa arvad, mis 10 aasta pärast uudistemaailmas muutub? Ma ei kujuta ette, mis 10 aasta pärast toimub, aga olles olnud ajakirjanik ikkagi nii palju aega oma elus näinud kuidasmoodi, see kõik on muutunud läbi aja, on ikkagi mingisugused asjad, mis on jäänud samaks. Ehk siis inimeste huvi informatsiooni vastu ei kao ju kusagile. See informatsiooni üleküllus, mina võrdleksin seda nagu sellise metsiku maastikuga, et metsik maastik on alati olemas ja, ja aeg-ajalt me tahamegi seal käia. Tore on, aga ikkagi millegipärast meile meeldib, et meie koduaed ümber ümberringi on korrastatud, et linnapark on korrastatud, et aina enam tõenäoliselt hakatakse hindama kontrollitud rahulikult läbi seeditud informatsiooni. Et see ei kao mitte kusagile, ma ei usu, et tema osatähtsus kuidagi väheneb. Aga kindlasti jääb ka see metsik ala alles ja tegelikult see metsik ala on ka väga vajalik. Ja me kõik armastame ka metsamatkal aeg-ajalt käia täiesti metsikutes džunglites, kus on isegi pisut ohtlik ja võib-olla terve mõistusega enam välja ei tulegi. Et mis ma ise loodan või tahaks, on, et noh, meil on praegu suund selles liinis, et on nagu portaali ajakirjandus, elektrooniline ajakirjandus, et see kindlasti on mingisuguses sellises etapis hästi toores etapp, viis, et inimesed peavad sinna tegema hästi palju lugusid taski järjest, see keel on hästi must ja kole ja sinna vahele visatud nii palju mingit inglisekeelsest ja jumal teab mis keelset teksti. See kõik on nagu toime vaatamata tekst, et inimesed peavad kogu aeg tarbima toimetamata teksti, ma kujutan ette, et sellest väsitakse ära ja hakkavad tekkima mingisugused mõnusad toimetatud tekstiga väljaanded, aga see võib olla sama nai näe, lootus ja ootus. Nagu see ajaleht, mida ma ootasin 20 aastat tagasi. Toimetamata teksti saatel eesti keele õppimine, see ei ole väga hea mõte. Annetatud tekstiga on ikkagi parem tulemus. Jah, ja siis neid õnnetuid ajakirjanikke sõimatakse, et nad ei oska kirjutada tegelikult nii palju, kui mina portaali ajakirjanike tean, on nad kõik väga nutikad ja hea eesti keelega inimesed. Lihtsalt see tempo ja see kiirus, kuidagi paneb inimesed natukene lolli olukorda ja ausalt öeldes noh ka lõppkokkuvõttes lugejad No Eesti televisiooni ülesanne on toota tasakaalustatud ja usaldusväärset programmi, anda infot, kui palju ta igapäevaselt mõtlete selle peale, et see kõik oleks täidetud, need kõik punktid, mis rahvusringhäälingule on pandud ülesandeks avad täidetud. See on tegelikult minu ülemuste rida ja ma olen ikkagi endale aru andnud, et minul on oma rida ja neil on oma rida, et lõppkokkuvõttes mina saan kõikides nendes aegades, kus ma olen ajakirjanik, teha asju oma südametunnistuse järgi. Kui ma tunnen, et asi läheb minu südametunnistuse vastu, siis ma seda lihtsalt ei tee. Olen eksinud, olen teinud rumalusi, kui ma olen sattunud olukorda, need on üksikud juhtumid mu elus, kui ma olen sattunud olukorda, kus ma olen usaldanud toimet, et kelle töö ei ole olnud piisavalt professionaalne ja andunud ka vabandada ja kohe on palju kergem, kui ära vabandad. Et tegelikult aktuaalne kaamera näiteks konkreetselt on ju selline formaat, kus mina lähen, esitan teiste inimeste tööd. Selle saate, paneb suurele seal ikkagi kokku päevatoimetaja, ma saan seda toimetada, aga mul ei ole selleks aega ja võimalust tihti piisava põhjalikkusega teha, et mina ikkagi kollektiivset tööd esitan ja, ja ma julgen öelda, et see töö on meil hea. Aga seal või väikseid viperusi aeg-ajalt olla, seevastu välisilm selle ma ikkagi teen otsast lõpuni, ise ma ise tellin Loodma isendit Lähen läbima. Võin selle loo välja jätta, kui ma leian, et see ei ole piisavalt hea, et seal ma tunnen, et ma ikkagi hingeliselt vastutan kogu saate eest, kuid ma annan oma autoritel alati õigust avaldada oma arvamusi. Et kui need ei ole kuidagimoodi kellelegi kahjulikud, et või kedagi hävitavad, aga tasakaal peab ikkagi olema iga ajakirjaniku enda sees. Ma arvan, et ma olen nii kaua seda tööd teinud, et ma julgen öelda, et mul selle asjaga korras iseenda, sellises, et noh, maailmanägemisest lähtuvalt. Astrid, muide, kui palju sa enne läbi loed neid uudiseid, kui sa lähed selle põhisaatega eetrisse võõrnimed ja kui lihtsalt või keeruliselt sa tuled. Tegelikult on nii, et me me ikkagi üritame läbi lugeda need tekstid, enamasti me jõuame need läbi lugeda, kuid aktuaalne kaamera otsesaadet tihti sünnib ka saate ajal. Pole üldse võimatu, et tekst tekib sulle sinna Su flööri saate ajal. Võõrnimed on tõeline õudus, ma arvan, et absoluutselt kõikidele kõikidele ankrutele, sellel lihtsal põhjusel, et no neid tuleb igast keelest. Ja saiu harjutab tegelikult nad enne läbi, aga vahetult enne. Absoluutselt ei pruugi meelde tulla ja, ja see on tõesti keeruline ja, ja ma julgen arvata, et see on kõigile keeruline. See, mida sa näed paberil või see, mida sa näed arvutis, on üks ja siis sa näed su flööris mingit teksti, mis absoluutselt ei ole see, sest sa ikkagi ei ole seda näinud, siis meil Su flöörison, et sõnad nii pikad, et mõnikord see sõna mingisugused tähed ja läheb teisele reale, sa enam ei saa aru, kas on jalalaba või jalalaba on ja ja sellised asjad juhtuvad pidevalt ja see on selles mõttes iga kord, kui lähed eetrisse, siis sa pead ikka arvestama ka sellega, et sellest, et tulla palju nalja, seda ei tohi kunagi. Ta väga tõsiselt, need kirjad, mida sa saad peale saadet, et seda hääldatakse hoopis nii või mis te sellele tegite? Issake, kohutavalt ebaprofessionaalne. Te olete, te peaksite minema maasikaid korjama hoopis. Et noh, et kas sa seda südamesse ei võta, et see on otse-eetri võlujamale tõesti mõelnud tihti kõik need kritiseerijad, nad võiksid, me võiksime teha ühe päeva, kus kõik need kritiseerijad tulevad otse-eetris uudiseid lugema, siis võiks esimene aprill olla. Esiteks saaks inimesed ettekujutuse, mida see endast kujutab, see roll ja teiseks võib-olla nende inimeste seast. Me leiaksime mõne väga hea ank. Väga hea koitma ja tahtsin ise ka jõuda selleni ja sealt võib tõesti leida ootamatu leiu. Muide, kuidas haka stuudio on ju väga efektne ja näeb väga moodne ja ilus, kuidas seal muidu on olla ja kuidas külalisel end seal tunnevad, kas seal lähevad nagu pinged selles mõttes maha või vastupidi, seal ikkagi kui öeldakse, et eeter siis on nagu ehmatus ja see sõna kramp on suur. No eeter on eeter, on inimesi, kes minu vastas istudes värisevad üle kere ja mul on alati hirm, et see paistab välja ja eriti siis, kui on tegemist inimesega, keda noh, nagu kuidagi ei ole põhjust rünnata, eks ta ei ole mingi sedasorti avaliku elu tegelane, kes seal mingi sigadusega hakkama saanud. Siis mul on neist kahju, aga õnneks enamasti siiski näha ei ole, ma olen hiljem vaadanud, aga täiesti vappuvad inimesed eetroneeter. Aga meie praegune stuudio suur nagu katedraal. Kui see valmis sai, siis ma mõtlesin, kus on kõik need uudised siin väikeses Eestis, mida me seal näitama hakkame, aga maailm toidab meid, maailm toidab. Mulle endale meeldis rohkem teha tööd eelmises stuudios, mis oli väike, kes ja kus inimene istus minu vastas minule lähemal. Nüüd on ta kaks ja tan kaugel ja kohe tekib tal ka nagu võimalus enda ja minu vahele sein panna tänu sellele kaugusele. See on hoopis teine asi. Aga no eetrioneetria ja, ja tegelikult on nii, vahel heidetakse ette ka seda, et miks me oleme nii kurjad ja karmid. Me ei kutsu ju Aktuaalse kaamera eetrisse inimesi, kes tuleks sinna mingit toredat juttu rääkima kaks või kolm minutit, tegemist on ikkagi inimestega, kes on meie esindajad ühel või teisel moel, kes on võtnud ise tihtipeale suure võitluse käigus selle vastutuse ja siis tõenäoliselt on tekkinud mingeid küsimusi ja neid tulebki esitada. Siis, kui uudistesaade läbi saab ja te kõnnite seal noh, tiitreid juba jooksevad ja te kõnnite seal tervitate ka või midagi, teete nalja omavahel või oleneb, kes parasjagu spordiuudiseid tuleb lugema. Ja ikka me räägime enamasti sellepärast, et sellel inimesel, kellel sai saade läbi, on ju kergendus ja on tore, et saad minna grimmi maha võtma ja koju ja teisele inimesele on hea öelda midagi, mis tal jah, tõmbab nagu sae käima enne saadet. Astrid meil ilmselgelt jätkuks juttu kauemaks, aga üks küsimus on veel. Eesti televisiooni sünnipäev on, mis oleks hea kink Eesti televisioonile. Mina arvan, et kui ma mõtlen oma kolleegide peale, siis kõige selle juures, mis on nüüd siin lähiajal seljataha jäänud, et töö ei ole olnud kõige lihtsam. Me oleme elanud ka sellises ajas, kus täpselt ei teagi, mis toimub ja kuhu see kõik pöördub ja mis saama hakkab. Ma arvan, et kõige suurem kingitus minu kolleegidele oleks hea sõna. Astrid Kannel aitäh selle jutuajamise eest, ilusat suve jätku ja palju õnne, ETV aitäh.